Spordimuuseumi üheksas teaduskonverents, Eesti spordijuhtoli Tartus, Meenutati olümpiaajalugu, Välis-Eesti spordist

SULEV MUTTIK

oli sedapuhku muuseumiväline. Kahel päeval oli spordiajaloolaste võõrustajaks Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja, kus poolsada spordisõpra ja spordiga seotud inimest meenutasid möödunut. Muuseumi esimene konverents peeti 1978. aasta jaanuaris, seekordne oli järjekorras üheksas. Tänavune konverents pühendati olümpiaajaloole, sest 6. aprillil 1896 avati esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud Ateenas. Spordiajaloolasi tervitama tulnud kultuuriministeeriumi asekantsler Henn Vallimäe, kel täitus sajas tööpäev uues ametis, alustas küll ajakohasemalt. Eesti spordi võiduks uuel ärkamisajal pidas ta kehakultuuri ja spordi sihtkapitali lülitamist kultuurkapitali koosseisu. Selle võidu vilju on maitsnud juba meie spordiveteranid, kelle meheteod kaunistasid küll sotsialismi ja impeeriumi, kuid kelle isikutunnistuses on siiski märge - eestlane. Vallimäe avaldas lootust, et ehk leiab riik siiski raha TÜ staadioni renoveerimiseks (rajakate, inventar) ja planeeritud juurdeehituseks, kus leiaks varjupaiga ka praegu veel kodutu spordimuuseum. Riigi toetuse peaks saama ka koostamisel olev Eesti Spordibiograafiline leksikon. Spordikonverentsi esimene päev oli täielikult pühendatud olümpiaajaloole, kus oma osa on ka Eesti sportlastel. Sõnas ja pildis meenutasid Pierre de Coubertini, olümpiakongresse, olümpismi minevikku ja olevikku Gunnar Paal, Atko Viru ja Arnold Vaiksaar. Jaan Loko, Tõnu Sikkuti ja Enn Tõnissoni ettekannetes kajastati meie raskejõustiklaste seost olümpiamängudega, saavutusi ja nende propagandistlikku osa spordivaimustuse levimisel rahva hulgas. Tiit Kuningas ja Arved Oksaar rääkisid olümpiamängude ja poliitika seotusest, kusjuures kaotajaks pooleks on alati jäänud olümpism ja mängud ise (sõdade tõttu ära jäänud mängud, boikotid, poliitiline propaganda). Konverentsi teine päev pühendati välis-Eesti spordile. Aarand Roos rääkis emotsionaalselt, et aktiivselt tegutsenud sportlaste osa Eesti tutvustamisel maailmale oli sageli suuremgi kui poliitikutel. Eesti spordiajaloos on aga olude sunnil võõrsile sattunud spordimehed tänini rehabiliteerimata, nende kohad rekordi- ja edetabelites ennistamata.

Aime Pärnakivi ettekanne Rootsis elanud Reino Sepa (1926-1992) kirjavahetusest tõi esile selle mehe tähtsuse meie spordiajaloo rikastamisel. Voldemar Vilderi saadetud kaastöö tutvustas eestlaste spordielu Austraalias ja Ermo Kulmari oma kergejõustikuveteranide viimase viie aasta saavutusi Kanadas ja USAs.

Spordimuuseumi peavarahoidja Kaie Voolaid tegi ka kokkuvõtte muuseumi korraldatud teabematerjali kogumise võistlusest. 54 autorit läkitasid konkursile 56 tööd kogumahuga 2562 lehekülge. Rõõmustas, et 39 kaastööd oli tudengitelt, neli tööd laekus välismaalt. Sõelale jäi 20 tööd. Kolme parema töö osas ei osanud zhürii ühelegi eelistust anda ja nii jäid kolm autorit esikohta jagama: Vambola Remmel («Kui tiksumas on taksomeeter»), Arvo Tiidus («Eesti sport Kanadas») ja Nora Kutti («Meenutades ja vanu ajalehti sirvides»). Viimane osutus ka parimaks kroonikaks. Parim tudengitöö oli Tarmo Tiitsult, kes kirjutas oma isast, tuntud tõstesportlasest Maidu Tiitsust.

Spordimuuseumi kümnes juubelikonverents peetakse 1998. aasta jaanuaris, kui meie spordivaramu tähistab oma 35. sünnipäeva.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele