Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANTS KAASIK
Homme laseb Eesti Post käibele kaks uut rahvarõivaid kujutavat postmarki. Need jätkavad 1994. aastal alanud seeriat. Seekord on kunstnik Mari Kaarma jõudnud järjega Hiiumaale.
Hiiumaalt on Mari Kaarma valinud kujutamiseks Emmaste ja Reigi rahvarõivad. Hiidlaste rahvariietel on ühiseid detaile saarlaste omadega. Näiteks kanti mõlemal saarel pastelde asemel kingi. Tuntavad on ka Rootsi mõjud.
Emmaste margil on pruut koos oma emaga. Pruudil on peas lai klaaspärlite ja rohkete siidlintidega kaunistatud võrupärg ning seljas Hiiumaal laialt levinud punase põhjaga triibuline seelik.
Pruudi emal on seljas varasema aja ülerõivas - laikuub - , mille sarnaseid kandsid ka Vormsi rootslased. Peas on tal traditsiooniline abielunaiste peakate - pealinik.
Reigi (vanema nimetusega Rõigi) on Eesti kultuuris võrdlemisi tuntud juba ainuüksi Aino Kallase, Eduard Tubina, Gustav Ernesaksa ja Herman Sergo loomingu kaudu.
Margil kujutatud Reigi rahvarõivad on pärit 19. sajandi lõpupoolelt. Istuval naisel on peas kõrge tanu ning patsidesse on punutud punane palmik. Neiul on must leinapalmik ja uuemaaegsed pitsidega kaunistatud käised.
Mõlema margi nominaalväärtus on 2,5 krooni ning RE Eesti Postmark tellis trükikojalt Vaba Maa kummatki 1 miljoni.
Müügile tulevad ka maksimumkaardid ja esimese päeva ümbrik. Mari Kaarma kujundatud postkaardid ja ümbrikud on margistamata kujul Kärdlas, Tartus, Tallinnas ja Pärnus juba müügil. Neist on soovijail võimalik ise tervikasju valmistada.
Ilmumispäeva templiga saab marke kustutada 26. märtsil Tallinna Postimajas ja Kärdlas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT TUUMALU
Venemaa ei ole nõus tagastama Moskva lähedal Belõje Stolbõs hoitavate eesti filmide originaalnegatiive, küll aga annab võimaluse teha neist soodustingimustel kontranegatiive.
Venemaa peab Eesti filmiarhiivi Nõukogude filmifondi üheks osaks ega anna seetõttu seda ka Eestile tagasi, lubades teha küll soodushindadega kontranegatiive, ütles Moskvas Vene Föderatsiooni Kinokomitee esimehe Armen Medvedjeviga kohtunud Eesti kultuuriminister Jaak Allik.
«Venemaal on põhimõte, et pärast sõda tehtud filmide negatiive ei saa välja anda, sest neid ei tehtud Eesti raha eest. Filmi tegemiseks andis raha N. Liidu kinokomitee,» selgitas Allik. Ta lisas, et nii ei suhtuta ainult Eesti, vaid ka kõigi teiste endiste liiduvabariikide filmiarhiividesse.
Belõje Stolbõs hoitakse 94 pärast sõda Eestis tehtud mängu- ja 156 animafilmi originaalnegatiive. Negatiivid jäid Venemaale pärast kohustuslikku läbivaatamist ja koopiate tegemist tollases kinokomitees.
Eesti Kinoliidu esimees Aare Tilk on võrrelnud olukorda, kus Eestis on ainult filmide koopiad, negatiivid asuvad aga teises riigis, rahvusliku kunstimuuseumi väljapanekuga, kus on eksponeeritud ainult reproduktsioonid, originaale säilitatakse aga kusagil mujal.
Jaak Alliku sõnul antakse Eestile vaid võimalus teha originaalnegatiividest kontranegatiive ja koopiaid, ühe kontranegatiivi maksumus oleks 2500 dollarit.
