Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENNO TAMMER
1. mail ametist lahkunud Tallinna volikogu rahandusnõunik Enn Roose väitis «Postimehele», et Tallinna linnapead Jaak Tamme annab pommitada teistegi korruptsioonikahtlustustega kui vaid korteritehing.
Miks rahandusnõunik ametist lahkub: on aeg täis või mõõt täis?
Mõõt on täis.
Mõõt täis millest?
Kui tõsiselt rääkida, siis põhiline probleem on selles, et seda nõu keegi ei vajagi.
Noo?
Probleem on selles, et võid nõu anda, kuidas peaks olema avalikus sektoris, nagu Tallinna linna süsteem on, raha liikumine, raha arvele võtmine, arvestamine, rahaallikate jälgimine, samuti raha ratsionaalne kulutamine. Kõik see nõu on antud, kuid nüüd olen ma kahe ja poole aasta jooksul veendunud, et seda ei taheta nii teha, nagu peaks tegema.
Mispidi teie nõu liikus, keda te nõustasite?
Andsin nõu volikogu esimehele.
Arusaamisel, et volikogu esimees peaks suutma mõjutada Tallinna protsesse?
Jaa, täpselt.
Kuhu see nõu siis seisma jäi, kui te räägite, et teie nõu ei vajatud?
Põhiliselt linnavalitsuses. Süsteemis on volikogupoolne osa ja on linnavalitsusepoolne osa ning paraku üks töötab teisele vastu. Kusjuures iseenesest on see konflikt sisse programmeeritud.
Kuidas?
Konflikti allikaks toon võimu jagamise süsteemi. Riigi tasandil on nii, et kui mingi partei või parteide liit võidab, siis selle liider läheb peaministriks. Ta hakkab teostama seda programmi, mida ta valimistel kuulutas, mille pärast tema poolt üldse hääled anti.
Kohaliku omavalitsuse tasandil aga tuleb võitnute liider volikogu esimeheks ning volikogu palkab endale tööle linnapea. Kui nad juhuslikult ei ole ühe programmiga mehed, ei mõtle ühtemoodi, siis ongi konflikt sisse programmeeritud. Linnapea hakkab oma joru ajama, volikogu esimees oma joru ning siis nad püüavad teineteise võidu end teise üle maksma panna.
Tallinnas on nendeks Koonderakonda kuuluvad volikogu esimees Koit Kaaristu ja linnapea Jaak Tamm. Teie meelest ei mõtle need mehed ühtemoodi.
Jah, nad on eri arusaamisega küll. Olid ka Tiit Vähi ja Tamm eri arusaamisega. Tulevad järgmised mehed ükskõik mis parteist ning on igal juhul ikka sama oht.
Käisin spetsiaalselt seda asja Stockholmis ja Helsingis uurimas. Neil on sama süsteem nagu riigi tasandilgi. Kui mingi partei võidab, siis läheb liider linnapeaks, täitevvõimu juhiks, teades, et tal on volikogus kindlus taga saadikute häältega. Sel juhul on volikogu esimees mees, kes käib näitusi avamas. On rohkem esindusfunktsiooni mees.
Midagi on teie meelest olemuslikult vale?
Väga nässus on võimu delegeerimise küsimus Eesti omavalitsuse süsteemi.
Mis muutuks, kui linnapeaks oleks Kaaristu?
Oma maksmapaneku ambitsioonid suunaks ta siis sellele, et iseend maksma panna. Tal ei oleks vaja ahistama hakata Tamme ning Tammel ei oleks vaja ette võtta meeleheitlikke samme, et saada lahti volikogu esimehe võimust.
Paraku on linnavalitsuse ja volikogu vastastikune krillimine vaid ägenenud.
On muidugi. Tegelikult algas see juba Vähi tulekul volikogu esimeheks. Kuid tema ei saanud oma võimu Tamme üle kätte. Ja seda ei saagi saama, sest võimu teostav linnaaparaat on niivõrd suur. Kui sa ise vahetult ei juhi seda aparaati ja kui see teine, keda oled palganud, ei toimi sinu näpunäidete kohaselt, vaid ajab sõrad vastu, siis on konfliktsituatsioon pidev, kui mitte öelda rohkemat.
Tuletaks veel kord meelde, et linnapea Tamm on võitnud erakonna, Koonderakonna liige ning juhuslikult erakonna aseesimees.
Usun, et Tammel on oma huvid ja ta teostab oma huvisid, mis ei pruugi alati kokku langeda Koonderakonna huvidega.
Aga linna huvidega?
Ka mitte linna huvidega. Küsimus on, mis on linna huvid. Usun, et linna kodanike huvidest ja maksumaksjate huvidest lähtuvalt ei ole just oluline, et linnapea muretseb endale kortereid, teeb kalleid remonte, parseldab vastutustundetult linna vara, ostab luksuslimusiine.
Luksuslimusiin on ka volikogu esimehel.
See ongi, et kui ametnik saab võimule, kaotab justkui reaalsuse taju. On ta siis linnavalitsuses või volikogus või Toompeal, ikka kipub juhtuma mingi seletamatu muundus nende inimeste teadvuses.
Eelmisel nädalal ilmus «Postimehes» teie piisavalt kriitiline artikkel linnapea Tamme vanalinna korteri tehingust. Isiklik kogemus sunnib küsima: kas linnapea ei ole juba algatanud teie suhtes kriminaalasja solvamises ebasündsas vormis?
Kas tõesti solvasin teda ebasündsas vormis?! Mis seal nii ebasünnis oli?
Väitsite, et kui Tamm peeglisse vaatab, võib ta näha korruptsiooni isa.
Noo, ta võib peeglist näha korruptsiooni isa. Oleneb, mis nurga alt ta peeglisse vaatab.
See on ränk väljend. Millel põhineb teie kindlus sellise võrdluse esitamiseks?
Vaadake, Eesti korruptsiooni isaks on ta ristitud rahva hulgas. Mina kuulsin seda ka rahva hulgast. Nii et ta ei ole sugugi minu ristitud mees. Mina kordasin lihtsalt seda, mida olen kuulnud.
Ja rahva suu nagu lapse suu teadagi ei valeta. Kuid teil rahandusnõunikuna peab ikkagi olema ka mingi selgus numbrites. Seepärast: oskate nimetada, kui palju linnapea on linnale kahju tekitanud?
Minul neid andmeid ei ole. Kuid mul on kahe ja poole aastaga kogunenud piisavalt fakte, mida mina enda meelest pean korruptsiooniks. Ja kui peakski tulema selle asja mingi avalik arutamine, on mul hea meel, et saan neid avalikustada lisaks sellele, mida seni on avalikustanud volikogu revisjonikomisjon.
Te tahate öelda, et fakte on rohkem kui avalikuks saanud korteritehing?
Jaa, neid on palju.
Kui palju? Kümme? Kakskümmend? Sada?
Neist jätkub, et pommitada Koonderakonda ja Tamme kuni kohalike valimisteni ja kuni järgmiste Riigikogu valimisteni.
Kes pommitab? Millega?
Pommitada üldse. Kes pommitab, polegi nii oluline.
Ühesõnaga: lisaks teile on need faktid, millest veel avalikult ei räägita, teada teistelegi?
Jah, muidugi.
Ja Tamme võivad oodata järjekordsed ebameeldivused?
Kogu aeg. Tema enda tegevus on selle tinginud.
Milline on teie seos Koonderakonnaga? Minu teada olete koonderakondlane.
Olin, vahetult enne eelmisi valimisi astusin. Praegu olen igasuguse erakondliku tegevuse peatanud. Loodud on maksumaksjate liit ning selles on erakondlik tegevus juhatuse tasemel välistatud.
Koonderakonna tipud ei ole seni tahtnud Tamme tegevusele hinnangut anda. Oskate seletada, miks?
Ma ei oska nende eest vastata.
Oletan, et olete nendega kohtunud neljasilmavestlustes ja neile tutvustanud oma fakte.
Jaa, olen küll. Ma ei tea, milles on põhiline põhjus. Võibolla on tegu mingi pseudoühtsuse näitamisega. Sooviga näidata, et me ei ole lõhenenud, kuigi see lõhenemine vist on juba ammu toimunud. Mittelõhenemise näitamisega nagu loodetakse valimistel saada rohkem hääli. Isamaa lõhenemise näide on ju kõigil silme ees, aga just see viis Isamaa kaotuseni Riigikogu valimistel.
Kuid ilmselt Tamme hoidmine välise ühtsuse nimel võib viia ka Koonderakonna languseni.
Eestis näikse skandaalid tekkivat siis, kui üks või teine heidetakse varem hästi klappinud seltskonnast välja ning siis läheb klaarimiseks.
Nii juhtub ainult sel juhul, kui mängitakse ebademokraatlikke mänge ja omastatakse vara või õigusi, mis ei kuulu sellele seltskonnale. Sel juhul tõesti võib sel, kes on kõrvalejäetu, välja lüüa kadeduse instinkt ning ta püüab teha kõik, et kätte maksta.
Muide, linnapea Tamm püüdis seda teha ka Vähi ja Ööveliga.
Väitega, et peaminister ja kaitseminister on oma vanalinna korterid saanud samamoodi kui Tallinna linnapea.
Just nimelt. Kuid ta ei ole suutnud vahet teha, mis on erinevus. Vähi elas endisele omanikule kuuluvas majas ja ta pidigi mingi uue elamispinna saama. Kuigi ka tema sai korteri ebademokraatlikult, ilma vajaliku konkursita.
Tamme korteritehingu puhul on seni suhteliselt varju jäänud kesklinna valitsuse vanem Jüri Ott, kellest on räägitud ka kui koonderakondlaste võimalikust kandidaadist Tamme kohale. Teie oma artiklis jõuate järeldusele: Ott ei osalenud protsessis, ta juhtis protsessi.
Ilma temata ei oleks protsess toimunud. Küsimus on selles, kas Tamm tegi talle ettepaneku või tegi Ott Tammele ettepaneku. Sisuliselt viis Ott asja läbi, kõik dokumendid on tema allkirjaga.
Tahtmata kedagi solvata tunnetan, et sel moel korteritehinguid vana- ja kesklinnas on küll rohkem kui üks.
Seda praegu uuritakse. Arvata võib, et neid on kaugelt rohkem kui üks Tamme situatsioon. Korterid on üks liin. Teine liin on kõik need rendilepingud, mida linn ja kesklinna valitsus on teinud volikogu volituseta ehk siis seadusevastaselt, kuid võileivahinna eest.
Kes võidab järgmised kohalikud valimised?
Kust mina tean. Vaadake, ütlesin ka vene fraktsioonile, et sõltumata, kes võidab, on Eesti valijal nagu kaks alternatiivi. Kas valida vene saadikud või valida korruptandid. Mõlemad on halvad variandid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Eesti piirivalve ei luba Läti laevu Eesti vetesse kala püüdma seni, kuni Läti pole aktsepteerinud Eesti ettepanekut kalastuslepingu sõlmimiseks. Piirivalvelaevad on viimastel päevadel Eesti territoriaalvetest välja ajanud viis Läti kalalaeva.
Neljapäeval avastas Ruhnu radarijaam viis Eesti territoriaalvette tunginud Läti kalalaeva, millest üks oli jõudnud 1,8 miili kaugusele üle piiri.
«Kaks neist sõitsid rahumeelselt läbi, ülejäänud kolm korjasid piirivalvelaev 107 Kõu korralduse kohaselt oma traalid välja ja lahkusid,» ütles «Postimehele» piirivalveameti merevalvekeskuse ülem Jaan Kapp.
Peaminister Tiit Vähi avaldas eile neljapäevaste intsidentide üle Läti kalalaevadega kahetsust.
Eesti ei luba Läti kalalaevu Eesti vetesse seni, kuni Läti pool pole aktsepteerinud Eesti ettepanekut kalastuslepingu sõlmimiseks, mis esitati Lätile 23. aprillil. Ettepaneku kohaselt peaksid Läti laevad Eesti vetes juhinduma Eesti kalapüügieeskirjadest, piiriületusest Eesti võime tund aega ette informeerima ning teatama ka pardal oleva kalakoguse, selgitas kalaameti peadirektori asetäitja Taidus Linikoja, kes on Eesti delegatsiooni juht kalandusläbirääkimistel Lätiga.
