Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsitlesid KARIN VESKIOJA ja MAIA MÖLLER
Varsti on sisseastumiseksamid kõrgkoolidesse, ka Tartu Ülikooli. «Dixi» omalt poolt pakub alma mater`isse pürgijatele jutuajamisi seda teed edukalt käinutega. Nende kogemuste varal on võimalus teha tulusaid järeldusi eriala valikul ja eksamiteks valmistumisel.
Esindatud on vaid mõned erialad - eesmärgiks polegi anda kõikehõlmavat ülevaadet kuue samba taga toimuvast, vaid pigem pistelisi sissevaateid.
Jutuajamistest selgub, kuidas keegi eriala valis ja kuidas valikuga rahul ollakse. Olgugi, et teatmikes ja võrguinfos räägitakse üldisest õppekorraldusest, on igas teaduskonnas märkimisväärseid erinevusi. Nii pakub «Dixi» vastukaaluks ametlikule infole just ülikoolielu vahetut inimlikku tahku.
Teadmiseks tulevasele tudengile: juhtub sedagi, et õpitava suhtes endale visandatud ootused osutuvad elukaugeteks. Selle vältimiseks ongi need vestlused Tartu Ülikoolis õppivate ja selle hiljuti lõpetanud inimestega.
Kuidas sa selle eriala valisid?
Väga lihtsalt. Tulin Nõo koolist tugeva reaalharidusega. Mõtlesin, et olen aasta keemias, kuna majandusse ei saanud sisse, ja järgmisel aastal proovin uuesti. Olin aasta ära ja hakkas meeldima.
Räägi natuke õppekorraldusest.
Esmapilgul tundub, et on nagu koolisüsteem: kindlad ained, semestri lõpus arvestus või eksam. Sealt saab 20 punkti täis, ei ole vaja otsida mingeid lisaaineid. Aga valik on olemas. Esimene aasta oli päris raske ja harjumatu. Lisaainete jaoks ei jäänud erti palju aega ja energiat. Kohal tuleb käia enamasti.
Kolmandast kursusest alates on õppekirjandus ingliskeelne. Nii et keeleõppest ei pääse mööda ka keemias. Ja kui hakkab huvitama mõni valdkond, mida siin kitsamaks erialaks kujundada ei ole võimalik, siis saab välisriikide ülikoolides õppida.
Muidugi praktikumid on küll vahest koomilised, sest tehnika on vananenud. Õppejõud naeravad, et te näete, kuidas asi toimub, edaspidi teeb arvuti selle töö teie eest ära.
Mis sa selle keemiaga peale hakkad?
Mulle tundub, et banaanivabariik hakkab ära lõppema ja riik hakkab üht-teist tootma. Huvitavaid asju tegelikult on. Kõigepealt ma mõtlesin kultuuriväärtuste restaureerimise peale või siis minna toiduainetetööstusesse või tarbekaupade peale. Kosmeetika ja keskkonnakeemia on nagu rohkem tulevikku suunatud.
Keemiaga tegelevad praegu ainult need, kellele keemia tõesti huvi pakub, ülejäänud on läinud kuhugi pangandusse või ärisse üle, nad ei tegutse oma erialal.
Kuidas sa sattusid siia õppima? Mille vastu sa esmalt huvi tundsid?
See oli ERKI ja Tartu Ülikooli vaheline leping. Tartust tulid ajaloo neljanda kursuse tudengid ERKIsse. Alguses oligi vist ette nähtud, et neli aastat õpime, sellest kolmanda aasta Tartus. Nüüd me ei teagi, mitmes kursus me oleme. Ei tea, kas see läheb akadeemilise alla või ei lähe ja mitu aastat me õppima peame. Need punktid, mis ma ülikoolis korjan, on arvel. See on asja juures hea külg.
Millised erinevused olid õppekorralduses? Mida sa pidid enda jaoks avastama?
Selle aasta jooksul, mis me oleme ära olnud, on hakanud seal juba punktisüsteem kujunema. Ega eriti keegi sellest veel aru ei saa. Kuna meid on nii vähe, olid need ained just meie jaoks valmis tehtud, nii et ma paratamatult võtsin seal kõiki aineid. ERKIs oli enamik aineid kohustuslikud. Tartus sain võtta absoluutselt kõike, mis ma ise tahtsin. Ma püüdsin võtta asju, mida meil ei ole.
Mis sind Tartu Ülikoolis häirib?
Minu arust on siin raske midagi üles leida. Õhtusi loenguid on päris palju, need loengukellaajad pole mulle eriti vastuvõetavad. Alguses ka see, et vahed on siin pool tundi. ERKIs on umbes 10 minutit kahe loengu vahe.
