Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARKO MIHKELSON
,
Moskva, Postimees
Venemaa populaarseim presidendikandidaat Gennadi Zjuganov ütles eile «Postimehele», et juhul kui ta valitakse Venemaa presidendiks, ei rakenda ta venelaste õiguste kaitseks Eestis sõjalisi meetmeid.
Kommunistide liider teatas, et Eestis rikutakse jämedalt venelaste õigusi, kes ei saavat isegi oma emakeeles lugeda, rääkimata juba teiste õiguste kitsendamisest. Samas usub Zjuganov Eesti poliitikutesse ja rahvasse, keda siduvat Venemaaga mitmeid sajandeid vältav sõprus ja koostöö, nende pragmaatilisusse, mis aitaks probleemid lahendada. «Me jõuame kokkuleppele,» ütles Zjuganov eilsel pressikonverentsil «Postimehe» küsimusele vastates.
Kindlalt Venemaa presidendiametit sihtiv Gennadi Zjuganov teatas, et tema toetuseks on ühinenud juba enam kui viiskümmend poliitilist parteid ja liikumist. Selle ilmekaks tõestuseks oli esmaspäeval Zjuganovi toetajatega ühinenud Aleksandr Rutskoi osalemine pressikonverentsil. Samas ei ole Rutskoi veel oma kandidatuuri maha võtnud.
Pressikonverentsil oli tähelepanu keskmes kommunistide initsiatiivil eelmisel reedel Riigiduumas vastu võetud otsused Belovezje kokkulepete tühistamise kohta. Zjuganov tuletas meelde, et tema juhitud kommunistide fraktsioon on juba üle kümne korra üritanud seda küsimust parlamendis läbi suruda.
Nõukogude Liidu lõppu tähistanud kokkulepete tühistamine Venemaa parlamendi alamkojas on viimastel päevadel oluliselt teravdanud sisepoliitilist olukorda. Esmaspäeval tegi Zjuganov avalduse, milles teatas, et presidendil on kavatsus Riigiduuma laiali saata.
Zjuganovi oponendid teatasid seepeale, et põhiseadus ei võimalda presidendil duumat kuus kuud enne presidendivalimisi laiali saata. Jeltsin soovitas Zjuganovil rahuneda ning tööle soomukis mitte sõita.
Eile ütles Zjuganov aga, et parlamendi ülemkoda võib lähemal ajal võtta päevakorda küsimuse praeguse presidendi volituste pikendamisest kahe aasta võrra.
Zjuganovi sõnul saab endise liitriigi taastamine võimalikuks üksnes vabatahtlikkuse alusel. «Keegi kedagi jõuga ei ähvarda,» ütles Zjuganov. Ta on kindel, et Riigiduuma otsused andsid hoopiski tõuke integratsiooniprotsesside süvenemisele SRÜs, ning teatas, et presidendina teeks ta ühe esimestest visiitidest Ukrainasse.
«Kremlile ei meeldi, et me järgime kõiki seadusesätteid. Seadused ja rahvas on meie tegevuse alustoed,» rõhutas Zjuganov ning lisas, et põhiseadusesse muudatuste tegemine on vältimatu.
Tshetsheenia sõjast rääkides ütles Zjuganov, et seda konflikti ei ole võimalik jõuga lahendada. Üksnes rahumeelsel teel võib teha lõpu tuhandete inimeste kannatustele, rõhutas Zjuganov ning lubas, et tema võidu korral presidendivalimistel ei kordu selliseid operatsioone nagu Tshetsheenias.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARKO MIHKELSON, Moskva, Postimees
Tshetsheenia president Dzohhar Dudajev on kindel, et Venemaa püüab lähemal ajal teda füüsiliselt likvideerida. Hiljutisel Venemaa Julgeolekunõukogu istungil Kremlis olevat Dudajevi likvideerimine seatud esimeseks tingimuseks sõja lõpetamisel Tshetsheenias.
Läinud laupäeval Tshetsheenia ühes lõunakülas kuue Lääne ajakirjanikuga kohtudes ütles Dudajev, et tema käsutuses on julgeolekunõukogu reedese istungi arvutistenogramm. «Nende peaeesmärgiks on tappa Dudajev,» ütles mitmeid atentaadikatseid üle elanud Tshetsheenia liider. Sellekohane käsk olevat antud Vene eriteenistustele.
Samal ajal peavad aga föderaalväed süvendama oma tegevuse ning uute karistusoperatsioonidega hirmu tshetsheenide seas ning neid lõhestades rahvast allumisele sundima.
Tõepoolest, juba mitmendat päeva käivad Tshetsheenias tõsised lahingud. Vene föderaaljõud on korraga mitmel suunal blokeerinud külasid ja alustanud lahinguoperatsioone tshetsheeni võitlusüksuste lõplikuks hävitamiseks.
Dudajevi sõnul oli kümmekond päeva tagasi aset leidnud tshetsheenide rünnak Groznõile üksnes väike kimbutusoperatsioon, millega harjutati tulevasi sõjakäike Venemaa ja teiste SRÜ riikide linnadesse.
«Me oleme sõjajalal Venemaaga ning seepärast on meil õigus rakendada ükskõik milliseid samme Venemaa vastu. Keegi ei saa seda meile ette heita,» ütles Dudajev «Moscow Timesi» vahendusel.
Dudajev teatas, et ta näeb meelsasti Venemaa uue presidendina kommunistide liidrit Gennadi Zjuganovit. See võimuvahetus aitaks kõrvaldada Kremlist kriminaalse reziimi, ütles Dudajev. Ta lisas aga, et sõda ei peatu ka Zjuganovi valimise korral.
«Me oleme palju rohkem huvitatud sõjast kui Venemaa, sest mis meile on jäänud. Hävitatud on majandus. Inimesed on jäänud katuseta, töö ja leivata,» ütles Tshetsheenia president. «Ma olen valmis rääkima ükskõik kellega Venemaa poliitilistest liidritest. Samas ei saa olla mingit juttu Tshetsheenia staatusest. Meil ei ole mõrvaritega võimalik enam koos elada.»
Dudajev kinnitas, et välikomandör Salman Radujev on vaatamata Venemaa ametlikele kinnitustele elus ning täidab talle antud ülesandeid. Täpsustatud andmetel kaotas Radujev shrapnellitabamuse tagajärjel silma, kuid see ei segavat tema edasist võitlust.
Tshetsheenia president teatas samuti, et ka Tshetsheenia relvajõudude staabiülem Aslan Mashadov on elus ega ole saanud haavata, nagu Vene infoallikad on varem teatanud. Küll vastavat tõele, et Mashadov põeb praegu kopsupõletikku.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EINAR RULL
Eesti huvides on, et NATO võimalikul laienemisel Eesti julgeolekuolukord ei halveneks. Seda mõistavad ka NATO laiendamise toetajad ja nii on Eesti koos teiste Balti riikidega osutunud tegelikult NATO laienemist pidurdavaks jõuks. See sunnib meie poliitikuid mõtlema, sest oleks ka meie huvides, et võimalikult palju riike saaks ära kasutada hetke ajaloolist võimalust ühineda NATOga. Ning kui teised saavad seda kiiremini, on ka Eestil lootusi kiiremini NATOga ühineda. Seega tuleks leida julgeolekumudel Balti riikidele NATO laienemiseks ka juhuks, kui Eesti ei ole esimene riik, mis NATOga ühineb. Üks sellega seoses tõusetunud päästevariante on kiire ühinemine Euroopa Liiduga. Sellega seoses tekib küsimus, millised julgeolekualased koostöövõimalused on seotud Euroopa Liiduga. Ehkki Euroopa valitsused on kiivad sellealaseid küsimusi Euroopa Komisjoni ametnikele delegeerima, on sellele siiski pikka aega ja võrdlemisi palju mõeldud. Euroopa ühine välis- ja julgeolekupoliitika, nõndanimetatud ELi teine tugisammas, on siiski olemas ja valitsustevahelise dialoogi kaudu on võimalik konkreetsetes küsimustes lahendusi leida, kui selleks on vaid piisavalt aega. Maastrichti lepingu kaudu peaks ühine välis- ja julgeolekupoliitika lõpuks viima ka ühise kaitsepoliitika väljakujundamisele. Prantsusmaa ja Saksamaa on propageerinud seda seisukohta väga aktiivselt ning ka Eestile oleks sellest kasu, sest see looks raamid meie lähinaabrite Soome ja Rootsiga kaitsepoliitiliseks koostööks vormis, mis ei rikuks nende maade traditsioonilist neutraliteeti.
