Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PAUL-OLEV MÕTSKÜLA
,
Paul-Olev Mõtsküla oli Riigikogu VII koosseisu liige.
Maareformi on tehtud juba üle nelja aasta. Maareformi seadust on aina parandatud ning parandusigi parandatud.
Märtsi algul oli maakatastris registreeritud 30 196 katastriüksust kogupind-alaga 281 622 hektarit. Seega on maareformi seisukohalt määratletud 6,4% kogu Eesti maismaast. Kinnistusraamatusse on kantud 14 843 kinnistut.
Maareformi käivitumiseks saab seda nimetada, edenemiseks aga vaevalt, eriti kui arvestada, et on taotletud veidi vähem kui kolmandiku põllumajandus- ja metsamaa, põõsastike ning ehitiste- ja õuedealuse maa tagastamist.
Põhjused on peamiselt selles, et seadus kui tervik ei juhindu tema 3. paragrahvis fikseeritud põhimõttest: maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa...
Asjade selline seis on küllap kasulik mõjuvõimsale käputäiele, kes on aina korrutanud kaht käibeloosungit - «Maa peab kuuluma nendele, kes seda harivad» ning «Vana ülekohut likvideerides ei tohi tekitada uut ülekohut». Selge on see, et maa tuleb anda tagasi nendele, kellelt see seadusvastaselt võõrandati, või nende õigusjärglastele (õigustatud subjektid), kui on esitatud sellekohane avaldus. Sama selge on ka see, et tuleb kaitsta tagastamisele kuuluval maal paiknevate seaduslikult omandatud ehitiste või rajatiste omanike huve.
Viimatimärgitute hulgas on eristatavad kaks kategooriat.
Isikud, kellele kas anti talu taastamiseks või uue talu loomiseks Eesti NSV konstitutsioonile tuginenud Eesti NSV taluseaduse alusel maa põliseks kasutamiseks.
Isikud, kes on seadusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb, paiknevate ehitiste seaduslikud omanikud.
Teise kategooria (ühtekokku 8206 isikut) osas ei teki probleeme, kuivõrd 75-80% maad saanuist olid talu taastajad, kes kasutasid esimest seaduslikku võimalust saamaks kasvõi üksnes oma esivanemate maa kasutamise õigust.
Teatavaid, kuid inimlikult ja suhteliselt hõlpsasti lahendatavaid probleeme tekib nendega, kes tõepoolest tahtsid rajada talu ja asusid seda tegema maal, mis ei olnud kuulunud neile ega nende esivanematele (ca 15-20% üldarvust). Kui neil on tänaseks talu vaeva ja viletsust nähes rajatud, hooned püstitatud, oleks ebaõiglane nähtud vaeva ignoreerida. Ent need probleemid on lahendatavad sel teel, et maareformi seadus kohustab õigustatud subjekti seadma hoonestus- või rendiõiguse, teatavatel tingimustel võibolla ka kasutusvalduse talupidaja kasuks.
Ka teise kategooria puhul lahendab probleemi õigustatud subjektile pandav kohustus seada maa tagastamise korral hoonestusõigus tagastataval maal asuva ehitise seadusliku omaniku kasuks. Nõnda on see ka praegu parandatavas maareformi seaduses põhimõtteliselt sätestatud.
Kehtiv ja parandatav seadus seab õige mitmes paragrahvis (§ 6 lg. 2 p. 3, § 7 lg. 1, § 9 lg. 1) maa (paneme tähele - kogu maa) tagastamise tingimuseks, et maa tagastatakse juhul, kui maa tagasisaaja ja sellel maal asuva ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seaduses ehitise omaniku kasuks. Niisugusest formuleeringust johtuvalt on ehitise omaniku huvid kaitstud. (Kui õigustatud subjekt keeldub hoonestusõigust seadmast, ei saa ta maad üldse tagasi.) Teisalt on aga õigustatud subjekt antud ehitise omaniku täieliku meelevalla alla. Ehitise omanik teab, et hoonestusõiguse kokkuleppe puudumisel jääb õigustatud subjekt kogu oma tagasitaotletavast maast ilma, ja ei nõustugi sellist kokkulepet sõlmima. Keeldudes talle pakutud hoonestusõiguse seadmise kokkuleppest, teab ehitise omanik, et ta on selle maa erastamisel esinumber. Seega avatakse ehitise omanikule võimalus saada võileivahinna ehk libakroonide eest maa omanikuks.
Seega peab seadus tagama, et ehitiste omanik ei saaks keelduda hoonestusõiguse seadmisest, kui õigustatud subjekt on selle võimaluse talle kirjalikult pakkunud. Senistes parandustes niisugune lähenemine aga puudub.
Toome mõned näited.
1. Isiku A isatalu maale sai isik B Eesti NSV seaduse alusel õiguse seda maad kasutada. Nüüd seda maad Ale ei tagastata, vaid antakse kompensatsioon libakroonides ehk EVPdes. 20x4500=90 000 libakrooni ehk praeguse kursiga. 80000x0,15=13500 reaalkrooni. Teisisõnu saab A kui õigustatud subjekt oma 20 ha eest viletsat sorti poolpeetud auto.
2. Isiku A maa asub mõnusas kohas (mere ääres, järve kaldal, kauni maastikuga paikkonnas jne.). Isik B on sellel maal asuva elamu pro suvila omanik. Ale antakse tagasi tolle hoone alust maad ja veel kuni 2 ha (elamu korral) või kuni 1 ha (suvila korral). B erastab edaspidi selle maa libakroonide eest 30-50 tuhande reaalkrooni väärtuses. Ja otsemaid võib ta müüa (ja müübki esimesel võimalusel) sellest maast maha 7500 m2, jättes endale korraliku krundi 0,25 ha ehk 2500 m2. Selliste tehingute korral oleks praegu rakendatud hindu arvestades B puhaskasu 0,4 kuni 1,8 miljonit reaalkrooni.
Kui jutt juba ülekohtule on kandunud, siis maareformi seaduse teoksiloleva parandamise käigus hääletati sisse § 34, mille kohaselt põllumajandusmaa, mida ei erastatud piiratud enampakkumisel, võib anda maa senise kasutaja (loe: ühistu, aktsiaseltsi vms.) taotlusel talle kuni 10 aastaks edasirentimise õiguseta rendile, kusjuures renditasu hakatakse maksma pärast rendilepingu viieaastast kestust.
Aga õigustatud subjekt saab oma igatsetud talu tagasi, kandes praegu kavandatud paranduste kohaselt ka väljamõõtmiskulusid. Talle ei tehta talu taastamise korral ainsatki maksusoodustust, tema võlaintresse ei kirjutata korstnasse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996