Rootsi päevalehed Estonia vraki katmisest, Rootsi valitsus eeskirjadega vastuolus, Betoon või terasvõrk

JAANUS ÕUNPUU

22. aprilli «Svenska Dagbladet» kirjutas võimalusest, et otsus Estonia vraki katmise kohta vaadatakse uuesti läbi. Pärast nädalast Hiina-visiiti ütles Rootsi transpordiminister Ines Uusmann, et kui ta oleks olnud ajakirjandusele kättesaadav, poleks olnud ka sellist segadust. Samas rääkis ta võimalusest kasutada Estonia vraki rüüstamise takistamiseks alternatiivseid katmismeetodeid.

Estonia betoneeritakse augustis

Transpordiministri äraolekul oli peaminister Göran Perssoni sõnavõtt Estonia katmise kohta vaidlusi tekitanud. Oli jäänud mulje, nagu kavatseks valitsus oma otsuse tühistada. Uusmann kinnitas, et tema ja Perssoni arvamused langevad kokku: otsus Estonia katmise kohta on kindel.

Transpordiminister rõhutas, et kõigepealt stabiliseeritakse merepõhi vraki ümber ja et plaani kohaselt algab laeva katmine betooniga alles augustis.

Saksa laevatehas, kus Estonia ehitati, ja katastroofis hukkunute omaksed on avaldanud soovi, et otsus vraki lõpliku katmise kohta edasi lükataks. Laevatehase esindajate väitel võib vrakki uurides saada õnnetuse kohta täiendavaid andmeid. «Me analüüsime läbi kõik ettepanekud,» ütles transpordiminister Uusmann. Ta toonitas, et 1994. aasta otsus Estonia vraki katmise kohta tehti eeskätt selleks, et takistada vraki rüüstamist. Vahepeal ongi tulnud teateid sukeldumistest rüüstamise eesmärgil. Kuid alati on olemas teoreetiline võimalus mitte midagi teha ja jätta vrakk nii, nagu see on.»

Kui Ines Uusmann ja valitsus katmisotsuse tühistavad, tuleb katkestada ka leping katmistööd teostava ettevõttega. «Enne kui me oma otsust muudame, tuleb meil veel palju andmeid läbi analüüsida,» ütles Uusmann.

Samas ajalehenumbris ütles Estonia katastroofis hukkunute omaste esindaja Lennart Berglund, et Ines Uusmanni sõnad on äratanud temas teatud lootust. «Ma loodan ja oletan, et transpordiminister on valmis alustama avalikku dialoogi ja kuulama, mida meil, hukkunute omastel on öelda,» rääkis ta. Samas rõhutas ta, et otsust Estonia katmise kohta ei tohi käsitleda kui tavalist poliitilist asjatoimetust, kus vähemusega ei arvestata. Gunnar Bendreus rahvusvahelisest tugigrupist, kes esindab rohkem kui 80% Estonia katastroofis hukkunutest, on Ines Uusmanni suhtes märksa kriitilisem: «Ma olen juba nõudnud transpordiministri tagasiastumist. Tema sõnad näitavad, et ta hoiab ikka veel kinni sellest skandaalsest ja ebainimlikust katmisotsusest. Mul on olnud kontakte tuhandete õnnetuse ohvrite sugulastega mitmel maal ja mitte keegi ei taha, et vrakk kaetakse betooniga.»

23. aprilli «Svenska Dagbladetis» kirjutati Estonia katastroofis hukkunute 147 sugulase apellatsioonist Rootsi Ülemkohtule. Selles märgiti, et Rootsi valitsuse otsus hukkunuid Estonia vrakist mitte välja tuua oli kehtivate reeglite ja eeskirjade vastane.

Hukkunute sugulased olid varem kohtute kaudu nõudnud, et riiki kohustataks hukkunuid üles otsima ja välja tooma. Muu hulgas olid nad viidanud Rootsi tavaõigustele. Nüüd süüdistavad nad valitsust ka riiklike direktiivide eiramises. «Paljud hukkunute omaksed olid murest sedavõrd halvatud, et neil polnud jõudu oma õiguste väljaselgitamiseks,» ütles arst Åke Östman, kelle patsientide hulgas on olnud palju Estonia katastroofis hukkunute sugulasi. Ta on omal algatusel läbi vaadanud sotsiaal- ja politseivalitsuse ettekandeid ja muid ülestähendusi võimude kohustustest õnnetustes ja katastroofides hukkunute suhtes. Doktor Östmani sõnul pole kahtlust, et võimudel on omad kindlad kohustused, hoolimata surmajuhtumi asjaoludest.

