Eesti ohvitseridest on sõjaline kõrgharidus vaid üheksal protsendil, Kaitseväekolledzhi lõpetab esimene lend, Väljaõpe välismaal, Kaitseväe Lahingukoolis õpib armee koorekiht, Kool on karm, Haritud allohvitserkonna algus, Eesti ohvitseri ajendab tegutsema

URMAS KLAAS

Eestis on kokku ligi 650 ohvitseri (siia on arvestatud nii kaitseväe, Kaitseliidu kui ka piirivalve ohvitserid), neist 100 on arvatud reservi. Igal aastal lahkub kaitseväest peamiselt perekondlikel põhjustel 50 ohvitseri. Kaitsejõudude peastaabi personaliosakonna ülema kapten Ahti Põldma sõnul on see arv peaaegu sama suur kui ohvitseride kursuste lõpetajate arv.

Praegune ohvitserkond moodustab 29% vajalikust. 63% ohvitseridest on keskharidus, 28% kõrgharidus ja 9% sõjaline kõrgharidus.

Kaitsejõudude peastaabi personaliosakonna ülema kapten Ahti Põldma sõnul tuleb Eesti kaitseväe ohvitseride sõjaväelisest haridusest rääkides silmas pidada, et see võib olla omandatud kolmel viisil: endises N. Liidu armees, mõne teise võõrriigi armees ja Eesti kaitseväes, kusjuures kaitsejõududes pidavat olema ka kahe maailmasõja vahel Tondi sõjakoolis hariduse saanud mehi.

Kapten Põldmalt saadud andmete järgi on 650 ohvitserist ligi pooled ette valmistatud ohvitseride kursustel (varem viidi kursusi läbi Eesti Riigikaitse Akadeemia juures, praegu Paldiskis kaitseväe väljaõppekeskuses).

Tänaseni on kursused lõpetanud üheksa lendu, esimene lend alustas detsembris 1991 ja lõpetas veebruaris 1992. Kapten Põldma sõnul oli alguses õpiaja pikkuseks kursustel neli kuud, siis kuus ja kaheksa ning äsja alanud kursus kestab üheksa kuud. Neist üheksast kolme vältel teevad kadetid Meegomäel lahingukoolis läbi allohvitseride kursused.

Eesti Riigikaitse Akadeemia Kaitseväekolledzhi lõpetab tänavu esimene lend. Kapten Põldma andmetel peaks sealt tulema 27 haritud ohvitseri, kellest üheksa läheb piirivalvesse. Kaitse-väekolledzhi lõpetanud saavad üldjuhul lipniku auastme ja parimad nooremleitnandi oma.

Kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse büroo juhataja Urmas Rennit rääkis kaitseväekolledzhist rahuloluga. Tema sõnul tulevad sealt intelligentsed ohvitserid, kes saavad ka rakendusliku kõrghariduse, kadette koolitavad teiste seas Tallinna kõrgkoolide aktsepteeritavad õppejõud. Renniti arvates tuleb lähemas tulevikus nii kiiresti kui võimalik lõpetada kiirustamine ohvitseride ettevalmistamisel.

Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Illo-Mati Pilvet pidas vajalikuks lisada, et kadettide õppetöö on väga tihe, nad on tegevuses 14 tundi. Pilveti sõnul on õppeplaanis ka sellised ained nagu etikett ja kohustuslikud tantsukursused.

Kapten Põldma pidas kaitseväekolledzhi haridust eriti oluliseks just seetõttu, et ohvitseride kursused ei anna piisavalt üldhariduslikku ettevalmistust. Kaitseväe peainspektor kapten Harri Ints rõhutas vestluses «Postimehega», et ohvitser on paljuski ka pedagoog ning pedagoogilisi ja psühholoogilisi aineid saavad korralikus mahus just kaitseväekolledzhi kadetid. Intsi sõnul ei saa teha kaheksa-üheksa kuuga kursustel pedagoogi.

Kapten Põldma sõnul on kaitsejõududes väga suur puudus erinevate spetsialistide järgi (juristid, arstid, insenerid). Seda arvestades on viimasel ajal hakatud parimatele ohvitseridele andma ka tsiviilharidust. Nii näiteks õppivat Tartu Ülikoolis kaks ohvitseri ja Tallinna Tehnikaülikoolis üks ohvitser.

