Aastase peaministri kinnitusel jätkab Eesti endist suunda, Pärnu arestimajast põgenes kolm ohtlikku kurjategijat, Lagunenud arestimaja tegi põgenemise lihtsamaks, Tartu kultuuriõppeasutusi ülikooliga ei liideta

ENNO TAMMER

Täna aasta tagasi esimest korda 1995. aasta jooksul peaministrina vande andnud Tiit Vähi tunnistas «Postimehele» tagasivaadet tehes end kõige olulisemaks pidavat, et Eesti on aasta jooksul jätkanud endist suunda.

Ma ei ole küll kunagi peaminister olnud, seepärast ma ei tea, mis märke võib peaminister endale tulevikuks sättida. Kuidas on teiega, kas need sihid ja märgid, millele aasta tagasi mõtlesite, on aastaga kätte saadud?

Valitsuse juhtimine ja peaministriks olek ei ole päris plaangraafik, et sel ajal tuleb teha seda tööd ja sel aja teist ning siis vaadata, kas see graafik on ajateljel täpselt täidetud või ei.

Põhimõtteliselt juhib valitsus eesotsas peaministriga protsesse, mille käigus me ei taha neid või teisi tegevusi ära teha, vaid me tahame saavutada neid või teisi tulemusi.

Ja tulemused on olemas?

Jaa, kindlasti on need olemas. Ausalt öeldes on olemas konkreetsed tulemused ja on üldised tulemused.

Räägime siis konkreetsetest tulemustest.

Räägime üldistest kõigepealt.

Sel juhul pakun üldisema küsimuse: kuivõrd üks või teine peaminister üldse suudab midagi niiöelda oma lisada? See on küsimus sellest, et tegelikult on peaministri ees rahva poolt heaks kiidetud raamid, ning selleks, et olla neis raames, on teatud otsused lihtsalt iseenesest paratamatud.

Suudab küll. Peaminister võib üldiselt oma töö planeerida kahel viisil.

Üks viis on see, et ta tegeleb kõigi Eesti riigis toimuvate üksikasjadega. Niimoodi võib ta kahtlemata teatud aja rabelda, kuid pärast seda jõuab ta ilmselt järeldusele, et on tehtud küll väga palju tööd, aga saavutatud ei ole mitte midagi.

No ütleme, et mõned konkreetsed üksikküsimused on lahendatud. Nüüd jõuamegi sinna, et te tegite ettepaneku rääkida konkreetselt, mina aga soovisin alustada üldisemalt.

Ja ikkagi sellepärast, et ainuvõimalik juhtimismeetod sellisel tippjuhil nagu Eesti Vabariigi peaminister on protsesside ja süsteemide juhtimine, mitte üksikasjadesse sukeldumine.

Räägime siis protsessidest.

Kui protsessidest, siis tegelikult on tõesti nii, et Eesti on oma valiku teinud juba varem. Laulva revolutsiooni ajal selgus valik eesmärgiliselt, poliitiliselt ning pärast seda tehti majanduspoliitiline valik, võeti ette majandusreformid ning viidi need ellu.

Majandusreformide väljatöötamine ja elluviimine oli põhiliselt 1992. aastal. Nende sisu oli makroökonoomiline tasakaalustamine. See on tasakaalustatud rahapoliitika, mis on tagatud Eesti Panga sõltumatusega valitsusest ning mille aluseks on valuutakomitee või currency board süsteem.

See on tasakaalustatud fiskaalpoliitika, mille elluviijaks on valitsus ja rahandusministeerium ning väljundiks tasakaalus olev riigieelarve. Kolmandaks iseloomustab seda majanduspoliitilist teed liberalism. See tähendab, et valitsus määratleb oma seadustega majanduskeskkonna, aga iga üksikisik selles majanduskeskkonnas peab oma otsuste tegemisel saama vabaduse. Ehk piirangud kodumaistele tootjatele, importijatele, eksportijatele peavad olema minimaalsed.

Majanduspoliitiline loeng kahtlemata on vajalik, kuid peaminister pidi ütlema, mis on aastase valitsemise tulemus.

