Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAIMO PEIKER
Eile alustati võistlust viies kaalukategoorias. Kuni 74 kg kaalus on maadlejaid 27 ja siin tegi meilt kaasa hiljuti 22-aastaseks saanud Tõnis Naarits. Avakohtumises alistas Naarits norralase Roy Anderseni 3:2, kuid jäi seejärel alla ukrainlasele Artur Dzigassovile 0:3 ja ka tshehhile Jaroslav Zemanile 0:5 (Zeman on tulnud nii maailma- kui ka Euroopa meistriks).
Kuni 90 kg kaalus (Vello Pärnpuu) ja raskekaalus (Helger Hallik) on 22 osalejat. 118 kilo kaaluv Hallik pidas hommikupoolikul vaid ühe matshi, võites slovaki Gazo 3:0. Õhtupoolikul maadles Hallik valgevenelase Dmitri Debelkaga. Ainsa punkti sai selles kohtumises vastane. Kolmandas ringis oli Hallik vaba, järgmise matshi peab ta täna, ilmselt kreeklasega. Kui see kohtumine võita õnnestuks, peaks pääs olümpiale tagatud olema.
Vello Pärnpuu jäi kahe kaotusega kohe pealtvaatajaks. Valgevenelasele Aleksandr Sidorenkole jäi ta alla 1:6 ja soomlane Harri Koskela sai Pärnpuu üle seljavõidu.
Selgusid ka juba lõpetanud Eesti maadlejate kohad. Nii Toomas Proovel kui ka Sergei Fjodorov said 15. koha, kuid tartlase kaalus oli võistlejaid 31, Fjodorovil 23. Valeri Nikitin on sellise tasemega maadleja, kellele neljas koht EMil on pettumuseks. Ikka ja jälle on ta tiitlivõistlustele medalimõtetega läinud, kuid kohtunikud soosivad ennem oma lemmikuid, kui lasevad ühe väikeriigi esindaja pjedestaalile.
Nikitini viimase vastase Ghani Yalouzi skandaalne soosimine kulmineerus just neil võistlustel. Ei aidanud isegi see, kui mees selili pandi. Ikka trügis ta protestide najal edasi.
Eesti üks maadlusjuhte Jakob Proovel ütles, et kuni 68 kg kaalu pronksimatsh oli äge. «Prantslast soositakse, keegi talle vastu ei saa. Nikitinile võiduvõimalusi ei antud. Yalouz hoidis Nikitini võtteüritusel jalast kinni, kuid kohtunikud ei teinud sellest välja. Alati ei aita prantslase puhul isegi selilipanek. Nii mõjusad on tema protestid.»
Neljapäeval oli veel üks tõsisem skandaal. «Kuni 82 kg kaalus kuulutati algul võitjaks ungarlane Peter Farkas, kuid nende kaalus autasustamine viibis. Finaalmatshi kaotanud türklane Hamza Yerlikaya oli protesti sisse andnud ja see rahuldati (?!). Möllu oli saalis tublisti, kuid see käestlibisenud kulda ungarlasele tagasi ei andnud,» rääkis Jakob Proovel. Eile andis Valeri Nikitin «Postimehele» telefoniintervjuu. Alustuseks ütles Eesti maadlejaist sel EMil teisena neljanda koha saanud (vabamaadluses sai sellega hakkama Küllo Kõiv), et tema kaalus oli väga tihe heitlus. Kümmekond maadlejat väärinuks medalit. Kümne Atlantasse sõitja seast jäid välja maailmameister, MMi kolmas mees, samuti Poola kuulsus Ryszard Wolny. Nikitin kinnitas, et katsub kaotusekibedusest üle saada ja lisas kohe: «Küll ükskord tuleb ka minu tund. Atlantas üritan uuesti. Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema.» Selle mehe suutis Eesti parim kreeka-rooma maadleja võita alles viimastel sekunditel 4:3. «Ma olen temaga varem MMil maadelnud. Ta on väga ohtlik maadleja - tuleb sulle vastu nagu ämblik ja on valmis iga hetk üllatama. Temaga on tõesti raske maadelda. Melelashvili pani ikka prantslase Yalouzi kaks korda selili, mina seda ei suutnud,» oli Nikitin enesekriitiline.
Küsimusele, kas ta loodab Atlantaks retsepti leida, kuidas medalile jõuda, vastas Nikitin, et rongiga tuleb kaua aega koju sõita, eks siis mõtlen. «Kavandada tuleb ka treeningulaagreid ja seda, kuidas treenima hakkan. Kõigepealt võtan siiski ühe nädala puhkust ja kaon metsa, muust maailmast eemale. Palli siiski mängin. Ja siis läheb lahti - Atlanta on ukse ees.» Valeri Nikitin ütles, et võimalusi, kuhu minna, on palju. Aprillikuu lõpul kogunevad Alushtasse Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Saksamaa maadlejad. Rootsis on ka enamvähem samal ajal head treeninguvõimalused. Vahest ka soomlased kogunevad koos harjutama.
Samuti lubas Valeri Nikitin veel mitmel võistlusel osaleda, sest enda valmisolekut tuleb kontrollida. Peetakse põhjamaade meistrivõistlused, Poolas on MK-sarja etapp, tugev võistlus on ka Finn Open.
Eestis on Valeri Nikitini peamised treeningupartnerid olnud Valeri temast raskem Tõnis Naarits ja kergem Marko Kruusmann. Peamised treeningupaigad on spordigümnaasiumis ja Tartus. Valeri Nikitin kinnitas, et rahakoti pärast ta praegu ei karda, sest lisaks Eesti Olümpiakomiteele (130 000 krooni) toetavad teda ka Tartus asuv kauplus Legend ja Nikei firma Tallinnas. EOKile Nikitinil igatahes pretensioone pole.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV, Kuala Lumpur
«Nüüd, härrased, langetame AIPSi lipu, aga kongress jätkub,» ütles neljapäeva õhtupoolikul Kuala Lumpuris Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Assotsiatsiooni president Togay Bayatli, kui aastakongressi päevakord ajalimiidi sisse ei mahtunud, aga Hispaania suursaadik (kui järgmise kongressi korraldajate esindaja) kauem enam oodata ei saanud.
Tõesti, ürituse sisuline külg ei tohtinud väliste muutuste tõttu kannatada, aga lipp hakkas langetamisele vastu - nöör ei tulnud sõlmest lahti! Malaisia kongressi üks läbiviijatest lahendas olukorra õige omapärasel viisil: laenas täitevkomitee liikmelt välgumihkli ja põletas nööri katki. Lipp langes, kuigi tulekahjuohu hinnaga, lahtipääsenud nöörijupp põles lae suunas edasi (kuni kustutati). Pärast seda jätkus maailma spordipressi foorum veel tund-poolteist. AIPSi liikmeid on nüüd 125, siin Malaisias lisandusid Alzheeria, Tansaania, Kesk-Aafrika Vabariik, Surinam, Ruanda (või Rwanda?), Kõrgõzstan ning Bosnia ja Hertsegoviina. Rahuldamata jäi Gaboni taotlus, kuna tekkis kuri kahtlus, et spordiajakirjanike sildi taga taotlesid endile vabamat liikumist sellest tegevusest kaugele jäävad inimesed.
59. AIPSi kongressi resümeeks kujunes resolutsiooni vastuvõtmine. Selles sisalduvast väärtustab siinkirjutaja kaht eesmärki. Esiteks, teha ajakirjanduses (mille hulka kuulub ka korraldav ja propageeriv tegevus) meist sõltuv ausa ja dopinguvaba võistluse võidulepääsemiseks. Ning teiseks (seonduvalt eelmisega) hoida ajakirjandusest eemal mittekvalifitseeritud, põhimõttelagedad ja hetketuntust igatsevad pealiskaudsed avalikustajad. Enam-vähem samu tõekspidamisi sisaldas ka kongressil vastu võetud spordiajakirjanike aukoodeks. Eesti jaoks oli olulisim kinnitus, et kõik (!) meie Atlantasse akrediteeritud ajakirjanikud saavad pressikohtade ülinappusest hoolimata vaba juurdepääsu neid huvitavatele aladele, ava- ja lõputseremoonia kaasa arvatud. Peaaegu kaks kolmandikku (!) olümpiat kajastada soovivatest inimestest seda õigust ei oma.
