Andrus Öövel: investeering riigikaitsesse eeldab kokkulepet, Tiit Madisson püüdis nälgimisega saavutada enda vabastamist, Rõõmus ja rahulik, Terje Madisson: mu mees on süütu, Komisjon välistab provokatsiooni, KGB varju pole

ALO LÕHMUS

Kaitseminister Andrus Öövel selgitab «Postimehele» antus intervjuus, milleks kavatseb kaitseministeerium hakata raha kulutama, kui Riigikogu peaks nõustuma valitsuse plaaniga kaitsekulutusi kahekordistada. Muuhulgas märgib Öövel, et Laari valitsuse sõlmitud Iisraeli relvatehingut tuleb hinnata omas ajas, mitte teda üheselt hukka mõista.

Samal ajal kui valitsus on rääkinud riigikaitsekulutuste kahekordistamisest, on rahandusministeeriumist kostnud väiteid kahekordistamise võimatusest. Kas valitsuses on sel teemal lahkhelid?

Kõigepealt tuleb üheselt ja selgelt välja öelda, et ei ole tegemist lahkhelidega, eriti strateegiliste lahkhelidega. Pigem on küsimus taktikas.

Eesmärk on üsna selgelt väljendatud: oleme seda meelt, et 1997. aastaks on riigil võimalik tõsta kaitsevõime tugevdamisele suunatud rahalisi vahendeid kahekordseks ja jätkata seda kurssi kuni aastani 2000, jõudes aastaks 2000 kahe protsendini rahvuslikust koguproduktist.

Aga see eeldab parlamendis riigikaitsealast leppimust.

Kui kaugel sellise leppimuse saavutamine on?

Kaitseministeerium on täna töös nelja põhimõttelise suure programmiga, mis peavad põhjendama riigikaitse heaks tehtavate rahaliste vahendite suurendamise vajalikkust.

Esiteks isikkoosseisu väljaõppe parandamise ja ohvitseride ja allohvitseride sotsiaalseid garantiisid käsitlev programm.

Teiseks infrastruktuuri arengu programm. See peab hõlmama väeosade paiknemiskohti ning mobilisatsioonifaase.

Kolmandaks varustusprogramm. Selleks tahaksime maksimaalselt kaasata Eesti tööstust. Siinkohal oleksid meie ettevõtete poolsed pakkumised teretulnud.

Neljandaks on relvastusprogramm. Peame oluliselt juurde soetama tankitõrjevahendeid ja ostma esmased õhutõrjevahendid, mida täna Eesti kaitseväe käsutuses praktiliselt ei ole, kui välja arvata 50 Iisraelist saadud 23-millimeetrist õhutõrjekahurit ning veel 50 kahurit, mis tulevad lepingujärgselt. Neid on võimalik ja otstarbekas kasutada õppeotstarbel jalaväepataljonide koosseisus. Tahame kahuritele juurde monteerida avastamis- ja tulejuhtimissüsteemid ning muuta nad sellega kasutuskõlblikuks.

Usume, et suudame 1997. aastaks varustada jalaväepataljonid ka kergete kantavate raketikompleksidega. Kas need saavad olema just Stinger-raketid, see sõltub juba hinnast.

Põhirõhk on relvastusprogrammis siiski moonal. Otsime maailmast partnerit, kes oleks valmis investeerima Eestisse rajatavasse moonatehasesse, tootes seda moona oma firmamärgi all ja turustades seda juba enda vallutatud turgudel. Samas võimaldaks see Balti riikidel oma lahingumoona varud hoida pidevas värskuses ja vajalikul tasemel.

Kui suur on teie hinnangul Eesti tööstuse võime kaitseväe tellimusi täita?

Kindlasti on see võime olemas, ent küsimus on rentaabluses. Tänane seis maailmaturul on selline, et moona müüakse mõnedes riikides alla omahinna. Terves maailmas toimub hiigelarmeede kahandamine sadade tuhandete meeste võrra, neist jääb järele piisaval hulgal varustust, moona ja relvi. Maailmaturg on selles mõttes mitte nõudmiste turg, vaid pakkumiste turg. Sellest aspektist võetuna ei ole väga otstarbekas Eestisse oma moonatehast rajada.