Politseivalitsuse abipeajurist Sten Falkner rõhutab, et politsei on kohustatud hoolitsema hukkunu ja tema identifitseerimise eest. Nagu selgub, on valitsus Estonia katastroofi puhul selle kohustuse kahe silma vahele jätnud.

Åke Östman rõhutab, et valitsustegelased on tüdinud paljude hukkunute sugulaste psüühilistest probleemidest. Tema sõnul põhjendas valitsus oma otsust sellega, et hukkunute väljatoomine vrakist pole praktiliselt ja majanduslikult võimalik ning et see pole õiglane nende omaste suhtes, kes oma kadunut kätte ei saa. Niisiis rajaneb valitsuse otsus suuresti tunnetel.

Hukkunute sugulased, kes riigi kohtusse kaebasid, tahavad teada, kas võimud võivad olenevalt katastroofi asjaoludest otsustada kadunute eest hoolitsemise või mittehoolitsemise üle. Ka Estonia katastroofis hukkunute ja nende omaste sihtasutus SEA on esitanud oma nõudmise surnukehad vrakist päästa. Muu hulgas on SEA kõnelnud plaanist lasta tuukritel osa surnukehadest üles tuua. Lennart Berglundi sõnul pole mingeid selliseid plaane praegu tehtud.

Samas «Svenska Dagbladetis» ütles meresõiduohutusdirektor Johan Franson, et pole karta Estonia vraki ümber paigutatavate kivide sattumist mõnele surnukehale. Eelnenud nädalal viis laev Estonia uppumiskohale 10 000 tonni kive, mida kasutatakse merepõhja tugevdamiseks vraki ümber 70 000 ruutmeetri ulatuses. Hiljem kaetakse sama ala veel tekstiili ja liivaga. Fransoni sõnul pole sel alal ühtegi surnukeha (uurimine viidi läbi 1994. aasta novembris). Kindlasti ka praegu sest kohas, kus vrakk lebab, ei esine suuri veeliikumisi. Enamik hukkunuist peaks olema laevas, ülejäänud aga õnnetusaegse tormise ilma tõttu laevast kaugemal.

Põhja tugevdatakse selleks, et see kannataks vraki katmist betooniga. Samal ajal saab transpordiministeerium analüüsida protsessi, mis viis vraki katmise otsuseni. Väitlusi jälgivad juristid.

Nagu juba teame, loodavad paljud hukkunute sugulased, et vraki kinnibetoneerimine jääb ära. Ühtede arvates piisab õnnetuspaigas seisvast valvelaevast, teiste arvates võiks vraki katta võrguga.

Meresõiduamet leiab siiski, et võrk ei kaitse vrakki nii hästi nagu betoon või lihtsalt kivid. Kuid merepõhja olusid arvestades pole vrakki võimalik ainult kividega katta.

23. aprilli «Dagens Nyheteris» ütles Rootsi transpordiminister Ines Uusmann, et otsust ei muudeta ja vrakk kaetakse: «Ma tahan kaitsta Estoniat hauarüüstamise eest ja selleks pole muud võimalust kui alanud katmine.» Küsimusele, kas vraki katmisega ei hävitata avarii tehnilisi tõendeid, vastas minister, et ta on rääkinud sellest Olof Forssbergiga avariikomisjonist. Forssberg oli öelnud, et tehniline osa on komisjoni jaoks ära korraldatud ning meresõiduametil on kontaktid rahvusvaheliste ekspertidega. Ka laevatehasel on huvi väita, et tehnilised tõendid võivad hävineda. Uusmann ei julge garanteerida, et mingid detailid katmise käigus kaduma ei lähe. Aga isegi kui see asi Rootsi valitsust juriidiliselt ei puuduta, on moraalne vastutus olemas. Kas sellisel juhul ei peaks katmist edasi lükkama? See tähendaks edasilükkamist aasta võrra, mis omakorda tähendab suuri kulutusi.

Transpordiminister ei usu hukkunute sugulasi, kes väidavad, et 90% neist sugulastest on vraki katmise vastu. Kuid ta pole kindel, kas ta oleks langetanud vraki katmise otsuse, kui oleks teada, et hukkunute sugulased on sajaprotsendiliselt selle vastu.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996