Bensiini hind tõusis 35 senti, Bensiin tuleb Porvoost, Maailmaturul on igakevadine hinnatõus, Tõenäoliselt bensiini hind peagi langeb, Lätlaste lubamine Liivi lahele tekitab pahameelt, Peeter Jalakat seob folklooriga tõotus, Peastaap pakub tudengitele sõj

URMAS TOOMING, JAAN KELDER

Eesti suurimad kütusefirmad EK, AA Trading, Statoil, Shell ja Neste tõstsid maailmaturu hinnatõusule viidates kõrge oktaanarvuga bensiini hindu 35 sendi võrra liitri kohta.

Enne hinnatõusu maksis bensiini 95E liiter keskmiselt 4,70.

EK, Neste ja AA Trading tõstsid bensiini liitrihinda 35 sendi võrra juba pühapäeval, Statoil ja Shell järgisid seda esmaspäeval.

Statoili tanklates maksis 95E liiter varem 4.70, nüüd 5.05 krooni. Bensiini 98 uus hind on 5.15, 95K uus hind aga 4.85 krooni. Diislikütuse hind kasvas tanklates erinevalt - 5 sendist 30 sendini.

Kõik Eesti suuremad kütuse jaemüügifirmad ostavad kõrgoktaanilist bensiini Soome firmalt Neste, mis valmistab seda Porvoo tehases. Kütus veetakse Eestis laiali Nestele ja EK-le kuuluvast Estonian Transoili terminaalist Tallinnas, iseseisvaid suuri varusid kütusefirmadel endi kinnitusel ei ole. Eesti Statoil müüb lisaks Neste bensiinile ka Taanist toodud autokütust.

«Me olime sunnitud hinda tõstma pärast seda, kui Neste kehtestas uue hulgimüügi hinna,» ütles AS Autokütuse direktor Aivar Riisalu eile.

Tema sõnul on kütusefirmale bensiiniliitri müügist jääv marginaal poole aasta jooksul vähenenud 80 sendilt vähem kui 50 sendini.

Shelli jaemüügi mänedzher Balti riikides Pedro Cardenes ütles eile «Postimehele», et hinnatõusu põhjuseks on bensiini ja teiste kütuste hinna kiire tõus maailmaturul. Bensiini 95E tonni hind on maailmaturul alates veebruarist kasvanud 165 USA dollarilt 237 dollarini.

«Ühe päevaga tõusis bensiini hind Rotterdami börsil rohkem kui 10%, see on erakordne,» kinnitas Cardenes.

Analüütikute hinnangul on bensiini hinna järsk tõus tingitud möödunud talve külmadest ilmadest Euroopas ja Ameerikas, samuti sellest, et näiteks Iraak ei ole alustanud toornafta eksporti maailmaturule.

Cardenesi sõnul tõusid bensiini hinnad eelmisel nädalal enamikes Euroopa riikides. Lätis kallines hind umbes 2 santiimi liitri kohta. «Ka Leedus tõuseb hind selle nädala jooksul,» kinnitas Cardenes.

Eesti Statoili turundusjuhi Marko Alliksoni väitel tõusis eelmisel nädalal Rootsis kõrgoktaanilise bensiini liitrihind 21 ööri võrra.

Alliksoni väitel on bensiini hinnad püsinud Eesti turul stabiilsena alates mullu novembrist, kui järsult suurenes kütuseaktsiis.

«Aktsiisi tõusu tõttu ei ole Eesti kütusefirmad tahtnud bensiini hinda suurendada ning on hinnavahe katnud osaliselt omavahenditest,» kinnitas ta.

Osaliselt on bensiini kallinemisele kaasa aidanud ka dollari tugevnemine Eesti krooni suhtes.

Maailmaturu hinnamuutus mõjutab kõiki Eestis legaalselt tegutsevaid kütusemüüjaid.

Nafta hind on maailmaturul praegu kõige kõrgemal tasemel alates 1991. aastast.

«See on igakevadine hinnatõus, ainult et sel aastal on see eriti drmaatiline,» kinnitas AA-Tradingu peadirektor Heiti Hääl, lisades, et tõenäoliselt langeb bensiini hind mõne aja pärast enam-vähem endisele tasemele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Eesti kalurites tekitab pahameelt peaminister Tiit Vähi poolt lätlastele antud lubadus püüda kala Ruhnu-äärsetes Eesti vetes, sest eesti kaluritele kehtib Liivi lahel kuni juunini traalipüügi keeld.