Mis sa arvad oma eriala asjadest ülikoolis?
Õudselt väike valik on. Ma arvan, et kes tahavad kunstiteadust või kunstiajalugu, need võiksid küll Kunstiülikoolis kuulamas käia. Etnograafias on võibolla seda tarbekunsti poolt, aga disain ja sellised vähemtähtsad asjad, nagu nahakunst, on täitsa esindamata.
Millal jõudsid selgusele, et tahad maali õppida, ja miks sa just Tartusse tulid?
Neli aastat tagasi tekkis plaan tulla. Ma proovisin mitu aastat Tallinna Kunstiülikooli ja siis tüdinesin sellest ära. Üks sõber kutsus mind Tartusse. Ka Tartusse ei saanud kohe sisse, kaks aastat proovisin. Esimesel aastal olime vabakuulajad, tegime uuesti eksamid ja siis võeti päris vastu.
Sa ei tulnud kohe pärast keskkooli ülikooli, kas see tuli sulle kahjuks või kasuks?
Ma arvan, et mulle tuli see kindlasti kasuks. Kui mul tuli mõte hakata spordimehest kunstnikuks, ei teadnud ma sellest kunstivärgist mitte midagi. Mul vedas, et sai natukene maad kuulatud, sain teada, mis minult tahetakse ja mida ma ise endalt tahan.
Kuidas sulle siin Tartus meeldib?
Ma olen päris rahul. Kooli mõttes eriti sellega, et on ateljee, kuhu võib iga kell tulla, olgugi et siin on kitsas. Peale maali, kompa ja joonistamise on veel võimalik teha graafikat, skulptuuri. Õpetatakse ka plastilist anatoomiat ja arvutigraafikat. Plastiline anatoomia on kohustuslik, teisi saab vabalt valida. Arvutigraafikat on väga vähe. Kord nädalas 2-3 tundi korraga, seda on vähe.
Oled sa seda ka mõelnud, mida pärast kooli tegema hakkad?
Kõigepealt mõtlen välja nipi, kuidas õppelaenudest lahti saada. Võibolla ma lähen pedagoogiks, kuigi ma tean, et mulle see üldse ei sobi.
Kuidas sa oma eriala valisid, kas sul oli sellega varem mingit kokkupuudet?
Ajakirjandusosakonnas on see pigem reegel kui erand, et sisseastujad on tegelnud praktilise ajakirjandusega. Mina tegin oma koolis raadiot ja kirjutasin kohalikus lehes «Sakala», tegin Mulgi Raadiot ja veel üht-teist. Teadsin juba 16-aastaselt, et tahan ajakirjandusse astuda, kõik lõpueksamid valisin ka nii, et nad sisseastumiseksamitega kattuksid.
Mis tuli sulle ülikoolis üllatusena?
Meie kursusel läksid teisel aastal peaaegu kõik tööle. Kes leidis kohe ja kes natuke otsis, aga tööle võeti kõik - oli vajadus noorte tegijate järele, sest ajakirjanduses loodi hulgaliselt uusi väljaandeid. Massiliselt jäeti ülikool pooleli.
Nüüd järjest tulevad paljud tagasi. Tehakse paralleelselt koolitööd ja ajakirjanduslikku tööd. Aga töölt ülikooli tagasi tulla on raske. Kui kardad, et ei suuda tagasi tulla, ära üldse minegi.
Sa arvad, et selle tõttu võib kannatada inimese tulevik?
Tont seda teab, Eesti situatsioon on selline, et võibolla ei kannatagi. Kui oled praegu segasel self-made manide ajastul ennast kusagile sisse söönud, ega sind sealt ära saatma hakka keegi.
Kuivõrd saab juba algul minna enda valitud suunas?
Mina ei ole oma tunniplaanis lähtunud pragmaatilistest kaalutlustest, et võtta kõigepealt kohustuslikke aineid. Kui loengud välja kuulutatakse, siis esimese kahe nädala jooksul käin ja uurin, kus midagi põnevat on. Me oleme teinud ühisprojekte, et kaks loetava käekirjaga tudengit käivad loengutes kordamööda, enamik käib tööl ja seal saab ära paljundada. Eksamite ajad tavaliselt ei kattu ja niimoodi saabki topelt punkte ja topelt teadmisi.
Võiks arvata, et teie omavaheline suhtlemine ajakirjandusosakonnas on küllaltki tihe?
Jah, ma tunnen kõiki tudengeid nägupidi, sest neid, kes koolis käivad, on umbes 40.
