Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAN KELDER
AS Pindi Invest ja Eesti Hoiupank on pidamas läbirääkimisi ühise investeerimisfirma Hoiu Investeeringute AS loomiseks, kuhu asuks tööle Pindi Investi meeskonna tuumik.
Hoiupanga juhatuse esimees Olari Taal kinnitab, et panga juhatus on firma loomise heaks kiitnud, kuid vaatamata sellele pole ühisfirma asutamine lõplikult kindel, sest asutamisdokumentidele pole alla kirjutatud. «Hoiupank on huvitatud Pindi meeskonnast, sest see on võimekas,» kinnitas Taal.
Plaanitava investeerimisfirma aktsiakapitaliks kavandatakse 5 miljonit krooni, mis jaotub osanike vahel võrdselt. Hoiu Investeeringute ASi juhatajaks saab «Postimehe» andmeil tõenäoliselt Pindi Väärtpaberite ASi praegune tegevdirektor Ain Kelus. Firma kuueliikmelisse nõukogusse hakkab plaani kohaselt kuuluma kummaltki poolt kolm liiget. Läbirääkimisi ühisfirma loomiseks on peetud alates jaanuarist, praeguseks on jõutud asutamisdokumentide projektideni. «Oleks jaanuaris kohe konkreetse kokkuleppeni jõutud, töötaks firma juba praegu. Paari kuu jooksul on initsiatiiv ehk veidi kahanenud,» arvab Hoiupanga juhatuse liige Heino Viik.
Hoiupanga juhatuse liikme Aare Kilbi sõnul on ühisfirma loomise plaan tingitud Pindi kogemusest erastamisel ja Hoiupanga suurematest võimalustest erastamistehinguid finantseerida. Kilbi sõnul ei kavatse Hoiu Investeeringute AS osaleda mitte ainult infrastruktuuri erastamisel, vaid ka vähemusaktsiate müügil.
Pindi grupi firmade põhiomanik ja juhatuse esimees Rein Kilk ütles «Postimehele», et Pindi grupp on jõudnud järeldusele, et Eesti turul üksinda tegutsemiseks on ta liiga väike. «Me peame ennast kellelegi lihtsalt maha müüma ja Hoiupank tundub olevat sobiv. Me ei suuda suurtega iseseisvalt konkureerida, saame pakkuda vaid oma kogemusi ja pisikesi ajusid ning tundub, et nende vastu on teatav huvi,» kinnitas Kilk.
AS Pindi Investi tegevdirektori Andres Männarti hinnangul on Pindi huvi ühisfirma loomise vastu endiselt suur. «Tahame jätkuvalt osaleda kasvaval kapitaliturul ja infrastruktuuri ettevõtete erastamisel. Asutamislepingu allakirjutamiseni loodame jõuda lähematel nädalatel,» kinnitas Männart, lisades, et ühisfirma loomine ei tähenda Pindi ettevõtete iseseisva tegevuse lõppu, vaid lihtsalt üht uut projekti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAGNAR SASS
Viimasel ajal on Tartu kinnisvaraturule pürgimas üha rohkem uustulnukaid, kes üritavad vahendeid valimata turul positsiooni saavutada. Tartu turu vastu on elavat huvi tundmas ka Tallinna suured kinnisvarafirmad. Kinnisvaraturg on viimaste aastatega arenenud, kuid korrastatud turuni on spetsialistide hinnangul veel pikk maa. Varem tekitasid turul probleeme eraisikutest libamaaklerid, nüüd on nad asutamas ametlikke kinnisvarafirmasid, et nii tegevust jätkata.
Tartus on praegu kinnisvara vahendavaid firmasid umbes 25, neist kümmekond tegeleb ainult kinnisvaraga. «Laias laastus võib firmad jagada kolmeks: paar vana tegijat, mõned paariaastased ja suur hulk uustulnukaid,» ütles AS Tõnissoni Kinnisvara maakler Jaan Liitmäe.
Uusi ja vanu tegijaid võib selgelt eristada töömeetodite järgi. «Tavaliselt ei ole uustulnukatel klientidega mingeid juriidilisi lepinguid, kehtivad suusõnalised lepped, ka maksustamise küsimused on kahtlased. Kinnisvarafirma asutamiseks pole palju vaja, piisab kontorist, telefonist ja autost, libamaakleri tavaline töökoht on aga kodus,» rääkis Liitmäe. «Tihti tegelevad uustulnukad ainult nn. telefonimüügiga. Pika kinnisvara nimekirja saamiseks ei pea muud tegema kui lugema ajalehes olevaid müügikuulutusi ja siis need pakkujad läbi helistama,» rääkis Pindi Kinnisvara Tartu büroo juhataja Margus Pekk.
Soliidne kinnisvarafirma pakub vaid neid objekte, mille omanikuga ta on sõlminud ainuesinduslepingu või on saanud teise firma käest loa seda objekti pakkuda. Firma annab garantii, et maja on ka tegelikult müügil.
«Kinnisvarafirma sarnaneb pangaga - inimene, kes pöördub kinnisvarafirmasse, soovib kindlustunnet. Raske on usaldada kinnisvarafirmat, mille käive on nii väike, et ta pole isegi käibemaksukohuslane,» märkis Eravara juhatuse esimees Andrus Kozlov. Margus Peki sõnul on kõige tavalisem pettus see, et objekt hinnatakse turuväärtusest tunduvalt madalamalt ja ostetakse siis variisiku abil ära. Petturite leiva võtaks ära inimeste teadlikkuse tõstmine. Kinnisvarafirma võib kliendi käest maja alla turuhinna osta, kuid müüja peab sellest teadlik olema. Nii võib toimida, kui kliendil on raha väga ruttu vaja.
«Tavaliselt läheb kinnisvara müümiseks kaks kuni kolm kuud, eesti inimesed tahavad raha tihti saada juba viie päeva pärast,» ütles Margus Pekk.
«Enamik kinnisvaramaaklereid kasutab inimeste teadmatust hindade alal kindlasti ära. Mõned firmad on kinnisvara vahendanud isegi 50% vaheltkasuga. Pikema perspektiiviga firma seda endale lubada ei saa,» märkis Liitmäe.
Enne ainuesinduslepingu sõlmimist peaks inimene täpselt uurima, kui palju ta saab maja müügist ja mis kuulub vahendustasu hulka. Kinnisvarafirma peaks garanteerima raha liikumise, klient ei peaks muud tegema kui notari juures lepingule alla kirjutama. Tegelikkuses pakuvad kinnisvarafirmad inimesele 5% vahendustasu eest väga erinevat teenust, ütles Margus Pekk.
Kinnisvarafirma usaldusväärsust iseloomustab pakutavate teenuste valik, sest ainult vahendusest ära ei ela. Sageli on ühepäevaliblikad tegevad ka muudel elualadel. «Kui maakler müüb elektrimootoreid ja vahendab maju, ei saa teenuse kvaliteet eriti kõrge olla,» arvas Liitmäe.
Mitmes riigis on kinnisvarafirmade tegevus litsentseeritud. Andrus Kozlovi arvates võiks ka Eesti seda teed minna. «Paljudel elualadel peab olema kontroll. Eestis oleks õige hakata kinnisvarafirmasid litsentseerima just praegu,» kinnitas Kozlov. Jaan Liitmäe sõnul hiilivad paljud kliendid vahendustasu maksmisest kõrvale. Läänes on loomulik, et inimene, kes on sõlminud kinnisvarabürooga ainumüügilepingu, maksab vahendustasu sõltumata sellest, kes objekti tegelikult maha müüs. «Kinnisvarafirmal pole sellist inimest mõtet kohtusse kaevata, sest Eesti kohtusüsteem on kallis ja aeglane. Kavalam on suunata energia uute tehingute sõlmimisele,» rääkis Jaan Liitmäe.
«Huvitav, kuidas eestlased ei mõista, et kinnisvarafirma kannab märkimisväärseid kulutusi, kui püüab kinnisvara maha müüa. Vahendustasu maksmisest keeldumine on võrreldav poest leiva varastamisega,» leidis Kozlov.
«Tulevikus saaks infovahetust pidada Kinnisvarafirmade Liidu abil, kuhu praegu kuulub 15 firmat. Kui objekt pannakse ühte kinnisvarafirmasse müüki, näevad seda arvutivõrgu Internet kaudu ka teised firmad,» ütles Kozlov. Palju on räägitud Tallinna kinnisvarafirmade tulekust Tartu turule, kuid maaklerite puuduse tõttu on tulek loid. «Ükski Tallinna ekspert ei tule Tartusse tööle, võõral turul alustades ei ole aga firmal peale nime midagi. Tallinnas vahetavad head maaklerid tihti firmasid, Tartus on liikumine hulga väiksem,» märkis Liitmäe.
«Tallinn firmad pole Tartusse tulnud ka majanduslike kaalutluste tõttu. Pealinnas võib kinnisvara müügilt teenida kolm korda rohkem kui Tartus,» selgitas Kozlov.
Kinnisvaramaaklerite hinnangul on Eesti kõige metsikum kinnisvaraturg Tallinnas, kus liiguvad ka kõige suuremad rahad. Korrastatuima mulje jätab Pärnu turg, kus kinnisvarafirmade vahel käib intensiivne informatsiooni vahetus ebaausate klientide ja pakutavate objektide kohta.
«Informatsiooni saab vahetada firmaga, mille vastu on tekkinud usaldus. See tuleb aga pikema aja jooksul. Kui tegijaid pidevalt turule juurde tuleb, on sellist infovahetust väga raske juurutada. Praegu käib infovahetus vaid maaklerite vahel,» rääkis Kozlov.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIN VÄÄT
Argentiinlastele pole nn. veiste hulltõvega seotud skandaal mõju avaldanud - veiselihast valmistatud roogi pakkuvad Buenos Airese restoranid on klientidest tulvil.
Pariisis tegutseva Rahvusvahelise Loomahaiguste Ameti kinnitusel on maailma ühes suurimas veiseliha eksportivas riigis Argentiinas kasvatatud veised taudivabad. Nõudlus Ladina-Ameerikas toodetud veiseliha järele võib lähiajal suureneda.
Sellele vaatamata on Ladina-Ameerika karjakasvatajad pinevil, sest Euroopa Liidu riikide reaktsioon määrab suures osas riigi veisekasvatuse tuleviku. «Argentiina saatus sõltub Euroopa Liidu riikide reageeringust,» arvas dpa intervjuus mõjuka Argentiina talunike organisatsiooni Sociedad Rurial president Enrique Crotto. Euroopa Liitu läheb 54% Argentiinas toodetud veiselihast, seejuures on Saksamaa suuruselt kolmas Argentiina veiseliha tarbiv riik.
Argentiina loomakasvatajate kartusi on tõsiselt võtnud ka riigi valitsus. Sel nädalal viibib Brüsselis ja Bonnis Argentiina põllumajandusministeeriumi kantsler Felix Cirio. Ametlike teadete kohaselt peaks ta visiidi käigus teaduslikele andmetele tuginedes põhjendama, et Argentiinas kasvatatud veiste liha on taudivaba.
Cirio teatas, et Argentiina ei soovi olukorda, kus paljud riigid on keelustanud Suurbritannia päritolu veiseliha impordi, enda kasuks pöörata. «Kuid me teeme kõik, et informeerida avalikkust Argentiina liha kvaliteedist,» lisas ta.
«Argentiina loomakasvatajate närvid on äärmiselt pingul,» kirjutab dpa. «Ühelt poolt on neile soodne, et riik on tunnistatud taudivabaks, teisalt aga kardavad loomakasvatajad, et tarbijate nõudlus veiseliha järele väheneb.»
K
Uue olukorraga püüavad kohaneda ka suuruselt maailma kaheksanda veiselihaeksportööri Uruguai loomakasvatajad. Uruguai müüb kolmandiku riigis toodetud veiselihast Euroopa Liidu maades. «Esimesed pakkumised Inglismaalt ja Portugalist näitavad, et tootjad võivad arvestada suurema läbimüügiga,» kirjutab Montevideos ilmuv ajaleht «El Observador».
Samas ütles Paraguai põllumajandusmessi juhatuse esimees Abderrada Yambay, et Paraguai loodab veisetaudi tõttu müüa rohkem liha Brasiilias, Argentiinas ja Uruguais. Tema sõnul täidaksid Paraguai lihatootjad selle osa naaberriikide nõudlusest, mis jääks suurenenud lihaekspordi tõttu Euroopa Liidu riikidesse muidu täitmata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TARMO VIRKI, Helsingi
Soome suurfirmadel olid eelmisel aastal kõigi aegade suurimad sissetulekud. Neljakümne suurfirma puhaskasum suurenes 23,2 miljardi margani. 1993. aastal oli see ainult 4,7 miljardit marka.
Eelmise aasta finantsaruannete põhjal kogus ajaleht «Helsingin Sanomat» 40 firma andmed. Arvesse võeti kõik suuremad börsil noteeritud firmad, suurimad riigiettevõtted ja muud tähtsad firmad. Kindlustusfirmad ja pangad jäeti kõrvale.
Eelmist aastat on Soomes võrreldud majanduselu ülekuumenemisega kaheksakümnendate aastate lõpus. Aastatel 1988 ja 1989 oli 250 Soome suurima firma sissetulek kokku vaid 17 miljardit marka. Nüüd saavutas üle kuue korra väiksem rühm tunduvalt parema tulemuse.
Suurimad tulutoojad olid Nokia ja metsafirmad, kes kogusid üle poole suurfirmade eelmise aasta tulust. Puhastulu suhe käibesse oli suurim laevaehitusfirmal Masa-Yards (16,53%). Masa-Yards on omapärane nähtus Soome majanduses: riik maksab firmale toetust, ettevõtte juht Martin Saarikangas kurdab tugeva marga üle ja Norras tegutsev emafirma Kvaerner imeb kogu kasumi endale.
Kahjumiga lõpetas aasta vaid kolm suurfirmat. Kõige suurema kahjumiga lõpetas aasta Silja (286 miljonit), firma probleemiks on suured võlad.
Suurfirmad investeerisid eelmisel aastal üha agaramalt. Brutoinvesteeringuid tehti rohkem kui 32 miljardi marga eest. Suurim investeerija oli Nokia, järgnesid Metsäliitto ja Outokumpu (vt. tabeleid).
Suurvõitusid on saavutatud endisest väiksema töötajate arvuga, näiteks suurt kasumit tootvas eksporditööstuses töötavate inimeste hulk on pärast 1980ndaid aastaid vähenenud umbes viiendiku võrra.
Suurfirmade töötajate hulk kasvas mullu 4%. Kui võrrelda seda investeeringutega, siis vastab ühele uuele töökohale suurtööstuses 2,4 miljonit marka investeeringuid.
Põhjanaabrite suurimad tööandjad on Suomen Posti ja Tele (34 480 töötajat) ning Nokia (31 948 töötajat). Suurimaid palku maksavad informaatikafirmad.
Selle aastakümnendi alguse majanduskriis on viinud selleni, et suuri võitusid on Soome firmad kasutanud eelkõige võlgade maksmiseks ja maksevõime parandamiseks. Suurfirmade võlad on kahe viimase aasta jooksul vähenenud rohkem kui 50 miljardit marka. Kokku on võlad paari aastaga vähenenud 290lt miljardilt margalt 248 miljardini.
Samal ajal kui aeglasematel firmadel valmivad eelmise aasta kokkuvõtted, on mõned tegemas juba selle aasta esimese kvartali kokkuvõtteid. Nende põhjal paistab, et mitmes majandusvaldkonnas on oodata eelmisest palju tagasihoidlikumat aastat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIN VÄÄT
Saksamaa suurkontsern Daimler-Benz esitleb tänasel bilansipressikonverentsil 5,7 miljardi Saksa marga (45,6 miljardit Eesti krooni) suurust kahjumit, mis on firma ajaloo suurim.
Samas teeb kontserni juhtkond teatavaks ettevõtte saneerimise kava. Daimler-Benz müüb ebarentaablid tootmisharud halastamatult maha või korraldab need ümber, juba tänavu peaks firma kasumisse jõudma.
Viimasel ajal läbi viidud muudatusi Daimler-Benzi kontsernis on iseloomustatud kui kultuurirevolutsiooni Saksamaa tööstuses.
35 tootmisvaldkonnast, milles Daimler-Benz veel aasta tagasi tegutses, on tänaseks dpa teatel alles jäänud 28. Näiteks on Daimler-Benz müünud suured tütarfirmad AEG (raudteeseadmed, elektroonika) ja Fokker (Hollandi lennukitootja).
Daimler-Benzi 51-aastane juhatuse esimees Jürgen Schrempp peab täna esitlema firma ajaloo suurimat, 5,7 miljardi Saksa marga suurust kahjumit. Umbes 5 miljardit marka sellest on tekkinud AEG võõrandamise tagajärjel.
Suure kahjumi tõttu ei maksnud Saksamaa suurim tööstuskontsern esimest korda 45 aasta jooksul dividende. Kindlasti on paljud väikeaktsionärid selle peale ka pahased, kuid börsimaakleritele ei tulnud Daimleri otsus dividende mitte maksta sugugi üllatusena. Eelmise aasta juunis, kui sai teatavaks Daimler-Benzi eeldatav hiigelkahjum, langes firma aktsia kurss tunduvalt. Kui aga tänavu jaanuaris sai teatavaks, et Daimler-Benz loobub Fokkerist, aktsiate kurss koguni tõusis - maaklerid tervitasid kontserni otsust loobuda kahjumiga töötavast tütarfirmast.
See, kuidas Daimler-Benzi kontsern hakkab tulevikus välja nägema, pole veel kindel. Jürgen Schrempp on öelnud, et kõikvõimalike visioonide asemel hakkab firma tulevikuplaanide koostamisel lähtuma eeldatavast kasumist. «Daimler-Benz on Daimler-Benz. Varsti on see jälle väga suure kasumiga ettevõte,» ütles ta.
AEG võõrandamisega langes Daimler-Benzi kontsernist välja oluline osa. Analüütikute hinnangul tekib küsimus, kuidas muutuvad emakontserni Daimler-Benz ning selle tütarkontsernide Mercedes-Benzi, Daimler-Benz Aerospacei ja peamiselt finantsteenuseid osutava debise omavahelised suhted. Spekuleeritakse selle üle, et Daimler-Benz liidab tütarfirmad tihedamalt enda külge.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VIIRE VILLANDI
Sel ajal, kui üldsuse haridusele jaguv tähelepanu on olnud suunatud küll õpetajate palkadele, küll oodatavale kõrgkoolide õppemaksule, on ühes ja teises koolis, nende hulgas ka Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, mõnegi varem tasuta õpetatud aine eest hakatud vanematelt raha küsima. Hariduspoliitikas on silmanähtav suund kõigile õpilastele riigi kukrust võrdselt raha eraldada, kuid mainekad süvaõppekoolid ja sinna tugeva konkursi läbi teinud laste vanemad tahavad lastele endiselt võimalikult mitmekülgse ja põhjaliku hariduse anda.
Inglise keele süvaõppega Tartu Miina Härma Gümnaasiumi direktor Jüri Vene ütles «Postimehele», et mõningate ainete lastevanemate kulul õpetamine käib nende majas teist õppeaastat.
u
Riigipoolse finantseerimise vähendamisest anti teada 1994. aasta hiliskevadel, kui järgmise õppeaasta plaanid olid juba tehtud. Kui edaspidi oleks piirdutud üksnes riiklikult finantseeritud tundidega, vähenenuks teises klassis juba niigi neljalt nädalatunnilt kolmele kahandatud A-võõrkeele (inglise keele süvaõpe) õpetamine vaid kahele, B-võõrkeele õpetamise algus nihkunuks kolmandast klassist kuuendasse, kadunud oleks nii 7. klassi ingliskeelne maateadus kui põhikooli astmes C-võõrkeel.
Tartu linnavalitsuse haridusosakonna tänavu talvel ametisse asunud juhataja Avo Veermäe sõnul on praegu selgelt tunda, et riik püüab hariduskulusid igati koomale tõmmata: suund on võetud suurematele klassidele ja süvaõppe vähendamisele. Haridusosakonna koolide eelarvete peaspetsialist Irina Aab kinnitas, et praegu saavad süvaõppeklassid riigilt vaid sedavõrd rohkem raha, et jagada klass süvendatult õpetatava võõrkeele tundideks kolme rühma.
Tartu 15. keskkooli direktor Jaan Reinson arvas, et võõrkeele süvaõpe ennast enam väga ei õigustagi: tava- ja süvaklassis pole A-võõrkeele tundide hulk oluliselt erinev. Õigem oleks võtta suund sellele, et iga õpilane saaks põhikooli lõpuks selgeks ühe võõrkeele. Samas oli ta nõus, et süvaklasside kaotamiseks pole aeg veel küps, liiati ei tohiks seda teha üleöö, s.t. lapsed, kes seal õpinguid on alustanud, peaksid need kindlasti lõpetada saama.
Härma Gümnaasium on Tartus selles mõttes eriline õppeasutus, et seal on ainult süvaklassid, kuhu tullakse kogu linnast ja kuhu pääsemiseks läbitakse tihe konkurss. Seetõttu on koolil kohustus anda õpilastele võimalikult hea haridus ja seda mitte ainult keelte osas.
Gümnaasiumi direktori Jüri Vene sõnul tingis finantseeringute vähendamise osalt ka see, et pandi paika õpilaste koormuse maksimumpiir, seetõttu kadusid süvaklasside vabaainetunnid. Vene lausus, et pärast rahakärpimise teatavakssaamist oli neil valida, kas teha mööndusi õppekavas või küsida vanematelt raha juurde ja jätkata laste õpetamist endises ulatuses. Et vanemad olid juurdemaksuga päri, valitigi see tee.
Tartu haridusjuht Avo Veermäe lausus, et gümnaasiumi tegevus mahub igati seaduse raamesse: koolil ei ole keelatud lisaks ametlikule õppekavale näiteks tasuliste ringitundide nime all lisaaineid õpetada.
Irina Aab arvas, et mõelda tasuks ka alternatiivvõimalustele, näiteks sellele, et linnavalitsus võiks süvaõppe säilitamiseks eraldada lisaraha. Praegu toetab linn Karlova Gümnaasiumi muusika- ja Tamme Gümnaasiumi balletiklasse.
Samal ajal kui Härma Gümnaasiumis õpetatakse mõnd ainet (või aineosa - 2. klassis on kolmest inglise keele tunnist üks tasuline) vanemate kulul, saavad näiteks 15. kooli prantsuse keele klassi õpilased süvaharidust endiselt tasuta.
Jaan Reinson selgitas, et nemad on püüdnud tõepoolest süvaklassides riiklikult finantseeritavate tundidega toime tulla. Samas on Descartesi Lütseumi nime taotlev kool teinud kõik selleks, et võimalikult suures mahus õpetada süvaainet - prantsuse keelt. «B-võõrkeelena tuleb 6. klassis inglise keel, sest need õpilased, kes õpivad prantsuse keelt, soovivad õppida ka inglise keelt ja seda me neile ka võimaldame,» ütles Reinson ning lisas: «Oleme kaalunud võimalust hakata vene keelt C-võõrkeelena õpetama alles gümnaasiumiastmes. Kui me sellega siiski varem alustame, siis tuleb seda teha küll vanemate rahakoti toel.»
Kuigi see kõik puudutavat praegu vaid neid õpilasi, kes pole veel 7. klassi jõudnud, ei tundu vene keele põhikoolis õpetamata jätmine Eesti ajalugu ja geograafilist asendit arvestades just arukas lahendus. Nii võib meil 6-10 aasta pärast tekkida probleem noortega, kes valdavad küll mitut ladina tähestikku kasutavat võõrkeelt, kuid slaavi kirja nähes ohkavad: Graecum est non legitur.
«Kui mul see raha oleks, oleksin nõus lapse hariduse eest rohkemgi maksma, kasvõi kalli erakooli õppemaksu,» ütles ühe Härma Gümnaasiumi 2. klassi õpilase ema. «Aga samas ei pea ma õigeks sellist haridusraha nivelleerimist, mis ei võimalda võõrkeeleklassis piisavalt võõrkeeltki õpetada. Et laps Härma kooli sisse saaks, peab temaga kodus üksjagu vaeva nägema. Praegune riiklik finantseerimine aga võimaldab anda süvaklassi õpilastele vähem haridust kui nõukogude ajal.»
