Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REIN PALM
,
Ülemiste autokeskuse tehnikadirektor
Külm talv on möödas ja tulemas on autojuhtidele palju meeldivam - kevad-suvine hooaeg. Mida kindlasti kevadel autoga ette võtta, jagab näpunäiteid Tallinnas asuva Ülemiste autokeskuse tehnikadirektor Rein Palm.
Ei soovita kohe talverehve suviste vastu vahetada, sest külmad kevadööd on autojuhile eriti salakavalad. Päevane päike sulatab lund, kuid öösel tekib sellest must jää, mida kogedes võib tekkida ootamatuid olukordi ka täiesti kuival asfaldilõigul.
Autod vajavad kaks korda aastas tehnilise seisukorra kontrolli ja hooldust, s.o. kevadel vastu suve ja sügisel vastu talve. Et ilmad olid möödunud kuudel küllalt rängad, said autod tehniliselt palju suurema koormuse kui mõnel soojemal talvel. Kevadele vastu minnes soovitan kindlasti vahetada automootoris õli ja filtri ning kontrollida jahutusvedelikku. Külma ilmaga tõmbub metall tavalisest rohkem kokku, mistõttu võivad tekkida jahutusvedeliku lekked, mida soojema ilma puhul kunagi ei ilmne.
Järgmisena tuleks üle vaadata alusvanker. Selleks on vastav testirada HEKA, millega saab hinnata pidurite tööd ja korrasolekut ning amortisaatorite olukorda. Talvine sool, vesi ja liiv mõjub pidurisüsteemile kehvasti, piduri töösilindri kolvid oksüdeeruvad ja see vähendab oluliselt pidurite võimsust.
Kindlasti kontrollige kevadel auto esi- ja tagasilla kaldenurka ja kokkujooksu, sest talvised jääkonarused korrigeerivad neid oma äranägemise järgi ja üldjuhul halvemas suunas. Kes paneb enne suve alla uued suvekummid, arvestagu, et vale kaldenurga ja kokkujooksuga rataste puhul on need varsti vanaks kulunud.
Tähtis kevadtöö on rataste tasakaalustamine. Talv läbi sõitnud autot kontrollides ei tohi unustada ka summutit, sest sool ja kemikaalid närivad seda nii, et vahel on krõbinat isegi salongi kuulda.
Viimastel soolastel päevadel tuleb autot tihedamini pesta. See hoiab ära söövitava aine kogunemise auto kere vahele. Ilma soojenedes katke masin vahaga, mis kaitseb auto värvi pleekimise eest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
SIRJE LILLEORG, maanteeameti liiklusohutusosakonna peaspetsialist
1. jaanuarist hakkasid kehtima suuremõõtmeliste ja/või raskekaaluliste autodega veol rakendatavad uued teenustasumäärad. See on tingitud suurte ja raskete veostega maanteedele ja tänavatele tekitatud kahjustuste ja maanteehoiukulutuste suurenemisest.
Muutub ka veoloa vormistamise ja väljastamise teenustasu. Olenevalt taotlustähtajast on see 100 - 800 krooni. Varem pidi samal päeval vajamineva veoloa vormistamise eest maksma 300 krooni. Kui teel peetakse kinni suuremõõtmeline või raskekaaluline koormaga või koormata veok, ja selgub, et vajalik veoluba puudub, peab selle vormistamiseks maksma 1500 krooni. Sekelduste vältimiseks tuleb ka arvestada, et kontrollijal on õigus juhi käest nõuda veoloa originaali.
Teede seisukorda ja liiklusohutust halvendab ka see, et endiselt kasutatakse tükeldatava kauba veoks ülemõõdulisi autoronge ning sageli ületab nende tegelik mass ja teljekoormus lubatut. Eriti tihti on see nii metsa ja kütuse veol.
Selline olukord on loonud transporditurul ebavõrdsed tingimused nendele vedajatele, kes kasutavad nõuetekohaseid sõidukeid ja autoronge. Sellest lähtudes väljastab maanteeamet suuremõõtmeliste või raskekaaluliste koormate veo lubasid endisel kujul kehtivusega vaid kuni 1. maini 1996.
Alates maist lubatakse suuri või raskeid veoseid vedada vaid erandkorras, kui veose tükeldamine on keerukas või ülikulukas. Samuti väljastab maanteeamet kuni sõidukite mahakandmiseni riigisisesteks vedudeks lube Eestis varem registreeritud sõidukitega, mille pikkus või laius ületab lubatu. Lubatust pikemate autorongide liiklemine on alates maist keelatud. Liikluseeskiri määrab järelhaagisega autorongi ülempiiriks 18,35 meetrit ja poolhaagisega vedukil 16,5 meetrit.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
PEETER REHEMA, Tartu politsei pressiesindaja
Kolme talvekuuga on Tartus autoõnnetuse ohvriks saanud neli last. Üheksa-aastane Aljona, kolmeteistkümnene Henri ja viieaastane Helen vajavad pikka haiglaravi, kaheteistaastane Mihhail aga on juba rohkem kui kuu aega seal, kust iial tagasi ei tulda. Need neli õnnetust juhtusid tiheda liiklusega magistraaltänaval, kolm neist keskpäeval. Nagu kõigi raskete õnnetuste korral, algatati ka nende kohta kriminaalasi. Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema väidab, et need neli õnnetust ei jõua iial kohtusse, sest avariis kannatanuteks olid isikud, kelle süü läbi õnnetus juhtus. Kas tõesti pole süüdistada kedagi, küsib Rehema.
Laupäev, 12. veebruar, kell 11.30, Ravila tn. 44 esine.
Ilm on külm. Ravila tänavale on üleajanud kanalisatsioonist külmanud konarlik jääkiht. Aljona jalutab koeraga, vaja on tänavat ületada. Ristmikul on ülekäigukoha silt, kuid tänavaäärsed lumevallid on raja täielikult ummistanud. Tegelikult ületavad nii suured kui väikesed teed mõni meeter eemal, otse ristmikul.
Riia tänava poolt umbes kolmekümnese tunnikiirusega lähenenud väikeveoki Avia juht näeb nii jäätunud kohta teel kui lumevalli tagant paistvat tüdrukut. Tüdruk vaatab pingsalt paremale, sest sealt läheneb ristmikule hele sõiduk. Nüüd on see otse tüdruku ees. Oht näib olevat möödas ja tüdruk astub teele, kui Avia tömp nina on vaid mõne meetri kaugusel. 23-aastane viieaastase staazhiga juht pidurdab, kuid juba on hilja. Ehmunud koer tormab kiljudes minema, Aljona saab löögi ja kukub teele. Haiglas diagnoositakse koljuluude murd, kuid tüdruk on teadvusel.
Teisipäev, 12. märts, kell 13.40, Raatuse ja Narva maantee nurk.
Kolmanda keskkooli 7b klassi poisid tulevad koolist, lärmi ja lumesõjaga nagu koolipoisid ikka. Võidu silla poolt tuleb Ford Sierra, roolis 22-aastane vähese sõidukogemusega naine. Tema tähelepanu all on ristmikku reguleeriv foor, kus parajasti põleb talle roheline tuli.
Auto on ristmikust üsna kaugel, kui üks koolipoiss asfaldile jalutab. Keelav punane tuli pole tema jaoks. Hetkel veel ohtu ei ole. Henri ja tema sõber on aga hõivatud palju tähtsamast, lumesõjast.
Henri viskab sõpra lumetükiga ja jookseb sõiduteele, sõber järele. Fordi juht püüab poistest mööda põigata, kuid asjata. Teise sõiduraja keskel, kõnnitee servast 4-5 sammu kaugusel, saab Henri auto esiosalt löögi. Riivata saab ka taga jooksud sõber. Temal läheb kergemini, ainult marrastused ja sinised plekid. Henri on aga juba nädalaid Maarjamõisa intensiivravi osakonnas sügavas koomas.
Laupäev, 16. märts, kell 15, Võru tänav, Rahu tänava ühiselamu ette viiva tee ristumiskoht.
Elumajaks muudetud ühiselamu poolsel teeserval seisavad kaks tirtsu, Helen ja paar aastat vanem õde. Aardla ristmiku poolt tuleb Mercedes-takso. Asfalt on sulaveest niiske. Auto kiirus on eeskirjakohane - 50 km/h. Lasteni jääb 10-15 meetrit.
Siis tormab vanem õde teele. Autojuht jõuab reageerida ja pidurdada, teele jääb kaheksameetrine jälg, kuid puudu jääb mõnikümmend sentimeetrit. Helen on õele järele jooksnud ja takso esipõrkeraualt löögi saanud. See lõhub pisikese reie- ja rangluu.
Reede, 9. veebruar, kell 17.25, Anne taksopeatus Sõpruse puiesteel.
Jaama tänava poolt läheneb Värska-Tallinna liini sõitev Ikarus, mida juhib 55-aastane mees, kes on autorooli keeranud kolmkümmend kuus aastat. Sadakond meetrit eespool vilgub viimast sekundit roheline foorituli, mis avab ristmiku jalakäijatele.
Eestimaa foore tundev juht teab, et järgmisena süttib roheline tema sõidusuunale. Mees vähendab kiirust, et ristmikule jõuda just siis, kui seal peatunud autod on liikuma hakanud. Tänavavalgustus on piisav nii sõidu- kui kõnniteede nägemiseks.
Paremal teeserva taskus on taksopeatus, kus seisab neli sõidukit. Ikarus on esimese taksoga kohakuti, kui teise ja kolmanda vahelt tormab teele poiss. Bussijuht vajutab pedaalile, kuid Ikaruse õhkpidur ei rakendu hetkeliselt. Kuigi bussi kiirus on väike, jääb jäätunud teepinnale 10,5-meetrine pidurdusjälg. Raske esiratas lömastab poisi pea.
Taksojuht, kelle auto eest poiss jooksis, räägib, et Mihhail jõudis peaaegu tee keskele, siis aga peatunud bussi märgates ja püüdnud vist isegi tagasi pöörduda. Tõenäoliselt nõudis just see hetk viivitust poisi elu.
Kõigil neljal juhul jooksid lapsed sõiduteele lähenevat ohtu märkamata. Kolmel juhtumil nägid juhid lapsi enne avariiolukorra teket tee serval. Liikluseeskirja 45. punkt kohustab teel või selle servas last nägevat juhti olema eriti tähelepanelik ja sõitma kiirusega, mis võimaldaks ohtu vältida. Seega on moraalne vastutus toimunu eest osalt kindlasti ka juhtide südamel. Teine, tähtsam põhjus on laste endi vääras käitumises. Praegused kooliprogrammid ei käsitle, kuidas lapsel elavas liikluses ellu jääda. Kõige hullem on aga see, millist eeskuju me, täiskasvanud, iga päev pisematele anname.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANDRUS LIPAND, sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist, valitsuse liikluskomisjoni liige
Viimastel aastatel mõrvatakse liikluses iga kuu keskmiselt kaks last, lastega juhtub liiklusõnnetus igal teisel päeval. 1995. aastal sai liikluses surma 22 last, liiklusõnnetusi oli lastega 188, milles sai vigastada 265 last. Kõrvutades neid andmeid eelmiste aastate omadega, võib öelda, et kurvad arvud ei kahane.
Laste liiklusõnnetuste puhul on oluline teada, kas eksimuse, mille tulemuseks oli vigastus või surm, oli põhjustanud sõidukijuht või laps. Spetsialistide hinnanguil oli 1995. aastal laste surmaga lõppenud juhtudest 50% laste eksimusel, õnnetusjuhtudest 80% ja vigastuste korral pisut üle 50%. Seega üle poole liiklusõnnetustest lastega põhjustab lapse eksimus.
Põhjuseks on laste kasvatamatus, teadmatus, hoolimatus ning järelevalvetus, eelkõige aga täiskasvanute suhtumine ja käitumine. Vaid iga viies täiskasvanu täidab liikluseeskirja. Vähem kui pooled vanematest peavad vajalikuks kontrollida pidevalt lapse liiklemisoskust, iga viies täiskasvanu ei pea seda üldse vajalikuks. Pimedal ajal kasutab helkureid vaid 6% meie täiskasvanud elanikest, mis on Soomega võrreldes 6 korda vähem.
Ainult haridusministeeriumi kavandatud kohustuslik liiklusõpetus koolides ei muuda olukorda ja tervisekasvatuse keskuse läbiviidud kampaaniad koos Eesti Televisiooni ja teiste meediakanalitega ei anna kohe positiivset tulemust, kui kasvatustööst jäävad eemale lapsevanemad. Riiklike terviseprogrammide efekt on vähene, kui inimesed ise ei väärtusta oma tervist.
Liiklusohutuse tagamiseks on kahtlemata vaja tõhustada liikluskontrolli, rakendada kiirusepiiranguid ning karmistada karistusmäärasid. Tervisekäitumise 1994. aasta küsitlusandmetel on sellisel arvamusel praegu enamik meie liikluskorraldajatest ja täiskasvanud elanikest.
Teiste riikide kogemused lubavad siiski väita, et ainult jõumeetodite rakendamisega olulist muutust ei saavutata. Näiteks Soomes peetakse liiklusohutuse tagamisel kõige olulisemaks abinõuks turvavöö kasutamist (28% vastanutest, meil 3%), liiklusalast nõustamist (20% vastanutest, meil 4%) ning jalakäijate tee ja jalgrattatee eraldamist sõiduteest (15% vastanutest, meil 10%).
Eraldi probleemina tuleb meil näha sõidukijuhtide koolituse tõhustamist, mida pidas vajalikuks 12% meie elanikest, Soomes aga ainult 2% vastanutest.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996