Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MEELIS SÜLD
VISA kaartide arv Eestis ulatub 17 888le, neist üle 15 000 on Electron-kaardid. Vaatamata suhteliselt suurele kaarditurule ei ole klientide ja kaupmeeste kogemused nn. plastrahaga arveldamisel ikka veel piisavad.
Probleemid rahvusvaheliste pangakaartidega algasid vanade ELT-kaardi terminaalide kasutamisega, mis ei olnud tehniliselt sobivad VISA, Mastercardi ning Eurocardi jaoks. Nende kaudu ulatus makseoperatsiooni ooteaeg paarile minutile ning sageli oli lihtsalt võimatu pangaga ühendust saada. Nüüdseks on paigaldatud uued terminaalid, mis tagavad parema ja kiirema ühenduse pangaga. Kaupmeeste häbiks peab mainima, et paljud neist ei ole siiani ära õppinud terminaali kasutamist, ikka ei teata, mispidi käib kaart masinasse ning siis imestatakse, miks kaart ei tööta.
Eesti Ühispanga kaardiosakonna töötaja Rando Siimoni sõnul on VISA Classicu kaartide puhul kõige levinum viga see, et kliendid ei arvesta oma kaardi kuulimiidiga, mille ulatuses nad saavad oma tehinguid sooritada. Kui nüüd inimene on sõitnud välismaale ja teinud eelnevalt Eestis tehinguid, siis kõige tavalisemast limiidist 10 000 krooni võib jääda puudu. Paljud kliendid lihtsalt ei arvesta seda enne, kui nad on juba välismaale läinud, limiit lõpeb ning kaardisüsteem ei luba rohkem oste sooritada.
Küsimusele, kuidas peaks inimene oma probleemidest pangale teatama, vastas Rando Siimon: «Võimalik on võtta panga kontaktinimestega ühendust, teine võimalus on võtta ühendust meie kaardikeskusega, milleks on antud hetkel firma Inpass Eesti, kus on inimene valves ööpäevaringselt. Kolmas võimalus on pöörduda mõnda Lääne panka, mis aktsepteerib VISA kaarte, ning võtta ühendust kohapealse riigi VISA keskusega, seda siis, kui ei saada Eestiga ühendust või puudub võimalus telefoni kasutada.» Loomulikult ei saa pank aidata juhul, kui arvel raha pole.
Küsides, mida arvab Siimon Põhja-Eesti Panga reklaamlausest «Täiesti harilik pangakaart maksab kõikjal», vastas ta, et ei kommenteeri seda. Siiski nentis ta, et on regioone ja riike, mis ei ole VISA Electroni programmi oma maksetekohtades arendanud ning need terminaalid ei ole vastava kaardi aktsepteerimiseks programmeeritud. Antud hetkel on näiteks Prantsusmaa selline problemaatiline riik, maksmiskohti on seal äärmiselt vähe ja sularahaautomaadid ka praktiliselt ei aktsepteeri Electroni. Soome on siiamaani olnud teine problemaatiline riik, kuid nüüd on hakanud ka nemad VISA Electroni aktsepteerima.
Põhja-Eesti Panga kaardiosakonna töötaja Margus Hiir ütleb ka ise, et Prantsusmaa evitab off-line-tehnoloogiat, mis ei toeta VISA Electron-kaarti. Eestis ja mujal maailmas välja antud VISA Electron-kaart vajab autoriseerimist igal tehingul, mida off-line-tehnoloogial töötavad kaardid ei vaja, seetõttu polegi neis sularahaautomaatides ja makseterminaalides võimalik Electroni kasutada.
Hansapank ise ametlikult ei aktsepteeri Electroni, kuid ometi on võimalik seda kaarti mõnes Hansapanga terminaalis kasutada. Hansapank selle kohta mingit konkreetset vastust anda ei osanud.
Virgu Kirss Põhja-Eesti Pangast oskas öelda, et tehniliselt pole mingit vahet, kas tegemist on Classic- või Electron-kaardiga, sest kaart ja magnetriba on samad. See on kaupmehe enda otsustada, kas ta tahab Electron-kaarti vastu võtta või ei taha.
«Tegemist on asjaga, mis pole pankade ja Kaardikeskuse vahel selgeks räägitud. Koostööd Kaardikeskusega oleme teinud aasta algusest saadik ja oleme aru saanud, et klientidele on vaja teha kaartide kasutamine võimalikult lihtsaks ning arusaadavaks. Likvideerida tuleks vastuolud, sellel ei ole mõtet, et ühest terminaalist läheb läbi üks kaart ja teisest teine. Oleme olnud kontaktis nii Kaardikeskuse kui ka Kaardikeskusega ühinenud kommertspankadega, sh. Hansapanga ja Hoiupangaga. Huvid on meil ühised, seetõttu ma usun, et lähiajal jõuame mingisugusele kokkuleppele, et kaarditurg muutuks klientidele normaalseks. Kaupmehed peaksid ka ise VISA Electron-kaartide vastu huvi tundma, siis oleks kõik võimalik,» kommenteeris olukorda Rando Siimon.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
2300 m2 müügipinda
53 müüjat
3 osakonda
kohvik
liiga avar, jätab tühja mulje
müüjate vormiriietus ei aita neid ostjatest eristada
kaubavalik väike, igas sektsioonis natuke midagi
kaupade väljapanek kaootiline, läbi mõtlemata
jalanõude proovimise juures pole peeglit
kujunduse ja kaunistamise peale pole aega ega materjali raisatud
üleni musta kiilaka mannekeeni naisteriietesse toppimisega poleks samuti olnud vaja vaeva näha
kaldtee kaldenurk, mis allatulekul kindlustab tõelise surmasõidu
kohvik-kulinaarialett
parkla
apteek
võtmete valmistamine
filmiilmutus
valuutavahetus
lotolett
lillelett
proovikabiinid ruumikad ja kahe nagiga
kingade proovimiseks piisavalt istumisaluseid
turvamees täiesti märkamatu (võibolla polnudki)
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVE ANTSOV
Suve saabumisele vaatamata kannab enamik naisi veel sukkpükse, sukki või muud sellesarnast. Kui sukad on katki ja «silm jookseb», tuleb minna poodi uute järele. Võib selguda, et ka vastomandatud sukapaar rebeneb esimesel proovimisel või on jalas üsna ebamugav ja silmanähtavalt väike, ometi sai poest just õige suurus valitud. Sukkpükste värvgi paistab päevavalguses hoopis ebasobivam.
Küsimusele, kas sukatooteid võib enne ostmist jalga proovida, vastasid erinevate kaupluste müüjad üksmeelselt ei. See olevat ebahügieeniline nii kauba kui tarbija seisukohalt. Proovikandmisel võivad sukkpüksid inetult välja venida ja kaubandusliku välimuse kaotada ning hiljem pole nendega midagi peale hakata. Ka sukkpükste proovieksemplar arvati mõttetu olevat. Endale parajad sukkpüksid leiab ostja pakendil toodud mõõtude tabeli abil (kus on võrreldud pikkust, kaalu ja ka pesunumbrit). Erinevate firmade suurustähistus on enam-vähem samasugune, sest põhiline osa Eestis müüdavatest sukatoodetest tuuakse Itaaliast.
Samas väitis Pere Pesupoe müüjanna, et Primavera ja Sanpellegrino numeratsioonis on märgatav vahe. Ostja peaks eelkõige müüjaga nõu pidama ning mitte suvalist ostu sooritama. Tartu Ageri kaupluse müüja pakkus välja omapärase viisi sukkpükste pikkuse testimiseks - ühe käega võta kinni sääreosa algusest, kus lõpeb paksem kude, teisega jalalaba osast ning seejärel proovi käsi õlgade kõrgusel laiali sirutada. Kui sukkpüksid venivad käte haarde ulatuselt, on suurus sobiv.