Ülikoolis õpingute ajal säilib ohvitseridel nende põhipalk, õppemaksu tasub peastaap ning tagamaks pärast kõrgkooli lõpetamist ohvitseri jäämist kaitseväe teenistusse on neil kohustus pärast stuudiumi teenida kuus aastat armees, rääkis kapten Põldma.

Väga oluliseks ohvitseride koolitamise võimaluseks on nende väljaõpe välismaa sõjakoolides. Kaitsejõudude peastaabi andmetel õpib praegu erinevates sõjakoolides välismaal 53 kadetti, kaitseministeeriumi andmetel aga 40 ringis. Mõned näited: tänavu lõpetavad 15 eesti meest Soomes Santa Hamina kadetikooli, kaks kadetti õpivad USA mereväeakadeemias, üks USA maaväeakadeemias ja üks samas õhuväeakadeemias, Saksamaa erinevates sõjakoolides on 13 eestlast ja Poolas Wroclavi Kõrgemas Ohvit-seride Koolis kaks.

Kapten Põldma sõnul on suureks probleemiks välismaal õppides nõrk tase võõrkeelte valdamisel. Kapteni sõnade kohaselt pidurdavat see muuseas ka kaitsejõudude väliskontakte. Tema selgitusel on suur raiskamine, kui välismaale õppimaminejad selle maa keelt eelnevalt sama sõjakooli juures õpivad. Kokkuhoidlikum olevat võõrkeel enne Eestis selgeks teha. Sellele teele olevat ka mindud.

Urmas Rennit kinnitas, et kõik välismaal õppivad kadetid on oma tuleviku sidunud Eesti kaitseväega. «Postimehe» täpsustusele, kas nende kõigiga on sõlmitud ka vastavad lepingud, ütles Illo-Mati Pilvet, et kahjuks päris kõigiga pole ning see olevat tema sõnul olnud kaitseväe kasvuaja suur möödalaskmine.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Võru külje all Meegomäel asuvast Kaitseväe Lahingukoolist kaitseväkke, Kaitseliitu, piirivalvesse, sisekaitse operatiivrügementi või päästeametisse teenima suunduvad ajateenijaid-allohvitserid ning kaadriallohvitserid on reeglina omandanud põhjaliku sõjalise ettevalmistuse ja allüksuse juhtimise oskuse.

Väeosadest Kaitseväe Lahingukooli allohvitserikursustele tulnud ajateenijad peavad pärast kooli seersantidena lõpetamist oskama sõjaolukorras jagu juhtida ning rahuajal üksiksõdurit välja õpetada. Kaadriallohvitseride kursuse veeblina lõpetanu peab aga suutma juhtida rühma sõjatingimustes ning teostada rühma väljaõpet rahuajal, samuti saab ta õiguse läbi viia lahinglaskmisi.

Ajateenijate-seersantide tarvis on lahingukoolis ette nähtud jalaväeallohvitseride õpperühm, sõjaväepolitsei õpperühm ja miinipilduja eriala õpperühm, samuti luure eriala õpperühm, tankitõrje eriala õpperühm ja pioneeri eriala õpperühm.

«Praegu ei ole koolis sõjaväepolitsei õpperühma, luureeriala õpperühma ja pioneeri-eriala õpperühma, sest sõjaväepolitsei õpperühma ülem on praegu Soomes maakaitsekoolis õppimas ja luure eriala õpperühma ei moodustatud meeste vähesuse tõttu. Kahe-kolme mehe pärast ei hakka me eraldi rühma moodustama, sama kehtib ka pioneeri eriala õpperühma kohta,» selgitavad Kaitseväe Lahingukooli ülem Leo Kunnas ja tema abi Kaido Kivilo.

Ajateenijate-seersantide kursustel osalejatel peab olema vähemalt keskharidus ning nad peavad olema läbinud vähemalt kolmekuulise noorsõduri väljaõppe programmi, samuti olema tunnistatud riviteenistuseks kõlblikuks. Vabatahtlikku seersandina teenimise soovi peab täiendama positiivne soovitus otseselt ülemalt ning kriminaalse minevikuta eesti keelt valdava riigikodaniku staatus. Kursusekandidaadid peavad positiivselt läbima psühholoogilise testi, jõutesti ja vastupidavustesti.