Eesti peaministri Tiit Vähi ja Läti peaministri Andris Shkele poolt 14. aprillil allkirjastatud koostöödokumendis kinnitatakse soovi jätkata kalandusläbirääkimisi valitsusdelegatsioonide tasandil, mis peaks lõppema pikaajalise kalanduskokkuleppe sõlmimisega.

«Kindlustamaks algavaks kalandushooajaks vastastikust usaldust, otsustasime kehtestada tänasest 1. augustini kalapüügi eriregulatsiooni alal, mille koordinaatides me kokku leppisime /-/. Sellel alal ei takista Eesti piirivalve Läti kalalaevu ja Läti merevägi ei ületa Ruhnu saart ümbritsevat 12-miilist joont,» deklareerivad peaministrid («Postimehe» mitteametlik tõlge inglise keelest).

Eesti mereinspektsiooni ressursside ja veekaitse teenistuse juhataja Pavel Ojava ütles eile «Postimehele», et läti kalurite lubamine praegu Liivi lahele ei lähe kokku Eesti kalapüügieeskirjadega.

«Alates 1. aprillist kuni 31. maini ei tohi Liivi lahel traaliga kala püüda, põhjatraalnooda kasutamise keeld kehtib 1. veebruarist 30. juunini,» refereeris Ojava kalapüügieeskirju.

Peaministri ja valitsuse pressiesindajad ei osanud eile «Postimehele» selgitada, kuidas on peaministrite kokkulepe ühildatav Eesti kalapüügieeskirjadega.

«Postimehe» poolt eile küsitletud eesti kalurid olid lätlaste Ruhnu alla lubamise suhtes vaenulikult meelestatud.

«Suhtun sellesse kui absurdi, sest Eesti enda kalurid Liivi lahel püüda ei tohi,» ütles kalapüügilaeva Kihelkonna omaniku aktsiaseltsi Vint juhatuse esimees Ain Talur. «Lätlasi lubatakse ja eesti kalureid ei lubata, see on mõistusevastane.»

Kalalaeva Ermistu tüürimees Vahur Tapp nimetas peaministrite kokkulepet täielikult valeks. «Pärast räägitakse veel kalaressursside hoidmisest,» kritiseeris Tapp. «Keeluperioodi lõppedes on kala meie vetest juba lahkunud.» Lisaks Eesti kalapüügieeskirjadele hoiab lätlasi Liivi lahest praegu eemal ka lahel laiuv jää.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT TUUMALU

Lavastaja Peeter Jalakas naasis läinud nädalal koos näitetrupi ja setu laulunaistega New Yorgist, kus kuulsas avangardteatri keskuses La Mama teatris mängiti Von Krahli teatris märtsi lõpus esietendunud lavastust «Eesti mängud. Pulm».

Kui eesti ajakirjanduses räägitakse Peeter Jalakast, rõhutatakse alati, et see mees on väga võimekas organisaator. Kuidas reageerite?

See on olnud pigem minu õnnetus, et mul on mõned asjad välja tulnud. Minu eriala ja juhtumisi ka huviala on ikkagi lavastamine. Kuna elus on ette tulnud palju organiseerimist, on põhialaga tegelemiseks jäänud väga vähe aega. Järgmisel aastal üritan seda viga parandada.

Kas lavastuse «Eesti mängud. Pulm» viimine New Yorki on organiseerimistöö tipp?

Minul ei ole selle organiseerimisega eriti pistmist. Ma olin seal seekord rohkem lavastajana. Põhitöö tegi ära mees nimega Valdo Kask ja New Yorgis Marika Blossfeldt, kui ma ei eksi.

Kuidas «Eesti mängud. Pulm» siis New Yorki sattus?

See oli kutsutud sealsetele eesti päevadele. Jõudis see aga sinna põhiliselt tänu Avatud Eesti Fondile. Lavastus ise valmis aga üsna kummalisel moel. Me ei saanud ju riigi käest sentigi. See oli ausalt öeldes üsna kõva mats, me ei osanud arvatagi, et meid nii üksi jäetakse.

