Kunstimuuseumi röövi mitteavalikustamise otsustas politsei, Eesti politseil on oma taktika, Ministrid jäeti teadmatusse, Jaak Allik peab andma aru, Andres Tarand parteistus, Kaitseliidu Tartu maleva ekspealik Harri Henn astus kohtu ette, Vagun laskemoonag

EPP ALATALU

Aasta aega on politsei tegelenud kunstirööviga Eesti Kunstimuuseumist eelmise aasta alguses. Kokku varastati 143 teost ligi nelja miljoni krooni väärtuses. Infot tänavu 1. mail avalikuks saanud eelmisel aastal avastatud kunstiröövi kohta ei antud politsei nõudel. «Postimehe» andmetel on röövitud teostest leitud Amandus Adamsoni pirnipuust skulptuur «Memento mori».

Keskkriminaalpolitsei töötaja Andri Saar, kes uurib kunstimuuseumi röövi, ütles eile «Postimehele», et kunstimuuseumi rööviga seoses kinnipeetud kolmele mehele ei ole ametlikku süüdistust esitatud. Politsei peadirektori esimese asetäitja Priit Männiku sõnul süüdistatakse neid varguses. Saar soovitas küsida kriminaalpolitsei juhtkonnalt, millal asi uurimisametisse jõuab.

Saar ütles, et muuseumiröövi kohta info mitteandmine on nende taktika. «Postimees» küsis, et kui Rootsi Moodsa Kunsti Muuseumist röövitud kunstiteoste reprosid näidati Rootsi politsei palvel kohe röövi avastamise järel näiteks «Aktuaalses kaameraski», siis miks Eestis toimitakse teisiti. Saar ütles, et nemad on valinud teise taktika ning seda seetõttu, et me oleme Eestis.

«Me oleme kunstimuuseumiga kokku leppinud, et juhtunu kohta infot ei anta,» selgitas Saar. «Postimehe» andmeil oli seda nõudnud politsei ning Saar oli selle väitega nõus. Ta ei saanud eile avalikustada, kas antikvariaate kontrollides on kunstimuuseumist varastatud teoseid leitud.

Priit Männik ütles, et tema kuulis kunstimuuseumi suurest röövist kohe, kui ta sellesse ametisse tuli, ja ametis on ta olnud 11 kuud. Menetluskoodeksis on paika pandud, et konkreetse otsuse, kas asja uurimisele on kasuks avalikustamine või mitte, teeb juurdleja, kelle menetluses asi on, kinnitas ta. Männiku sõnul on «praegu asi juurdlemise ja uurimise vahepeal». Varsti edastatakse materjalid uurimisametile.

Politseiameti peadirektor Ain Seppik on 1. mail BNSile kinnitanud, et politsei teeb kõik varguse avastamiseks ja varastatud aarete kättesaamiseks. Seppik palus eile oma sekretäril «Postimehele» öelda, et ta on teadlik kunstiröövist, mis toimus enne tema ametisse asumist.

Ka selle, et kultuuriministrit juhtunust mitte teavitada, otsustasid kaasust menetlevad isikud, uurija vastutab, kinnitas Männik. Ta ei tahtnud ennustada, kuidas tema oleks kunstiröövi avalikustamise küsimuse lahendanud. Kunstimuuseumi röövi ajal kultuuri- ja haridusministrina töötanud Peeter Olesk kinnitas eile «Postimehele», et tema jaoks on muuseumirööv ajalehest loetud uudis, ministriks oleku ajal ta sellest ei teadnud. Enne kui ta seda ajalehest lugeda jõudis, oli helistanud talle Jaak Allik ja küsinud samuti, kas Olesk teadis. Kultuuriminister Jaak Allik ütles «Postimehele», et kuulis suurest kunstiröövist 1. mail.