Kunnase ja Kivilo sõnul antakse lahingukooli saabunud poistele esimese kahe nädala jooksul tavalisest suurem vaimne ja füüsiline koormus tekitamaks neis teatavat stressiseisundit.

«See on vajalik selleks, et väeosadest saabunud erineva tasemega poiste ettevalmistust ühtlustada ning nõrgemad välja praakida. Algusperiood lõpeb sõdurieksamitega, mille edukalt läbijad saavad õiguse meie koolis õppida,» selgitab Kaido Kivilo.

Kuuekuulised veeblikursused on mõeldud meestele, kes ajateenistuse lõppedes soovivad jääda üleajateenijateks. Esimese kolme kuuga omandab õppur tavalise jalaväeseersandi väljaõppe, millele järgneb teine kolmekuuline etapp.

«Kui meile tulevad aga sellised mehed, kes on meie koolis varem seersandiks õppinud, saavad nad kohe teise etappi ning omandavad nooremveebli auastme kolme kuuga,» räägib Leo Kunnas.

Aprillis alustavad Meegomäel väljaõpet ka tulevased ohvitserid, kes omandavad kolme kuuga baashariduse ning jätkavad siis kuuekuulise koolitusega Paldiskis.

Tulevaste ohvitseride saatmine algatuseks lahingukooli teenib kaitseväe taseme ühtlustamise eesmärki. «Selle eest sai võideldud, et kõik ohvitserid peaksid meilt läbi käima. Varem oli olukord, kus meile tulekuks puudus motivatsioon, sest Tallinnas oli sama ajaga võimalik saada otse ohvitseriks,» seletab Kivilo.

Juulis saabuvad Meegomäele ka Tallinna sõjakooli kadetid.

Edukaimatel on võimalus pürgida rohelise bareti kandidaadiks ning seejärel bareti kandjaks. Rohelise bareti ning sellele lisanduva hõbedase, kuldse või musta märgi saavutamine eeldab raskete füüsiliste, psüühiliste, vaimsete ja pedagoogiliste testide ideaalilähedast sooritamist. Bareti kandmise õigus on praegu Eestis vaid viiel mehel.

1993. aastal lõpetas Kaitseväe Lahingukooli 41 nooremveeblit, 27 seersanti ja 121 nooremseersanti, 1994. aastal 2 veeblit ja 56 nooremveeblit, 36 seersanti, 163 nooremseersanti ja 32 kapralit, 1995. aastal 24 nooremveeblit ja 27 õppepraktikal olnud kadetti, 34 seersanti, 212 nooremseersanti, 51 kapralit ja 25 reameest.

«Probleem on selles, et väeosadel ei ole raha mehi siia saata või ei suuda mehed õppida ja harjuda meie kooli traditsioonide ja korraga. Meil on üsna raske õppida, paljud püüavad kergemalt läbi saada. Kooli reeglite vastu eksija kooli ei lõpeta,» räägib Kunnas. Ühel lõpueksamil läbikukkunud ajateenija jääb kapraliks, kahel läbikukkunu reameheks. Väeosades võivad neist kapraleist siiski saada jaoülemad ning reameestest kapralid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KLAAS

Eesti kaitseväe ohvitseride ja kaadriallohvitseride palgad on fikseeritud valitsuse 28. detsembri 1995. aasta määruse «Riigiteenistujate ja riigieelarveliste asutuste töötajate töö tasustamine 1996. aastal» alusel.

Nimetatud määruse lisa nr. 2 kehtestab, et kaitsejõudude ja nendega võrdsustatud struktuuride personali palk peab vastavalt auastmele asuma 34. (7500 krooni) ja 8. (975 krooni) palgaastme vahel.

Määruse lisa nr. 1 kehtestab, et kaitseväes, piirivalves ja päästeüksustes lepingulises tegevteenistuses oleva ohvitseri, kaitseväeametniku, allohvitseri ning üleajateenija ettenähtud astmepalgamäära võib suurendada 35 protsenti.

