Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MADE LAAS
Tugikeskusi, kust abi saaksid lapsed ja nende muresid lahendavad täiskasvanud, peab Eestis olema vähemalt kaks, kinnitati «Postimehele» sotsiaalministeeriumist.
Tartu Laste Tugikeskusest üksi on Eestile vähe, ütles Vaike Kuusk sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonnast. «Kindlasti peaks olema tugikeskus ka Tallinnas.»
Kuuse sõnul ei ole tugikeskuse loomine jäänud tahtmatuse taha, lisaks rahapuudusele on takistuseks ka kaadri- jm. probleemid. «Praegu on Eestis vaja korraga nii palju asju, et paraku ei jätku raha. Ja võibolla ei jätku ka veel arusaamist, kui vaja neid on.»
Ministeeriumi peaspetsialist märkis, et laste tugikeskusest saavad igakülgset abi teisedki peale laste ja nende vanemate. Sinna võivad pöörduda kõik, kes vajavad nõu laste probleemide lahendamiseks; maakondade sotsiaaltöötajad, varjupaikade ja lastekodude töötajad, õpetajad jt.
Tartu Laste Tugikeskus loodi Kuuse sõnul veel viis aastat kestva projekti raames. «Projektina sellist asja teha on ebakindel, sest see töötab vaid teatud aja. Pärast ei ole teada, kas see jätkub.» Vaike Kuusk peab vajalikuks, et projekti lõppedes läheb tugikeskus riiklikule finantseerimisele. Esimesel tegevusaastal vajas Tartu Laste Tugikeskus umbes 500 000 krooni, ütles Kuusk.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Võhma lihakombinaadi külmhoone laadija Jaanus E. (42) ja tema abikaasa on töötanud kombinaadis paarkümmend aastat. Üleeilseks oli pankrotistunud kombinaadi omanik lubanud töötajatele välja maksta märtsikuu töötasu, kuid kohale tulnud rahvahulk pidi ilma rahata koju tagasi minema, sest tööandja ei olnud oma lubadust täitnud.
Kombinaadi töötaja Jaanus E. ütles «Postimehele», et inimestele ei ole pankroti kohta otseselt midagi öeldud, lihtsalt ei ole tööd. «Kõik uksed on lukus ja ladudes ei ole enam kildu liha,» lisas mees ja kinnitas, et mingeid dokumente ei ole tööandja kätte andnud.
Vorstivormija Ilmar P. (36) ütles «Postimehele», et nemadki töötavad mõlemad abikaasaga kombinaadis ja praegu ei jää üle muud kui oodata. Ilmar P. märkis, et ta on jõuludest saadik saanud vaid kuus üks kuni neli päeva tööl käia ning see mõjutab tema tükitöötasu. Vorstivormija hinnangul on praegu tema tööstaazhi jooksul kõige raskem aeg kombinaadis. «Kui meil omanik vahetus, siis ei jäänud vahepeal laod tühjaks. Nüüd kästi meil tööriided ka koju tuua,» nentis Ilmar P.
Võhma linnapea Enno Plaks teatas, et viimati õnnestus linnajuhtidel kombinaadi omaniku Tarmo Prikiga kohtuda möödunud kolmapäeval ja siis oli Prikk öelnud, et kombinaat on sisuliselt pankrotis ja 1. aprillist on inimesed tööta. 400 töötajaga soovitas Prikk linnal endal tegelda ning vallandamistoetuste ja kompensatsioonide asjus pöörduda pankrotihalduri poole, kui see määratakse.
Võhma lihakombinaadi personalijuht kinnitas, et 1. aprilli seisuga oli kombinaadis 379 töötajat, neist 27 lapsepuhkusel. «Olen nii mures, et ei oska töötajatele vastata, mis edasi saab,» kurtis personalijuht «Postimehele».
Esmaspäeval otsustas erakorraliselt Võhma lihatööstuse seiskumist arutama kogunenud Võhma linnavolikogu, et 9. aprillil kutsutakse kokku kombinaadi rahvas, kes siis saavad juristidelt nõu küsida.
«Äripäeva» andmetel on Võhma lihakombinaat tootjatele võlgu ligi viis miljonit krooni ja omanikel puudub raha tootmise taaskäivitamiseks.
Võhma linnavalitsus ja -volikogu ning Viljandi maavanem on saatnud Võhma linna ette kerkinud äärmiselt keeruka majandusliku ja sotsiaalse olukorraga seoses pöördumise regionaalministrile ja peaministrile, paludes valitsuse sekkumist.
35,3 protsenti Võhma linna tööealistest elanikest töötab lihakombinaadis. «Sakala» andmetel on Võhmas praegu 30 registreeritud töötut.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN VÄLJAOTS
Eile varahommikul sattus Elva Tarbijate Kooperatiivi kontorihoone koristaja peale kahele pealinnast pärit murdvargale. Mehed olid jõudnud lahti lõhkuda kolm seifi ja panna äraviimiseks valmis kontoris olnud arvutid. Elva politseinikud tabasid teos kahtlustatavad enne, kui need olid jõudnud oma auto juurde põgeneda.
Kui koristaja eile hommikul kella kolmveerand seitsme paiku kontoriruume korda seadma tuli, märkas ta kohe, et majas on võõrad. Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema sõnul põgenesid kaks noort meest siis, kui nägid, et koristaja polnud üksi, vaid lastega.
Koristaja jooksis tuhatnelja politseijaoskonda, mis asub umbes saja meetri kaugusel.
«Lõime kõik mehed välja,» rääkis hommikusest operatsioonist Elva kriminaalpolitsei inspektor. «Koer oli kah, aga oma nina oli paremgi. Ajasime põgenikke taga värskeid jälgi mööda.»
Politseinikele hakkas silma ka Tallinna numbriga punane Ford Escort, mis seisis varguspaigast üsna kaugel. Linnulennult pool kilomeetrit, tänavaid mööda rohkemgi. Oma autoni põgenikud ei jõudnud.
Politsei pressiesindaja sõnul leiti tabatud kahtlusalustelt kilekott, milles oli natuke raha ja elektriline ketaslõikur.
Vahi alla võetud Margus (31) ja Urmas (38) on mõlemad öelnud, et neid on varemgi kohtus karistatud, neist viimane vabanenud vanglast mullu suvel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NEEME KORV
Tõsiasi, et inimohvritega lõppenud tulekahjusid pole Eesti koolides viimastel aastakümnetel enne Kuressaaret juhtunud, on kardetaval moel uinutanud koolijuhtide ohutunnet. Seetõttu oli kaks inimelu nõudnud tuleõnnetus Saaremaa Ühisgümnaasiumis häirekellaks, mis tuletas meelde ja pani inimesed kõnelema asjust, mis vahepeal juba ununema kippusid. Tragöödiate ärahoidmiseks ei piisa ainult päästeameti argipäevatööst, vaid vaja on pidevat tähelepanu. Töö ohuolukordade ennetamisel ulatub psühholoogiast puhtpraktiliste õppusteni.
Saaremaa Ühisgümnaasiumi tuleõnnetuse taustal on haridusministeeriumi üldharidusosakonna järelevalvetalituse juhataja Meelis Kondi sõnul Eestis vaadeldavad kolm tendentsi.
Esiteks vallandas see koolide kontrollimise laine, kontrolli teostab päästeamet koos haridusosakondadega. See on puhttehniline kontroll kõrvaldamaks koolides puudujäägid, mis puudutavad tuleohutusnõuete järgimist koolides. Teiseks on paljudes koolides korraldatud näidisõppusi. Kolmandaks on hakatud taas kõnelema õpetajate psühholoogilisest valmisolekust tegutseda kriisiolukorras.
Vahetult pärast õnnetust ütles kooliameti toonane peadirektor Ivo Eesmaa «Eesti Päevalehele», et amet püüab edaspidi õpetajaid kriisiolukordades tegutsemiseks psühholoogiliselt rohkem ette valmistada.
Meelis Kondi sõnul tähendab see esmalt, et teatud mõttes tuleks minna ajas tagasi ja käivitada koolides taas õppeaine, mida varem nimetati tsiviilkaitseks, muidugi seda tublisti reformides. Kond märkis, et kui tsiviilkaitses õpetati tegutsemist konkreetse vaenlase vastu, siis nüüd tuleks prioriteediks seada turvalisus.
Õpetajate täienduskoolitusprogrammid peaksid sisaldama ka ohutustehnikat ja kriisiolukordades käitumist. «Need probleemid on uued ja meil puuduvad spetsialistidest juhendajad,» sõnas ta samas.
Kond meenutas, et varem korraldati õppealajuhatajatele ja direktoritele tsiviilkaitsekursusi nii üld- kui täiendõppe osana.
Kodanikukaitse hädas tsiviilkaitse imidzhiga
Iga tulevane õpetaja läbib ülikoolis kodanikukaitse kursuse, mis on kohustusliku ainena kõigi erialade õppekavades. Kehakultuuriteaduskonna prodekaan Vahur Ööpik ütles, et osa kodanikukaitse programmist kulutatakse riskitegurite analüüsile, mis lahtiseletatult tähendab ettevalmistust võimalike õnnetusjuhtumite ennetamiseks. «Teadvustatakse töökeskkonna, kooli olukorda ja võimalikke ohuallikaid,» ütles Ööpik.
Ööpiku sõnul pole kodanikukaitse kursuse laiendamine seni otseselt kõne all olnud, ehkki sellesisulisi arvamusi on päästeametis välja öeldud. Praegu on kursuse pikkus üks õppenädal, 40 tundi, millest auditoorne moodustab vaid poole.
Ööpiku kinnitusel on üliõpilaste seas olnud erialale vastuseisu tsiviilkaitse imidzhi tõttu.
Üks Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetaja märkis pärast tuleõnnetust, et ohuolukorras loodavad lapsed õpetajale. See tähendab, et juba praegu üldhariduskoolides töötavad pedagoogid vajaksid kriisiolukorras tegutsemiseks täiendõpet.
Tartu Ülikooli täienduskoolituskeskuse juhataja kohusetäitja Mati Salundi ütles, et hetkel koolituskeskuses kriisiolukordi käsitlevat või puudutavat õppeprogrammi ei ole.