Soome kaitseminister Anneli Taina ütles oma Eesti visiidi ajal, et Soomele meeldiks, kui Euroopa Liit oleks poliitiliste otsustuste tegija kriiside reguleerimisel Euroopas, ning sellise seisukohaga läheb Soome ka valitsustevahelisele konverentsile, ehkki kriiside reguleerimise tehniline juhtimine võib olla NATO egiidi all, nagu on see ka Bosnias. Rootsi ja Soome ei soovi teha koostööd sõjalistes blokkides, Euroopa Liidu raames seda küsimust ei teki. Eestile annab rahuvalvealane sõjaline koostöö lähinaabrite Soome ja Rootsiga võimaluse, et kui mingil põhjusel Soome ja Rootsi peaksid ühinema NATOga, mida neil ei ole tehnilisel keeruline teha, siis Balti riigid ei jääks üksinda kõrvale, vaid neil on juba ELi raames välja arendatud koostöökogemused ja nad suudavad ka tehniliselt üheaegselt Põhjamaadega astuda NATO liikmeks.
Euroopa ühise kaitsega seostuvad küsimused tõusetuvad algaval valitsustevahelisel konverentsil. Lisaks on Eestil võimalus tõstatada oma julgeoleku küsimusi ka strukturaalse dialoogi raames, milles kõik Euroopa Liiduga potentsiaalselt ühinevad riigid osalevad. Ja Eesti juba on kord nii huvitava geograafia ja julgeolekuolukorraga riik Euroopa julgeolekuarhitektuuris, et see küsimus peaks teistelegi huvi pakkuma.
Kohtudes umbes kuu aega tagasi Brüsselis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi julgeolekuekspertidega, tulin järeldusele, et julgeolekualase koostöö põhimõttelised tehnilised aspektid on seal küllaltki põhjalikult ja hästi läbi mõeldud, raskusi on tekkinud nende ideede poliitilise jõustamisega, sest erinevate riikide julgeolekuettekujutused on üksteisega vastuolus. Küll aga võiks Balti riikide julgeolekupoliitiline olukord stimuleerida nendes küsimustes üksmeele leidmist, sest nii NATO laienemine kui ka Euroopa julgeoleku kindlustamine on enamiku riikide huvides. Kindlasti on leitav mudel, mis üheaegselt võtaks arvesse Hispaania ja Briti huvide kokkupõrke Gibraltaris (mis on põhilisi Briti vastuseisu põhjusi Euroopa ühise julgeolekualase poliitilise otsustamise institutsionaliseerimisele) ning Balti riikide julgeolekuhuvid.
Praegu toimuvad USAs presidendivalimised. Ka seal on tõstatatud NATO laienemise teema. A.M. Rosenthall küsib veebruari alguse «New York Timesi» numbris, miks peaks NATO laienema Poolasse ja Ungarisse, kui neis riikides on valitud kommunistlikud parlamendid. USA võitis külmas sõjas kommunismi, millised on tagajärjed sellel, kui me palume kommunistlike valitsustega riikidel osa võtta meie kõige pühamast kaitseinstitutsioonist. Praegused poliitilised intriigid Poolas vaid süvendavad neid kahtlusi.
Teiseks tuleks tähele panna, et NATO laienemise küsimust on käsitletud vaid põhimõtteliselt. Enamik ameeriklasi toetab NATO laienemist, kuid samas on praegu enamik ameeriklasi vastu USA sõdurite saatmisele Poolasse. Kuid reaalne NATO laienemine tähendab jaatavat vastust ka teisele küsimusele.