«Kui Läti ei aktsepteeri meie ettepankut või teeb selles muudatusi, siis tuleb kõigega otsast peale hakata,» arvas ta. «Ajutine kord seob kokku mitu asja, kokkulepe hõlmas ju ka seda, et lätlased lubasid usinasti tegelda piirilepinguga.»
Välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo kinnitas «Postimehele», et seni ei ole Läti Eesti ettepanekule ametlikult vastanud.
«Pall on Läti käes. Ajakirjanduse järgi on jäänud mulje, et Läti pool on selle suhtes tõrges olnud,» märkis ta.
Saaremaa piirivalveülem Mati Heinmets ütles eile BNSile, et Eesti piirivalve märgib üles Läti kalalaevad, mis üritavad praegu keelust hoolimata pidevalt Eesti vetesse tungida, ning hiljem ei anta neile kalapüügilitsentsi.
«Eesti piirivalve fikseerib kõik juhtumid, mida nende andmetega peale hakatakse, me ei tea,» ütles piirivalveameti merevalvekeskuse ülem Jaan Kapp eile «Postimehele». «Mingit otsust neil laevadel hiljem sisenemist keelata meie vastu võtnud ei ole.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NEEME KORV
Eile esitles Jõgeva maavalitsuse arendusosakond Adaveres visuaalse turismiinformatsiooni projekti, mille käigus pandi üles maakonda tutvustavad suunaviidad ning infotahvlid.
Jõgeva maavalitsuse arendus-osakonna juhataja Ülari Alamets rääkis «Postimehele», et suunaviitade ja infotahvlite paigaldamine on jätkuks eelmisele turismiprojektile, maakonda tutvustava infobroshüüri üllitamisele. Seekordset, ligi 100 000-kroonise kogumaksumusega turismiinformatsiooni projekti rahastasid Jõgeva maavalitsus, Ameerika rahukorpus, Eesti Keskkonnafondi Jõgeva osakond ning kohalikud omavalitsused.
Jõgevamaa teedele on üles seatud kolme sorti viidad: kaks suurt maakonda tutvustavat tahvlit, mille aluseks on kunstnik Rein Erebi pastelli- ja pliiatsijoonistus; üheksa informatsiooniviita, mis annavad eesti, inglise ja vene keeles lühiteavet vaatamisväärsuste kohta, ning 11 suunaviita, mis juhatavad teed turismiobjektideni. Alamets kinnitas, et projekt jätkub ja viitasid tuleb juurde.
Viidaprojekti juhi Naidi Meikopi sõnul lähtuti Jõgevamaal suunaviitade kasutuselevõtul standardsetest liiklusmärkidest, mistõttu ei sattunud projekt vastuollu liikluseeskirjadega.
Oma viidaprojekt on ka viiel Lõuna-Eesti maakonnal - Viljandi, Valga, Võru, Tartu ja Põlva maakonnal, aluseks Otepääl kasutatav viitamissüsteem. Seda projekti on pidurdanud vastuolud kehtivate seadustega.
Põlva maavalitsuse arengu- ja informaatikaosakonna juhataja Haimar Sokk nentis, et taunib Lõuna-Eesti viidaprojektile osaks saanud kriitikat. «Need viidad, mis Jõgevamaal üles pandi, on sisuliselt liiklusmärgid ning seega maanteeameti rida, meie viidaprojekt on aga süsteem, mis pole mõeldud kasutamiseks ainult maanteede ääres, vaid ka igal pool mujal,» nentis Sokk.
Maanteeameti korrashoiudirektori Koit Tsefelsi sõnul oleks Lõuna-Eesti viidasüsteem hästi rakendatav linnades, kuid vajab veel korrigeerimist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBET KAUGEMA
Eesti Draamateatris oli eile Tallinna Lastehaigla Toetusfondi tuluõhtu, mille raha läheb haigla operatsioonisaalide remondiks ja sisustuse muretsemiseks.
Tuluõhtu alguses pakuti kokteili ja kell seitse hakkasid nii suures kui ka väikeses saalis etendused. Suures etendati Noel Cowardi komöödiat «Heinapalavik» ning väikeses saalis Peter Shafferi komöödiat «Leekrüübe».
Pilet suure saali etendusele maksis 150 krooni ja väikese saali etendusele 120 krooni. Tuluõhtut toetanud sponsoreile olid saalis kuld-, hõbe- ja pronkstoolid (vastavalt 25 000, 15 000 ja 5000 krooni annetanule), selgitas «Postimehele» Tallinna Lastehaigla Toetusfondi tegevdirektor Liis Klaar.
Pärast etendusi oli teatri fuajees kuni südaööni tants, muusikat tegi Väikeste Lõõtspillide Ühing, töötasid teatri baarid ning korraldati loterii.
Toetusfondi tegevdirektor avaldas lootust, et tuluõhtuga koguneb Tallinna Lastehaigla jaoks ligi 100 000 krooni. Esimene osa lastehaigla operatsioonisaalidest sai valmis möödunud aasta detsembris, teise osa ehitus käib. Läinud aastal riigi lubatud 5 miljonit krooni on kahanenud 1 miljoniks, väideti toetusfondi teates. Ehituse lõpetamiseks on vaja 5,1 miljonit krooni.
Liis Klaar avaldas nördimust, et draamateater ei soostunud neid etendusi tasuta andma, tegi üksnes toetusfondile hinnaalandust. Draamateatri teatrijuht Margus Allikmaa selgitas «Postimehele», et riigieelarvest toetust saav, sponsoritelt ning fondidelt ise tuge otsiv asutus ei saa olla sponsoriks teisele asutusele. See printsiip kehtib kõikjal maailmas ja seega ka Eestis, sõnas ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Riigiprokuratuur kinnitas eile sõjakuritegudes süüdistatava endise Eesti NSV NKVD ühe juhi Vassili Riisi (85) süüdistuskokkuvõtte ning saatis tema kriminaalasja Saare maakohtusse. Kaitsepolitsei süüdistab endist NKVD Saaremaa osakonna ülemat Riisi kriminaalkoodeksi 61-1. paragrahvi 1. lõike järgi inimsusevastases kuriteos, teatas kaitsepolitsei pressiesindaja BNSile. Süüdistuse järgi andis Riis 1941. aasta juunis-juulis Saaremaal nõusoleku 340 Eesti kodaniku arreteerimiseks. Riis ise pole ennast süüdi tunnistanud. Koos kaitsja Raul Obergiga esitas ta kaitsepolitseile taotluse menetluse lõpetamiseks. Riisi väitel tegutses ta selle aja seadustele vastavalt ja kuna tookord kehtinud nõukogude rezhiimi ning selle seadusi ei ole kuritegelikuks tunnistatud, siis ei saa ka nende täitmine olla kuritegu.