Samas nentis Salundi, et näeb võimalust käivitada integraalne täienduskoolitusprogramm, milles osaleks mitu koolitusasutust, kuid mille tellijaks peaks olema riik. «Juhul kui haridusministeerium seaks selle prioriteediks, oleks programm koostatav ja õppejõududega kaetav,» kinnitas Salundi.
Võimalik õppeprogramm jaguneks Salundi sõnul teoreetilise ja praktilise osa vahel. Salundi arvates võiks programmi viia läbi õppeasutuste kaupa. Kursuse mahtu ei osanud Salundi prognoosida, kuid arvas, et kriisiolukorra psühholoogiat on võimalik käsitleda mõne päeva jooksul. Kursusel osalenutele võiks selle läbimise kohta väljastada tunnistuse.
Päästeamet kontrollib koolide tuleohutust piirkondlike ametite kaudu. Päästeameti tuletõrje peaspetsialisti Vaino Pedoski sõnul kontrollitakse koole regulaarselt. «See käib lihtsalt - minnakse kooli, koostatakse ettekirjutus, arutatakse direktoriga läbi meetmed puuduste kõrvaldamiseks ning määratakse kõrvaldamise tähtajad,» selgitas Pedosk.
Kehtiva valitsuse määruse kohaselt teostatakse sellist ettekirjutusega tuleohutuse kontrolli igas koolis vähemalt kord aastas.
Inimohvritega lõppenud tuleõnnetust ei ole Eesti koolides juhtunud juba 30 aastat ja see on inimeste valvsust uinutanud. «Kui niivõrd kaua pole midagi juhtunud, on selge, et ei võeta eeskirjadest viimast ja ettekirjutustesse jõuavad ainult väga tõsised puudujäägid,» sõnas Pedosk.
Samas kohtab päästeamet oma igapäevatöös tihti mõistmatust. «Päästeameti töötajatesse suhtutakse sageli kui mingitesse tüütutesse tähenärijatesse, suhtumine muutab alles pärast õnnetust,» on tõdenud päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidmaa.
Tuleohutuseeskirjades on olemas ka õppuste näidisjuhendid. Vaino Pedoski sõnul on tegemist vastutusrikka üritusega, mida valmistatakse pikalt ette.
Pedoski sõnul ei pruugigi õppusele välja kutsuda tuletõrje- ja päästekomandot. Lihtsamal õppusel viib kooli personal evakuatsiooniplaane jälgides lapsed «põlevast» hoonest välja ning koolis tuleohutuse eest vastutav isik jälgib, kui kiiresti seda teha suudetakse. Ühisõppusel tuletõrjujatega on kohal ka päästeameti esindaja.
Pedagoogide praktikakursuste läbiviimine on Pedoski sõnul omavalitsuste suhtumise küsimus. Näiteks Tallinnas on päästeameti eestvõttel korraldatud koolijuhtide kursusi, mille käigus on tutvustatud tuletõrjeinventari kasutamist. «Kui haridusnõunikud tunnevad selle asja pärast muret, on väga lihtne kohaliku ameti direktoriga kokku leppida,» ütles Pedosk.
Meelis Kond märkis, et mujal maailmas viiakse koolides evakuatsiooniõppusi läbi regulaarselt ja sageli. Veelgi sagedamini kontrollitakse asutuses olevate seadmete tehnilist valmisolekut kriisiolukordadeks. Kond kinnitas, et on ise viibinud ühes Edinburgh`i õppeasutuses, kus õnnetusjuhtumiks valmisolekut kontrollitakse igal reedel. «See ei tähenda, et kogu personal mobiliseeritakse, lihtsalt kontrollitakse turvasignalisatsiooni ja -seadmeid,» rääkis ta.
Meelis Kondi sõnul on eriti oluline, kuidas õpilased asjast aru saavad ja seda vastu võtavad. «Tavaliselt ei võta õpilased olukorda päris tõsiselt ja kuna situatsioonid on ette teada, kipub asi rohkem show poole,» ütles ta. «Õppus peaks olema ootamatu ja olukord hästi imiteeritud,» märkis Kond, tuues näiteks päästeameti ja ESSi läbiviidud õppust Tallinna Reaalkoolis.
Vaino Pedoski kinnitusel on siseministri juures läbivaatamisel uued esmaseid tulekustutusvahendeid puudutavad eeskirjad.
Nõukogudeaegsete normide kohaselt pidi õppeasutuses saja õpilase kohta olema kuus tulekustutit. Et see vananenud eeskiri arvestas eeskätt puithoone vajadusi, oli kustuteid koolimajas küllaltki palju.
Uute eeskirjade eelnõu järgi peab koolis olema üks tulekustuti iga kahesaja ruutmeetri kohta ja koridoris üks kustuti iga 15 meetri kohta. Vaino Pedoski sõnul ei tähenda see kindlasti kustutite üldarvu suurenemist majas. Majanduslikus mõttes on see soodne, sest kaasaegne kuuekilone pulberkustuti maksab Pedoski kinnitusel 800-900 krooni ja on koolidele kallis.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996