Muuseumiröövi avastamise ajal kultuuri- ja haridusminister olnud Peeter Kreitzberg ütles eile «Postimehele», et tema luges kunstimuuseumi röövist ajalehest. «Olin absoluutses teadmatuses ja see on seletamatu,» ütles Kreitzberg. Ta ei osanud arvata, miks nii Oleskit, teda kui ka Allikut hoiti teadmatuses.

Eile esitasid Riigikogu liikmed Lauri Vahtre ja Tõnis Lukas arupärimise kultuuriminister Jaak Allikule muuseumist varastatud kunstiteoste kohta. Nad küsisid, millised järeldused on kunstimuuseumi olukorrast teinud kultuuriministeerium.

1995. aasta jaanuarist maini varastati Rüütelkonna hoonest kunstimuuseumi fondidest 134 teost väliskunstikogust ning kuus Johann Köleri akvarelli ning kolm Eduard Wiiralti graafilist lehte. Nende koguväärtus on 3,789 miljonit krooni. Kunstimuuseumi direktor Marika Valk on «Postimehele» kinnitanud, et tema on pärast kunstiröövi avastamist täpselt täitnud politsei korraldusi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Elupõlisest parteitust sotsiaaldemokraatide ja maakeskerakondlaste ühendpartei Mõõdukate esimeheks saanud Andres Tarand eitas «Postimehele», et parteisse astumisega sillutas ta endale teed Kadriorgu, presidendiks.

Andres Tarandit ei saa enam just sõnapidajaks meheks pidada. Algul murdis ta sõna ja hakkas peaministriks. Nüüd murdis sõna, astus parteisse, ja vähe sellest, sai ka kohe esimeheks.

Ütleks niipalju pehmemalt, et ega ma nüüd kusagil seal Rakvere Vallimäel või ma ei tea mis mäe otsas kellegi maailmakuulsusega ühtegi vannet andnud ka ole. Vannet, et ei ühelgi juhul ja mitte mingil tingimusel.

Minu kõhklused ja kahtlused omal ajal on olnud ikkagi enam-vähem siirad. Kuigi neid võidakse poliitilistes ringkondades võtta reklaamina ja ma olen märganud, et see ongi mingil määral moodi läinud. Järelikult ma enam nii ei tee.

Aga need läbielamised enne otsustamist on olnud rasked. Enda ettekujutuses olen pika parteituse aja mingil moel olnud nagu sõltumatu otsustaja. Parteis ei tule välja see täiel määral.

Kuid tegemist ei ole mitte just sõnamurdlikkusega. Kuid iseenda tõekspidamiste korrigeerimisega küll.

Kellele nüüd rohkem keda vaja oli: kas Tarandile Mõõdukate parteid või Mõõdukate parteile Tarandit?

See on jutt, mida ma õieti ei saagi rääkida. See on muidugi lepe kahe poole vahel.

Usun, et mingil määral ei ole ma nüüd alguseks täielik ümmargune null selle partei tähenduses. Eestis kehtib praegu veel mitte just kõrgelt hinnatud, aga tegelikkuses olemasolev mõttekäik, et teatud isikud, kes millegipärast on tuntumad, et nende mõju kandub üle tervikule ehk siis parteile.

See on seis, mis võib iga kell küll haihtuda, et üks rumalus, ja aitab inimestele. Aga olen nii teatud eneseirooniaga tõdenud, et katoliiklastel ja õigeusklikel on komme kanda püha rongkäigu ees mingit pilti. Ja kui Mõõdukatel on minu pildi kandmisest kasu, siis leian, et see on asja huvides. Sest ma ise jagan nende mõtteid ja maailmavaadet.

Miks Mõõdukate partei ei sündinud enne Riigikogu valimisi? Kõik tollased märgid viitasid sellisele võimalusele.

Jah, siin võiks ju näha, et mul on olnud tahe kavaldada ning oodata paremaid aegu. Tegelikult ütleks nii takkajärele tarkusega, et Eesti erakondade kaart või struktuur ei ole veel praegugi välja kujunenud, veel vähem oli see valmis siis.