Lisaks sellele aga peab Eesti kaitseväes arvestama asjaoluga, et paljud nooremad ohvitserid teenivad ametikohtadel, mis eeldavad nendest vanema ohvitseri aukraadi. Sellisel juhul saavad need nooremad ohvitserid ka vanema ohvitseri palgaastmele vastavat palka. Nii näiteks saab kapten, kui ta teenib ametikohal, mis eeldab koloneli aukraadi, ka kolonelleitnandi palka.

Arvestades armee spetsiifikast lähtuvaid eripärasid, saavad ohvitserid ja allohvitserid ka auastmepalka, mis on vahemikus 150 krooni lipnikel ja 500 krooni kindralmajoril.

Palgale lisaks makstakse ohvitseridele ja kutseallohvitseridele kompensatsiooni korteri eest. Nii saab kaitsejõudude kõrgem ohvitser 100-ruutmeetrise korteri eest (kui ruutmeetreid on rohkem, siis lisatasu ei suurene) kuus 850 krooni kompensatsiooni. Kõik vallalised ohvitserid, kes elavad ühiselamutes, aga saavad kuus 280 krooni kompensatsiooni. Iga kaadriallohvitser ja ohvitser saab ka toiduraha, mis on 30 krooni iga päeva eest.

Järgnevalt mõned näited ohvitseride palgast. Kindrali auastmele vastab 34. palgaaste, mis lubab talle kuus maksta 7500 krooni. Lisaks sellele makstakse talle 35 protsenti lisatasu palgast. Sellele lisandub auastmepalk, mis on kindralmajoril 500 krooni kuus. Kompensatsiooni korteri eest võib kindral saada maksimaalselt 850 krooni kuus. Siia lisandub toiduraha 30 krooni iga päev.

Lihtsa tehte abil saame kindrali palga järgmiselt: 7500+35%(2625)+500=10 625. 10 625 kroonist peame lahutama maksud 26%, mis teeb netopalgaks 7863 krooni. Siia liidame korteri- (850) ja toiduraha (900 või 930 olenevalt, kui palju on kuus päevi), mis teeb kokku 9613 krooni.

Edasi näide kaptenist, kes teenib kolonelleitnandi aukraadi eeldaval ametikohal ja juhib otseselt isikkoosseisu. Talle kui kaptenile vastab 25. palgaaste, kuid et ta teenib ametikohal, mis üldjuhul eeldab kolonelleitnandi aukraadi, siis ta saab palka 27. või 28. palgaastme järgi (kõrgema astme järgi saavad palka need, kes juhivad otseselt isikkoosseisu, ning madalama astme järgi need, kes teenivad staabi- ja tagalateenistuses, riigikaitseosakondades ja Kaitseliidus).

27. palgaaste lubab maksta 3500 krooni kuus, sellele lisandub 35 protsenti lisatasu palgast, lisaks veel auastmepalk kapteni auastme eest 240 krooni. Samuti saab ka tema kompensatsiooni korteri eest. Sellele kõigele lisandub umbes 30 krooni toiduraha iga päeva eest.

Sooritame sama tehte, mis kindrali palka arvestades: 3500+35%(1225)+240=4965. Lahutame sellest 26% jagu makse ja saame netopalgaks 3675 krooni. Siia lisandub toidu- ja korteriraha (antud juhul 500 krooni ringis), mis kokku teeb 5075 krooni kuus.

Iga päev hommikust hommikuni ajateenijatega vahetult tegelev kaadriallohvitser veebli auastmes saab palka 16. palgaastme järgi, mis teeb kuus 1725 krooni. Sellele lisanduvad kõik eelpool loetletud lisatasud ja sellisena kokku on tal kuus võimalik teenida 1812 krooni, lisaks toidu- ja korteriraha: 1812+900+keskmiselt 280 kuni 510 krooni olenevalt sellest, kas ta on vallaline või pereinimene. Kokku teeb see siis vastavalt kas 2992 või 3222 krooni.

Kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja Leelo Linaski sõnul näitavad just kaadriallohvitseride madalad palgad, et päevast päeva rasket tööd tegevad mehed ei täida oma teenistuskohuseid mitte otseselt palgast ajendatult. Linaski arvates paneb neid tegutsema mingi muu ajend. Tema sõnade kohaselt on selleks missioonitunne.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Kaitseliidu seaduse väljatöötamisel aktiivselt osaleva Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku Tiit Tammela arvates ei tohiks Kaitseliit muutuda maakaitseväeks, vaid peaks ette valmistama maakaitseväe käivitamist võimaliku kriisisituatsiooni korral.