Ostu sooritades tasub meeles pidada, et sukkpükste värvus paistab pakendis tumedam kui jalas, sest kokkupanduna on nad 4-6-kordselt, jalga pannes aga 1-kordselt veninuna. Ka hinnast sõltub mõndagi - odavamate, 12-15-krooniste Itaalia (eriti Sanpellegrino ja Opportunity) sukkpükste partiidest leiab rohkem praaki ning esineb juhuseid, et pakendi sisu on mitu numbrit väiksem kui peale märgitud. Kaupluse Helen juhataja märkis, et ostja hakkab hoolikamalt valima siis, kui sukkpükste hind on üle 30 krooni.
Kui ost siiski ebaõnnestus ja kodus proovimisel on sukkpüksid/sukad palju väiksemad pakendil märgitust või sattus praaktoode, tuleks kaup koos ostutshekiga võimalikult kiiresti poodi tagastada. Enamik küsitletud müüjatest oli praaksukkpükse nõus välja vahetama, kuid mitte enam pärast pikemat kandmist. Arvati, et tarbijad kipuvad kergesti üldistama - juhtuvad esimesel ostmisel teatud marki sukkpüksid kergesti katki minema, öeldakse kohe, et kõik selle firma tooted on ebakvaliteetsed. Samuti lastakse end reklaamil liiga kergesti mõjutada. Näinud televiisorist, et Sanpellegrino ei purune isegi naeltest puretuna, nõuab agressiivne tarbija müüja käest selgitust, miks just tema 13-kroonised Sanpellegrinod vaid päeva vastu pidasid.
Sukatoodete iga oleneb suurel määral kingadest, samuti riietusest, jalgade korrashoiust ning ümbritsevast keskkonnast. Isegi nende ostmisel peab ostjal olema piisavalt õnne ja taipu leidmaks endale parim.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Jaekaubanduse Liidu tegevdirektor Meelis Randma ütles BNSile EMORi ostuplaneeringu andmetele viidates, et ainult kolmandik Tallinnas realiseeritavatest toidu- ja esmatarbekaupadest on ostetud poodidest. Randma sõnul on kaubanduses juhtiva osa hõivanud turu- ja kioskikaubandus.
EMORi andmeil ostsid tarbijad tänavu märtsis kauplustest 11% loomalihast, 21% hakklihast, 25% viineritest, 26% margariinist, 18% lahustuvast ja 67% oakohvist. Samal ajal osteti nende kaupade ülejäänud osa turgudelt ja kioskitest, selgub EMORi uuringust.
Randma nimetas tähelepanuväärseks, et Euroopa Liitu pürgiva Eesti pealinnas müüakse ligi kaks kolmandikku toiduainetest välitingimustes, mis on rohkem omane mõnele arengumaale.
Turgude ja kioskikaubanduse ohjeldamatu vohamisega on Randma hinnangul loodud ideaalsed tingimused varimajandusele, salakauba ja varastatud kaupade müügile ning maksupettustele.
Kui turgudel müüdavate kaupade puhul on kõigi seaduste ja eeskirjade eiramine muutunud tavaliseks, siis tsiviliseeritud kauplemisega seotud lisakulud aina kasvavad, rääkis Randma. «Tänaseks on kujunenud olukord, kus legaalne kaubandus ja ausalt kaupleva poe pidamine on nii mõneski Tallinna piirkonnas muutunud mõttetuks,» märkis Randma.
Jaekaubanduse Liit on esitanud valitsusele ja majandusministeeriumile ettepanekud, mille kohaselt turud peaksid kauplema vaid töötlemata kaubaga.
Rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant ütles nädal tagasi pressikonverentsil, et kavas on ümber töötada ja karmistada kaubandusministri 1992. aasta määrust, mis sätestab turul ja avalikes kohtades kaubitsemise eeskirjad. Määruses on sätestatud, et turul ei tohi müüa töödeldud kaupu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARGIT TAMM
1.juulist hakkab Eestis kehtima liikluseeskirja nõue, mille kohaselt sõiduautos tuleb omaette istuva lapse sõidutamisel kasutada lapse pikkusele ja kaalule vastavat turvavarustust. Et seadusega mitte pahuksisse minna, on lapsevanematel viimane aeg oma autosse turvaiste osta. Paratamatult seisab ostja küsimuste ees, kust osta, millise kasuks otsustada ja kas üks on turvalisem kui teine.
Igaühele oma sõltuvalt east ja kasvust
Alla aastastele on turvahäll. Kuni 10-kilostele imikutele on kõige sobivam osta turvahäll. Alla aastane laps pannakse autosse istuma seljaga sõidusuunas, see tagab suurema ohutuse. Suurem osa meie kauplustes saadavaid turvahälle on varustatud reguleeritava kandesangaga, turvavöödega ja nende lukustussüsteemidega. Turvahälli saab kasutada ka väljaspool autot, sest kandesangade abil saab last kanda ja kiigutada. Turvahäll kinnitatakse autosse täiskasvanute turvavööga.
Universaalne turvaiste. Olenevalt firmast sünnist alates kuni 4- või 6-aastastele. Istet saab kasutada nii selja kui näoga sõidusuunas. Soovitav on üle 10 kg raskune laps panna juba näoga sõidusuunas, sest suurematel lastel pole teistpidi sõites jalgu kuhugi panna, autoistme seljatugi jääb ette. Vastavalt vajadusele saab turvaistmeid reguleerida lamavasse ja püstisemasse asendisse. Igas uues asendis lukustub turvaiste automaatselt. Turvaiste kinnitatakse autos täiskasvanute turvavöö abil nii esi- kui tagaistmel.
See sobib 4+12 aastastele lastele. Turvavööpadi koos auto turvavööga on lihtsaim võimalus lapse kinnitamiseks, kui turvavöö on õla kõrguselt fikseeritud ja lapse pead kaitseb istme pea- või seljatugi. Istmepadi asetatakse autoistmele ja laps kinnitatakse täiskasvanu turvavööga.
Euroopa majanduskomisjoni eeskirja nõuetele vastav turvavarustus on tähistatud turvalisuse sertifikaadiga E ja tootel peab kaasas olema kasutatava maa riigikeelne juhend. Sertifikaadi tähis on tootele kleebitud või pressitud, ka on sertifikaadi olemasolu märgitud juhendile. Sellised tooted on läbinud range testimise ja nende kvaliteet on tagatud.
Märgatavalt ohutum on autosõit ka siis, kui juht ja sõitjad on nõuetekohaselt kinnitatud. Autos lahtiselt olev laps võib viga saada juba järsu pöörde või äkkpidurduse korral.
Sõiduautos, millel on turvavööd, tuleb omaette istuva lapse sõidutamisel kasutada tema pikkusele ja kaalule vastavat turvavarustust, kui lapse kasv ei võimalda teda nõuetekohaselt kinnitada auto turvavööga.
Sõiduauto esiistmel tohib last sõidutada siis, kui ta on nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud.
Sõiduauto tagaistmel tohib täiskasvanud sõitjal alla 12-aastane laps süles olla siis, kui täiskasvanu ise on turvavööga kinnitatud ja kui kõik autos olevad istekohad on hõivatud.
Turvavarustuse paigaldamisel ja kasutamisel tuleb täpselt täita sellega kaasas oleva juhendi nõudeid.
Selg sõidusuunas paigaldatavat lapse turvavarustust ei tohi kasutada istekohal, mille ette on monteeritud turvakott (airbag).
Kinnitatud turvavöö ei tohi olla lõtv ega keerdus. Turvavöö diagonaalrihm ei tohi olla kinnitatud kaenla alt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele MARGIT TAMM, TIINA KUULER