Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAN KELDER
Ülemnõukogu 1992. aasta jaanuari otsuse alusel Eesti Pangale riiklikust metsafondist eraldatud 150 miljoni dollari väärtuses metsalanke on hoiusekindlustusfondi seaduse eelnõu järgi kavas võtta kasutusele fondi kattevarana võimalike pangapankrottide puhul.
Eesti Pangale kuulub 3677 langil 14 984 hektarit metsa, mille üldtagavara on 3996 miljonit tihumeetrit. Eesti Panga 1995. aasta aruanne ütleb, et reservlangid on võlakohustuskõlbulikud ja neid võib kasutada Eesti Panga äranägemisel. «Mets oli kavas võtta rahareformi Eesti Panga bilanssi krooni katteks võetavate valuutalaenude tagatisena, kuid et vahetult enne reformi õnnestus Eesti Panga ennesõjaaegsed valuuta- ja kullavarud tagasi saada, polnud see vajalik. Seepärast jäi mets Eesti Panga varade hulka bilansivälisele kirjele,» selgitab Eesti Panga asepresident Heldur Meerits.
«Kui mets oleks aktiivses kasutuses, võiks arutleda selle üle, kas teda mitte bilanssi võtta, kuid audiitor soovitab seda mitte teha,» kinnitab Meerits. Küsimusele, mis on keskpanka auditeerinud maineka Inglise audiitorfirma Coopers & Lybrand sellise soovituse põhjus, ei oska Meerits vastata.
Leping reservlankide korrashoiu, arvestuse ja järelevalve teostamiseks on Eesti Panga ja Eesti Metsakorralduskeskuse vahel sõlmitud alles 1996. aasta 1. märtsil.
Viimases lepingus on punkt, mis kohustab Eesti Metsakorralduskeskust iga aasta 20. detsembriks garanteerima, et olemasolevate lankide väärtus on 150 miljonit USD (lubatud kõikumisega 5% aastas). Juhul, kui reservlankide arvestuslik väärtus on alla 150 miljoni USD, peab metsakorralduskeskus Eesti Panga esimesel nõudmisel eraldama täiendavaid lanke.
Küsimusele, kas 1992. aastast, kui mets Eesti Panga kasutusse anti, on metsa väärtust ümber hinnatud, vastas Meerits: «Minu teada mitte.»
Metsakorralduskeskus peab Eesti Pangale kuuluvate lankide registrit ja valvab lankide kvaliteedi ja säilimise üle. Eesti Pank maksab selle eest lepingutasuna metsakorralduskeskusele sel aastal 250 000, 1997. aastal 150 000 krooni. «Seni pole metsale rakendust olnud, kuid hoiusekindlustusseaduse eelnõu arutamise käigus leidsime, et potentsiaalseid kohustusi saab fondi algetapil tagada vaid laenuga. Kommertspanga pankroti puhul maksab fond kuni 20 000-kroonistest hoiustest 90% välja, vajadusel võttes selleks metsa tagatisel laenu. Laenu intresside ja põhiosa maksmiseks vajalik raha laekub kommertspankade edasistest iga-aastastest sissemaksetest,» kinnitas Meerits.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIRI VÄRNIK, Eesti-Rootsi suitsidoloogia instituudi juhataja
ENE PALO, statistikaameti peaspetsialist
Enesetappude sagedus on Eestis jätkuvalt suur. Siiski on põhjust rõõmustada selle üle, et enesetappude tormiline kasv on peatunud. Möödunud aastal loobus elust 595 inimest, s.o. 40,1 juhtu 100 000 elaniku kohta. 1994. aastal sooritasid enesetapu 614 inimest (41 juhtu 100 000 elaniku kohta).
Postsovjetliku ühiskonna väga kiired ja põhimõttelised muutused nõuavad suuri muutusi ka üksikisiku väärtushinnangutes, töökultuuris, vastutus- ja kohusetundes, aga ka enesekindlust ning enesereklaami. Osa inimesi ei suuda kohaneda uue aja nõudmistega ega valida sobivat toimetuleku varianti. Abituse- ja lootusetusetunde ajel võib tunduda ainsa lahendusena elust loobumine.
Suutmatuse kõrval võib saada otsustavaks ka soovimatus kohaneda. Inimene, kelle ootused Eesti Vabariigi suhtes olid liiga suured, ei soovigi kohaneda niisuguses Eestis, niisuguses Euroopas.