See, et me jätkame kõiki majanduspoliitilisi reforme samas suunas, mis oli määratletud 1992. aasta reformidega. See on tegelikult kõige suurem saavutus ja seda ei olegi vähe. Arvestades eriti, mis on toimunud paljudes postsotsialistlikes Ida-Euroopa maades või mis on toimunud Valgevenes.

Kui vaadata nii mõndagi postsotsialistlikku Ida-Euroopa riiki, siis võib täheldada tendentse, et tahetakse ning mingil määral ka toetatakse endist korda - sotsialismi.

Kui aga võtta Valgevene, siis mitte ainult et toetatakse endist korda, vaid ka endist unitaarriiki NSV Liitu.

Ja kui Eesti on samal ajal suutnud jääda truuks üleminekuaja künnisel seatud eesmärkidele, siis minu meelest seda ei olegi vähe. Pean seda kõige suuremaks saavutuseks, et ka pärast eelmisi Riigikogu valimisi jätkab Eesti samas suunas.

Mul on aga tunne, et aasta jooksul on peaministril ehk liialt palju energiat läinud ühe valitsusliidu loomisele ja hoidmisele, siis uue loomisele ja hoidmisele. Rääkimata pidevalt lahvatavatest vastuoludest.

Jaa, teil on õigus. Energiat, jõudu, kallist aega on läinud tõesti piisavalt palju selleks, et lahendada eriarvamusi. Kuid leian, et see ei ole traagiline, vaid et see on loomulik.

Kui on vaid üks tõde, viib see tupikusse. Valitsuskoalitsioon, nii Kekserakonnaga kui ka praegu, on koosnenud kolmest osapoolest. Iga osapool on sisuliselt erinev partei oma programmi, toetajaskonna ja ambitsioonidega.

Praegu paistab vist näiliselt, et Koonderakonna ja Reformierakonna vahel on pidevalt olnud poliitilist kemplemist.

Ei ole siis või?

On olnud küll ja piisavalt palju. Kuid põhimõtteliselt ma ei näe meie programmilistes eesmärkides väga suuri erinevusi. Ja võibolla on see kõige kriitilisem aeg mööda saanud, kui kõige raskem oli...

Valitsusliidu käimalükkamine?

Jah, koostöö käimalükkamine. Algul olid vist mõlemal poolel teineteise suhtes teatud hirmud, mis nüüdseks ehk on taandunud.

Kolmas osapool ehk maarahva parteid on siiski paljus selline nishipartei, mille põhiline programmiline eesmärk on põllumajanduse ja maaelu küsimuste lahendamine. Tahaks aga esile tõsta maarahva erakondade tolerantsust ja koostöövalmidust, kuigi nii mõneski põhimõttelises küsimuses on erimeelsused olemas...

Ehk täpsustate: milles on praegu osapoolte erimeelsused?

Koonderakonna ja Reformierakonna vahel on üks probleem, mis tegelikult on pigem olnud segadus kui suur vastuolu, ja see on Reformierakonna esitatud eelnõu ettevõtte tulumaksu kaotamisest. Kui vaadata lõppeesmärki - ja see on investeeringute soodustamine, maksukoormuse vähendamine -, siis lõppeesmärgi osas ei ole Koonderakond ja Reformierakond erinevatel positsioonidel. Vaidlus käib taktika üle.

Suhetes maarahva parteidega on koalitsiooni kõige suuremaks vastuoluks, erimeelsuseks, tüliõunaks, kui tahate, võibolla tõesti suhtumine põllumajandusse, maaelusse. Maarahva parteide seisukohad on järjekindlad, et põllumajandust peab toetama ja et tarvis on kaitsetolle.

Me vastame nii, et põllumajanduse toetamisest oleme nõus rääkima. Ja tegelikult ka praegu mitmesaja miljoni eest Eesti riigieelarve vahendite kaudu ühel või teisel viisil põllumajandust toetatakse.

Selleks et edaspidi midagi paremini teha, tuleb analüüsida, kuidas 1996. aasta eelarvest eraldatud raha on kasutatud. Kui otstarbekalt, kui efektiivselt. Kontrollime selle üle. Kui on tarvis ja kui on põhjendatud, võib leida veel vahendeid. Kuid ainult ühel tingimusel: see ei tohi olla otsene hinna kinnimaksmine, otsene dotatsioon.

Kuid kaitsetollid?

Selles oleme põhimõtteliselt eriarvamusel. Mina leian, et Eesti majandusedu ei sõltu mitte niipalju sellest, kui palju tugevamad on meie endi tootjate positsioonid siseturul, vaid sellest, kui edukad on meie tootjad välisturul.

Seoses sellega ei tahaks mitte mingil juhul siseturgu isoleerida kaitsetollidega, vaid sooviksime, et Eesti läbirääkimiste kaudu saaks likvideeritud takistused meie tootjate kaupadele välisturgudel. Meie eesmärk ei saa olla takistuste lisamine, vaid hoopis see, kuidas Euroopa-poolseid barjääre likvideerida, maha kaubelda.

Kuulsaks on saanud teie lause sellest, kellel on Eestis hea elada. Kui seda küsimust pöörata: kellel on teie meelest Eestis halb elada?

Ärge võtke tookordset väljaütlemist absoluutsena. Väga raske on ühel inimesel teise kohta määratleda, kas tal on hea elada või halb elada. Teise eest ei saa ju seda tegelikult määratleda. Ning mõnikord on need rikkuse ja vaesuse näitajad hoopis kaugel tegelikest eluväärtustest.

Minu ütlus oli aga eelkõige vastus küsimusele, mis summa eest võib Eestis põhimõtteliselt elada ilma suurte igapäevaste toimetulekumuredeta. Kuid samas annab teie küsimus võimaluse rääkida teisest majanduspoliitika saavutusest aasta jooksul.

See on?

Esimene on, et reformid jätkuvad. Kuid ei saa unustada, et Eesti edukate majanduspoliitiliste reformide hind on paljudele olnud piisavalt raske.

Juba valimiste eel lubasime, et lisaks reformide jätkamisele püüame leevendada sotsiaalseid pingeid. Usun, et oleme teinud sammukese sotsiaalsete pingete leevendamise suunas. Teid huvitab konkreetsus ja ma olen valmis ka sellest konkreetsemalt rääkima.

Aga palun.

Me siiski tõstsime õpetajate ja kultuuritöötajate palgataset võrreldes keskmise palgaga. Kui vaatame pensioni arengut, siis pension on tõusnud ning jõudnud praegu keskmisest netopalgast 41 protsendi peale. Aga oli kusagil 37 protsendi juures.

Järgmine mõte samas suunas on, et riik peab noorte perede ja paljulapseliste perede aitamise osas leidma mingeid lahendusi. Praegu mõtleme sellele. Usun, et järgmisel aastal oleme kindlasti selleski küsimuses edasi jõudnud.

Lõpulausest õhkub kindlust, et ka järgmisel aastal olete peaminister.

See ei ole kõige tähtsam. Vaadake, igasuguse hinna eest ei ole mina peaminister nõus olema. Ja seda mitte ainult aasta pärast, vaid minu poolest kasvõi kuu pärast.

Tahan olla peaminister, kui saan ellu viia üldiselt seda poliitikat, mida ma ise isiklikult inimesena aktsepteerin. Kui minul pannakse niiöelda käed selja taha ning ma pean ellu viima enda jaoks võõrast poliitikat, siis nagu ma jõuan äratundmiseni, et kriitiline piir on käes, nii käin Riigikogu eest läbi ja kõnnin täpselt samamoodi nagu 1992. aasta sügisel, ainult siis juba teisel põhjusel, Toompea mäest alla. Vaba inimesena, uued teed ees lahti.

Kui valimised oleks täna, milliste lubadustega püüaksite seekord valijate usaldust võita?

Lubaksime võita samade lubadustega ja teeks panuse samadele liitlastele. Sest poliitika, mida lubasime, on õige.

Lubasime reformide jätkamist. Reformid jätkuvad. Lubasime sotsiaalsete pingete leevendamist. Oleme selles suunas edasi läinud. Lubasime vanade skandaalidega arveteõiendamist ja mitte juurde uusi skandaale. Mul on tõesti väga hea meel öelda, et uusi skandaale ei ole olnud. Või teie teate? Vanu skandaale võin piisavalt palju rääkida.

Usutavasti on see tõlgendamise küsimus, mida teie peate skandaaliks, mida mina.

Mõtlen suuri kõmu tekitanud skandaale.

No lindiskandaal vist ikka oli skandaal.

See ei toimunud Vähi valitsemise ajal. Lindistamine toimus enne koalitsiooni sündi, nagu te isegi teate, Tammer. Sellega on tegeldud küll jah Vähi valitsuse ajal.

Mina nimetaks teie endise siseministri tööalalt ka moonipõllu.

Kui võtta pisemaid skandaale, siis jõuame ka minu perioodi.

See on tõlgendamise küsimus. Paraku suruvad aeg ja ruum peale veel mõne teema aastasele peaministrile. Eesti haldusriigistumisest on kõnelnud nii president kui õiguskantsler. Kuivõrd tahaks peaminister neile vastu vaielda?

Ma ei saa vastu vaielda. Probleem on tekkinud ja otsime teid, kuidas lahendada. See võiks olla juhtimise parandamine ja täpsustamine. Rakendunud on uus valitsusseadus, milles on täpsemalt määratletud ametkondade funktsioonid. Rakendunud on avaliku teenistuse seadus, millega on tahetud ametnikele luua normaalsed garantiid, välja kujundada normaalse riigi, mitte haldusriigi aparatuur.

Ringleb ombudsmani, teatud vahendajainstitutsiooni loomise idee. Sinna saaksid siis kodanikud pöörduda. Mõneti oleks see võibolla analoogilise funktsiooniga kui õiguskantsler. Samas on õiguskantsleri põhiline roll kontrollida, kas põhiseadust täidetakse, aga ombudsman oleks riigiametnike ja kodanike vahel. Ja kui riigiametnikud kodanike seaduslikke nõudeid ei lahenda, siis just see institutsioon peaks suutma riigiametnikke korrale kutsuda.

Esialgu on see võimalus küll vaid arutlusobjekt.

Teie aastase võimuloleku juures pole Eesti-Vene suhted sugugi paranenud, vaid ilmselt halvenenud. Mida peaks Eesti tegema, kui peaks, et neid suhteid muuta?

Eesti ei ole Venega tüli kiskunud. Seoses sellega ei näe ma ka mingeid võimalusi, kuidas Eesti peaks oma poliitikat muutma selleks, et suhted paraneks.

Eesti on ratifitseerinud juulilepped, neid leppeid ka täitnud. Piiriküsimuste osas on Eesti realistlikel positsioonidel. Venemaa aga hoiab piiriläbirääkimistel tempot tagasi. Lisaks esitab Venemaa nüüd Eestile igasuguseid pretensioone ja süüdistusi ühes ja teises asjas, mis on otseselt Eesti siseasjad.

Mina isiklikult olen arvamusel, et aasta jooksul on Eesti viinud Venemaa suhtes ellu väga neutraalset tolerantset poliitikat. Ja kui suhteid ei ole saadud paremaks, siis seda mitte Eesti poole süül. Vaid seetõttu, et Venemaa ei ole soovinud suhete parandamist.

Eesti ei soovi suhete parandamist iga hinna eest. Kui näiteks Vene pool ütleb, et peaksite valima liitriigi tee nagu Valgevene, küll siis paranevad ka suhted ning te saate kõik soodustused, siis mina peaministrina ei lähe mitte mingil juhul sulepead võtma, et sellisele kokkuleppele alla kirjutada, vaid pigem kontrollin üle / - - -/ (Leides, et lause lõpp võib lisada liialt õli tulle, jätan vastastikusel kokkuleppel välja, mida Vähi sel juhul kontrollib - E.T.)

Mis soodustusi meil Venemaalt nii väga oodata ja tahta on?

Me ei soovigi Venemaalt mingeid erilisi soodustusi. Soovime, et Eesti ja Vene vahel oleks sama normaalsed suhted nagu Vene ja Soome vahel või Venemaa ja teiste riikide vahel.

Oleme iseseisev riik ja saame ise hakkama, kuid samas on kasulik, et meil ei oleks naabriks vaenlane kõrval, vaid et naabriga on normaalsed suhted.

Naabritega on üldiselt nii, et hea on neid omada, aga seinad peavad vahel olema ja oma ukse ees peab olema lukk ning võti oma taskus. Kui naabrile külla minna, siis helistada, paluda luba ning tulla õigel ajal tagasi.

Selliseid naabrite suhteid peaksin normaalseks ka riikide vahel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Ööl vastu teisipäeva põgenesid Pärnu politseiprefektuuri arestimajast kolm ohtlikku kurjategijat: Igor Kobin (21), Aleksander Erner (35) ja Oleg Kuznetsov (19). Kurjategijate leidmiseks on tihendatud politseipatrulle, juhtunust on teatatud ka piirivalvele.

Umbes kella ühe paiku öösel saagisid kurjategijad rauasaega läbi kaks oma kongi aknatrellide metallvarba, purustasid klaasplokkidest akna ja pugesid tekkinud avause kaudu välja.

Edasi laskusid nad akna all olevale karniisile, mis on maapinnast vaid 4-5 meetri kõrgusel ja põgenesid. Rohkem andmeid politseil kurjategijate liikumise kohta ei ole. Puuduvad ka andmed selle kohta, kas neid väljas keegi ootas või oli neil väljaspool arestimaja kaasosalisi.

Augu mõõtmed, millest kolm meest välja ronisid, on umbes 30 x 30 cm. Pärnu politseiprefekti Harry Tuule sõnul tundub uskumatuna, et kolm täiskasvanud meest sellest läbi mahtusid. Kurjategijate kamber asus teisel korrusel, kokku hoiti selles ruumis vahi all kuut meest. Kolm neist jäid paigale, ülejäänud otsustasid aga võimalust kasutada.

Vangide põgenemine avastati alles hommikul kell kaheksa. Tööle tulnud abiprefekt Jaan Rubin märkas, et politseimaja garaazhi kohal asuva arestimaja üks akendest on lõhutud ja läks arestimajja vaatama. Kohale jõudes selguski, et kolm kurjategijat on põgenenud.

Ei lahkuv ega ka tööle tulnud vangivalvurite vahetus ei teadnud juhtunust midagi, kuigi allkirjad vahetuse üleandmise ja vastuvõtmise kohta olid vastavas zhurnaalis olemas. Eeskirja kohaselt pidanuks see tähendama, et enne allkirja andmist kontrolliti kongid üle ja veenduti, et kõik vangid on alles. Pärnu politseiprefekti Harry Tuule sõnul ei saa välistada, et põgenemisse on segatud ka vangivalvurid. Vastuseta on küsimus, kust said vangid rauasae ja miks keegi saagimist ei kuulnud. Praegu käib vangivalvurite üle ametkondlik juurdlus.

Tuul rõhutas, et vangivalvurite osalus on esialgu siiski üksnes oletus. Rauasaag võidi torgata kambrisse ka väljast akende katkiste klaasplokkide vahelt. Saagimise heli summutamiseks olid kurjategijad kasutanud märga kaltsu. Kuna arestimajas käib praegu remont ja päeval on seal palju müra, siis võisid vangid kasutada saagimiseks ka seda aega. Igal juhul ei saanud saagimine toimuda pika aja jooksul, sest möödunud reedel tehti kongides põhjalik läbiotsimine ja relvi, rauasaage ega muid kahtlasi esemeid ei leitud. Tuule sõnul ei oleks kurjategijatel õnnestunud tõenäoliselt põgeneda, kui arestimaja ei oleks täielikult amortiseerunud. Tagantjärele mõeldes alustati remonti õnnetul kombel arestimaja ustest. Mädanenud uksed vahetati uute vastu välja, kuid kurjategijad põgenesid akna kaudu.

«Jäime akende vahetamisega hiljaks, võibolla juba järgmisel nädalal oleksime saanud selle tööga hakkama. Akendel puudus ka signalisatsioon. Need tööd on meil ammu plaanis olnud, kuid rahanappuse tõttu on jäänud siiani tegemata,» ütles Tuul.

Põgenenud kurjategijatest on Tallinnast pärit Kobin 173 cm pikk, kõhna kehaehitusega, keskmisest pikemate tumedate sirgete juustega ja peast eemalehoidvate kõrvadega. Põgenemise hetkel kandis ta halli kampsunit, musti teksaseid ja tumedaid kingi. Teda süüdistatakse tahtlikus tapmises.

Narva elanik Erner on 185 cm pikk, tugeva kehaehitusega, tugevate sirgete küljele kammitud juustega ja paksude kulmudega. Põgenemisel oli tal seljas punane T-särk ja sini-valge nailonist spordidress, jalas heledad spordijalatsid. Ernerit süüdistatakse huligaansuses.

Kolmas põgenik, Kuznetsov, on pärit Pärnust. Ta on 170 cm pikk, kiilaspäine, siniste silmadega ning kätel on veenide lõikamise armid. Põgenemisel kandis ta musti põlvpükse, tumedat jopet, spordijalatseid ja halli soni. Kuznetsov kandis karistust varavastase kuriteo eest. Ta oli üks hiljuti Pärnu linnakohtus nn. laibatükeldajate protsessil süüdimõistetu. Politseiprefektuuri arestimajas viibis ta seoses ühe teise kohtuprotsessiga, kus ta oli tunnistajaks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS PAET

Eilsel Tartu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni lahtisel koosolekul, mille teema oli Tartu kultuuri- ja õppeasutuste perspektiivid, selgus, et Tartu Elleri-nimelist muusikakooli, kunstikooli, õpetajate seminari ega linna raamatukogu niipea Tartu Ülikooliga ei liideta.

Tartu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Eduard Vääri väljendas eilsel koosolekul Tartu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni muret seoses Tartu Ülikooli väidetavate plaanidega liita endaga näiteks Tartu Elleri-nimeline muusikakool, kunstikool, õpetajate seminar ning linna raamatukogu.

Vääri kordas haridus- ja kultuurikomisjoni varasemat seisukohta, mille kohaselt ei peeta nimetatud haridus- ja kultuuriasutuste liitmist ülikooliga õigeks.

Eduard Vääri sõnul tekitas küsitavusi Tartu linnavalitsuse, linnavolikogu esimehe ja Tartu Ülikooli juhtkonna 4. märtsi ühisnõupidamisel Tartu abilinnapea Jüri Sasi öeldud lause: «Kunstikooli ja muusikakooli osas tuleks võibolla minna sama teed.» Sasi pidas silmas võimalust uurida nimetatud koolide ülikooliga liitmise otstarbekust.

Samas rõhutas Sasi eile, et ükski Tartu linnavalitsuse liige pole teinud ettepanekut liita mõnda haridus- või kultuuriasutust ülikooliga. Sasi sõnul ütles talle ka haridusministeeriumi kantsler Georg Aher, et haridusministeeriumi pole keegi selliste ettepanekutega pöördunud ning lähiaastatel mingit liitmist ei tule ja ühtki nimetatud koolidest ei suleta.

Sasi lisas, et ühegi nimetatud kooli osas ei saa linn midagi dikteerida, sest nad kuuluvad haridusministeeriumi haldusalasse.

Ka Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste kinnitas, et nimetatud koolide liitmiseks ülikooliga pole taotlusi tehtud, kokku on lepitud vaid asjaolude selgitamises. Samas on Tartu Tulviste sõnul praegu sellises seisukorras, et ettevõtlus lahkub. Ka Tartu Ülikooli riigipoolne finantseerimine väheneb, nii tuleb linnal ja linna suurimal tööandjal Tartu Ülikoolil koos arutada, kuidas raskest olukorrast välja tulla, rääkis Tulviste. «Seega pole põhjuseks ülikooli agressiivsus,» lisas rektor.

Jüri Sasi ütles, et ta on koos Tartu Ülikooli raamatukogu direktori Peeter Oleski ja ülikooli prorektorite Toivo Maimetsa ning Riho Illakuga uurinud linnaraamatukogu ülikooli raamatukoguga liitmise otstarbekust. «Leidsime, et Tartule see ei sobi. Raamatukogudel on erinevad funktsioonid. Seega on see küsimus päevakorralt maha võetud,» rääkis Sasi.

Sasi lisas, et Tartu loodussõprade maja on otstarbekas üle viia Laiale tänavale botaanikaaeda, sest loodussõprade maja senine hoone tagastatakse endisele omanikule.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996