Kui inimene ei saa ülikooli sisse, siis ta võib ju teadmisi koguda ka mittetudengina. Keegi ei keela sul siin käia ja õppida. Tunnen mitut, kes selle tudengielu malli on üle võtnud, et lähed otsid endale loengu ja kuulad. Saad teadmised kätte. Ja kui oled sisse saanud, siis ei keela sul miski seda arvestust või eksamit ära vormistada - teadmised on juba olemas ning õppejõududele oled ka teada inimene.
Miks sa läksid kehakultuuri, ja mitte kusagile mujale?
Mina arvasin ammu, et lähen sinna, sest ma olen juba väiksest peast hästi palju spordiga tegelenud. Lõpetasin medaliga ja sain ainult kehaliste katsetega sisse.
Kuidas on teil õppekorraldussüsteem aja jooksul muutunud?
Punktisüsteemiks on läinud. Kohustuslikud ained on ikka olemas. Siis on valik- ja kõrvalained. Ma võin valida väga palju, lõputult, aga mul lihtsalt ei ole aega.
Meil on kehakultuuris õpetajad, treenerid ja liikumisravi spetsialistid. Teenerid ja õpetajad võiksid olla tasemel, kui nad on huvitatud ja tahavad õppida. Aga see liikumisravi on üldse niivõrd noor, ja nüüd neid programme jälle muudetakse järgmisest sügisest. Et kuhugi väljapoole minnes end kindlana tunda, peaksin ise tublisti juurde õppima.
Üks aasta on veel jäänud, selle aja jooksul tahaksin ka keelt juurde õppida. Meil on võõrkeel esimesel ja teisel kursusel vist ükskord nädalas - hästi vähe.
Kui sa ära lõpetad, kas sa siis tahad oma erialast tööd teha?
Ma arvan küll, sellepärast ma ju õppima hakkasingi.
Meie kursusel teevad paljud õppimise kõrvalt tööd. Tüdrukud annavad aeroobikatunde. Poisid, nii palju kui mina tean, teevad tulusamat tööd.
Mis sa arvad väitest, et kui teistes teaduskondades hakkama ei saa, siis lähen kehakultuuri üle?
Jah, põhimõtteliselt saab kehakultuuris kergemalt läbi. See on nii, kuidas sa ise tahad ennast ette valmistada.
Kuidas sa oma eriala valisid?
Eriala valisin Eestis. Mind hakkas huvitama eesti keel või rohkem eesti kultuur. Kuna ma olin aasta Eestis olnud, siis sain eksamiteta.
Kuidas sa tunniplaani tegemisega toime tulid?
Mitte kuidagi. Kaks-kolm nädalat võttis aega, enne kui teadsin, kuhu lähen.
Punktisüsteem on mulle vastuvõetav, sest Soomes on samamoodi. Isegi keskkoolides on sarnane süsteem. Siin pidin tihti õppejõududele seletama, mis asi on punktisüsteem.
Kas sa õpid kindla sihiga hakata sellel erialal edasi tegutsema?
Jah, eesti kultuuriga igal juhul. Kas lihtaslt keele õpetamisega või mingisugustes kultuuriasutustes. Ma saan Soome riigilt stippi. See nõuab, et ma läheksin tagasi Soome tööle.
Mis sind siin häirib?
Ma olen õppinud käima iga päev peahoones oma õppetooli teadetetahvlit vaatamas. Mulle tundub siiski imelik, et loenguid jääb palju ära. Alati leidub ka põhjusi, mis on sellel tahvlil või selles õppeplaanis kirjas. Aga neid tahvleid on palju.
Natuke häirib ülikooli vaesus. Mul ei oleks midagi selle vastu, et arvuteid oleks natuke rohkem ja Internet oleks igas arvutis, et saaks oma Soome tuttavatega suhelda.
Kuidas sina oma eriala valisid?
Põhimõtteliselt ma teadsin, et tahan Tartu Ülikooli astuda, ja teaduskonnas olin ma ka veendunud.
Kõik oli enam-vähem ootuspärane. Loomulikult on rohkem ja vähem huvipakkuvaid aineid.
Kas väljapoole Eestit on võimalusi õppima minna?
Kindlasti on, aga õigussüsteem on eri riikides erinev. Võimaluste kasutamine sõltub igaühe isiklikest huvidest ja eesmärkidest.
Kuidas vaba ajaga lood on?
Üliõpilane, kes kogu aja pühendab õppimisele, ei ole päris mõistlik, sest ülikooliaeg on aeg, mil kujunevad uued tuttavad. Kui rõhuda ainult hariduse omandamisele, on see aeg vaene.
