Moldova president Mircea Snegur tuleb Eestisse, Eesti on Rootsist õnnetusjuhtumite poolest kaugel ees, Enesetapud, mõrvad, autoõnnetused, viinasurm, Eestis on ennetustöö lapsekingades, Difteeria - timuka silmus, Difteeria Eestis, Praegune olukord, Difteer

EPP ALATALU

Täna hommikul saabub Eestisse kolmepäevasele riigivisiidile Moldova Vabariigi president Mircea Snegur koos proua Georgetta Sneguriga. Presidendid Meri ja Snegur kirjutavad homme Kadriorus alla Moldova ja Eesti teineteise mõistmise ja koostöö deklaratsioonile.

President Mircea Snegur tuleb Eestissse president Lennart Meri kutsel. Presidenti saadab Moldova valitsusdelegatsioon. Eestis kohtutakse Riigikogu esimehe Toomas Savi, valitsusjuht Tiit Vähi ja välisminister Siim Kallasega. Moldova presidendipaar tutvub Tallinnaga, samuti Saku õlletehase ja Pauligi kohvitehasega.

Homme kirjutatakse alla neljale dokumendile: presidendid kirjutavad alla Eesti ja Moldova teineteise mõistmise ja koostöö deklaratsioonile, kultuuriministrid kirjutavad alla valitsustevahelisele kultuurikoostöö kokkuleppele ja välisministrid välisministeeriumide koostöö protokollile. Eesti ja Moldova vahel sõlmitakse ka kokkulepe kahe infoagentuuri vahelise infovahetuse kohta, millele kirjutavad alla ETA peadirektor Neeme Brus ning Moldpressi peadirektori Dumitru Tira.

Mircea Snegur (55) valiti iseseisva Moldova presidendiks 1991. aasta detsembris. Ka Moldova NSVs täitis ta presidendi ülesandeid. Põllumajandusalase haridusega Snegur on töötanud ka peaagronoomi ja kolhoosiesimehena.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ARGO TAAL

Õnnetusjuhtumitest tingitud vigastused on Eestis probleemiks lisaks sagedusele ka selle tõttu, et löögi alla satuvad eeskätt noored täisjõus inimesed. Õnnetusjuhtumites hukkub igal aastal tuhandeid ning saab vigastada sadu tuhandeid Eesti elanikke. Rootsi Karolinska instituudi sotsiaalmeedikute ja Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi koostöös valmis veebruaris 1994. aasta andmetel põhinev võrdlev uurimus õnnetusjuhtumite kohta Eestis ja Rootsis. Uurimuse Eesti-poolse autori TÜ tervishoiu instituudi dotsendi Taie Kaasiku kinnitusel oli töö eesmärgiks selgitada probleemi tõsidust Eestis, kasutades kõrvutamiseks Rootsi andmeid.

«Samal ajal kui Eestis vigastusi ja surma põhjustavad õnnetused sagenevad, muutuvad Rootsis niigi väikesed numbrid veel väiksemaks,» ütles Taie Kaasik. Ta nentis, et Eestis hakkasid õnnetusjuhtumid eriti kiiresti sagenema pärast perestroikaaegset madalseisu, paar aastat enne Eesti lõplikku iseseisvumist. Seega ei saa õnnetuste sagenemist pidada nõukogude aja raskeks pärandiks, vaid tänapäeva Eesti probleemiks.

Eestlaste kahanenud iibe taustal on surmaga lõppevate õnnetuste sagedus eriti dramaatiline, sest hukkuvad suures osas noored töö- ja elujõulised inimesed, kellelt võiks järelkasvu loota. «Sündimuse praegune vähenemine on võrreldav Teise maailmasõja ajaga,» tõdes Taie Kaasik.

Eesti-Rootsi uurimisgrupi tööst selgub, et 1994. aastal suri Eestis ebaloomulikku surma 3252 inimest. Arvu hulka pole arvatud 245 Estonia katastroofis hukkunud inimest. Ebaloomuliku surma põhjuste seas on Eestis esikohal enesetapp. Nii on see ka Rootsis, kuid enesetappude sagedus on seal 2,7 korda väiksem.