Riisi kaitsja leiab samuti, et kaitsepolitsei on teinud süüdistusmaterjali vormistamisel mitmeid protsessuaalseid vigu, ja taotleb uurijalt enne süüdistusmaterjali prokuratuuri saatmist nende kõrvaldamist. Riis on Eestis esimene selle taseme julgeolekutöötaja, kelle vastu on algatatud seoses sõjakuritegudega kriminaalasi. Uurimisorganid hakkasid Riisi mineviku vastu huvi tundma juba kaheksakümnendate aastate lõpul. Täpsem on küll öelda, et olid sunnitud seda tegema, sest enne sõda ja sõja alguses nõukogude võimu poolt Saaremaal korda saadetud metsikusi ei saanud lihtsalt maha vaikida.
Hukatute omaksed nõudsid mõrtsukate karistamist, Riisi korteri ukse taha Pärnus ilmusid inimesed, kes lubasid temaga arved õiendada.
Saaremaal kutsuti EKP Kingissepa rajoonikomiteesse kokku koosolek, kus rahvalt küsiti, mis on neil öelda Riisi mineviku kohta. Koosolek lõppes tulemusteta, julgeolek eksisteeris veel ja inimesed kartsid suud paotada.
Paljud võimalikest tunnistajatest olid selleks ajaks juba ka surnud või hukkunud.
1989. aastal kuulas prokuratuuri uurija omaaegse Saaremaa julgeolekuülema seoses Kuressaare lossis toime pandud massimõrvaga üle. Riis oli tookord uurimisse kaasatud kui tunnistaja. Aasta hiljem kriminaalasi lõpetati.
Uurija sõnul ei leitud Riisi vastu otseseid süütõendeid, keegi ei olnud näinud, et Riis oleks isiklikult inimesi piinanud või maha lasknud. Selle aja seadused aga käsuandmise ja massikuritegude organiseerimise eest vastutusele võtta ei võimaldanud.
Riisi väitel ei saanudki julgeolekuülem anda käsku inimeste hukkamiseks, sest allus sõjatingimustes sõjaväe juhtkonnale. Riis pidas ja peab tema vastu algatatud kohtuasja poliitiliseks kättemaksuks tema maailmavaate ja poliitilise tegevuse eest. Vassili Riis mäletab end olnud kommunist kogu oma teadliku elu. Esimesed mälestused klassivõitlusest pärinevad tal 1919. aastast, mil ta oli 9-aastane poisike.
Tookord rebis isa tal rinnast külamehe poolt sinna kinnitatud sinimustvalge lindi ja viskas ahju. «Olin üks nendest paljudest tuhandetest, kes võtsid osa töölisliikumisest kodanlikus Eestis,» kinnitab Riis oma raamatus «Kolmandat teed ei ole».
Tema isa oli osa võtnud 1905. aasta revolutsioonist ja 1919. aasta nn. Saaremaa ülestõusust, bolshevistliku liikumisega oli seotud suur osa Riiside suguvõsast.
Esimene ülesanne anti Vassili Riisile 16-aastaselt, ta pidi kirjutama artikli Saaremaa maanoorte elust ajalehte «Noor Proletaarlane» ja tegema koolis õpilaste hulgas selgitustööd.
Ülesande sai Riis Aleksander Ellamilt, Tallinna ja sealtkaudu ka Moskva seltsimeestega seotud mehelt, kes üritas pärast bolshevike nurjunud võimuhaaramiskatset 1924. aastal taastada bolshevistlikku organisatsiooni Saaremaal. Selle kohtumise kohta kirjutab Riis: «Kõik minus hõiskas, uhkustas! Mind usaldati...»
Töörahva juht Aleksander Ellam oli hiljem pikka aega tagaotsitav kriminaalkuriteo eest. 1928. aastal lasi ta maha teda arreteerima tulnud konstaabli. Viis aastat hiljem tabas sama saatus Aleksander Ellamit ennast, tulevahetuses Uuemõisa konstaabli Turuga sai ta surma.
Pärast esimeste ülesannete edukat täitmist tegi Riis Aleksander Ellamile ettepaneku hakata välja andma oma põrandaalust ajalehte ja mõtles välja ka ajalehe nime, «Saare Tööline».
EKP ja Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Saaremaa organisatsiooni häälekandja esimene number ilmus 19. detsembril 1928. Riis trükkis seda Kuressaare raamatupoest ostetud kummitähestiku abil, esimene tiraazh oli 200 eksemplari.
Tunnustuseks tehtud tööle saadi pärast esimese numbri ilmumist Tallinna seltsimeestelt shapirograaf ja hiljem kirjutusmasin. Riis räägib oma mälestustes kahe «Saare Töölise» trükkimisest, kas neid ka rohkem ilmus, jäetakse ütlemata.
1931. aastal käis Riis paari mõttekaaslasega ülesannet täitmas Kuivastus, kus parajasti käisid Eesti-Läti mereväemanöövrid. Hommikul ärgates leidsid mereväelased ja Kuivastu elanikud, et öö jooksul on kogu ümbrus täis saanud bolshevistlikke lendlehti, milles kutsuti madruseid pöörama relvad kodanluse poole. Paaril korral levitati lendlehti ka Saaremaal. 1931. aastal jõudis Riisil kätte aeg minna sõjaväkke, töö Saaremaa komsomolisekretärina jäi pooleli. Pärast noorsõduri aega Viljandis jätkus Riisi teenistus Narva õppekompaniis Vestervalli kindluses. 1932. aasta 8. märtsil kutsuti Riis välja. Teda ootas erariides mees, kes esitles end kaitsepolitsei agendina.
Eelmise aasta sügisel olid Saaremaal arreteeritud Riisi võitluskaaslased Johan Ellam, Aleksander Kuul, Aleksander ja Vassili Lember ning Vassili Verlin.
Aleksander Kuuli juurest kivivarest leiti ka kummitähestikuga «trükikoda», mida Riis oli kasutanud «Saare Töölise» trükkimiseks, ja keelatud kirjandust. Aleksander Kuul «trükikoda» omaks ei tunnistanud.
Kuna arreteerimised olid toimunud Riisi sõjaväes oleku ajal, siis ei teadnud ta nendest midagi.
Kohtuprotsess Saaremaa komsomolisekretäri ja ta mõttekaaslaste üle algas 28. novembril 1928. Põhiliseks süüdistuseks Riisi vastu oli eksperdi järeldus, et «Saare Töölist» oli trükkinud tema. Ülekuulamistel kasutas Riis vaikimistaktikat. Nagu nüüdki ta end milleski süüdi ei tunnistanud, sest kodanluse ees ei saanudki töölisjuhil süüd olla. Kohus mõistis Riisi neljaks aastaks vangi. 1939. aastal Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud nn. vastastikuse abistamise pakt andis endistele põrandaalustele tegutsemiseks hoopis uued võimalused. Riis meenutab, et esimest korda sai ta rääkida avalikult tõtt NSV Liidust. Riis hakkas enda ümber koondama ustavaid noori seltsimehi.
Nagu ta ise ütleb, taheti sõja puhuks NSV Liidu vastu luua oma partisanisalk, kes hakkaks tegutsema vaenlase tagalas. Relvad taheti võtta Kaitseliidult. Koos Johan Ellami ja Aleksander Kuuli grupiga kuulus sellesse üle 100 mehe.
1940 sai Riis ajalehe «Meie Maa» peatoimetajaks, oli EKP Saaremaa komitee ja maakonna TSN täitevkomitee liige. Riisi enda sõnul oli ta oma positsiooniga rahul, kuid ülemused arvasid tema tuleviku kohta teisiti.
Siseministeeriumi politseivalitsuse direktor Andrei Murro kutsus Riisi Tallinna ja teatas, et ta on määratud poliitilise politsei Saaremaa komissariks.
Riisi sõnul püüdis ta vastu vaielda, kuid tema arvamust ei kuulatud. Peagi võttis Riis üle ka Saaremaa politseikomissari kohustused. Kui ametinimetused ja töökorraldus uuele korrale vastavaks muudeti, sai Riisist Saaremaa julgeolekuülem. Riisi tegevusest Saaremaa julgeolekuülemana on teada vähe. Oma memuaarides käsitleb ta sellest ajast vaid mõnda episoodi ja nendes kordasaadetud metsikustel iseenesest mõista ei peatuta.
Dokumendid suutsid Nõukogude julgeolekuorganid enne taganemist hävitada. Säilinud on vaid arreteerimiskäske, mille all on teiste hulgas ka Vassili Riisi allkiri.
Pärast Punaarmee taganemist Saaremaalt leiti Kuressaare lossihoovist ja selle ümbrusest, Sõrve poolsaarelt, NKVD ametkonna elamu aiast ja Kudjape kalmistult ühishaudu.
Sinna maetud inimesi oli enne tapmist piinatud, neil olid keeled suust lõigatud, silmad välja torgatud, jäsemed lödiks keedetud.
Laibad olid niivõrd moondunud, et neid oli võimalik ära tunda üksnes riiete järgi. Kuressaare lossihoovis mõrvati vähemalt 92 inimest, tõenäoliselt aga rohkem, Iide küla ühishauast leiti 20 nõukogude võimu ohvrit ja NKVD elamu aiast 12.
Kui suur oli Riisi osa nendes kuritegudes? Ühest vastust sellele küsimusele siiani pole.
Riis ise väidab, et ta ei teadnud piinamistest ja tapmistest midagi ning sai lossihoovis toimunust teada alles Saksa okupatsiooni ajal. Pärast Tallinna vallutamist allus julgeolek Saaremaa garnisoni juhtkonnale ja lõplikud otsused võeti vastu seal.
Keegi tunnistajatest pole näinud Riisi tapmas või piinamas. Inimesi lasid maha ja käisid arreteerimas Vene mereväelased, Kuressaare loss oli samuti sõjaväelaste valduses ja Riisi enda sõnul ei olnud tal seal toimuvaga mingit pistmist. Inimesi ei piinatud aga ainult Kuressaare lossis. Seda tehti ka Kuressaare vanglas, mis asus ühes majas julgeolekuga, kus töötas Riis.
Saarlane Juhan Lõhmus, keda Saksa lennuki pikksilmaga vaatamise eest hoiti kinni Kuressaare vanglas, meenutab, et ühte kaasvangi tiriti juustest nii tugevasti, et tal tulid juuksed koos peanahaga pea küljest lahti, teised kaks aga leiti hiljem lossihoovi ühishauast.
Sellest nähtub, et seos lossihoovis toime pandud massimõrvade ja Riisi juhitava julgeoleku vahel ikkagi oli. Iseasi, kas leidub dokumente selle kohtus tõestamiseks.
Riisi seletustes võib olla siiski ka omajagu tõtt. Kohalikke olusid ja inimesi tundva eesti rahvusest julgeolekuülema ülesanne ei saanudki olla inimeste piinamine ja oma käega mahalaskmine.
Julgeolekujuhti vajati muul otstarbel, näiteks likvideerimisele või väljasaatmisele kuuluvate inimeste väljaselgitamiseks ja ülesleidmiseks. Ka Riis ise on varem öelnud, et teda saab süüdistada inimeste küüditamises.
«Eesti rahva kannatuste aasta» järgi küüditati 1941. aasta suvel Saaremaalt 985 inimest ja teistel andmetel veel 1000 vahetult pärast sõja puhkemist, tagasi jõudsid neist vähesed. Eriti järjekindel olevat Riis olnud Saaremaa politseinike hävitamisel.
Siiski on rahva mälus paar juhtumit, kus Riis vahetult võis olla süüdi inimeste surmas. Nagu selgituseks kirjutab ühest neist Riis ka oma mälestustes.
Riisi versiooni järgi läksid nad sõja esimesel päeval vaatama, kas saaks lossivallistiku käike kasutada varjendina. Lossis sattusid nad pealt nägema, kuidas lossivaht Kaljo kuulas raadiost Ribbentropi kõnet sõja puhkemise kohta ja sealjuures suurest rõõmust tooli peal tantsis.
Tegelikult oli Voldemar Kaljo Saaremaa muuseumi juhataja, kes täitis ühtlasi lossivahi kohustusi. Tema tütar mäletab sama sündmust teisiti.
Tõepoolest tuli julgeolekuülem Riis kahe Vene sõjaväelasega vaatama lossivallistiku käike. Ta astus ootamatult, nii et keegi ei jõudnud midagi ette võtta, Kaljode korterisse. Toas mängis raadio, mis oli häälestatud Saksa raadiojaamale, kust peremees kuulas parajasti sõjateateid.
Riis küsis, mis jaam see on, ja käskis tõlkida. Saanud vastuse, hakkas ta venelastele midagi selgitama. Seejärel võttis Voldemar Kaljo seinalt võtmed ja läks lossivallistiku käikusid näitama.
Kodus oodati kaua, kuid tagasi Kaljo enam ei tulnudki. Hiljem nägid omaksed eemalt, kuidas sõjaväelased teda enda vahel kuhugi viisid. Rohkem ei teata Saaremaa muuseumi juhataja Voldemar Kaljo saatusest midagi. Punaarmee taganemisel Saaremaalt sai Riis korralduse jääda Nõukogude tagalasse põrandaalusele tööle. Saadud korralduse järgi tuli kaevata metsadesse koopad, oodata, kuni rinne on üle läinud, ning alustada siis partisanitegevust.
Algul taganes Riis koos Punaarmee väeosadega Sõrve, lahingutegevuse lõppedes aga liikus koos Aleksander Kuuli, Johan Ellami ja Vassili Olliga Saaremaa sisemaakondade poole, et hakata täitma talle antud ülesannet.
Riisi võitluskaaslased ja kogu maha jäänud agentuur tabati peagi, Saksa okupatsiooni elas üle Riis üksinda. Riis varjas end algul Väkra külas, kus aga kohalikud Omakaitse mehed üritasid teda kinni võtta.
Riis pääses põgenema ja leidis varju Valjala lähedal Kiriku külas Marie Peedi vabadikumajas. Koht oli valitud äärmiselt nutikalt. Marie Peet oli usklik ja erakliku eluviisiga inimene, kelle juures võõraid käis väga harva. Vaid mõnisada meetrit eemal asus Omakaitse staap, samas lähedal elas ka politseinik.
Kuna perenaine pidas palju kanu, siis oli maja ümber kõrge aed, mille tagant õue näha ei olnud. Aiavärav oli pidevalt suletud. Rehetoas, kus ahju taga asus Riisi peidik, elasid samuti kanad. Vahel harva pidasid adventistid Marie Peedi juures palvetundi, kuid seda tehti tagakambris, rehetuppa võõrad ei pääsenud.
Riis tundis end nii kindlalt, et asus ajaviiteks kirjatööga tegelema. Marie Peet hankis talle vana tshekiraamatu, mille äärtele hakkas valmima fashismi paljastav teos «Fashismi lõust». Siiski arvatakse, et keegi pidi valmistama Riisile varjamiskoha ette. Saaremaal teatakse kinnitada, et Riis käis enda varjamise ajal läbi Valjala abivallavanemaga. See oli ümbruskonnas väga autoriteetne mees, kes sai hästi läbi sakslastega ja oli mõnda aega ka nende teenistuses.
Pärast sõda sai Vassili Riis Saaremaa maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimeheks ja tal oli võimu, et tasuda talle osutatud teenete eest ja maksta kätte vaenlastele.
Pool Väkra küla, kus kord taheti Riisi kinni võtta, küüditati Siberisse, Marie Peedile anti medal ja personaalpension, Valjala endisele abivallavanemale aga kingiti tõenäoliselt elu. Teda ei puudutatud ja ta suri Saaremaal oma loomulikku surma, kuigi uue võimu mõõdupuu järgi oleks põhjust temaga arveid õiendada olnud küllaga. Teised samasuguse minevikuga mehed lõpetasid üldjuhul oma elu Siberi vangilaagrites. Imeline pääsemine mõjus Riisi edaspidisele karjäärile siiski halvasti, tema tipuks jäigi maakonna täitevkomitee esimehe koht.
Riisi kaasvõitlejad ei uskunud hästi, et ta võis ilma sakslastega koostööd tegemata end nii kaua varjata. Hiljem töötas Riis ajakirjanduse alal, oli «Pärnu Kommunisti» peatoimetaja asetäitja ning «Talurahvalehe» ja «Rahva Hääle» korrespondent. 1957. aastal jäi Riis pensionile ja elab siiani Pärnus.
Riisi allkirjaga arreteerimiskäskude koopiad liikusid Pärnus juba kaheksakümnendate aastate alguses. Tema muu minevik ei olnud saladus, on ta ju kirjutanud mitu raamatut oma võitlusteest.
1987. aastal, kui hakkasid puhuma esimesed uued tuuled, oli Riis samuti ajakirjanduse tähelepanu all. Eesti töölisliikumise lätete juures olnud endine julgeolekuülem leiti olevat kõige õigem mees vastama küsimustele, kas oleme nüüd lõpuks leidnud ainuõige leninliku tee. Riis vist eksis tookord, kui arvas, et suund on õige.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Eile öösel põles Tartus Karlova linnaosas kahekorruseline maja. Keegi viga ei saanud, kuid peavarjuta jäid kõik 28 majas elanud inimest. Esialgseil andmeil oli maja süttinud pikselöögist, kuid välistatud pole ka süütamine. Linnavalitsus otsib elanikele kuni maja taastamiseni ajutisi elukohti.