Olümpiamängude kõrval on vaadatavaimaks spordiürituseks maailmas jalgpalli MM. Olgu selle kinnituseks kas või fakt, et maailma jalgpalliliidu (FIFA) peakorter saab päevas 35000 telefonikõnet, ala ise on teabeagentuuride uudisterubriigis ülekaalukalt esikohal. Uudne külg on siin esinenud FIFA esindaja sõnul spordist mitte kirjutavate suurväljaannete huvi tõus jalgpalli MM-võistluste finaalturniiri vastu. Ajendatuna mitte niivõrd soovist jutustada inimestest, kes jalaga palli löövad, vaid jalgpallifenomenist kui globaalnähtusest kultuurikontekstis. FIFA avab uustulnukatele ukse. Aga esialgu mitte staadionivärava pääsuks tribüünile, vaid pressikeskusse, kust saab kogu info vaikuses kätte. Tuleb ju vaikselt alustada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AGO MARKSOO, TARMO PÄSS
Malesuurmeistrist professor... või vastupidi? Küllap on õige mõlemat moodi. Ja kui siia lisada, et tegemist on õrnema soo esindajaga, siis meil meestel ei jää muud üle, kui teha aupaklikult sügav kummardus. Küllap taiplik lugeja teab, et kummardus on mõeldud Tartu Ülikooli prantsuse filoloogist professorile Larissa Volpertile, kes täna saab 70-aastaseks.
Viiekümnendatel aastatel tuli 1949. aastal tookordse Leningradi Ülikooli lõpetanud Larissa Volpert kolmel korral endise N. Liidu tshempioniks. Ta on osalenud ka kolmel MM-sarja pretendentide turniiril. Kahel neist oli Larissa Volpert võidule ja seega naiste tiitlimatshile väga lähedal.
Larissa Volpert: «Pärast kandidaadiväitekirja kaitsmist (1955) olin seitse aastat seotud vaid malega. Kuid erialane töö tõmbas mind, eriti tahtsin hakata kirjandust õpetama. Kasutasin kohe esimest võimalust konkureerida õppejõukohale. Siis hakkasin tundma, et malet on raske õppe- ja teadustööga jagada. Tuli teha valik ja otsustada male kahjuks.» Nii on iseloomustanud teda konkurendid. Ta mängib klassikalises stiilis, pannes pearõhu positsioonilisele manööverdamisele. Ka malele lähenes ta teaduslikult: uuris põhjalikult poolelijäänud partiisid ja edasimängul demonstreeris alati sügavat analüüsi.
1963. aastal sai Larissa Volpertist väliskirjanduse õppejõud Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Mõnda aega käis ta sealt paralleelselt ka Tartu tudengeid õpetamas. 1977. aastal valiti ta konkursi korras Tartu Ülikooli vene kirjanduse (mõne aasta pärasy väliskirjanduse) kateedri dotsendiks.
Kolm aastat hiljem sai valmis doktorikraadiga väärtustatud monograafia «Pushkin ja psühholoogiline traditsioon prantsuse kirjanduses».
1983. aastal ütles Larissa Volpert ühes intervjuus: «Arvasin, et olen mängimise igaveseks lõpetanud, kuid Tartusse kolimine tähendaks mulle teist malekevadet. Kohtusin 1977. aasta oktoobriturniiril Eesti paremikuga ja 5,5 punkti 6 võimalikust pani mind uskuma oma jõusse ja andis tagasi soovi võistelda. Kohtusin ka paljude meeldivate inimestega ja pole ime, et mul taas tekkis soov malet mängida.» Nii ütleb meie rahvatarkus. Larissa Volperti südametunnistus sundis teda koos abikaasa professor Pavel Reifmaniga avaldama 21. augustil toetust Eesti Vabariigi valitsusele. Juba tudengipõlves sidus teda sõprus Juri Lotmaniga ja tema tulevase abikaasa Sara Mintsiga. Heameel on tõdeda, et kui neli andekat juudisoost teadlast saatsid oma avaldused töö saamiseks paljudesse Venemaa ülikoolidesse, siis üksnes Tartu Ülikool soostus neid vastu võtma. Senini on perekonnasõbraks Viktor Kortshnoi, kelle poega Igorit nad tolle rasketel aegadel oma korteris varjasid.
... Meeldivast, nooruslikust ja nõtkest väikesekasvulisest naisest, keda võib sageli Tähtvere pargis sörkjooksu tegemas näha, ei või aimatagi, et ta oli omal ajal maailma tugevamat naismaletajate hirm. Töökoormus ja iga pole sundinud Larissa Volpertit malenuppe lõplikult karpi panema. Veel lööb ta kaasa linna maleturniiridel. Ja mehed, hoidke siis alt! Nii mõnegi kohaliku maletuusa selg saab prügiseks.
Juubelipäeval ühineb õnnitlejatega ka «Postimees».
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996