Kummaline, et eesti kultuuripäevadel mängitakse etendust, mille valmimist riik pole toetanud.

Me taotlesime raha igalt poolt, kust andis. Igalt poolt anti ka lootust, mitte raha. Kuna aeg sundis takka, panime oma raha sinna alla.

Von Krahli teatri raha?

Von Krahli ja ESP Ühenduse raha, mis on sisuliselt enda käest laenatud.

Mis on ESP Ühendus?

ESP Ühendus on «Eesti mängud. Pulma» produtsent ja New Yorgi sõidu organiseerija. See on lühend ingliskeelsetest sõnadest Estonian Stage Production. Võibolla näitab see meie fantaasiavaesust, aga me ei suutnud nendele sõnadele eestikeelseid vasteid välja mõelda.

Ühendus sündis aga sellest, et Von Krahli teatrile hakkas rahvusvaheline suhtlemine üle jõu käima. Me ei jõudnud enam kirju lahti teha, need kogunesid ja kogunesid. Mõtlesime, et ehk oleks hea, kui keegi seda informatsiooni koordineeriks ja võtaks üle vahendustegevuse - katsuks eesti teatrit nii palju kui annab välismaal müüa ja üritaks ka välismaa truppe siia tuua.

Annab eesti teatrit siis müüa?

Nojah... Tahaksime välja viia ühe Mati Undi ja Andrus Kivirähu koostöös sündiva loo, ka Tartu meestel Kasterpaluga eesotsas on üks hea asi - «Carmen», millele Baltoscandaliks peaks ka järg tulema.

Lugu, millel oleks maailma mastaabis potentsiaali, peab olema maailmaklassika või teine võimalus, lavastus, mis ei ole nii väga tekstis kinni.

Eks meie tegevus ole seni olnud rohkem hobi korras askeldamine. Ausalt öeldes me lootsime... On ju kuulutatud, et üks osa riiklikust kultuuripoliitikast peaks olema välissuhtluse arendamine, aga mina ei ole seda veel omal nahal tunda saanud. Nüüd ma ootangi huviga, kust otsast peaks seda nägema hakkama.

Tuleks eesti kultuuripäevade juurde tagasi. Mis päevad need olid?

Ausalt öeldes ma ei tea. Meie asi oli seal esineda, mida me ka tegime. Mul oli oma looga küllalt tegemist, sest ma tahtsin kohapeal seda veidi ümber teha. Nii et ma olin üsna kaua ninapidi arvutis ega saanud muid asju eriti vaadata.

Aga üritusi organiseeris, nagu mulle tundus, põhiliselt sealne Eesti Maja. Neid päevi on korraldatud juba õige mitu aastat, aga need on jäänud Eesti Maja seinte vahele. Sel aastal oli see üritus esimest korda suuremalt tehtud. «Eesti mängud. Pulm» etendus La Mama teatris ja publikki oli pooleks. Pool saali eestlasi ja pool mitteeestlasi.

Kes Eestist veel olid?

Helilooja Urmas Sisask ja ansambel «Ultima Thule». Lavastuses kaastegev setu koor esines ka omaette.

Oli see nüüd setu sugemetega eesti eksootika Peeter Jalaka esituses?

Võibolla tegime viletsat eeltööd, aga enne etendust kuulsin ma pooljuhuslikult paari inimest arutamas, et ei tea, ei viitsi vist hästi minna. Mingi folgivärk või nii, puidust õllekapp ja ... Ma muidugi sekkusin ja üritasin selgitada, et see pole sugugi nii. Pärast etendust nägin neid ja nad olid üsna rõõmsad, et ikkagi tulid.

Minu arvates läks meie lavastus täpselt kümnesse. Eestis vaatas kolmandik saalist üsnagi nõutult lavastuse arvutiloogikal põhinevat osa. USAs seda häda ei olnud, sest nad on ju kõik ikkagi arvutiga üles kasvanud. Aga võib olla on nad ka altimad reageerima. Eestlane mõmiseb rohkem omaette.

Eesti lavastajat ja näitlejaid on La Mama laval vist varemgi olnud?

Ainuke, kes seal minu teada on käinud, on Hermakas. Vist kuidagi VEKSA kaudu. Oli see nüüd «Mees, kes ei mahu kivile»? Siin ma võin eksida. Igatahes mingi monoetendus see oli.

La Mama oli mulle selles mõttes huvitav, et see on ikkagi tükike maailmateatri ajalugu. On väga raske leida nüüdisaegse teatri loost mõnda olulist nime, kes ei oleks selle majaga seotud olnud. Nii et selles mõttes oli erutav. See teater on olnud kogu aeg selline poolkaootiline asutus, kus töötavad boheemliku ellusuhtumisega isikud. Aga eks sellegi teatri paremad päevad ole jäänud nähtavasti 1970ndate aastate algusse.

Kui New Yorgi teatrielul peatuda, siis on ju teada, et seal on väga palju teatreid. Ja nagu igal pool mujalgi, on ka seal tohutult palju jama. Teatriga on juba nii, et enamik maailmas tehtavast on jama. Harva, kui juhtub, et on mõni hea asi. New Yorgis on aga lihtsalt shanss midagi head leida tunduvalt suurem kui mujal.

La Mama teater erineb teistest kummalise lavastuste valiku poolest. Kui Ellen Stuartile, kes ongi terve La Mama, mingi asi meeldib, ütleb ta lavastajale, et tee, ja kui ei meeldi, siis ütleb, et ära tee.

Mis ta Jalaka lavastusest arvas?

Ta ei sattunud sinna. La Mamas on mitu saali ja kõrvalsaalis oli samal päeval üks esietendus.

Setu koori seiklused New Yorgis?

See oli päris, kuidas öelda, põnev. Kogu meie rühma kooslus oli ju üsna kummaline, alates rockmuusikutest ja lõpetades Leiko auväärsete prouadega.

Kuidas Leiko teie lavastusse üldse sattus?

Ma arvan, et see oli siis, kui mult taheti neile kultuuripäevadele mingit lugu. Mäletan, et Marika Blossfeldt käis Eestis ja rääkis sellest. Siis see setu värk sinna tuligi. Küllap juhuslikult.

Mul on olnud tegelikult kogu aeg folkloorihuvi, või ei..., see on nadi sõna. Ühesõnaga, meie muistendid ja pärimus on mind kogu aeg fastsineerinud.

Leikoga oli üldse müstiline lugu. Nagu selgus proovide käigus, olen ma Leiko koori juhataja Veeraga ennegi von Krahli teatri laval kõrvuti seisnud. Minu esimene lugu selles teatris oli «Libahunt» ja Apananski andis mingil kummalisel põhjusel välja kaks preemiat. Ma enam päris hästi ei mäleta, mille eest need anti, aga rahvakultuuri nad kuidagi puudutasid. Ma ei tea, mis kuradi pärast üks neist mulle anti, aga igal juhul oli mul selle üle hea meel, sest mul oli parajasti raha vaja. Teise preemia sai Veera. Siis ma tõotasingi, et hakkan tulevikus kindlasti folklooriga tegelema.

Mina seda kokkusaamist ei mäletanud, aga Veera näitas mulle ükskord ajaleheväljalõiget, kus me tõesti kõrvuti olime.

Kui sageli peab Leiko Tallinna vahet sõitma?

Nüüd on väike paus. Mai lõpu- ja juuni alguspäevadel mängime seda von Krahlis, siis Baltoscandalil ja arvan, et ESTO päevadel samuti. Me ei saa seda reaetendusena mängida, sest see on kulukas ettevõtmine.

Mis on selleks vaja, et mõni teinegi Eesti lavastus etenduks New Yorgis? Või Londonis, Pariisis...

Siin kehtib vanasõna: parem sada sõpra kui sada rubla. Kui sa end kusagil maailma nurgas liigutad, ei jää see märkamata. Maailm on täpselt nii suur, et see ei saa jääda märkamata. Tuleb midagi teha..., tuleb elus olla, inimestega suhelda. Ma ei oska muid soovitusi jagada.

Kõige lihtsam on muidugi see, kui sa võtad ette telefoniraamatu, helistad, üürid mingiks ajaks saali, ostad lennukipiletid, sõidad kohale ja esined... Ongi kõik.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Kaitsejõudude peastaap on välja töötanud omapoolse kava üliõpilaste reservohvitserikursuste käivitamiseks, mis näeb ette aastase ettevalmistuse läbimist kohe pärast kõrgkooli sisseastumiseksamite sooritamist.

Keskkooli lõpueksamid ja ülikooli sisseastumiseksamid edukalt sooritanud meestudengid osaleksid esmalt kolmekuulistel noorsõdurikursustel, millele järgneksid kolmekuulised allohvitserikursused ja kolmekuulised ohvitserikursused. Aastase programmi lõpetaks kolmekuuline praktika, mille läbinutele omistataks lipniku auaste.

Kõrgkoolistuudiumi ajal osaleksid lipnik-tudengid veel paaril-kolmel praktikal kokku poole aasta ulatuses, jõudes lõpuks nooremleitnandi auastmeni.

Eile tutvustasid peastaabi esindajad kava haridusministeeriumi, kaitseministeeriumi ja tudengite esindajatest koosnevale töörühmale.

«Peastaabi põhjendused on küllalt mõjukad, eriti arvestades kaitseväe praegust seisu kasvõi haridusliku taseme osas,» nentis «Postimehele» haridusministri nõunik Kaarel Tarand. «Võibolla on seal praeguse aja jaoks liiga vähe präänikuid, ent riigikaitselisest seisukohast on suund õige.»

Tema sõnul ei ole haridusministeeriumil kava suhtes veel ametlikku seisukohta, ent ministeerium tunnistab Eesti riigi vajadust lahendada oma riigikaitselised ülesanded.

«Peastaabi plaan aga ei lahenda juba praegu ülikoolis õppivate kaitseväekohuslaste üliõpilaste probleemi. Riik ei ole nii rikas, et need kolm-neli aastakäiku lihtsalt korstnasse kirjutada,» rääkis Tarand. Tema arvates saaks allohvitseride väljaõppega alustada juba sel aastal, sest väeosad on praegu niikuinii alakomplekteeritud. Kaitseministeerium on varem välja pakkunud üliõpilaste reservohvitserideks ettevalmistamise kava, mis koosneks spetsiaalsetes õppekeskustes läbi viidavatest talvistest teoreetilistest ja praktilistest õppustest ning suvelaagritest väeosades.

Üliõpilaste vabatahtlik reservohvitserideks ettevalmistamine algaks ministeeriumi kava kohaselt pärast teise kursuse lõpetamist suvel kahekuulise noorsõduri programmi läbimisega selleks valitud sõjaväeosa juures. Kolmanda kursuse laupäevadel-pühapäevadel peetaks tudengitele 250 tunni raames teoreetilisi ja praktilisi õppusi auditooriumides ja laboratooriumides, samuti väliõppusi. Auditooriumiõppe andmiseks loodaks vastavad õppekeskused nii Tallinna kui Tartusse. Kolmandale kursusele järgneval suvel läbiksid reservohvitserikandidaadid ühekuulise õppelaagri, saades 200-tunnise programmi käigus vajalikud teadmised jao juhtimiseks. Õppelaager lõpeks eksamiga, selle edukalt sooritanud ja reservohvitseride kursuse juhtkonna poolt positiivselt atesteeritud üliõpilased saaksid allohvitserideks ja määrataks reservi. Soovijatele jätkuksid reservohvitseride kursused vabatahtlikel kõrgkoolidevahelistel reservohvitseride kusustel 250-tunnise programmiga laupäeviti ja pühapäeviti, kus osavõtjad saaksid vajalikud teadmised rühma ja kompanii juhtimiseks. Kursused jätkuksid 200-tunnise programmi läbimisega õppelaagris ja lõpeksid eksamitega, mille sooritanutele ja positiivselt atesteeritutele omistataks lipniku auaste.

«Ilmselt tuleb kahe kava vahel leida nüüd mingi kompromiss,» ütles eile «Postimehele» kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse büroo juhataja Urmas Rennit. «Peastaabi variant jääb mõneks ajaks siiski tulevikumuusikaks, kuigi nad kavatsevad seda Toompeal välja käima hakata. Vahevariandina, mis hõlmaks ka juba praegu ülikoolis õppivaid tudengeid, tuleks kõne alla siiski kaitseministeeriumi kava, õppekeskused tuleb mingil moel luua,» seletas Rennit.

Ministeeriumidevaheline töörühm jätkab arutelu järgmisel nädalal, mil korraldatakse väljasõiduistung vahipataljoni.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996