Eelmiste Riigikogu valimiste üks oluline tulemus oli, et võis veenduda - väikeparteid kaua ikkagi enam ei mängi. Seekord juba nad kukkusid.

Eranditega. Sest siin-seal võimutsesid säravad tähed, nagu Tarand ja Arnold Rüütel.

Nojah, mõnes maakonnas veel tähed läksid läbi. Aga väikeparteide aeg väheneb ilmselgelt ning see räägib Eesti ühiskonna kasuks, näidates, et kogu aeg erakondlik areng toimub.

Tollal aga oli üldiselt neid tegijaid - pooled olid aktiivselt organiseerijad ja väga tõsiseltvõetavad, pooled aga õnnekütid - vägagi palju ning aeg ei olnud veel küps.

Mina vägisi aga poodiumile ei oska trügida. Selleks peab aeg oma töö tegema.

Kokkuvõttes tuli ühinemise ettepanek teilt.

Tuli, aga see küpses paljudes peades.

Ja ka ilma teieta oleks ühinemine läbi viidud?

Küllap oleks, kuid mingil määral suuremate raskustega. Sest see niiöelda meie-teie kujuneb viie-kuue aastaga välja.

Oma minevik, väike küll, aga siiski, on mõlemal erakonnal ju olemas ja see kammitseb.

Ei ole eriline saladus, et paljud hindavad Tarandi parteistumist ja suurema erakonna loomist Tarandile tee sillutamiseks Kadriorgu ja presidendiks.

Ma ei tea, kas selleks on ilmtingimata parteid vaja. Peaministriks sattusin ikkagi just tänu sellele, et ei olnud oluliselt kusagil seotud.

No ütleme, et Tarandi selgem enesemääratlus võib mõjuda soodsamalt kaasa.

Aga praegu nagu peaks selleks aastanumbriks asi lahendatud olema. Mõõdukad on kongressi suuga toetanud praegust presidenti Lennart Merit.

Miskipärast kipuvad võimalikud kandidaadid unustama, et presidendi valimisel võib olla mitu vooru.

Vaat need rehkendused on üldiselt maa, kuhu ma ei ole kunagi süvenenud. Häälte lugemine ja need parlamendi krutskid ei ole päris just minu eriala.

Kuid jah, ma ei julge enam öelda nii kategooriliselt ja sada protsenti, et midagi on täiesti võimatu.

Ma ei kujuta hästi ette, mis sügiseks välja klaarib.

Mina kujutlen, et mõnigi erakond ei täpsusta teadlikult, kas välja hõigatud toetuse pälvinud presidendikandidaat on selle erakonna kandidaat ka teises voorus ja nii edasi.

Nii on mulle ka mõned asjatundjad siin hiljaaegu selgitanud. Et esimene voor olevat niiöelda oma näo päästmise voor. Ehk neid, keda on toetatud, toetatakse, ja teine voor võib kõik kaardid segi lüüa olenevalt esimese vooru tulemustest.

Aga kas sellega otse spekuleerima minna või et teadlikult sellele midagi ehitada... Kui see toimub, siis minu arvates kusagil mujal, aga mitte Mõõdukate hulgas.

Selge on, et vaatamata Mõõdukate avaldusele on Tarand ikkagi üks võimalik presidendikandidaat. Eriti arvestades tema võimalust tõusta taas omamoodi kompromissmeheks.

Seitsme nimetatu hulgas - neid nimesid on ju vilkunud - tean, et ühena olen käibel olnud. Aga rohkem ei oska midagi öelda.

Mäletan, et pärast Isamaaliidu tekkimist oli hea küsida esimees Toivo Jürgensonilt, kas suurem neelas väiksema. Mõõdukate esimehelt ei saa vist sedagi küsida, sest sellise mõõtkava sisse toomine on vale. Sest paraku läksid kokku kaks kildu, kui nii võib nimetada.