«Vahepeal soovis Venemaa kontranegatiivi ühe minuti eest koguni 500 dollarit, mida me maksta ei oleks suutnud. 25 000 krooni ühe filmi eest ei ole aga hind, mis tapab. Kogu fondi me ei kavatsegi kopeerima hakata, küll aga tahaksime saada olulisemate filmide kontranegatiivid,» ütles Allik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VIIRE VILLANDI
Reedel peeti Tartu Kirjanduse Majas Elias Lönnroti Seltsi, Soome Kirjandusteabe Keskuse ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu korraldusel internatsionaalne ja interdistsiplinaarne konverents «Arktiline hüsteeria ja soome kultuur». Teema aktuaalsusest kõneleb fakt, et tänavu veebruaris korraldati analoogse temaatikaga konverentsid «Põhjamaine melanhoolia» Pariisis ja «Arktiline-võõras kultuur» Kopenhaagenis.
Soome kultuuri uurija ja konverentsi peakorraldaja Maarja Lõhmus selgitas esimese osa «Arktiline kultuur» avaettekandes arktilise hüsteeria mõiste tulekut soome kirjandusse 1960ndate aastate lõpul, kui ilmus Markku Tapio samanimeline romaan. Seejärel hakati kirjandusteaduses ja -kriitikas märkama arktilise hüsteeria ilminguid ka teiste autorite teostes. Markku Ihonen analüüsis oma põhjalikus ettekandes arktilisuse avaldumist kirjanduses. Kirjanduslik «arktiline hüsteeria» kuulub soome kirjanduse väärtustatavasse põhisuunda ning lisaks polaarjoonetaguse eluolu ja psüühika eripära kajastamisele kujutatakse seal tihti ka lestadiuslaste (Eesti maltsvetlusele sarnane liikumine) äratusliikumist või sellele lähedasi usuliikumisi.
Konverentsi teises osas «Arktika ja psüühika» selgitas mainekas Soome uurija Juha Siltala oma psüühikaloolises ettekandes hüsteeria põhjustajaid üksikisikust riigini. Kui enamik ettekandjaid vaatles arktilise hüsteeria mõiste kirjanduses traditsioonilises kultuuris, siis psühhiaater Vaino Vahing selgitas mõiste «arktiline hüsteeria» meditsiinilist tausta: erialakirjanduse andmeil on see eskimotel, eelkõige eskimo naistel esinev hüsteeriline reaktsioon. Vahing taunis ka meditsiiniterminite hüsteeria ja skisofreenia devalveerimist nende kasutamisel olmeilminguid kirjeldades. Hoolimata sellest, et soomlastest ettekandjate sõnul on arktilise hüsteeria piir Soomes üha enam lõuna poole liikunud, pole Vahingu sõnul mõtet seda nähtust vägivaldselt eesti kirjandusest otsida - meie olud on siiski sedavõrd teised ja seda siin veel avaldunud pole.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANTS KAASIK
Selleks, et kirjade saatmisel oleks võimalik ära kasutada ka kõik varem trükitud 2-kroonised postmargid, lasi Eesti Postmark täiendavalt trükkida 5 miljonit 50-sendist vapimarki. Sama margi kaks varasemat tiraazhi on juba valdavalt läbi müüdud.
Filatelistid saavad uustrükki varasemaist eristada kahel viisil. Poogna serval kannab see tellimusnumbrit 105 (varasemad 38 ja 59). Ka on uus mark endistest heledam, mistõttu selle eristamine ei tohiks olla raske ka poogna keskelt pärit üksikmargi puhul.
Uustrüki esimesed partiid saadeti Eesti Postmargi laost välja 5. märtsil. Need läksid Kärdlasse, Jõgevale ja Tallinna peapostkontorisse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Laupäeva õhtul juhtus traagiline õnnetus Kuivastu sadamasse jõudnud praamil. Sellelt maale sõitma hakkava bussi alla jäi 39-aastane naine ning suri kohapeal.