«Õppemaksust rääkides on senini rõhutatud, et see on paha-paha,» ütles Jaan Reinson. «Asjast tuleks hakata avalikult rääkima. Ega tasulised tunnid midagi uut olegi, ka nõukogude ajal õpetati mõneski koolis raha eest lisaaineid. Neid vanemaid, kes tahavad ja suudavad oma laste hariduse eest maksta, on palju. Sealt, kust raha on võtta, ei tohiks häbeneda seda küsida.» Samas ütles ta ühe arvestatava põhjuse, miks 15. koolis seni vanemate kulul lisaaineid ei õpetata: «Ühelgi juhul ei tohi normaalselt edasi jõudva õpilase hariduse saamist piirata vanemate majanduslik seis. Isegi kallid erakoolid pole kunagi vaeste, kuid andekate ees oma uksi sulgenud, veel vähem võivad seda teha munitsipaal- ja riigikoolid.»
Irina Aab kinnitas, et praegu linna tasemel selliseid garantiisid pole. «Härma kool ei tahtnud katkestada 3. klassis alustatud B-võõrkeele õpinguid ega loobuda senisest õppeplaanist ning sai vanemate nõusoleku neid tunde nende kulul anda. Saksa keele süvaõppega 3. keskkoolis aga kõik vanemad kas ei tahtnud või ei suutnud laste õpingutele juurde maksta, seal B-võõrkeele õpetamine enne 6. klassi katkestati. Paratamatult kannatavad just need, kes tahaksid rohkem õppida.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARGIT VEROMANN, Margit Veromann on TÜ raamatukogu konsultant.
Igal aastal elab Eestis ligi 8% last ootavaist naistest läbi psühholoogiliselt raske katsumuse - raseduse iseenesesliku katkemise (enne 15. rasedusnädalat). Raseduse katkemist pärast 13.-15. nädalat nimetatakse enneaegseks sünnituseks. Raseduse katkemise põhjusi ei teata alati, peaaegu pooltele juhtudele ei leita seletust. Vanemad elavad oodatud lapse kaotust valusalt üle ning paljud neist vajavad professionaalset abi.
Sageli katkeb rasedus nii vara, et naine pole sellest ise teadlik. Seemnerakk sisaldab valku, mille suhtes tekib naise organismil äge vastureaktsioon. Meedikute arvates katkeb rasedus paljudel juhtudel vanemate kromosoomide sobimatuse tõttu. Mõnikord areneb selline rasedus lõpuni ning sünnib vigane laps.
Olulisemateks rasedust katkestavateks teguriteks peetakse hormonaalseid häireid ning emaka väärarengut. Viimasel ajal jõudsalt leviv klamüüdia ohustab nii naise kui tulevase ilmakodaniku tervist. Ka üle 40-aastaste naiste hulgas on nurisünnituste protsent võrdlemisi suur - ligi 40%.
Last ootavale naisele on laps juba neljanädalase lootena armas. Mida aeg edasi, seda enam ühtsustunne suureneb. Praegu on ka tulevasel isal võimalik näha oma maimukest ultraheliaparaadi abil. Soomes Väestöliittos on loodud oodatud lapse kaotanud vanematele kliinik, kus spetsiaalse väljaõppe saanud meedikud jagavad nii meditsiinilist kui ka psühholoogilist nõu. Eestis pole niisuguste muredega kusagile pöörduda.
Naine, kes on kaotanud lapse, kardab järgmise raseduse ajal veelgi rohkem. Last ootaval naisel tekib tavaliselt mustmiljon küsimust, millele saab vastuse vaid haiglas. Ka naistenõuandla juures võiks olla nõustamiskabinet. On kuidagi kohatu kutsuda sünnituselt või operatsioonilt ära valvearst, et küsida, kas keemiline lokk on raseduse ajal lubatud.
Naistenõuandla arsti juurde pole aga sugugi lihtne pääseda. Võibolla piisaks sellestki, kui nõuandla seinal oleva tahvli kirjutised räägiksid peale AIDSi ohu ka näiteks rasedatele vajalikest toiduainetest, kahjulikest ravimitest jms.
Hingehoidja Naatan Haamer käib naistekliinikus kord nädalas ja tegeleb peamiselt personaliga. Märtsikuus oli Tartu naistekliiniku raseduspatoloogia osakonnas praktikal vikaar Jaana Peetersoo. «Eesti naine pigem kannatab kui kurdab,» väidab vikaar. Häbelikud ollakse ka usuküsimustes, kuigi teema võetakse üles vaid haige initsiatiivil. Ka naistenõuandlas peaks töötama psühholoog või hingehoidja.
Enne sündimist lahkunud lastel on oma rahupaik
Mis saab aga nendest lastest, kes on sündinud surnult või liiga vara selleks, et jääda ellu? Tartu naistekliiniku ülemõde Kersti Jüriado sõnul kremeeriti varem kõik enneaegselt või surnult sündinud lapsed. Nüüd on Vana-Jaani kalmistul matmispaik, kuhu sängitatakse alates 22. elunädalast surnud inimhakatisi. Kalmistu plaani järgi võivad vanemad oma lapse hauaplatsi üles leida.
On lootust, et kunagi hakatakse haiglas surnud lapsi ka ristima. Kersti Jüriado peab vajalikuks ka abordihingehoidu: kõiki selle protseduuri sooritajaid ei saa panna ühte patta.
Pole küll teaduslikult tõestatud, et osavõtlik kohtlemine suudaks nurisünnitust ära hoida. Kuid ebaõnnestumist kogenud paaridele on tänapäeva kiirustavas ühiskonnas hingeline tugi väga oluline.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
CARMEN KASE
(Vt. ka 28. märtsi «Postimeest».)
Alar Kilp alustab oma artiklit ilusa üleskutsega: maa tuleb täita lastega. Ta leiab, et sündimata last ootavad katsumused ei ole piisav põhjus tema tapmiseks, sest igal inimesel on õigus võimalusele raskuste ületamiseks. Kuid arusaamatuks jääb see, miks vaatleb ta oma kirjutises vaid sündimata lapse õigusi. Miks ei mõtle ta seda last kandva ema õigustele ja võimalustele?
Autor väidab, et vägistamine ei tühista lapse õigust elule ning naise kallal tarvitatud vägivald ei tohi edasi kanduda süütule lapsele. Kuid mis õigusega mõistab autor kohut vägistatud naise üle, kelle tundeid ta ei mõista või ei soovigi mõista?
Kahtlemata tuleb teha rasestumisvastastele vahenditele rohkem reklaami. Et poleks vaja teha nii palju aborte, kuid soovimatu lapse sünnitamist ei pea ma õigeks. Olen ise üle elanud vägistamise, mille tagajärjeks oli soovimatu rasedus. See juhtus seitse aastat tagasi ja tookord mõtlesin ma kaua, kas sünnitada see laps või mitte. Pärast seda juhtumit olin kohutavas psüühilises seisundis, mida on valus meenutadagi - laps meenutaks mulle seda päevast päeva.
Kujutage nüüd ette sellise lapse ilmale toonud naise elu. Ta ei oska arvata, kes on tema lapse isa - see jääb piinama kogu eluks. Arvan, et enamik inimesi peab vägistajaid psüühiliselt haigeteks. Kas see laps sünnib normaalsena, kui tema sigitamine oli trauma? Mida tunneb laps siis, kui saab teada, kuidas ta on siia maailma tulnud? Kes vastab kõigile nendele küsimustele? Lapse võib ka ära anda (kui ema seda suudab), kuid lastekodud on niigi soovimatutest lastest tulvil. Ka lapsendamine on vähetõenäoline - vähemalt selles olen autoriga ühel nõul.
Paljud emad otsustavad abordi kasuks, kuid see ei tähenda, et nad hiljem lapsi ei sünnita. Vastupidi, soovimatu lapse ilmaletulek võib häirida hilisemat pere juurdekasvu. Ka minul on praegu kaks last. Loomulikult ei suuda ma unustada juhtunut, kuid mul on alati võimalik toetuda oma mehele ja oodatud lastele.
Kuigi enamik naisi teeb aborti pärast soovitud vahekorda, peab neil siiski olema õigus otsustada, kas sünnitada või mitte. Kuigi osa naisi teeb selle otsuse liiga kergekäeliselt. Tasub igati pooldada mõtet, et tulevasi emasid peab juba varakult mõjutama arukalt tegutsema. Kuid otsustamine jäägu siiski emale endale!
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996