Eks see õige ole. Õnneks need jõuvahekorrad olid enam-vähem võrdsed. Nii liikmete nimekirja osas kui ka parlamendi esindatuselt.

Kui vaadata parlamendi esindatust, siis oli veel kaks tüüpi, kes kumbagi erakonda ei kuulunud (Tarand ja Raivo Paavo, kes mõlemad on nüüd Mõõdukate liikmed - E.T.). Selles on ka üks ühinenud erakonna moodustamise võti, et kui tuleb umbes sama hulk uusi liikmed juurde, läheb asi susisema.

Kui palju on juurde tulnud?

Ühinemiskongressil või siis täpsemalt üldkogul oli tulijaid 70-80 vahel. Nüüd võib öelda, et on nii sadakond liiget.

Kuivõrd Mõõdukad suudavad täita nõuet, et uue erakonna asutamiseks on vaja tuhat liiget?

Praegu käib see kahe partei ühinemine vana seaduse järgi ning ei nõuta uue partei asutamise puhul sätestatud arvu.

Aga tegutsemiseks, kui need liikmed on enam-vähem aktiivsed, on tuhat liiget loomulikult ikkagi vajalik. Nii et see arv on ja ei ole ka.

Tahate tuhat ikka täis saada?

Usun, et see on jah selline esimene tähis.

Kuid mida ütleb praegune arvepidamine?

Mõlemal poolel olid oma nimekirjad. Kuid nüüd on küsimus selles, et mõlemad nimekirjad on tehtud umbes kuus aastat tagasi. Ning loomulik, et osa inimesi on leidnud endale uusi jahimaid ja teisi tegevusi.

Maakonnad või piirkonnad peaks suvega selle arvepidamistöö valmis saama. Arvasime nii, et kõigepealt tuleks arvelt maha võtta «surnud hinged». See on veel lihtne, kuid kuidas suhtuda sellesse inimesse, kes on suhteliselt passiivne olnud.

Parteiline karistus.

Karistada selle eest ikka ei saa. Nii et alguses on mõeldud ikka päris füüsilises mõttes surnute mahavõtmist nimekirjadest.

Ise surusite peale teema, kuidas mõõta parteilist aktiivsust, passiivsust. Mis on see mõõdupuu? Kas osalemine partei kongressil, sõnavõtmine või hoopis midagi muud?

Usun, et osalemine kongressil ei ole veel tõesti eriliseks mõõdupuuks. Kes on tubli inimene, sel ei jää päevi niimoodi vahele, et neid igaks juhuks millegagi täita ning kusagilt kaugelt kohale sõita. See ei saa olla kriteerium.

Meil on ette näha aastane üleminekuperiood, mille käigus näeb, kuidas suhted kujunevad, kes millest osa võtab, kes mitte. Kui rääkida mingist aktiivsusest, siis eeskätt ootaks seda oma elukoha järgi, oma piirkonnas.

Just kohapeal peaks vähemalt natuke osa võtma, näiteks kasvõi pealikute valimisel. Sellisest kohapealsest aktiivsusest oleneb palju, kas uut tüüpi Eesti oludes erakondlik ülesehitus hakkab tööle või ei hakka.

Keda Mõõdukad usuvad end esindavat?

Üks võtmesõna on meil «töö». See võib tunduda mõnelegi kõrvale veidi viletsavõitu sõnana, sest tegelikult oleks ju niisama ka tore olla.

Niisiis esindate töölisi?

Mitte ka töölisi, vaid inimest, kes elab oma tööst.

Nõukogude ajal oli üks kõnepruuk, et igaüks pidi tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Minu kõrva see hirmsasti kriipis, sest mis asi on ühiskondlikult kahjulik töö.

Eesti keeles on töö ikka see, mis on ühiskonnale kasulik. Muu on röövimine, varastamine, looderdamine ja nii edasi.