Nagu ütles «Postimehele» Saare politseijaoskonna korrapidaja, juhtus õnnetus kella 19.15 paiku. Muhumaal Kuivastu sadamas oli randunud Virtsust tulnud praam Tehumardi. Sellelt hakkas maha manööverdama firma Mobilo Scania buss, mis oli teel Tallinnast Kuressaarde. Kuidagi sattus bussi tagumise ratta alla 39-aastane Kuressaare elanik - raske buss sõitis üle naise pea, naine suri silmapilkselt.
Kohale sõitis Orissaare kiirabi, kuid nagu ütles valvevelsker, jäi kiirabil üle ainult äkksurma fakt konstateerida. «Kui siia juba helistati, öeldi, et muuks ei ole kiirabi tarvis kui surma konstateerimiseks,» lausus ta.
«Seda ei oska praegu öelda, kuidas naine ratta alla sattus. Selle peab kindlaks tegema juurdlus,» lisas politseikorrapidaja. «Õnnetust märgati alles siis, kui buss oli juba üle naise sõitnud.»
27-aastane bussijuht ütles Eesti Raadiole, et ta ei tundnud praamilt maale sõites bussi tagarataste all mingeid takistusi olevat. Bussijuht lisas, et ka tagasivaatepeeglite vaateväljas polnud kedagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Kaitseministeeriumis on valminud reservohvitseride kõrgkoolides ettevalmistamise programmi kava, mis näeb ette mitmekülgset teoreetilist ettevalmistust kõrghariduse omandamise kõrval ja praktiliste laagrite läbiviimist suviti. Esialgsete arvestuste kohaselt aastas 11 miljonit krooni maksev programm käivitub kõige varem järgmise aasta suvel.
Üliõpilaste vabatahtlik reservohvitserideks ettevalmistamine algaks kava kohaselt pärast teise kursuse lõpetamist suvel kahekuulise noorsõduri programmi läbimisega selleks valitud sõjaväeosa juures. Kolmanda kursuse laupäevadel-pühapäevadel peetaks tudengitele 250 tunni raames teoreetilisi ja praktilisi õppusi auditooriumides ja laboratooriumides, samuti väliõppusi. Auditooriumiõppe andmiseks loodaks vastavad õppekeskused nii Tallinna kui Tartusse.
Kolmandale kursusele järgneval suvel läbiksid reservohvitserikandidaadid ühekuulise õppelaagri, saades 200-tunnise programmi käigus vajalikud teadmised jao juhtimiseks. Õppelaager lõpeks eksamiga, selle edukalt sooritanud ja reservohvitseride kursuse juhtkonna poolt positiivselt atesteeritud üliõpilased saaksid allohvitserideks ja määrataks reservi. Eksamitel läbi kukkunud või negatiivselt atesteeritud üliõpilased suunataks ajateenistusse kaitseväkke, kus nad kuue kuu möödudes peale edukat sõdurieksami sooritamist arvataks sõduritena reservi.
Soovijatele jätkuksid reservohvitseride kursused vabatahtlikel kõrgkoolidevahalistel reservohvitseride kusustel 250-tunnise programmiga laupäeviti ja pühapäeviti, kus osavõtjad saaksid vajalikud teadmised rühma ja kompanii juhtimiseks. Kursused jätkuksid 200-tunnise programmi läbimisega õppelaagris ja lõpeksid eksamitega, mille sooritanutele ja positiivselt atesteeritutele omistataks lipniku auaste. Tegevteenistusse astuda soovijad asuksid ohvitseridena teenima, ülejäänud arvataks reservi. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Ilo-Mati Pilveti sõnul on kava kooskõlastatud ka kaitsejõudude peastaabiga ning tehtud nii minimaalseks kui vähegi võimalik.
«See on viimane piir, siit allapoole ei saa enam minna. Muidu kaotab asi mõtte. Ideaalne oleks muidugi, et kõik Eesti kodanikud teeniksid ühe aasta armees,» räägib Pilvet. «Üks asi on teada ja osata, teine asi on omada kogemust. Kui selgub, et kuulisest praktikast on vähe, peaks see kestma kolm kuud.»