Oskaalult enesetapule järgnevate ebaloomuliku surma põhjustena on Eestis umbes ühel pulgal tapmised, alkoholimürgistused ja liiklusõnnetused. Just nendes kategooriates ilmneb suurim erinevus Rootsist. Mootorsõidukitega juhtunud liiklusõnnetustes leiavad eestlased surma viis korda sagedamini kui rootslased (mehed kuus korda sagedamini), võimalus sattuda mõrva ohvriks on Eestis 24 korda suurem (meestel 30 korda). Surmaga lõppenud alkoholimürgistusi oli Eestis 1994. aastal 36 korda sagedamini kui Rootsis (meeste osas 38 ja naiste osas 45 korda). Uurimuses nenditakse, et ekspertide hinnangul on õnnetud hukkumised väga tihti seotud alkoholijoobega, kuid tihti ei hakata joovet tuvastamagi.

Tühiseima osa lisavad tohutule hulgale ebaloomulikele surmadele kukkumised ja uppumised, kuid siingi ollakse Rootsist ees. Eesti mehe risk end surnuks kukkuda on 2,3 korda suurem kui Rootsi mehel.

Uurimisandmed näitavad, et õnnetusjuhtumites viga saamine on peamine põhjus, mille tõttu eestlane arstiga kokku puutub. 1994. aastal pöördus arsti poole 105 663 õnnetuses viga saanud täiskasvanut ja 34 116 last.

Selgub, et õnnetud vigastused on Eestis juhtivaks teovõimetuse põhjustajaks. 1994. aastal sattus haiglasse 17 108 viga saanud täiskasvanut ja 3199 last. Kokku olid nad haigevoodis 258 901 päeva.

Rootsis on oma preventsiooniprogrammid kõigi ühiskonnaüksuste tasandil alates küladest ja lõpetades üleriigiliste algatustega. Neist programmidest on Taie Kaasiku hinnangul olnud palju kasu. «Keskeltläbi vähendab iga programm õnnetuseliiki, mille vastu ta on suunatud, kahe-kolme aastaga 20-30%,» kinnitas Kaasik.

Eesti ja Rootsi uurijad nendivad, et Eestis on süsteemne tegevus õnnetuste vältimiseks alles kujunemisjärgus. Positiivselt märgitakse Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi asutamist Tallinnas 1993. aastal, kuid samas nenditakse, et instituudi töö ei ole andnud tulemusi. Enesetapud jätkuvad endise intensiivsusega.

Uurimuses märgitakse, et esimese õnnetusjuhtumite vältimise programmi töötas 1993. aastal asutatud Eesti Tervisekasvatuse Keskus välja 1994. aastal. Programm pidi käivituma järgmisel aastal, kuid jäi sisuliselt soiku. 1995. aastal kavandas keskuse juures tegutsema hakanud õnnetusjuhtumite vältimise osakond 1996. aasta programmi laste vigastuste vastu võitlemiseks ning Tallinnas aset leidvate tapmiste uurimise programmi.

Kokkuvõtteks nenditakse Eesti ja Rootsi sotsiaalmeedikute ühisraportis, et kuigi mingisugust liikumist on märgata, pole Eestis praegu ei üleriigilist ega ühtki kohalikku arvestatavat õnnetusjuhtumite ennetamise programmi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MAIDO SIKK

«Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel./.../»

«Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust.»

(A. H. Tammsaare, «Tõde ja õigus» I, 28. ptk.)

Kuri kaelahaigus, mida Tammsaare nii vapustavalt kirjeldab, oli difteeria.

Keskajal kutsuti difteeriat timuka silmuseks, sest haigestunu kõri ja hingamisteede tursest ja põletikulise kilega kattumisest tekib surmale viiv lämbus. Sageli saab haiget päästa ainult kiire operatsioon (ava lõikamine hingetorusse).

Difteeria tekitajad on pulgakujulised piisknakkusena levivad bakterid (joonis). Nakkusallikaks on haige inimene või pisikukandja. Haigus levib tavaliselt piisknakkusena, harva saastunud esemete või tolmuga. Peiteaeg on 2-7 päeva. Eristatakse kurgu-, kõri-, nina-, silma- jt. elundite difteeriat. Tavalisim on kurgudifteeria (joonis). Kehatemperatuur tõuseb, kurgumandlid punetavad ja tursuvad, neile tekib hallikasvalge kiletaoline katt, neelamine on valulik.

Difteeriatekitajad eritavad tugevat mürki, mis kahjustab eriti südamelihast. Halvatus võib tabada ka hingamis- ja neelamislihaseid. Difteeria mürk on väga tugeva toimega.

19. sajandi esimesel poolel ei olnud difteeria Lääne-Euroopas ega ka Venemaal kuigi sage. Laiem oli selle levik Venemaal ja ka Eestis 19. sajandi lõpus. Enne Behringi seerumi kasutuselevõttu oli difteeria letaalsus 40-50%, s.t. suri iga teine haigestunu.

Difteeria oli 1920-1930ndail aastail laialt levinud, letaalsus ulatus seejuures 20%ni. Aeg-ajalt levis difteeria epideemiliste puhangutena. Pärast sõda suurenes haigestumine difteeriasse veelgi. 1945. aastal registreeriti 4398 haiget. Samal aastal alustati difteeriavastast vaktsineerimist. Tänu sellele hakkas haigestumine 1950ndate aastate keskel vähenema. Viimased kuus difteeriajuhtu registreeriti sel perioodil 1964. aastal. Aastatel 1965-1990 ei olnud Eestis ühtegi difteeriajuhtu.

Difteeria kuulub kuue haiguse hulka, mis Maailma Tervishoiuorganisatsioon (MTO) on kuulutanud surmatoovateks nakkusteks. MTO andmetel sureb veel praegu maailmas 10-15% difteeriasse haigestunutest.

Difteeria levik endistes Nõukogude Liidu vabariikides algas 1990. aastal ja jätkub tänaseni. Nüüdseks on hõlmatud kõik 15 endist liiduvabariiki. 1994. aastal oli endises Nõukogude Liidus 47 261 difteeriajuhtu, mis moodustas 87% registreeritud difteeriajuhtudest maakeral.

1995. aasta kaheksa kuuga diagnoositi Venemaal 23 659, Ukrainas 3071 ja Tadzhikistanis 1192 haigusjuhtu. Sagedus 100 000 elaniku kohta oli Tadzhikistanis (20,91), Venemaal (15,88), Lätis (10,82) ja Kirgiisias (8,89). Tähelepanu väärib, et 70% haigestunuist on täiskasvanud. Kõige rohkem oli haigestunuid vanuserühmas 4-10 aastat, 15-17 aastat ja 40-49 aastat.

Epidemioloogilist olukorda Eestis mõjutab difteeria levik Venemaal ja naaberriikides. Pärast 25-aastast vaheaega diagnoositi Eestis 1991. aastal 7, 1992. aastal 3, 1993. aastal 11, 1994. aastal 7 ja 1995. aastal 19 difteeriajuhtu. Viie aastaga kokku 47 haiget, neist 21 last. Haigestunutest suri 5 ehk 10,6%. Esialgu täheldati, et haiged olid nakatunud kas Venemaal viibides või suhtlemisel sealt saabunud külalistega. Nüüd on meil juba oma difteeria. Eriti ohustatud on Narva.

Tõhus kaitseabinõu difteeria vastu on kaitsepookimine. Laste vaktsineerimine algab kolmandast elukuust, vaktsiini (difteeria, läkaköha, teetanus) manustatakse kolmel korral 1,5-kuuse vaheajaga. Kaheaastaselt tehakse esimene kordusvaktsineerimine. 9- ja 16-aastaselt tehakse kordusvaktsineerimised difteeria ja teetanuse vastu. Et immuunsus püsib kuni 10 aastat, tuleb edaspidi vaktsineerida iga 10 aasta järel.

Eestis ongi alustatud difteeriavastase vaktsineerimise kampaaniat. Eesmärk on hõlmata 70-75% täiskasvanuist. Vaktsineerimiseks tuleb pöörduda oma jaoskonna- või perearsti poole.

Vaktsiiniga varustavad Eestit Rahvusvaheline Punane Rist, Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja UNICEF. Vaktsiini jätkub piisavalt. Viimane massiline kaitsepookimine oli meil aastail 1986-1988. Seega on nüüd paras aeg immuniseerimist korrata. Kaitsesüst tehakse korraga nii difteeria kui ka teetanuse vastu. Praegu on immuunsustaust ebarahuldav üle 40-aastastel.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996