«Sõjaeelne Kaitseliit ei täitnud kokkuvõttes oma ülesannet. Olles rahvaalgatuslik omakaitseorganisatsioon, ei hakanud ta agressiooni korral ometi tööle, vaid allus korraldusele vastupanu mitte osutada. Kui Kaitseliidust saab maakaitsevägi, siis tähendaks see kriisisituatsiooni korral põhimõtteliselt üsna sama probleemi kordumist, mis tekkis 1940. aastal,» on Tammela kriitiline. Küsimus on tema sõnul problemaatiline paljudele kaitseliitlastele, kes soovivad olla kindlad, et vaeva ja kulutustega üles ehitatavasse riigikaitseorganisatsiooni oleks mingile tasandile sisse programmeeritud ka selle iseeneslik rakendumine teatavas kriisiolukorras.

«Praegu on suund võetud sellele, et Kaitseliit hoopis aitaks maakaitset üles ehitada, ja see on täiesti mõistlik. Kaitseliitlaste seas on kaitsevajaduse tunnetamine kõrgem kui muu rahva seas, pealegi on meil inimesed, kellele sõjaväelise ettevalmistustöö eest palka makstakse. On täiesti loogiline, et ta aitaks maakaitseväge käima lükata, jäädes samas edasi Kaitseliiduks,» arvab Tammela.

1994. aasta aprilli 5000-lt inimeselt on Kaitseliidu liikmeskond selle aasta aprilliks kasvanud umbes 8000 meheni. Eesti tänapäevastes oludes suhteliselt suur liikmeskond ei kannata siiski välja võrdlust sõjaeelse Kaitseliiduga, mis hõlmas peaaegu kogu rahvast.

«Ma ei arva, et Kaitseliit peaks olema nii totaalne, nagu ta oli enne sõda. See oli 1930. aastate lõpu totalitaarsele riigile iseloomulik tunnus. Kuid liikmeskonna lagi ei ole praegu kaugeltki saavutatud,» räägib Tammela. «Kaitsealgatuse ja -tahte tuumikgruppe peaks igas Eesti osas olema rohkem.»

Kaitseliidu pressiohvitseri Andres Reimeri sõnul kasvab Kaitseliidu liikmeskond aeglaselt, ent pidevalt.

«Kaitseliit on selline organisatsioon, mis paratamatult tõmbab ligi juhuslikku elementi. Nendest puhastutakse pidevalt, iga mees, kes organisatsiooni astub, ei pruugi sugugi sinna jääda. Inimesed ka väsivad, võivad tööd vahetada või naise võtta, seetõttu on loomulik väljalangevus kogu aeg olemas,» seletab Reimer.

Tiit Tammela näeb Kaitseliidu aeglases kasvus ka Kaitseliidust endast tulenevaid põhjusi.

«See seltskond, kes oma töö kõrvalt praegu Kaitseliitu oma aega ja raha paneb, soovib, et talle selle eest ka midagi vastu pakutaks. Selles ongi küsimus: meie, kes me palka saame, ei suuda veel olemasolevate vahenditega inimestele pakkuda seda, mis tooks organisatsiooni rohkem asjalikke inimesi,» ütleb Kaitseliidu Pärnumaa maleva ülem. «Puudu jääb meie teadmistest ja ka ainelistest vahenditest.»

Tammela sõnul suudab Pärnumaa malev siiski mingil määral juba sõjalist väljaõpet planeerida. «See polegi mitte niivõrd meeste koolitamiseks, kuivõrd nende ühendamiseks koolitamise läbi.»

Tiit Tammela peab tähtsaimaks vaimset valmisolekut riigikaitseks. «Praktiline ettevalmistus sõjaliseks tegevuseks tuleb vastavas olukorras äärmiselt kiiresti. Supersõdurite väljakoolitamine on tegelikult puhas müüt, neid pole olemas ning pole ka vaja. Tavaline mees õpib miinipildujaga kändu tabama nädala vältel.»

Kaitseliidu pressiohvitseri Andres Reimeri mulje kohaselt on kõik taasiseseisvumisjärgsed valitsused suhtunud Kaitseliitu mõistvalt.