Nii pärast Vabadussõda kui ka pärast taasiseseisvumist kasvas suitsiidide hulk tunduvalt (vastavalt 80,8% ja 74,7% algväärtusest). Enesetapud sagenesid majandusreformide käivitumisel, mitte poliitiliste muutuste hakul, ja jätkusid kolme aasta jooksul. Kolmekümnendate aastate algul oli suitsiidide hulk stabiilne, seejärel vähenes.
Analoogilised muutused enesetappude sageduses on aset leidnud kõikides endise Nõukogude Liidu riikides: langus perestroika algaastail, seejärel tõus. Baltimaade viimase veerandsaja suitsiidikõverad on äravahetamiseni sarnased. Eesti, Soome ja Ungari suitsiidikõverad ei ole sarnased.
Aastatel 1986-1991 vähenes oluliselt Eesti meeste enesetappude hulk (33% algväärtusest). Suitsiidijuhtumid sagenesid 1993. ja 1994. aasta vahel. Naised ei lase end sotsiaalsetest oludest nii kergesti rivist välja lüüa. Nende suitsiidide kõver on stabiilne - minimaalse tõusutendentsiga viimase 25 aasta jooksul.
Kuigi sotsiaalsed probleemid on määravad, ei saa käsitseda suitsiide kui fataalsust. Enesetappe on võimalik ära hoida. Preventsiooni põhitõed on maailmas välja töötatud, tuleb vaid lisada konkreetse ajastu, riigi ja rahvuse omapära.
Oluline printsiip on teavitada võimalikult suuri hulki suitsiidiprotsessi staadiumide sümptomitest, võimalustest anda abi, kui ollakse silmitsi suitsidendiga. Tähtis on spetsialistide, aga ka vabatahtlike ettevalmistus suitsidaalse patsiendi abistamiseks.
Kui toetuda Taie Kaasiku intervjuule 2. aprilli «Postimehes», milles ta seab suitsiidide hulga kahanemise instituudi töö tulemuslikkuse näitajaks, võiks enesetappude arvu vähenemise kirjutada ka Eesti-Rootsi suitsidoloogia instituudi tegevuse arvele. Instituut on andnud suitsidoloogiaalast õpetust enam kui tuhandele inimesele, osalenud komisjonides ja projektides, instituudi suitsidoloogiaalased uuringud on leidnud rahvusvahelist tunnustust.
Kuid suitsidaalse käitumise juhtimine ja tulemuste saavutamine ei sõltu ühe asutuse tööst, vaid nõuab aega ning süsteemset tegutsemist laial rindel, aga ka riiklikku toetust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HEIKI PANT
Eesti ühiskonna suhtumine mõnuainetesse on täiesti väär. Levinud on arvamus - kui ma natukene proovin, ei juhtu minuga midagi. Ei teata, et just sellest natukesest saab alguse krooniline sõltuvus mõnuainest. Enesekindlad inimesed ütlevad, et narkootikumide tarvitamine on ainult nende probleem. Kas see ikka on nii, küsiti Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaste korraldatud teabepäeval Pirita hotellis.
Igal riigil on teatud kohustused oma kodanike ees ja kodanikel riigi ees. Kui narkomaanist ema sünnitab ühiskonda vigase lapse, on ta sooritanid kuriteo iseenda ja riigi ees.
Kui vanemaealised osalejad olid kategooriliselt uimastite legaliseerimise vastu, siis noored püüdsid arutleda legaliseerimise plusspoolte üle. Eestis on praegu kuritegu igasuguse narkootilise aine (v.a. medikamendid) omamine. Kuid näiteks Hollandis on seadusega lubatud omada ja pruukida kergema toimega uimasteid - neid saab osta spetsiaalsetest kauplustest. Kangemate uimastite omamise eest aga läheb paragrahvi alla. Seminaril pakuti välja mõte, et nõrgema toimega uimasteid võiks müüa apteegis. Kuid siis võib korduda tuttav olukord paari aasta tagusest viinamüügist: apteekide juures võivad hakata parmud ootama noori, kellele osta väikese tasu eest vajalikku kraami.
Noort inimest ahvatleb mõnuaineid tarvitama väär hoiak: miks ma ei võiks seda teha, kui kõik sõbrad on proovinud? See on ju popp... Et demokraatlikus ühiskonnas kujundab ühiskondlikku arvamust eelkõige ajakirjandus, tekitas vaidlusi moonisõja ajal «Eesti Ekspressis» avaldatud kupardest mõnuainete valmistamise üksikasjalik kirjeldus.
«See on ju otsene üleskutse mõnuainete tarvitamiseks!» kõlas tige hääl saalist. Kuid teisipidi võttes on ju vaba ajakirjandus lahutamatu demokraatia osa. Seminaril tõdeti, et narkomaania probleem on Eestis praegu aktuaalne ja kardetavasti muutub üsna pea veelgi tõsisemaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Georg Sorose 19 Ida-Euroopa riiki hõlmava laste arengu programm jõudis Eestisse kahe aasta eest. Neljapäeval teoks saanud «Hea alguse» teisel konverentsil arutlesid lasteaednikud, algkooliõpetajad, koolitusjuhid ja lapsevanemad selle üle, kui suur samm on astutud avatud ühiskonna ja avatud mõtlemise suunas. On ju programmi üldine eesmärk kasvatada lastest demokraatlikult ja loovalt mõtlevaid inimesi tavapärasest omanäolisemas lasteaias ja algkoolis.
George Sorose asutatud Avatud Eesti Fond on Eesti suurim mitteriiklik heategevuslik sihtasutus, mille olulisemaid suundi on kooliuuenduslik liikumine. Möödunud aastal maksis fond 35,5 miljonit krooni toetusi, kinnitas fondi esindaja Siiri Maimets.
«Hea alguse» programm on suunatud nii lastele kui ka vanematele, kes toetavad lapse arengut. Programmil on ka teatud sotsiaalse abi roll: lapsel läheb hästi siis, kui perel läheb hästi. Järjest on suurenenud koolituse osa, kinnitas projekti juht Mai Maser.
Praegu osalevad programmis 700 last 17 lastepäevakodust, lasteaiad on jagatud 7-10 tegevuskeskuseks. «Hea alguse» lasteaedades on lapsed oma valikutes vabad, igal hommikul valivad nad ise oma päevategevused.
Kuid vaba olemine pole seisund, vaid protsess, mille eest tuleb võidelda iga päev, arvab Maie Vikat Tallinna Pedagoogikaülikoolist. «Kodu ja päevakodu ei tohi olla üksikud saarekesed, mille vahel laps omapäi seilab.» Senise koolieelse süsteemi peamine puudus oli Maie Vikati arvates ühekülgsus.
Varem töötasid paljud lasteasutused alakoormusega, praegu on aga näiteks Tallinnas ligi 4000 jõnglast lasteaia järjekorras. Järjest kahanev sündimus edaspidi tõenäoliselt kaotab sabad ja muudab lasteaiarühmad väiksemaks. Möödunud kuul oli Eestis vaid 500 lapseootel naist!
Rakendust on leidnud pererühmad ning normlaste hulka on tulnud kergemate puuetega lapsed. Oluline on see, kuidas laps kohaneb lasteaiaga, mitte vastupidi. Mitmed küsitlused näitavad, et koolieelsetes lasteasutustes käib enamik lapsi. Ja tööga hõivatud vanemad peavad vajalikuks luua tavalisest kauemgi töötavaid rühmi.
Soome külalised Outi Markkanen ja Anu Perko sõnastasid «Hea alguse» programmi ühe põhiidee: laste parimad kasvatajad on lapsevanemad. Lapsesse suhtumist väljendab mõte - ükskõik missugune sa oled, oled tähtis.
Vanematekogu esindaja Reet Sarv kinnitas Tallinna 105. lastepäevakodus läbi viidud küsitlusele toetudes, et «Hea alguse» programm paneb eestlaslikult passiivsed lapsevanemad oma järeltulija ja tema kasvatajate tegevustest rohkem huvituma ja rühma töös osalema. Lapsed on aga oma päevatoimetustest sedavõrd hõivatud, et õhtune kojuminek kulgeb vaevaliselt.
Algul oli Sorose lasteaedade programmm kavandatud vaid kaheks aastaks, nüüd on kasvanud «Hea algus» algkooli. «Hea alguse» klassides on tunniplaan paindlikum, tundide vahel ja hommikul on rohkem aega. Õpetajal on alati mahti last ära kuulata. Et lapsesse suhtutakse kui loovasse mõtlejasse, ei anta talle valmis teadmisi, kinnitas koolitusjuht Liivi Türbsal.
Klassis ei ole rohkem kui 22-25 õpilast, pedagoogi abistab abiõpetaja. Paljude maade kogemustele tuginev programm keskendub lapse arengule sobivatele tegevustele. Sorose «Hea alguse» programmis osalevad lapsed ei ole katsejänesed. Pigem on seda kasvatajad ja õpetajad, kes riskivad uute õppemeetoditega,» ütles Liivi Türbsal. Lasteaed-algkoolides jäävad ära lasteaialapse kooliõpilaseks saamise vaevad ja kohanemisraskused. Sügisel avatakse Eestis 12 «Hea alguse» klassi.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996