Tema sõnul läheksid need tudengid, kes ei ole reservallohvitseri või -ohvitseri auastmest huvitatud, üldistel alustel armeesse aega teenima.
«Aga tahest-tahtmata tulevad nad sealt ikkagi seersantidena välja. Riik ei saa endale lubada, et haritud inimesed, kes on võimalised kollektiivi juhtima, jääksid reameesteks. Kogemused näitavad, et tudengite seas toslemeid ei ole,» on Pilvet üliõpilastest heal arvamusel.
Kaitseväeteenistuse osakonna juhataja sõnul ei ole karta, et üliõpilaste sellise ettevalmistamise käigus reservallohvitsere ühel hetkel liiga palju saaks. «Meie mobilisatsiooniressursid on piisavalt suured. Pealegi, kes keelab minna sõtta ainult allohvitseridest koosnevate väeosadega?»
Kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse büroo juhataja Urmas Rennit usub, et tudengitest reservallohvitserid ei oleks liiga alaväärilised võrreldes näiteks Meegomäe lahingukooli lõpetanud seersantidega.
«Tuleb arvestada, et tudengid õpivad siiski ülikoolis, saavad sealt piisavalt teiselaadset ettevalmistust, mida tavaline allohvitser või ohvitser ei saa. Siin tekib kaks erinevat taset: üks on kõrgem teoreetiline tase, teine aga praktiline tase. Neid tuleb ajapikku ühtlustada.» Tallinnas ja Tartus loodavate õppekeskuste baasil algatatavad kõrgkoolidevahelised vabatahtlikud reservohvitseride kursused läheksid kaitseministeeriumi arvutuste kohaselt maksma ligi 11 miljonit krooni aastas.
Noorsõduriõppe kahekuuline laager väeosades 800 mehele (statistika kohaselt õpib pärast teist kursust kõrgkoolides just nii palju mehi) läheks projekti kohaselt maksma 3 840 000 krooni (hõlmates iga tudengi kohta päevas 30 krooni toiduraha, 8 krooni ohvitseride palgaraha, 5 krooni erimaterjalide ja laskemoona maksumust, 2 krooni transpordikulutusi, 5 krooni sõduripalka ja 30 krooni majanduskulusid).
Kahe õppekeskuse kokku 10-liikmelise personali töötasudeks on kavandatud 880 200 krooni (10 inimest x 5515 krooni + sotsiaalmaks 33%). Õppekeskuste majanduskuludeks on arvestatud 2 160 000 krooni, üliõpilaste ja õppejõudude laupäevaseks-pühapäevaseks toitlustamiseks 1 772 365 krooni ning erimaterjali (laskemoona) maksumuseks 100 000 krooni. Kokkuvõtlik ühekuuline reserv-allohvitseride õppelaager 800 mehele maksab 1 920 000 krooni.
Urmas Rennit ütleb, et õppeprogrammi käivitamine enne 1997. aasta juunit-juulit ei ole reaalne, sest selle aasta riigieelarve või kaitseministeeriumi eelarve ümberjaotamine on praktiliselt võimatu.
Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Ilo-Mati Pilvet märgib, et väljaõpet teostavate õppejõudude leidmisel on mitmeid variante.
«Kahekuulise noorsõduriõppe võiks läbi viia ka nii, et väeosas teenivad sõdurid lastakse kaheks kuuks koju ning ohvitserid tegelevad sel ajal tudengitega. Talvise kateedriõppega on olukord problemaatilisem, sest tuleb leida ohvitsere, kes on nõus tulema laupäeval-pühapäeval kursustele loengut lugema. Saab kasutada ka ohvitsere, kes enam ei teeni.»
Urmas Renniti sõnul ei kavatseta kellegi abi ära põlata. Peagi koolidele kohustuslikuks saav riigikaitseõpetus hakkab näiteks suuresti põhinema kaitseliitlaste tööjõul.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996