«Ükski nendest ei ole Kaitseliidu kui organisatsiooni vastu tegutsenud. Tundub, et nüüd on enamik arvestatavaid poliitilisi jõude riiki valitsenud ning ring hakkab täis saama. Valitsemise kaudu on Kaitseliitu tundma õpitud.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Peab olema Eesti kodanik ja 21 aastat vana (jahi-relva võib taotleda ka 18-aastaselt). Esmalt tuleb käia arstlikus komisjonis, võtta oma töökohast või õppeasutusest iseloomustus ja kirjutada oma elukohajärgsele politseiprefektile relvaloa taotlemist põhjendav avaldus.

Polikliiniku arstid hindavad relvataotleja tervist valdavalt samade kriteeriumide kohaselt, mida jälgitakse ka autojuhtide puhul (protseduur maksab keskmiselt 60 krooni), kuid sellele lisaks peab relva saamiseks läbi käima ka psühhiaatri juurest. «Täita tuleb mõned testid ja vestelda, et saaksime teada, millise isiksusega tegu on,» selgitas psühhiaater Ilmar Laas. «Umbes tunni ajaga on asi valmis.» Psüühika korras-olu tõendi eest tuleb tasuda keskmiselt 190 krooni.

Prefektile esitatav avaldus ei pea olema kuigi põhjalik, tavaliselt piisab, kui taotlemise põhjenduseks märkida oma elu ja isikliku vara kaitse või suurte summade transpordi tarvidus.

Tartu politsei relvalubade vaneminspektori Erich Kuiva sõnul kontrollib politsei loa taotleja tausta põhjalikult. Loata jääb inimene, kes on kohtulikult karistatud, kelle vastu on algatatud kriminaal-asi, ja koguni inimene, keda on aasta jooksul vähemalt kaks korda halduskorras karistatud. «See on asi, mis paneb paljudele meestele kriipsu peale, sest sinna hulka läheb ka liiklus, sõltumata sellest, kas ta on siis kiirust ületanud või purjuspäi sõitnud,» rõhutas vaneminspektor.

Kui prefekt on avalduse servale lubava resolutsiooni kirjutanud, pääseb relvaloa taotleja politseis korraldatavatele kursustele. Kursuse läbiviimiseks on ette nähtud 18 tundi ja selle eest tuleb maksta 300 krooni. Kursuste lõpus on kaks eksamit (kummagi eest tuleb tasuda 200 krooni). Kirjalikul teooriaeksamil tuleb vastata kolmele küsimusele, mis hõlmavad relvaseaduse tundmist, relva kasutamise oskust ja meditsiini. Kui see eksam tehtud, pääseb edasi laskmiseksamile, kui eksam ebaõnnestub, on viie päeva pärast võimalik seda korrata, kuid siis tuleb ka uuesti maksta.

Laskmiseksam tuleb sooritada kuu aja jooksul pärast teooriaeksami sooritamist.

Kui eksamid tehtud, annab politsei välja relvasoetamisloa, millega saab minna relva ostma. Jaanuarist kehtima hakanud seaduse kohaselt on soetamisluba neljaosaline, uute blankettide valmimiseni on kasutusel vanad, kolmeosalised blanketid, millest üks osa jääb kohe politseisse, kahega läheb inimene kauplusse. Kauplus märgib neile ostetava relva margi kaliibri, numbri ja müügikuupäeva. Üks osa loast jääb kauplusse, teise toob vastne relvaomanik koos relvaga politseisse, kuhu relv jääb hoiule relvaloa väljaandmiseni.

Enne relvaloa saamist tuleb käia uue relvaga lasketiirus ja jätta politsei arhiivi tarvis kaks padrunikesta. «Praeguse korra kohaselt tuleb kestad võtta vaid relva saamisel, kuid see pole piisav, sest kui püstolist on tehtud sada või kakssada lasku, siis relv juba muutub ja muutub ka jälg padrunikestal,» selgitas vaneminspektor Kuiv.

