Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARKO MIHKELSON
,
Moskva, Postimees
62-aastane vene õigeusu vaimulik Gleb Jakunin hämmastab oma reipa ja mõttekindla olekuga. Hoolimata sellest, et juba üle 30 aasta on ta oma tegevusega püüdnud ausse tõsta õigusriigi põhialuseid, jätkub tal praegugi jõudu seista vastu demokraatiast eemalduva Vene riigivõimu ning eriti siinse kiriku valskusele.
Jakunin on tuntumaid vene teisitimõtlejaid, kes on saanud algmõjutusi kunagiselt ülikoolikaaslaselt isa Aleksandr Menilt (hukkus seni teadmata mõrvari käe läbi 1990. aastal) ning jätkanud hiljem vabadusvõitlust koos kuulsa tuumafüüsiku Andrei Sahharoviga.
Laiemalt tuntuks sai Jakunin 1965. aastal, mil ta koos vaimulik Nikolai Eshlimaniga kirjutatud avalikus kirjas kirikuisadele ja riigivõimu esindajatele viitas õigeusu kirikus valitsevale ebatervele õhkkonnale ning riigi katsetele täielikult allutada enda suvale vaimulikkond.
Edasi järgnesid tagakiusamisaastad, mis tipnesid arreteerimisega 1979. aastal. Viis aastat vangilaagrit pluss viis aastat asumist olid riigi vastuseks Jakunini väsimatule tegevusele inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmisel.
1987. aastast on Jakunin olnud aktiivselt tegev demokraatlikes liikumistes, olles ühtlasi Demokraatliku Venemaa üks asutajaid. 1990. aastal valiti ta Vene NFSV rahvasaadikuks ning seejärel, 1993. aastal ka Riigiduuma saadikuks. Kommunopatriootliku meelsuse kasvades ei suutnud aga Jegor Gaidari juhitud partei uude duumasse enam pääseda. Parlamendi ukse taha jäi ka Jakunin.
Samas ei ole ta sugugi allaandliku meelega. Tema juhitud meelsusvabaduse kaitse ühiskondlik komitee ei lase riigivõimul ning selle käepikendusena esineval Moskva patriarhaadil õigusrikkumisi saladusse jätta. Jakunin usub jumalasse ning loodab, et veel tema elu ajal muutub Venemaa tõeliselt demokraatlikuks riigiks.
Vene õigeusu kirikut on läbi aegade iseloomustatud kui riigivõimule kuulelikku instrumenti. Kas toimib see ka praegu ning milliseid tendentse on viimasel ajal märgata?
Praegune Moskva patriarhaat on valmis teenima ükskõik millist riigivõimu. Näiteks nii 1991. kui 1993. aasta sündmuste ajal oli kirik äraootaval positsioonil kuni sinnamaani, kui ilmnes, kes peale jääb. See tähendab, et nad olid valmis õnnistama ükskõik keda.
Ka praeguses vastasseisus Jeltsini ja Zjuganovi vahel, kes on kaks peamist kandidaati eelseisvatel presidendivalimistel, on patriarhaat võtnud teatava ooteseisundi. Samas antakse siiski märku, et kirik on praeguse presidendi ametisse edasijäämise poolt.
Patriarhil tuleb kaitsta Jeltsinit kasvõi seepärast, et kirik on saanud Kremlilt kirjutamata õiguse majandustegevuseks. Moraalilagedalt on patriarhaat viimastel aastatel tegelnud kanakoibade ja nafta müügi vahendamisega, rääkimata viina ja tubakaga kaubitsemisest.
Samas on vaimulikkonna seas, kes ei hiilga oma liberaalse mõtteviisi ega reformimeelusega, palju kommunistide ja rahvusradikaalide toetajaid. Moskva patriarhaadi totalitaarne struktuur on väga lähedane kommunistliku partei totalitaarsele ülesehitusele ning pole võimeline elama konkurentsitihedas keskkonnas. Seepärast on patriarhaat ka huvitatud tugevast võimust, mis ajaks eemale kõik tema usukonkurendid.
On väidetud, et Moskva patriarhaadil puudub legitiimne õigusjärglus kuni 1927. aastani tegutsenud kirikuga? Kas vastab see tõele?
Loomulikult on see nii. Väga hästi ilmneb see äsjases kunstlikus kirikutülis Eestiga. Riigiduumas vastu võetud otsusega Eesti võimude õigeusu kiriku vastase tegevuse suhtes püüab Moskva patriarhaat ennast iga hinna eest legitimiseerida.
Praegusel Moskva patriarhaadil ei ole midagi ühist selle õigeusu kirikuga, mis on Venemaal tegutsenud sajandeid. Väita vastupidist on täielik vale. Tõelise kiriku hävitasid NKVD ja Stalin 1920-30ndatel aastatel.
Alles 1943. aasta septembris otsustas Stalin propagandistlikel eesmärkidel kiriku taastada. Juba üksnes kiriku uus ametlik nimi erines sellest, mis likvideeriti sisuliselt pärast patriarh Tihhoni surma 1920ndate aastate keskel.
Varem oli see Venemaa Õigeusu Kirik, Stalini initsiatiivil ja Beria otsesel käsul loodud kirik aga tõstis esile mitte maa, vaid rahva (Vene Õigeusu Kirik).
Kirik loodi kvislinglike meetoditega tegutsenud vaimuliku, metropoliit Sergi juhtimisel. Juba algusest peale kujundas NKVD selles laialdase agentuuri ning muutis sisuliselt üheks oma ripatsiks.
«Stalini kiriku» eesmärgiks oli teenindada ja õigustada totalitaarset rezhiimi, pidurdada kodanike religioosseid emotsioone ning karistada sõnakuulmatuid vaimulikke.
Viimasel ajal on Moskva süüdistanud Eestit õigeusklike õiguste jämedas rikkumises. Kuidas teie seda konflikti näete?
Ma ei tahaks sekkuda Eesti kiriku siseasjadesse. Ma ei tea kõiki üksikasju, kuid minu arvates on ilmselge, et selles konfliktis ei ole õigus Moskva patriarhaadi poolel.
Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja metropoliit Kirill, nähes, et nad on kaotaja pool ning et neil puudub juriidiline ja ideoloogiline alus oma nõudmistele, teatas hiljaaegu, et usklikel peaks olema vaba võimalus ise otsustada, kelle alluvusse jääda.
Mis puudutab teie juhtumit, siis selleks on olemas kohtuvõim. Iga omandile või kinnisvarale esitatud pretensiooni pädevust peab hindama kohus ja ainult kohus.
Samal ajal, kui Moskva patriarhaat nõuab Eestis taga oma olematuid õigusi, ei suuda ta kuidagi kasvatada sallivat meelt omaenda kodus. Õigusrikkumised ja usklike tagakiusamised on lausa igapäevane nähtus. Nii näiteks leidis üks tüüpilisi juhtumeid aset möödunud kuul Votkinskis, Udmurtias.
Kohalikud Moskva patriarhaadile kuulekad kirikuvõimud otsustasid Aleksius II visiidi eel erimiilitsaüksuse abi kasutades jõuga üle võtta eelmisel aastal Moskva patriarhaadi alluvusest protesti märgiks lahkunud Votinski koguduse kirikuhoone. Seejuures said mitmed koguduse liikmed raskelt kannatada. Votkinsk ei ole kaugeltki ainus näide õigusrikkumiste pikas reas.
Kelle huve võib Moskva patriarhaat esindada Eestis võimendatud kirikutülis?
Esiteks tuleks arvestada Moskva patriarhaadi kalduvust äritegevusele, seejuures mitte päris ausale äritegevusele. Seepärast on tähtsaim patriarhaati ärritav küsimus kindlasti omandiküsimus.
Arvan, et patriarh Aleksius II on kõigele lisaks mängus isiklikud huvid, sest ta ise on ju Eestist pärit. Kardan, et kiriku huvid seisavad tagaplaanil, kuna peaeesmärgiks on säilitada omand.
Teiseks rõhutaksin katset säilitada impeeriumi ideoloogia kohalolek Eestis. Stalini ja Beria poolt 1943. aastal loodud Moskva patriarhaat on sisuliselt ja olemuselt Nõukogude Liidu väike religioosne koopia.
Seega ei välista te Moskva tegevuses ideoloogilist ja poliitilist tagapõhja?
Moskva ei taha loomulikult kaotada oma positsioone. See on kui kaardimajake. Totalitaarsel struktuuril ja vägivallal põhinev võim kardab hirmsal moel kaotada kasvõi tükikest iseendast, sest seejärel võib ta täielikult kokku variseda.
Eestile võivad järgneda teised ning pole välistatud, et autonoomiat hakkavad nõudma näiteks Udmurtia, Bashkiiria ja teised kirikud. Moskva patriarhaat näitab, et ta ei ole võimeline ise end reformima. Samas ma arvan, et demokraatia võiduga Venemaal, mis on minu meelest siiski möödapääsmatu, õnnestub demokratiseerida ka kirik.
«Postimees» on juba kirjutanud Moskva patriarhaadi ja KGB tihedatest sidemetest. Kuivõrd suur võib olla praeguste Vene eriteenistuste kontroll Vene õigeusu kiriku üle?
Eelmises luureteenistuse seaduses oli vaimulike kaasamine agentideks keelatud. Nüüd aga, möödunud aastal vastu võetud uus välisluureteenistuse seadus seda enam nii kategooriliselt ei sätesta, vaid jätab koostöö võimaluse luureorganiga vaimulikule vabatahtlikuks otsustamiseks.
See ei oleks veel iseenesest nii hull. Moskva patriarhaat peaks ise otsustama, et vaimulikkonnal on keelatud koostöö mistahes riiklike struktuuridega, sealhulgas luureteenistustega. See aitaks kaasa kiriku autoriteedi tõstmisele ja ühtlasi selle puutumatusele. Vastasel korral on oht, et rikutakse pihisaladust. Moskva patriarhaat pole aga seesugust otsust teinud.
Seetõttu jääb edaspidigi võimalus vaimulikkonna rakendamiseks luureteenistuse ülesannete täitmisel, sealhulgas Balti riikides.
Seega pole teie arvates välistatud, et Eesti kirikutüli õhutamisest on huvitatud Vene eriteenistused?
Vaieldamatult on eriteenistused sellest huvitatud. Samas tahaksin lisada, et on olemas oht vaimulikkonna kasutamiseks ka nn. siseluure eesmärkidel, et jälgida koguduste ja üldse rahva meelsust. Venemaa eriteenistused on jätnud mulje, et nad soovivad taastada oma kunagist hiilgust.
Olete liikumise Demokraatlik Venemaa üks eestvedajaid. Seoses lähenevate presidendivalimistega - millisena näete üldse Venemaa (lähi)tulevikku?
Mis puudutab Venemaad, siis seisame praegu justkui teelahkmel. Meil on valida kommunistliku mineviku restauratsiooni või selle süsteemi vahel, mille on viimaste aastatega loonud Jeltsin.
Demokraatide hulgas on väga tõsised erimeelsused, kuna pole jõutud otsusele, keda toetada. Ka meie liikumise (liikumine Demokraatlik Venemaa - M.M.) ridades on neid, kes ei toeta Jeltsinit mitte mingi hinna eest või ei hääleta üldse kellegi poolt. Samu probleeme on märgata ka Gaidari parteis (Venemaa Demokraatliku Valiku Partei - M.M.).
Samas kaldun siiski toetama praegusel hetkel Jeltsinit. Miks? Aga sellepärast, et vaatamata kõigile vigadele ja möödalaskmistele on Jeltsin tagatiseks, mis lubab ära hoida suure sõja levimise üle Venemaa. Andku jumal, et olukord Tshetsheenias stabiliseeruks ning see konflikt jääks regionaalseks.
Ladina-Ameerika riigid, mille sarnaseks me oleme justkui muutunud, on suutnud üle elada kriminaalautoritaarse võimuperioodi ning seal võidutseb ühel või teisel määral ikkagi demokraatia. Ma loodan tõsiselt, et ka Venemaa läheb läbi raskuste tsiviliseeritud riikide suunas, ning tal on suuri ressursse, suudab kriisist väljuda.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996