Millistel kaalutlustel valisid oma erialaks majanduse?
Ma ei lähtunud heast palgast. Tahtsin ajakirjandust õppima minna, aga see tundus mulle liiga konkreetne. Äkki ma tunnen, et mulle ei meeldi kirjutada või ei tule välja. Nõnda valisin majandus-eriala, et saada hea üldharidus.
Ma töötasin juba viimasel aastal ühes väikses reklaamifirmas. Et ma olin reklaamivaldkonnaga kokku puutunud, siis hakkasin otsima kohe reklaami- või turundus-alast tööd.
Olid sa kindel, millist palka tahad saada?
Ma teadsin, et tulen Tartust Tallinna, kaks kätt taskus. Mul ei olnud kuskil elada, mul ei ole midagi selga panna. Pidin hakkama suurte inimeste maailmas orienteeruma.
Praegu saan enam-vähem oma ootustele vastavat palka. Alati võib nuriseda. Nii palju ma olen ka õppinud, et palk on üks osa töötingimustest. Mina tulin ja vaatasin seda, mida see töökoht mulle edaspidiseks annab.
Kas on tõsi, et majandus on nõutud eriala?
Kindlasti. Mulle tundub, et juura on oluliselt spetsiifilisem. Arvan, et seal on läbipõlemise tõenäosus oluliselt suurem - kui jääd madalamale tasemele tegutsema, siis ei ole enam võimalust teist suunda valida. Majanduses proovid tegelda finantsidega, kui vaatad, et ei saa selle peal kuskile, siis lähed turundusse näiteks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MAIA MÖLLER
Mitte kumbki, sest elukutset valida pole üldsegi lihtne. Kui tead, mida õppida tahad, tuleb valida kool. Ka siis ei maksa kulli ja kirja visata. Tasuks hoopis põhjalikult maad kuulata. Ehk kulub järgnev pilguheit marjaks ära, sest iial ei saa kindel olla, kas just sinna sisse saad, kuhu üritad. Luubi all on kaks pealinna erakõrgkooli.
Esimene neist on Rahvusvaheline Sotsiaalteaduste Rakenduslik Kõrgkool LEX, kus saab õppida nii õigus- kui majandusteadust. Kooli eripäraks on Itaalia vastavate kõrgkoolide programmide alusel koostatud õppekavad.
Üliõpilaseks saavad ainult need, kes on ühe aasta õppinud LEXi korralistel ettevalmistuskursustel. Kel hästi läheb, saab sama staatuse ka pärast suviste intensiivkursuste edukat lõpetamist. Õppimine on tasuline.
LEXi kolmanda kursuse juuratudeng Külli Kreek läks LEXi sellepärast, et ei tahtnud juuraõpingute tõttu Tallinnas töökohta kaotada. «Õpin siin rohkem iseendale. Selle haridusega võin ükskõik mida peale hakata, sest see on nii universaalne,» räägib Külli. Tema tulevikuplaanid on seotud hoopis teletööga.
«Varem oli õppetöö erinevates kohtades mööda linna laiali,» ütles juuratudeng Külli Kreek. «Praegu loetakse neid asju juurde, millest me esimestel kursustel ilma jäime.» Olgugi, et alguses oli palju segast, õppima tasub sinna Külli arvates ikka minna.
Teine erakõrgkool, Eesti Humanitaarinstituut (EHI), on ilmselt laiemalt tuntud. Sel aastal on vastuvõtt juba alanud ja esimene, esseevoor läbi. Maiki Udam õppekorralduse poole pealt ütles, et huvitaval kombel on tänavu EHI-sse pürgijaid vähem kui mullu. Aga esseede tase oli väga kõrge ning päris välja jäid vaid vähesed.
Täiendav vastuvõtt eelosakonda on augustis. Esseed pole vaja kirjutada, teha tuleb kirjalik eksam. EHIsse tasub tulla sellepärast, et see on tunduvalt väiksem, seal on mõnus vaba, rektor Rein Raua sõnutsi boheemlik õhkkond, hea organiseeritus, tugevad professorid ja sidemed välisülikoolidega.
Ühte õppeainet on võimalik kuulata ka siis, kui selleks avaldab soovi vaid viis üliõpilast. Maiki Udam oli kindel EHI heas positsioonis ja prestiizhikuses, eriti veel siis, kui riiklikud kõrgkoolid ka tasuliseks lähevad.
Õppemaks (sügisest prognoositakse 5000 krooni semestris) on esmapilgul päris suur, eriti veel humanitaaridele. Teadmiseks aga, et peaaegu kõigile üliopilastele tehakse soodustusi, kui oled täis saanud igaks aastaks kohustuslikud 40 punkti. Kokku tuleb koguda punkte 160, nagu Tartu Ülikooliski. Soodustused on ka neile, kes mitmendat aastat õpivad. Nii et õppemaks peaks küll viimane olema, mis eemale peletab.
Valikuvõimalusi peaks olema. Loodetavasti ei kaota sisseastujad pead, ja kui tõesti kaotavad, siis jääb üle vaid kull ja kiri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KADRI UUSTAL, ANN ANDRESON
Avaliku halduse eriala on Eestis uudne. Eraldi vastuvõtt sellele alale on alates möödunud aastast.
Lektor Tiina Randma ütles, et avalikku haldust on selle interdistsiplinaarsuse ja laiaulatuslikkuse tõttu peaaegu võimatu defineerida. Laiemalt tähendab avalik haldus riigi töö tegemist selle halduspoliitika elluviimisel. Avalik haldus ei tegele ise poliitika või selle suundade kujundamisega.
Eestis pannakse rõhku sellele, et tulevased riigiteenistujad tunneksid nii avaliku halduse teooriat kui praktikat, selle ajalugu ja meetodeid. Üliõpilane saab laialdased teadmised riigi poliitilisest ja õiguslikust ülesehitusest, organisatsioonitöö põhimõtetest ning ühiskonnas aset leidvatest üldistest protsessidest. Õpitakse tundma majandust ja saadakse ülevaade haldus- ja riigiõigusest. Lisaks püütakse kasvatada kõrget eetilisust, mis aitab ära tunda ja vältida korruptsiooni.
Õppetöö korraldamisel on oluliseks peetud teooria ja praktika seotust. Õppekavasse kuulub ka 10-nädalane praktika, millest üks osa peab olema sooritatud kohalikus omavalitsuses. TÜ avaliku halduse programm on parim Ida-Euroopas. Väga tähtis on koostöö välisõppejõududega ja avalikus halduses praktilisi kogemusi omavate Eesti riigiteenistujatega. Et suur osa loenguid on inglise keeles, on oluline üliõpilaskandidaadi hea inglise keele oskus.
Avaliku halduse erialal on kaks magistriõppe programmi: avalik haldus (kutsekraad) ning avalik haldus ja sotsiaalpoliitika (teaduskraad). Väljatöötamisel on ka doktoriõppe programm.
Avaliku halduse lõpetaja rakendusvõimalused on laialdased. Eelkõige annab eriala omandamine teadmised ja oskused tööks ministeeriumides ja teistes riigiasutustes. Taoliste teadmistega spetsialiste vajatakse konsultatsioonifirmades, rahvusvahelistes organisatsioonides, diplomaatias ja akadeemilises sfääris.
Käesoleva aasta veebruaris loodi Eesti Haldusüliõpilaste Ühing (EHÜ). EHÜ ühendab kolmes Eesti kõrgkoolis (TÜ, TTÜ, TPÜ) avaliku halduse ja haldusjuhtimise erialal õppivaid noori ning praktikuid, kes juba teevad sama tööd.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANN ANDRESON
Eeloleval sügisel alustavad Tartu Ülikoolis õpinguid esimesed viisteist üliõpilast, kelle peaaineteks saavad avalikkussuhted ja teabekorraldus (inglise keeles public relations).
Ala on viimasel ajal Eestis tormiliselt arenenud ja sellele pannakse suuri lootusi. Selleks, et PR oleks mõistlik ja edukas, on muude tingimuste hulgas vaja ka head koolitust. TÜ professori Peeter Vihalemma sõnul on ajakirjandusosakonnas avalikkussuhete ja teabekorralduse põhisisuks peetud vastastikuse arusaamise ja koostöö kujundamist kommunikatiivsete vahenditega.
Nelja-aastane õppekava sisaldab sissevaateid sotsiaalteadustesse ja mitmesuguseid teoreetilisi ja praktilisi erialaaineid: kommunikatsiooniteooria, teabekorraldus, firmareklaam, suhtlemisõpetus jpt. Peeter Vihalemm ütles, et noorel inimesel, kes soovib hakata õppima teabekorraldust, peab eelkõige olema huvi inimeste ja ühiskonna vastu, lisaks hea väljendusoskus ning analüüsivõime. Eriala lõpetanu võib leida tööd nii massiteabekanalites kui ka teistes asutustes.
Sisseastumiseksamid on samad mis ajakirjandust õppima asudes. Dokumente võetakse vastu 17.-28. juunini. 28. juuni pärastlõunal kirjutatakse loomingulise konkursi kirjalik töö.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996