Kui padrunikestad antud ja riigilõiv (100 krooni) makstud, vormistab politsei relvaloa, millel on kirjas omaniku andmed, relva mark, kaliiber ja number. «Uus relvaluba hakkab välja nägema teistmoodi, sellele pannakse kirja juba kõik relvad, mis inimesel on,» rääkis vaneminspektor relvalubadest, mida praegu veel ei ole, ehkki uus relvaseadus on kehtinud üle kolme kuu. Uute blankettide trükkimiseks on vaja kaht miljonit, mida pole.

Uued relvaload peaks tulema samasugused, nagu on uued autojuhiload. Loale trükitakse andmed ja inimese pilt, loa ümber kuumutatakse kile ja muutusi sellel enam teha ei saa. «See hakkab käima inimese rahakoti peal,» arutles juhtiv inspektor. «Kui inimene läheb ühest elukohast teise - uus luba, ostab ühe relva juurde - uus luba, müüb ühe maha - uus luba, tähtaeg möödub - uus luba.»

Kui kodus on vaid üks relv, ei ole uue relvaseaduse järgi selle hoidmiseks eraldi raudkappi tarvis. «See võttis peaaegu tummaks,» kurtis juhtiv inspektor. «Mehed on ise tulnud ja küsinud, et kuidas siis nii, kodus on ju lapsed. Olen siis soovitanud relva pulkadeni lahti võtta ja mööda maja laiali panna, kui ise kodunt ära lähed.»

Relvakapis võib eraisik kodus hoida kaheksat relva. Korraga võib kodus olla sada padrunit.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS PAET

Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Illo-Mati Pilvet nentis «Postimehele», et Eestil puudub korralik mobilisatsioonikava. See peaks valmima käesoleva aasta jooksul, kuid mobilisatsioonikava täitmine nõuab palju raha.

Vastuseks «Postimehe» nendingule, et kui keegi peaks Eestit ründama, siis mobilisatsiooni läbi viia ei saa, ütles Pilvet: «Miks ei saa? See viiakse täpselt samamoodi läbi, nagu venelased tegid seda 1941. aastal - pühkisid käisega kokku, jagasid püssid välja ja läks. Aga muidugi, eks see ole väga verd nõudev asi.»

Pilveti sõnul koostab kaitseministeerium mobilisatsioonikava koos kaitsejõudude peastaabiga. «See töö on algjärgus. Kava valmimise ajaks on määratud 1996. aasta,» lisas Pilvet.

Samas nentis Illo-Mati Pilvet, et üks asi on mobilisatsioonikava paberi peal, teine asi on hakata seda realiseerima. «Ega see kava iseenesest midagi ei tähenda. Me võime neid kavu siin teha ja tegelikult on meil formaalselt kavad ka olemas. Need on maakondade riigikaitseosakondades ja väeosades, aga ega nad endast suurt midagi ei kujuta, sest nende taga pole mingit raha. Need kavad ongi ikka seesama käega kokkukrabamine,» rääkis Pilvet.

«Kui me hakkame mobilisatsioonikava tõesti tegema ja seda täitma, siis on vaja määrata sõjaväeosade komplekteerimine, uute sõjaväeosade komplekteerimnine, varustuse kogumine ja säilitamine. Kas varustus on eraldi konteinerites hajutatult mööda riiki laiali või on nad kokku kogutud. See võib nii ja teisiti olla,» selgitas Pilvet.

Samas on Illo-Mati Pilveti sõnul ka teine suund, mille kohta võib esmapilgul arvata, et see ei nõua mingeid erilisi ressursse, aga tegelikult läheb väga kalliks.

«See on isikkoosseisu mobiliseerimine. Reservväelaste jagamine väeosade vahel ja nende mobilisatsioonialane ettevalmistus, et nad teaksid näiteks kuhu ja kuidas tulla. Selleks tuleb neid aga paar korda kutsuda. Et nad teaksid, kust saab varustuse, et nad oskaksid seda varustust, mida me tahame neile kätte jagada, ka kasutada. Põhiliselt on meil Vene armeest läbi käinud mehed, kes oskavad Vene relvastust kasutada. Aga meile on tulnud ju ka näiteks Iisraeli relvad. Ja kui mobiliseeritu algul sellise relva peale vaatab, siis ta esimese ähmiga ei oskagi seda võibolla kasutada. Et seda ei juhtuks, selleks on vaja tohutult raha,» nentis Pilvet.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles