Estonia müüdid jäävad betoonikihi alla?, 700 inimsaatust merepõhjas, Kummituslik Feliks, Kummaline klapp, Kas teati?, Rootsi päevalehed Estonia vraki katmisest, Rootsi valitsus eeskirjadega vastuolus, Betoon või terasvõrk

REIN KÄRNER

15. aprillil avaldas saksa ajakiri «Der Spiegel» kirjutise probleemidest, mis seonduvad 28. septembril 1994 hukkunud parvlaeva Estonia vraki kavandatava sulgemisega betoonsarka. Kuigi lühendatud tõlge sellest artiklist on eesti ajakirjanduses juba ilmunud, ei pea me liigseks selles avaldatud mõtteid vahendada ka «Postimehe» lugejale. Lugeja heatahtlikkusele apelleerides ja autorluse piiril balansseerides söandame «Der Spiegeli» artiklit refereerida vabalt, hoidumata kohati ka omapoolsetest interpretatsioonidest.

Estonia vrakk lebab merepõhjas kohas, mille koordinaadid on 59,325613 kraadi põhjalaiust ja 21,410098 kraadi idapikkust. (Küllap pole refereeritavas artiklis need koordinaadid toodud selleks, et võimalikud hauarüüstajad saaksid oma tegevuspaika kergesti leida. Usume, et professionaalid teavad seda niikuinii, amatööre ei aita aga sellinegi täpsus kuigi palju.)

Rootsi meresõiduameti otsusega peab korvamatut põhjustanud laeva vrakk lähimate kuude jooksul mattuma betoonikihi alla ja saama enam kui kaheksa- ja poolesaja hukkunu igaveseks puhkepaigaks.

65 miljonit Saksa marka (umbes 520 miljonit EEK) maksva projekti sai teostamiseks üks Skandinaavia ja Hollandi firmade konsortsium, mida juhib rootsi ehitusorganisatsioon NCC. Käesoleva aasta lõpuks peab NCC avalduse järgi valmima hauamonument, mis vastab Läänemere maades eelajaloolisest ajast tunnustatud matusekultuurile.

Liivast, betoonist ja kivirahnudest kate hukkunud alusele rajatakse erilaevade ja praamide kaasabil väärikas ja turvalises vormis, kinnitab NCC. 25 tuukrit valmistatakse selleks ette mitte ainult varustuslikult, vaid ka vaimselt. Viimase eest hoolitseb vaimulik.

Estonia vrakki on spetsialistide hinnangutel jäänud umbes 700 ohvrit. Neid peabki võimalike hauarüüstajate eest kaitsma rajatav kate.

Ent meremausoleum ei hoia eemale ainult rüüstajaid. Sellega jäävad uurimisobjektist ilma ka eksperdid, kes uurivad laevakatastroofide põhjusi. Ja neile näib vraki katmine liigse kiirustamisena. Liiga palju on laevahukuga seotud vastamata küsimusi. Vastust neile saab otsida aga ainult merepõhjast.

Pole ime, et soliidsete katastroofipõhjuste uuringute asemele astuvad nüüd arvukad spekulatsioonid. Eelkõige ärritab isegi ekspertide meeli kummaline teooria Estonia huku võimalikest tagamaadest. See kõlab nii seikluslikult, otsekui oleks see mingi kolmandat järku krimiautori looming, ega ole olnud spetsialistidele pikka aega vastuvõetav. Ainuüksi tõik, et see pärineb endistelt KGB töötajatelt (nn. Feliksi rühm), sunnib sellesse teooriasse suhtuma skepsisega.

Mullu läbisid nii Eesti kui ka Vene ajalehti teated, et hukkunud aluse pardal olnud salakaubana suures koguses heroiini. Smugeldajate konkurendid olevat sellest reisi eel teavitanud Rootsi tolliametnikke, kellelt omakorda olevat see ohtlik info läbi tilkunud, ent lootusetult hilja: Estonia oli parajasti narkolaadungiga Tallinna sadamast lahkunud.

Feliksi-nimeline rühm (kes nimetas end nii kurikuulsa Dzerzhinski järgi) esitas edasise kohta uskumatuna tunduva stsenaariumi. Narkodiilerite sidemees Juri võtnud võimaliku sissekukkumise hoiatuse peale mobiiltelefoniga ühendust Estonia kapteni Arvo Andressoniga ja käskinud tal ohtlik laadung üle parda heita. Kapten täitnud käsu.

Veidi hiljem helistanud Juri uuesti ja teatanud, et talle meenunud ka Estonial asuv teine salakaup - 40 tonni koobaltit, mis oli laaditud laeva vööriossa paigutatud kahele veoautole. Sidemehe sõnul leidnuks tolliametnikud heroiini otsides kindlasti ka koobalti ning hakanuks esitama «liigseid küsimusi». Selle vältimiseks pidi pardalt kaduma nii heroiin kui ka koobalt. Jäänud oli ainult üks tee: salakaup pidi lahkuma laevalt vööriluugi kaudu. Katse tormisel merel sõidu ajal visiiri avada viis viimase murdumiseni ja see oli katastroofi algus.

Oma versiooni peatunnistajana nimetas Feliksi rühm tänaseks manalateele sunnitud Igor Krishtapovitshit, kes olevat Juri telefonikõnelusi Estonia kapteniga pealt kuulanud ning need lindistanud. 22. oktoobril 1994, kolm nädalat pärast katastroofiööd, leiti Krishtapovitsh Tallinnas mahalastuna. Telefonikõneluste lindistustest pole mingeid jälgi. Lääne-Euroopas ei usu Feliksi versiooni enam keegi.

Mullu detsembris jõudis Feliksi versioon ka Hamburgi, kus advokaat Peter Holtappels koos kapten Werner Hummeliga juba enam kui aasta olid uurinud Estonia 1980. aastal ehitanud Papenburgi Meyeri laevaverfi tellimusel katastroofi võimalikke põhjusi. Algul pidasid nad esitatud versiooni välistatuks, ent tänavu veebruaris sai Holtappels Tallinnast kirja, milles üks eesti ohvitser pakkus teavet reisipraami huku tegelikest põhjustest. Hummel kohtus temaga Helsingis. Tunnistaja ütlused kattusid põhilises Feliksi rühma avaldatuga. Salakaubaäri juhtide hulgas nimetas tunnistaja ka toonast Eesti kaitseväe kõrgeimat ohvitseri kindral Aleksander Einselni.

Kui Hummel oli võrrelnud oma senist teavet juurdetulnuga, selgus, et äkki sobisid need üllatava täpsusega kokku...

Keegi katastroofi üle elanud insener, kes oli Estoniat oma reisideks sageli kasutanud, andis Rootsi politseile tunnistuse, mida kaua ignoreeriti: veidi enne südaööd kuulnud ta oma autoteki all vööris asunud kajutist eesmiste hüdrauliliste pumpade käivitamist, mida saatis vöörivisiiri avamisele iseloomulik müra. See viimane oli talle varasematest reisidest tuttav. Veidi hiljem järgnes kaks teravat metalset raksatust, mida võis põhjustada visiiri sharniiride murdumine.

Hummel peab tänaseks tõestatuks, et visiiri sharniirid murdusid enne selle lukustusseadmeid. Lisaks sellele on kindel, et visiiri kesklukk (nn. atlandi lukk) oli rikkis ja seetõttu polnud seda võimalik hüdrauliliselt avada autotekilt. Seda sai teha ainult mehaaniliselt, s.t. haamrilöökidega. Seda viimast ei teadnud aga arvatavasti kõik meeskonnaliikmed.

Läti politseinikust reisija Valters Kikuts märkas pisut enne südaööd vöörivisiiri märgatavat liikumist ja ka seda, et kaptenisillalt olid sisse lülitatud vööri heledalt valgustavad prozhektorid.

Kas kaptenisillas teati vööris juhtunust? Miks ei pööranud kapten laeva tuulepoolsest küljest ära, kui sai selgeks vöörivisiiri vigastus? Kus kapten üldse oli?

Kapten polnud kriitilisel hetkel oletatavasti sillal. Seal maad võtnud tegevusetus viib Hummeli järeldusele, et vahiohvitserid teadsid kapteni hõivatusest kahe veoki üle parda saatmisega vööriluugi kaudu.

Siiski väidab üks ellujäänud meeskonnaliige, et veidi enne keskööd ilmunud kapten Andresson sillale, küsinud kursi, hilinemise ja aluse kiiruse kohta ning kadunud taas.

Kell 0.22 läks eetrisse mayday. Kapteni häält registreeritute hulgas polnud.

Milline praeguseni arendatavatest teooriatest tegelikkust tõepärasemalt kajastab, pole meie otsustada. Pole võimatu, et merepõhja vajunu hoiab oma saladust igavesti.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAANUS ÕUNPUU

22. aprilli «Svenska Dagbladet» kirjutas võimalusest, et otsus Estonia vraki katmise kohta vaadatakse uuesti läbi. Pärast nädalast Hiina-visiiti ütles Rootsi transpordiminister Ines Uusmann, et kui ta oleks olnud ajakirjandusele kättesaadav, poleks olnud ka sellist segadust. Samas rääkis ta võimalusest kasutada Estonia vraki rüüstamise takistamiseks alternatiivseid katmismeetodeid.

Estonia betoneeritakse augustis

Transpordiministri äraolekul oli peaminister Göran Perssoni sõnavõtt Estonia katmise kohta vaidlusi tekitanud. Oli jäänud mulje, nagu kavatseks valitsus oma otsuse tühistada. Uusmann kinnitas, et tema ja Perssoni arvamused langevad kokku: otsus Estonia katmise kohta on kindel.

Transpordiminister rõhutas, et kõigepealt stabiliseeritakse merepõhi vraki ümber ja et plaani kohaselt algab laeva katmine betooniga alles augustis.

Saksa laevatehas, kus Estonia ehitati, ja katastroofis hukkunute omaksed on avaldanud soovi, et otsus vraki lõpliku katmise kohta edasi lükataks. Laevatehase esindajate väitel võib vrakki uurides saada õnnetuse kohta täiendavaid andmeid. «Me analüüsime läbi kõik ettepanekud,» ütles transpordiminister Uusmann. Ta toonitas, et 1994. aasta otsus Estonia vraki katmise kohta tehti eeskätt selleks, et takistada vraki rüüstamist. Vahepeal ongi tulnud teateid sukeldumistest rüüstamise eesmärgil. Kuid alati on olemas teoreetiline võimalus mitte midagi teha ja jätta vrakk nii, nagu see on.»

Kui Ines Uusmann ja valitsus katmisotsuse tühistavad, tuleb katkestada ka leping katmistööd teostava ettevõttega. «Enne kui me oma otsust muudame, tuleb meil veel palju andmeid läbi analüüsida,» ütles Uusmann.

Samas ajalehenumbris ütles Estonia katastroofis hukkunute omaste esindaja Lennart Berglund, et Ines Uusmanni sõnad on äratanud temas teatud lootust. «Ma loodan ja oletan, et transpordiminister on valmis alustama avalikku dialoogi ja kuulama, mida meil, hukkunute omastel on öelda,» rääkis ta. Samas rõhutas ta, et otsust Estonia katmise kohta ei tohi käsitleda kui tavalist poliitilist asjatoimetust, kus vähemusega ei arvestata. Gunnar Bendreus rahvusvahelisest tugigrupist, kes esindab rohkem kui 80% Estonia katastroofis hukkunutest, on Ines Uusmanni suhtes märksa kriitilisem: «Ma olen juba nõudnud transpordiministri tagasiastumist. Tema sõnad näitavad, et ta hoiab ikka veel kinni sellest skandaalsest ja ebainimlikust katmisotsusest. Mul on olnud kontakte tuhandete õnnetuse ohvrite sugulastega mitmel maal ja mitte keegi ei taha, et vrakk kaetakse betooniga.»

23. aprilli «Svenska Dagbladetis» kirjutati Estonia katastroofis hukkunute 147 sugulase apellatsioonist Rootsi Ülemkohtule. Selles märgiti, et Rootsi valitsuse otsus hukkunuid Estonia vrakist mitte välja tuua oli kehtivate reeglite ja eeskirjade vastane.

Hukkunute sugulased olid varem kohtute kaudu nõudnud, et riiki kohustataks hukkunuid üles otsima ja välja tooma. Muu hulgas olid nad viidanud Rootsi tavaõigustele. Nüüd süüdistavad nad valitsust ka riiklike direktiivide eiramises. «Paljud hukkunute omaksed olid murest sedavõrd halvatud, et neil polnud jõudu oma õiguste väljaselgitamiseks,» ütles arst Åke Östman, kelle patsientide hulgas on olnud palju Estonia katastroofis hukkunute sugulasi. Ta on omal algatusel läbi vaadanud sotsiaal- ja politseivalitsuse ettekandeid ja muid ülestähendusi võimude kohustustest õnnetustes ja katastroofides hukkunute suhtes. Doktor Östmani sõnul pole kahtlust, et võimudel on omad kindlad kohustused, hoolimata surmajuhtumi asjaoludest.

Politseivalitsuse abipeajurist Sten Falkner rõhutab, et politsei on kohustatud hoolitsema hukkunu ja tema identifitseerimise eest. Nagu selgub, on valitsus Estonia katastroofi puhul selle kohustuse kahe silma vahele jätnud.

Åke Östman rõhutab, et valitsustegelased on tüdinud paljude hukkunute sugulaste psüühilistest probleemidest. Tema sõnul põhjendas valitsus oma otsust sellega, et hukkunute väljatoomine vrakist pole praktiliselt ja majanduslikult võimalik ning et see pole õiglane nende omaste suhtes, kes oma kadunut kätte ei saa. Niisiis rajaneb valitsuse otsus suuresti tunnetel.

Hukkunute sugulased, kes riigi kohtusse kaebasid, tahavad teada, kas võimud võivad olenevalt katastroofi asjaoludest otsustada kadunute eest hoolitsemise või mittehoolitsemise üle. Ka Estonia katastroofis hukkunute ja nende omaste sihtasutus SEA on esitanud oma nõudmise surnukehad vrakist päästa. Muu hulgas on SEA kõnelnud plaanist lasta tuukritel osa surnukehadest üles tuua. Lennart Berglundi sõnul pole mingeid selliseid plaane praegu tehtud.

Samas «Svenska Dagbladetis» ütles meresõiduohutusdirektor Johan Franson, et pole karta Estonia vraki ümber paigutatavate kivide sattumist mõnele surnukehale. Eelnenud nädalal viis laev Estonia uppumiskohale 10 000 tonni kive, mida kasutatakse merepõhja tugevdamiseks vraki ümber 70 000 ruutmeetri ulatuses. Hiljem kaetakse sama ala veel tekstiili ja liivaga. Fransoni sõnul pole sel alal ühtegi surnukeha (uurimine viidi läbi 1994. aasta novembris). Kindlasti ka praegu sest kohas, kus vrakk lebab, ei esine suuri veeliikumisi. Enamik hukkunuist peaks olema laevas, ülejäänud aga õnnetusaegse tormise ilma tõttu laevast kaugemal.

Põhja tugevdatakse selleks, et see kannataks vraki katmist betooniga. Samal ajal saab transpordiministeerium analüüsida protsessi, mis viis vraki katmise otsuseni. Väitlusi jälgivad juristid.

Nagu juba teame, loodavad paljud hukkunute sugulased, et vraki kinnibetoneerimine jääb ära. Ühtede arvates piisab õnnetuspaigas seisvast valvelaevast, teiste arvates võiks vraki katta võrguga.

Meresõiduamet leiab siiski, et võrk ei kaitse vrakki nii hästi nagu betoon või lihtsalt kivid. Kuid merepõhja olusid arvestades pole vrakki võimalik ainult kividega katta.

23. aprilli «Dagens Nyheteris» ütles Rootsi transpordiminister Ines Uusmann, et otsust ei muudeta ja vrakk kaetakse: «Ma tahan kaitsta Estoniat hauarüüstamise eest ja selleks pole muud võimalust kui alanud katmine.» Küsimusele, kas vraki katmisega ei hävitata avarii tehnilisi tõendeid, vastas minister, et ta on rääkinud sellest Olof Forssbergiga avariikomisjonist. Forssberg oli öelnud, et tehniline osa on komisjoni jaoks ära korraldatud ning meresõiduametil on kontaktid rahvusvaheliste ekspertidega. Ka laevatehasel on huvi väita, et tehnilised tõendid võivad hävineda. Uusmann ei julge garanteerida, et mingid detailid katmise käigus kaduma ei lähe. Aga isegi kui see asi Rootsi valitsust juriidiliselt ei puuduta, on moraalne vastutus olemas. Kas sellisel juhul ei peaks katmist edasi lükkama? See tähendaks edasilükkamist aasta võrra, mis omakorda tähendab suuri kulutusi.

Transpordiminister ei usu hukkunute sugulasi, kes väidavad, et 90% neist sugulastest on vraki katmise vastu. Kuid ta pole kindel, kas ta oleks langetanud vraki katmise otsuse, kui oleks teada, et hukkunute sugulased on sajaprotsendiliselt selle vastu.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996