Kolmandaks ei toeta kõik võimalikud tulevased USA valitsused ühtviisi NATO laienemist. Kui presidendiks saab jälle Clinton, kes tõenäoliselt määrab välisministriks Sam Nunni, siis pööratakse NATO laienemisele ilmselt veidi vähem tähelepanu. Kuid elame-näeme. NATO on omal ajal tekkinud Nõukogude ohu tõttu, kuid on osutunud edukaks Kreeka ja Türgi vaheliste konfliktide lahendamisel. Kui NATOt poleks, käiks praegu seal sõda. Seega Nõukogude oht on kaudselt soodustanud stabiilsuse teket Venemaa külje all asuvas piirkonnas. Kuid üht-teist on Euroopa tulevase julgeolekustruktuuri väljaarendamiseks andnud ka Bosnia konflikti reguleerimine. Tegemist on NATO juhtimise all ad hoc üritusega luua tingimused rahulepingu täitmiseks. Vene kommunistide liider Zjuganov oli oma «New York Timesi» kirjutises vastu Venemaa osalemisele Bosnia rahutagamisürituses selle tõttu, et selles nähakse NATO laienemise esimest sammu. Vene kommunistide liidri Zjuganovi vastuseisu põhjusi «New York Timesi» kirjutises võib leida kartusest, et pole suurt vahet rahutagajate kui eriti põhjaliku treeningu saanud rahuvalvajate ja multinatsionaalsete NATO egiidi all tegutsevate kiirreageerimisüksuste vahel. Sõltumata sellest, et Eesti ei ole NATO liige, võib ta olla selle multinatsionaalse kiirreageerimisüksuse liige, ning kui ülejäänud Eesti kaitsevägi suudab sellega koostööd teha, tõstab see võimalusi Eesti kaitsmiseks kriisiolukorras.
Eri riikide kiirreageerimisüksuste koostöö NATO juhtimise all olukorras, kus NATO riikide kiirreageerijate (rahuvalvajate, -tagajate) viibimine nende maade territooriumidel on juriidiliselt reguleeritud (nn. SOFA, Status of Forces Agreement, kehtib), loob eeldused sõjalise ohu kõrvaldamiseks kõigile selles koostöös osalejatele. Bosnia ürituse korraldamisest on tekkinud ka kogemusi ad hoc kriisidele reageerimiseks ning WEU raames on läbi vaadatud Euroopa võimalike kriiside teoreetilised alused. Nende väljatöötamisse on oma panuse andnud kõik Euroopa Liidu liikmesmaad ning kriiside reguleerimine võidaksegi tulevikus delegeerida ELi tasemele, seda küsimust puudutatakse nii või teisiti ka algaval ELi valitsustevahelisel konverentsil. Euroopa Liidu raames kriiside reguleerimise põhimõtted annavad võimaluse ka neutraalsetele riikidele omavahelise koostöö tegemiseks ning koostööks NATO riikidega ja NATOga liituda soovivate riikidega kui Euroopa Liidu liikmetega või tulevaste liikmetega. Seega tuleb meil ad hoc kriiside reguleerimise põhimõtetesse tähelepanelikumalt suhtuda, kuivõrd me seeläbi saame kindlustada oma julgeolekut olukorras, kus me veel NATOsse ei kuulu. Kuulumise korral tuleksid need võimalused automaatselt kohustuste kaudu, mis lasuvad NATO liikmetel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALLAN ALAKÜLA, Birmingham
Britis on kahe viimase suurema parlamenditeema arutelu varjutanud rängad õnnetused. Iraagi relvamüüki käsitleva Scotti raporti arutelu nullisid IRA pommid Londonis. Vaidlus valitsuse valedest asendus siis Põhja-Iiri küsimusega. Möödunud teisipäeval avaldatud valitsuse Euroopa-kava arutelu katkestas aga Shotimaa väikelinna Dunblanei koolis kolmapäva hommikul toimunud õudne laste massimõrv. See lülitas Briti poliitikamasina mitmeks päevaks täielikult välja. (Valitsusse ja opositsiooni kuuluvate poliitiliste isikute kaastundeavaldused esitati aga rangelt paaris ja ainult koos oma varikabineti kolleegiga käisid sündmuskohal pea- ja Shoti asjade ministrid). Pärast Shotimaal toimunust saadud shoki taandumist pole siiski ette näha, et valitsuse Euroopa-kava saaks enne 29. märtsil Torinos algavat valitsustevahelist konverentsi (IGC) suuremaks koduseks tüliõunaks. Siinsete vaatlejate üsna levinud hinnangu kohaselt võimaldab valitsuse esitatud positsioon euroteemat suure tõenäosusega isegi terve üldvalimisteni jääva aja jooksul poliitiliselt pealavalt nüüd hoopis kõrvale lükata.
Valitsus esitas eurokavas üsna kitsapiiriliselt, Iirimaal on öeldud ka ultimatiivselt, oma nõuded IGCle. Luxembourgis asuva Euroopa kohtu võimu tahetakse piirata, Euroopa Liidu ühise välis- ja kaitsepoliitika ulatus ei laieneks ning eurorahale üleminekust olevat vähemalt brittidel veel vara kõnelda. Toetatakse Euroopa Liidu itta laienemist ja seejuures ollakse valmis loobuma põhimõttest, et iga maa on Euroopa Komisjonis esindatud volinikuga.
Loomaõiguste eest võitlemisega tuntud Ühendatud Kuningriik pole aga valmis mingil tingimusel liituma Maastrichti lepingus töövõtjate õigusi sätestanud sotsiaalhartaga.
Sotsiaalküsimused on ka ainuke olulisem valdkond, kus valitsuse kava leiboristide opositsiooni tervikuna ärritab. Westminsteri võimu säilitamise ja Brüsseli kompetentsi piiramise osas on lõhki mõlemad parteid ja seetõttu valitseb kahe suurema erakonna esirivi vahel ka konsensus, et valimiskampaanias seda teemat võimalust mööda vältida. Tooride eurooptimiste ja -skeptikuid aitab vähemalt praegu liita ning paindlikumaks muuta ka põhjatute taskutega miljonäriks peetava Sir James Goldsmithi Referendumipartei. Nimelt nõuab see valitsuselt järjekindlalt euroraha küsimuses rahvahääletuse korraldamist ning vastasel korral lubab väikese toori enamusega ringkondadesse üldvalimistel üles seada oma kandidaadid. Enamasti on tegu keskklassi kuuluvate ja sageli endiste Konservatiivse Partei liikmetega, kes nokiks üksnes tooride hääli.
Umbes 25 ringkonnas piisaks konservatiividele ärategemiseks juba paarist kõrvale läinud protsendist. Ja kuigi tooride edulootustesse on niikuinii üsna raske tõsiselt suhtuda, pole Briti poliitika kindlasti ala, kus enne valimisi neid kaotama minnakse.
Asja iroonia on siinpuhul aga selles, et erinevalt liberaaldemokraatidest ja ka leiboristidest on võimuga ära hellitatud toorid suhtunud arhailise majoritaarse valimissüsteemi muutmise jutusse seni lausa põlglikult. Praegu peab 17 aastat valitsenud partei vingerdama mehe ees, kel on varus nelisada kandidaati ja kakskümmend miljonit naela vaba raha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AP-«Postimees»
Irvitades oma fännide ja surnud kamraadi Sid Viciouse üle, teatas seitsmekümnendate lõpus maailmas laineid löönud punkbänd Sex Pistols oma ühinemisest ja plaanitsetavast turneest Aasias ja Euroopas.
«Me oleme leidnud ühinemiseks põhjuse: see on teie raha,» ütles ennast taas Johnny Rotteniks nimetav Sex Pistolsi laulja.
Kogu Euroopat haarav kontserditurnee peaks algama jaanipäeval Messila festivalil Soomes.
Sex Pistolsis mängivad taas bändi kunagise koosseisu liikmed Johnny Rotten, soolokitarrist Steve Jones, trummar Paul Cook ja bassimängija Glen Matlock.
Matlock asendati 1976. aastal veidi enne grupi kuulsaks saamist Sid Viciousega (kodanikunimega John Ritchie). Vicious suri narkootikumi üledoseerimise tagajärjel 1979. aastal.
«Sid polnud midagi muud kui vaid riidenagi, mis täitis kontserdilavadel tühja ruumi,» ütles Rotten grupi taasühinemise puhul korraldatud pressikonverentsil.
Uusi lugusid Sex Pistols esitada ei kavatse. Samuti ei tehta enne kontserditurneed ka ühiseid proove.
«Selleks pole vähimatki vajadust, kuna meie kuulajad teavad meie lugusid sama hästi kui meie,» ütles Rotten.
Hiljem Rotten täiendas ennast: «On küllaltki tõenäoline, et kaotame viisi käest juba kolm sekundit pärast mängima hakkamist.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996