Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAN KELDER
Lapsepõlves köitis paljude meeli muinasjutt parun Münchhausenist, kes ennast juukseidpidi soost välja tiris. Münchhausen oli kahtlemata tähelepanuväärt mees, sest lisaks endale suutis ta mülkast väja tõmmata ka istumise all oleva täisrakmeis hobuse.
Kahe Eesti suurettevõtte - puidutööstusfirma Marlekor ja kindlustusseltsi Eesti Aeromet omanikud näikse olevat Münchhauseni tegudest siiani sisse võetud. Peamiselt Eesti Põlevkivi endisele ökonomistile Peter Sedinile kuuluv Eesti Aeromet ja Marlekor on viimase kuu jooksul olnud ajakirjanduse tähelepanu all rohkem kui kunagi varem. Põhjust selleks on - esmaspäeval avaldatud Marlekori ja Eesti Aerometi bilansid näitavad selget kahjumit.
Kuid vaatamata Marlekori 1,3 miljoni ja tema põhiomaniku, Eesti Aerometi 5,3 miljoni kroonisele kahjumile eelmisel aastal teevad omanikud näo, et kõik läheb aina tõusvas tempos ülesmäge ja ettevõtted jõuavad kohe-kohe kasumisse.
Vaatamata sellele on avalikkus ja majandusanalüütikud arvamusel, et Marlekori ja sellest tulenevalt ka Eesti Aerometi seis on kehvemast kehv. Marlekori puhul annab sellest tunnistust lisaks kahjumile ka mööblitootmise peatamine, pungil täis laod ja 25% allahindlus kaupluses, mille põhjus on vaid üks - aeglane käive ja kehv müük.
Marlekori ebaedu mõjutab tema omanikku aga palju valusamalt kui tavalisel puhul. Nimelt on märkimisväärne osa Marlekori varast kindlustatud Eesti Aerometis ja juhul, kui Marlekoriga peaks midagi juhtuma, tähendab see, et omanik ei jää mitte ainult investeeringust ilma, vaid et tal tuleb oma kaotuse eest veel kõvasti peale maksta. Ühesõnaga - Peter Sedin ja kaasaktsionär, Mainori boss Ülo Pärnits on ehitanud klassikalise savijalgadel püramiidi, mille püsimine sõltub praegu rohkem heast õnnest.
«Postimehe» arvates päästaks Marlekori kiire ja põhjalik ümberkorraldamine, mille käigus viidaks mööblitootmine miinimumini ja keskendutaks kasumlikumale vineeritootmisele Lääne-Euroopa turu jaoks. See tooks küll kaasa töötajate koondamise, mis viiks tehase vastuollu erastamisagentuuri pandud tööhõive kohustusega, kuid muud võimalust ei ole. Et väärtpaberiturg ei tunne kavandatava Marlekori aktsia- ega võlakirjaemissiooni vastu erilist sümpaatiat, tuleb käibevahendite puudujääk katta pangalaenu arvel. Seda muidugi juhul, kui on veel pandivaba vara. Kuid peamiseks päästerõngaks võivad saada endise Lutheri tehase tootmishooned, mis on tootmise vähendamise korral võimalik rentida büroo- ja kaubanduspindadeks.
Selleks aga tuleb vaadata asju kaine pilguga ja Münchhauseni trikid unustada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
MARKO MIHKELSON
Jeltsini üllatusvisiit Tshetsheeniasse kohe pärast vaherahu väljakuulutamist kinnitab, et Venemaa praegusel presidendil oli lihtsalt vaja võtta aeg maha ning näidata ennast valijatele rahutuvina. Paraku on väga kahtlane, et Jeltsin pärast presidendivalimisi enam oma sõnu ja lubadusi mäletab.
Esmaspäeval Kremlis aset leidnud kohtumine Jeltsini ja Tshetsheenia vastupanuliikumise liidri Zelimhan Jandarbijevi vahel oli muidugi sensatsiooniline. Ametlik Moskva tunnustas sellega esimest korda tshetsheeni vabadusvõitlejaid ning kõrgetasemeline kohtumine pidanuks tõepoolest kaasa aitama rahu jaluleseadmisele.
Suurtele lootustele tõmbas aga kriipsu peale Jeltsini üllatuskäik Groznõisse, kus ta kuulutas, et mässajad on maha surutud ning võit on saavutatud. Jeltsin tänas sõjaväelasi, kes oma elu hinnaga aitasid säilitada Venemaa terviklikkust ja jagamatust.
Sellega andis Venemaa president üheselt mõista, et Moskvasse saabunud tshetsheeni vabadusvõitlejate delegatsioon lihtsalt tunnistas oma lüüasaamist. Jeltsini sõnadest võib ka aru saada, et tshetsheenid olid nõus kapituleeruma.
Veelgi efektsemaks ja mõjuvamaks teeb sõnumi asjaolu, et sõja lõppu kuulutas president otse Tshetsheenias. Pole tähtis, et Vene sõjaväebaasis ning hoolikalt valitud seltskonnale. Tavavalija seda ei tea ning tal võib tõepoolest tekkida tunne, et Kremli praegune peremees teeb kõik rahu taastamiseks.
Kui aga veidigi kergitada katet nendelt populistlikelt avaldustelt, siis saab ilmsiks, et kõik see on üks suur valimisetendus. Suure tõenäosusega võib oletada, et pärast Jeltsini tagasivalimist Venemaa presidendiks on rahujutt ununenud.
Tshetsheenide liider Zelimhan Jandarbijev ütles enne Moskvasse lendu, et Venemaal on kasutada viimane võimalus sõja lõpetamiseks ja häbist pääsemiseks. Loomulikult ei sõitnud tshetsheenid Moskvasse kapituleeruma, vaid siira rahusooviga näitamaks, kellega on Jeltsin poolteist aastat sõdinud ning keda pole suutnud vaatamata kõigele alistuma sundida.
Võib vaid arvata, mida tundsid nii Jandarbijev kui ta kaaslased, kes teisipäeval veel Moskvas olles kuulsid, et Jeltsin käis Groznõis sõja lõppu ning mässajate mahasurumist kuulutamas. On väga kahtlane, et seesugune pinnas lubaks loota sisukate läbirääkimiste jätkumisele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Impressum
Webmaster, lehekülje algusesse
Copyright © Postimees 1995-1996