Nagu ütles Tartumaa Häirekeskuse dispetsher, teatati tulekahjust kell 1.31. Põles Õnne ja Tähe nurga lähedal asuv kahekorruseline puust plekk-katusega elumaja Tähe 50. Esimesena, kolm minutit pärast teadet jõudis sõiduautol sündmuskohale Tartu tuletõrje- ja päästeameti operatiivkorrapidaja. Minut hiljem saabusid esimesed tuletõrjeautod, nende seas ka Tartu tuletõrje kümnetonnine veeauto.
«Päris hirmus vaatepilt oli,» sõnas eile päeval majavaremete juures 27-aastane majaelanik Lembit Tuvike, kes oli tulnud järele tulest puutumata jäänud asjadele. «Minul jäid enam-vähem kõik asjad alles, ainult märjad on. Kaks noort peret jäid aga peaaegu kogu oma varast ilma.»
Veel tilkuvaid asju autosse pannes lausus ta, et tuld märkas viienda korteri elanik, kes siis ruttas teisi äratama. «Mul isa kuulis koridoris mingit kobinat, tegi köögiukse lahti, kuid pidi kohe taas kinni tõmbama - muidu oleks põlev värv talle kaela sadanud,» rääkis Lembit Tuvike. «Tuli sai ilmselt alguse hoovipoolsest paremast majaservast. Tuletõrje saabus kohale väga kiiresti, kuid see oli minutite küsimus, mil tuli katuse alla jõudis.»
Tartumaa Häirekeskuse andmeil sai tulekahju likvideeritud alles hommikul kella 7.55ks. Kohal käis kokku 13 tuletõrjeautot ning päästesõidukit koos tuletõrjujate-päästjatega: Tartu tuletõrje- ja päästeametist, Lähte ja Tõrvandi komandost, Tartu päästekomandost ja Tartu tuletõrjeühingust. Kustutamist oli raskendanud inimeste evakueerimine ja see, et majast ei õnnestunud elektrit välja lülitada. Samuti plahvatasid mõned gaasiballoonid ja trepikojas süttis põlema paar bensiinikanistrit.
Tulekahju tagajärjel hävis täielikult maja katus ja kaks korterit teisel korrusel. Veest ja tahmast said kannatada kõik teised korterid ja ruumid. Tuletõrje oli sunnitud lammutama 30 ruutmeetrit vahelagesid ja osaliselt ka katust.
Tulekahju täpne põhjus ja kahjusumma on selgitamisel. «Arvatakse, et välk lõi sisse,» lausus majaelanik Lembit Tuvike. «Aga tuletõrjujad ütlesid, et äkki võis olla ka süüdatud.»
Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema teatas, et majast tervena ja vigastamatult evakueeritud inimesed juhatati alguses ühte linnaliinibussi, siis viidi nad sooja Karlova politseijaoskonda, kus neid kuuma kohviga turgutati. Nagu Rehema märkis, tõi tulekahju välja ühe kaduma läinud isiku, kelle pärast pererahvas oli juba suurt muret tundnud. Nimelt leidsid päästjad põlenud majast elusana ühe pere lemmiku, kahekuuse koerapoja. Pisike oli kapi alla varju pugenud ja suitsuvingu üle elanud. Tartu linnavalitsuse registriteenistuse ametlikel andmeil oli majja sisse kirjutatud 26 elanikku (nagu öeldud, elas seal 28 inimest).
Riigi muinsuskaitseameti Tartumaa inspektsiooni kunstimälestiste inspektor Ülle Jukk ütle, et põlenud maja Tähe 50 oli võetud Karlova linnaehituslikku kaitsetsooni. «See tähendab, et see maja on üks neist huvitavamatest hoonetest, mis võetud linnaehitusliku kaitse alla,» selgitas Jukk. «Otseselt ta eraldi mälestis ei ole, aga kuulub sellesse alasse.»
Ülle Jukk lisas, et maja saatus sõltub nüüd sellest, kui suured on kahjustused. «Võimaluse korral tuleb maja ikka taastada.»
Lapsepõlvest saadik Tähe 50 elanud Lembit Tuvikese sõnul on see maja olnud paljude koduks juba aastakümneid ning elanikud soovivad maja taastamist. «Teeme ka linnavalitsusele kirja, kus seda palume.»
Tartu abilinnapea Jüri Sasi ütles, et maja on plaanis taastada. «Katsume täna lahendada, et kõik saaksid endale ajutised elamised,» sõnas abilinnapea eile keskpäeval. «Täna saame ilmselt kolm peret paigutada Rahu 8 sotsiaalabi vajajate majja. Mõned korterid on Põhja puiesteel, üks vaba korter on Mõisavahe 67 vanurite majas. Saame seega viis peret ära majutada, kahe pere jaoks ei ole hetkel veel võimalust, aga me otsime.»
Jüri Sasi lausus, et maja ei olegi tegelikult väga hullusti põlenud. «Katsume kohe esmaspäeval sinna firma peale panna, et hakata maja taastama,» ütles ta. «Rääkisime juba ka riigisekretäriga, et saada luba ilma riigihankeseadust rakendamata hakata tegema taastamistöid, sest tegemist on erakordse situatsiooniga. Muidu peaksime kuulutama välja võistupakkumise, ootama 36 päeva jne. See oleks praeguses olukorras aga ju mõeldamatu.»
Tartu linnavalitsuse linnavaraameti eluruumide teenistuse vaneminspektor Helle Antson kinnitas, et vabade elamispindade poolest on linn küll äärmises kitsikuses, kuid tulekahju tõttu peavarjuta jäänud inimestest kedagi lageda taeva alla küll ei jäeta.
«Käisime hommikul kella kaheksa ajal seal, pilt oli muidugi kurb,» nentis Antson. «Vabu kortereid on linnal küll üksikuid, saab sõrmedel üles lugeda, aga me ikka püüame need inimesed vähemalt ajutiselt ära majutada. Hiljuti oli mul juttu Rakvere linnavalitsuse linnavarade osakonna juhatajaga. Rakveres ei saa peavarjuta jäänud inimesed midagi, sest pole lihtsalt anda, kõik on erastatud. Meil Tartus õnneks kuu jooksul kolm-neli korterit vabaneb, iseasi, et need on vanad, koledad ja lõhutud.»
Helle Antson lisas, et maja Tähe 50 (mõõtmetega 26x15 meetrit) kuulub täielikult linnale. Majaelanikud olid esitanud küll erastamise avaldused, kuid need ei olnud veel jõudnud erastamiskomisjoni. Eile varahommikul põles maha üks maja Tartumaal. Selle kohta on tuletõrjel täpselt teada, et tulekahju põhjustas äike. Tartumaa Häirekeskuse dispetsher ütles, et tulekahjust Vara vallas Välgis teatati tuletõrjesse kell 5.15.
Dispetsher sõnas, et maja mõõtmetega 8x24 meetrit hävis pea täielikult, osaliselt õnnestus päästa küll üks tuba, kuid katust selle kohal enam ei ole.
Õnnetuspaigale sõitis viis tuletõrjeautot. Tuli möllas enam kui viis ja pool tundi, see sai kustutatud kella 10.45ks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIU RITARI
Alates 1. maist soovitatakse kõigil Võru linna ja Võru valla inimestel lasta end ja oma lapsi ühe või teise kohaliku arsti juures üles kirjutada. Nii tekivad nimekirjad, iga arsti juurde kirjutatakse üles umbes 2000 inimest.
Nimekirju koostatakse Võru linna- ja vallaarsti Helgi Paidre initsiatiivil, kes näeb nimekirjade koostamist esmase ülesandena esmatasandi arstiabi korraldamisel. Linna- ja vallaarsti ettepaneku inimeste jaotamiseks arstide juurde nimekirjade alusel on heaks kiitnud Võru linna ja Võru valla volikogud.
Igal linna- ja vallaelanikul on õigus end kirja panna ükskõik kelle juures Võrus esmatasandil arstiabi osutavatest arstidest, kuid siiski soovitatakse elanikel arsti valimisel arvestada senist elukohajärgset jaotuvust ja lasta ennast nimekirja kanda senise jaoskonnaarsti juures. Esialgu valitakse endale arst üheks aastaks, kuid vajadusel lubatakse patsiendil arsti vahetada ka varem. Iga arsti juurde kirjutatakse nimekirja umbes 2000 inimest. Võru linnas töötab seitse perearsti ja vallas üks perearst, lisaks neile ravivad võrulasi veel neli sisearsti ja neli lastearsti.
Võru maa-arst Hillar Kalda selgitab, et Võru linnas ja vallas elab praegu kokku umbes 22000 inimest ja õnneks ongi praegu Võrus pere- ja üldarste parajal hulgal - tuleb vaid inimesed arstide vahel ära jagada. Maa-arsti sõnutsi on see tarvilik selleks, et iga haige teaks oma arsti ja samuti peaks iga arst oma haiget teadma.
Elanikud loodetakse arstide vahel ära jagada paari kuuga. Kes ise ennast ühe või teise arsti juures kirja ei pane, sellele saadetakse mõne aja pärast koju teade, kus inimesele pakutakse arsti valikul abi, see tähenda antakse teada, kes võiks soovitavalt tema arst olla. Ilma arstiabita ei jää ka need, kes ennast nimekirjadesse ei lase kanda, kinnitab Hillar Kalda. Kalda sõnutsi peaks uuel süsteemil olema hulk voorusi - näiteks peaks nüüd arste hakkama huvitama inimeste tervis, mitte haigus, sest kui ravikulud on väiksemad, jääb arstidele rohkem palgaraha üle.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KAJA PINO
Pärast artikli «Eesti Vabariik ei lase sakslasega abielluda» («Postimees», 6. märts 1996) ilmumist hakkasid toimetusse ja artikli kirjutanud ajakirjaniku koju helistama sama probleemi ees seisvad inimesed: välismaal abiellumiseks vajati ametlikku kinnitust oma vallalisusele, seda paberit ei antud aga ühestki ametiasutusest.
Küsimus oli arutusel riigi perekonnaseisuametis ning nüüd saavad abiellujad vallalisust tõendava dokumendi (abiellumisvõimelisuse tõendi) oma elukohajärgsest perekonnaseisuametist.
«Tõend kinnitatakse välisministeeriumis ja ehkki see näitab abielluja perekonnaseisu ainult antud maakonnas, on vähemalt kaks inimest niisuguse tõendi alusel saanud välismaal abielu sõlmitud,» ütles riigi perekonnaseisuameti direktriss Kersti Hiedel. «Muidugi pole selline lahendus päris korrektne, aga parim, mis me praegu teha saame.»
Ametliku lahenduse leidmist takistab Kersti Hiedeli sõnul asjaolu, et Eestis puudub kõiki andmeid hõlmav perekonnaregister. Nõukogude ajal polnud selle järele vajadustki, sest abielludes sai inimene templi passi ning tempel või selle puudumine oligi perekonnaseisu näitajaks. Eesti Vabariigis pole perekonnaseisu passi märkimine kohustuslik, sest see ei taga enam sajaprotsendilist kindlust. «Inimesed võivad abielluda kuskil välismaal, kus keegi neile passi märget ei tee,» põhjendas Kersti Hiedel. Samuti pole Eesti perekonnaseisuametil ülevaadet Eesti kodanike sõlmitud abielude kohta mujal Nõukogude Liidu territooriumil neil aastatel, mil Eestis veel kehtisid Liidu sisepassid, kohustuslikku abielutemplit aga enam ei nõutud.
Eelmises artiklis kirjeldatud Lea lahendas küsimuse teistmoodi. Saanud tõendi, et Eesti Vabariik talle abiellumisvõimelisuse tõendit ei anna, laskis ta selle välisministeeriumis kinnitada ning läks kõigi paberitega Eesti Vabariigi saatkonda Bonnis. Seal täitis ta sakslastele mõeldud abieluformulari ning kinnitas oma allkirjaga, et pole eelnevalt ei abielus ega lapsi kodumaale maha jätnud ja on teadlik karistusest, mis ähvardab teda valetamise korral. Temagi on nüüd õnnelikult abielus.
«Lähemal ajal tulevad kõigi perekonnaseisuametite juhid kokku seminarile, kus võetakse uuesti üles ka välismaal abiellujate probleem,» kinnitas Kersti Hiedel. «Aga enne perekonnaregistri loomist vaidlusalused küsimused ilmselt lõplikku lahendust ei leia.»
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996