Töö mõiste on tänapäeval aga suhteliselt lai. See ei tähenda ainult kirkaga meest või adrakurgesid hoidvat meest. Seepärast ei ole üritanud piirata end ühe kitsa sotsiaalse kihiga, et oleme nende poolt ja teiste vastu.

Kuid andke andeks, aga eriti ei usu, et Mõõdukate hulka kipuvad edukad ettevõtjad, kes ka justkui teevad tööd.

Tööle järgneb meil tasakaalu tingimus.

Tasakaal on aga seisund, mida on vaja iga päev, iga nädal teha. See ühiskonnas kunagi ei püsi. Ei ole nii, et tasakaal saaks valmis.

See tähendab mingil määral keskpunktile pretendeerimist.

Tasakaal tähendab, et peame olema punkti keskel. Kuid selle punkti otsimine viib iseenesest aeg-ajalt mõnel määral sellest punktist eemale.

Ideaal oleks, kuid anname endale aru, et aeg-ajalt kujunevad palgasaajate töö tingimused selliseks, et neil on põhjust protestida. Kuid kui see lõpeb mingi pooleaastase streigiga, siis saavad kokkuvõttes kõik vastu pükse. Nii et pigem kolm kuud läbirääkimisi kui kolm kuud streiki.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Eile astus Tartu linnakohtu ette Kaitseliidu Tartu maleva endine pealik ja kaitsejõudude peastaabi endine kasvatustöö peaspetsialist Harri Henn, keda süüdistatakse laskemoona loata hoidmises ja ametiseisundi kuritarvitamises. Henn end kummaski punktis süüdi ei tunnista.

Harri Hennu süüdistatakse selles, et 1992. aasta juunis, võttes lahkuvatelt Vene vägedelt üle 100 000 25-millimeetrist õhutõrjesuurtüki lahingumürsku, toimetas ta neist 594 oma Tartus Aardla tänavas asuvasse garaazhikooperatiivi boksi ja kolm lahingumürsku oma elukohta Haaslava vallas Unikülas, kus hoidis neid luba omamata eluruumides.

Samuti hoidis Henn 1994. aasta suvest oma elukohas Tallinnas kahte granaati PFD-5 koos kahe sütikuga.

Nii mürsud kui granaadid võeti ära 7. veebruaril Harri Hennu juures korraldatud läbiotsimisel. Harri Henn rääkis kohtule, et 1992. aasta kevadsuvel saabus Tartu raudteejaama Vene sõjaväeeshelon, milles oli viis vagunit 25-millimeetriste mürskudega.

«Juhindusime Ülemnõukogu otsusest, mis kuulutas kõik siinsed Vene sõjaväevarad Eesti Vabariigi omandiks, võtsime esheloni valve alla ja jõudsime öö jooksul ühe vaguni tühjaks laadida,» meenutas Henn. Tema sõnul pidi vastavalt kokkuleppele ülejäänud neli vagunit maha võtma Kuperjanovi pataljon eeostsas tollase ülema Johannes Kerdiga, kuid seda ei tehtud.

Hennu sõnul peideti venelastelt tema eestvedamisel ära võetud mürsud erinevatesse kohtadesse, osalt ka kaitseliitlaste majapidamistesse, et need asuksid hajutatult ja et venelastel oleks neid raske leida, kui nad võtaksid ette mingi aktsiooni laskemoona tagasivõitmiseks. Hennu kinnitusel koostati salajaste peidupaikade kohta nimestik, kus olid kirjas kogused ja aadressid, ning seda nimekirja hoiti Tartu maleva seifis.

Henn väitis, et peastaapi saadeti kiri äravõetud mürskude kohta, kus oli kogus ja peidukohtade numbrid, kuid polnud nende asukohti.

Mittetäieliku info andmist põhjendas Harri Henn tollal valitsenud keerulise poliitilise olukorraga ja kahtlustega, et peastaabi punaohvitserid võivad kaitsliitlaste äravõetud laskemoona venelastele tagasi anda.

Sellise kirja olemasolu kinnitas eile kohtus ka kaitsjõudude peastaabi endine operatiivosakonna ülem Jüri Kadak, kes tollal töötas Kaitsliidu peastaabis.

Kadaku sõnul väitis kaitsjõudude peastaabi endine kantseleiülem Kitti Jürgens talle käesoleva aasta algul, et 1992. aasta sissetulnud kirjade kaust on kaotsi läinud ja seetõttu pole võimalik nimetatud kirja leida.

Kohus uuris, miks Harri Henn siiski kuni läbiotsimiseni 1995. aasta veebruaris mürske enda garaazhis hoidis ja polnud neid kaitsejõududele üle andnud.

Henn vastas, et ta pole vastavat korraldust saanud, kuigi seda ootas.

Henn väitis, et ei teadnud midagi sellest, et 1994. aasta algul hajutatud mürsud kokku korjati ja kaitsejõudude ladudesse üle anti. «Mind sellest aktsioonist ei informeeritud,» kinnitas Henn.

Kaitsjõudude peastaabi endine ülem Ants Laaneots tunnistas kohtus, et Tartu malevast ei laekunud talle informatsiooni selle kohta, kui palju laskemoona ära võeti, vaid ta sai ainult teada, kui palju hiljem mürske kokku korjates neid lattu üle anti.

Laskemoona äravõtmise õiguslikuks aluseks nimetas Laaneots sama Ülemnõukogu otsust, mis Harri Henngi. Mis puutub asjaolusse, et ülejäänud neli vagunit jäid tühjaks laadimata ja need lasti Venemaale viia, siis selleks loa andmise põhjusena viitas Laaneots valitsusest saadud korraldustele.

Ants Laaneotsa hinnangul oli laskemoona äravõtmine õige tegu ja seda laskemoona saavad Eesti mereväe laevad kasutada, sest kolmel laeval on sellised kahurid peal. Oma Tallinna elukohas granaatide hoidmise süüdistuse kohta küsis Henn: «Aga kus on öeldud, et mul ei tohi neid olla?» Hennu väitel hoidis ta neid enda kui kaitsejõudude ohvitseri tarbeks, saanud olevat ta nad koos mööbliga Paldiskist. Granaadid olid Hennu väitel mittelahtikäivas diivanikastis.

Harri Henn hoidis kolme lahingumürsku ka oma elukohas Haaslava vallas Unikülas. Küsimusele, miks, vastas Henn, et imetlemiseks. «Kui ma oleks saanud käsu anda mürsud ära, oleksin kindlasti ka need kolm ära andnud,» kinnitas ta. Süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises johtub asjaolust, et Harri Henn kirjutas Kaitseliidu Tartu maleva pealikuna väidetavalt alla viiele relvaostuvolitusele, millest kolme alusel ostsid fiktiivsed kaitseliitlased, kelle isikuid ei ole eeluurimisel õnnestunud kindlaks teha, justkui Tartu malevale relvi ja laskemoona.

Kokku on Harri Hennu allkirjastatud volituste alusel relvamüügifirmadelt välja ostetud 10 100 TT-püstolit ja 70 360 ühikut 7,62 mm kaliibriga laskemoona. Lisaks neile veel 40 R-61 püstolit.

Ekspertiis on kindlaks teinud, et Harri Hennu allkirjad volitustel on ehtsad, kuid Henn ise eitab kategooriliselt sellistele volitustele allkirja andmist.

«Allkirjad on sarnased,» nentis ta eile kohtus. Henn kinnitas kohtule, et ta pole allkirju andnud ka tühjadele blankettidele.

Kohus kuulas eile tunnistajana ära ka Kaitseliidu Tartu maleva pealiku kohusetäitja Aivo Kapteni, kes selgitas Kaitseliidu relvade hankimise korda.

Kohus jätkub täna.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996