Teisest küljest: valdav osa sellest rahast, mis tootmise käivitamiseks kuluks, jääks Eestile - nii investeeringuna kui töötajate palkadena ja lõpuks ka moonana. Otsime koostööpartnerit, kellega koos võimalused leida. Kaasaegne moonatehas annab niivõrd suurt produktsiooni, et Balti riigid ei suuda moonatehast oma tarbeks ülal pidada, peab olema nishsh maailma relvatööstuse turul. Aga on üsna selge, et Made in Estonia kaubamärgiga ei ole meil vist kuigi otstarbekas proovida relvatööstuse alal konkureerida.

Kas Läti ja Leedu on nõus selle tehase toodangut ostma hakkama?

Kõik oleneb toodangu hinnast, mingit poliitilist probleemi ei ole.

Aga see puudutab moona. Kaitsevägi vajab niivõrd palju erinevat muud varustust, mida meie tööstus kahtlemata on võimeline tootma.

Kas Talleksi kava hakata tootma sõjaotstarbelisi veoautosid on samuti seotud kaitseministeeriumi kavaga tellida Eesti ettevõtetelt varustust?

Meil ei ole konkreetset koostöölepingut, oleme küll sellest rääkinud. Meil ei ole ka päris selge, kas see Talleksi kava realiseerub. Aga kindlasti oleme kava poolt, see oleks tõsine abi Eesti riigikaitsesüsteemile. Aga jällegi: kogu küsimuse määrab hind.

Relvahanked piirduksid siis kergetulirelvade, õhutõrjerelvade ja tankitõrjerelvadega?

Relvastushanked keskenduvad just nimelt tankitõrjerelvadele ja õhutõrjerelvadele. Samuti oleme püstitanud eesmärgiks muretseda nelja täiskoosseisulise jalaväepataljoni tarbeks transpordivahendeid, mis muudaksid reaalseks mobiilse kaitse. Praegu käivad kaitseministeeriumis arutelud sel teemal, kas need masinad peaksid olema täissoomusega, osalise soomusega või hoopis ilma soomuseta.

Esmane ja kõige tähtsam on sideaparatuuri loomine teljel pataljon-kaitseringkond-peastaap. Täna Eesti kaitseväes olemasolev side võimaldab sidet teljel jagu-rühm-kompanii-pataljon, aga raskendatud on pataljonide omavaheline side ja side kaitseringkondade ja peastaabiga.

Milleks riigikaitseks eraldatavat raha praegu kasutatakse?

1996. aasta riigikaitse eelarve on 532 927 000 krooni. Kaitseotstarbeline varustus ehk erivarustus moodustab sellest 179 846 000 krooni, millest 130 miljonit on võla tasumine eelmisest valitsusest jäänud Iisraeli relvatehingu eest. Erivarustust saame sel aastal soetada ainult 40 miljoni krooni väärtuses.

Kapitaalremonti on planeeritud 40 miljoni krooni eest, ravimeid soetada 4 miljoni eest, toitlustamisele kulub 46 miljonit, majandamiskulud on 155 miljonit ja töötasudeks kulub 170 miljonit krooni.

Kui palju kaitseotstarbeliste investeeringute suurendamine kaitsejõududele raha juurde tooks?

Oleme kavandanud niimoodi, et eelarvetõusust 395 miljonit krooni kuluks erivarustuse muretsemisele, 120 miljonit krooni infrastruktuuri arendamisele, 37 miljonit krooni palgafondi suurendamisele (see tuleneb isikkoosseisu suurendamisest, 1997. aasta jooksul on isikkoosseisu võimalik kasvatada 2000 mehe võrra) ja 21 miljonit selleks, et tõsta ohvitseride ja allohvitseride palgataset 25 protsenti.

Need kasvunumbrid on planeeritud 1997. aastaks. Aga ma näeksin, et armee moderniseerimisprogramm armeemudeli 2000 käivitamiseks oleks neli aastat pikk ja hõlmaks 200 miljonit USA dollarit.

Tahaksime jõuda 1997. aastal kahekordse eelarvemahuni ning liikuda sealt aastaks 2000 mahuni kaks protsenti rahvuslikust koguproduktist.

Erivarustuse osakaal eelarves kasvaks oluliselt. Infrastruktuuri rajamiseks vajame tänavu 30 miljonit krooni, planeerime järgmiseks aastaks 120 miljonit krooni ja edasisteks aastateks võiks see number juba oluliselt väheneda.

Praegused koalitsioonijõud ja teie isiklikult olete kritiseerinud eelmise valitsuse relvaostu kui liiga kallist ja ebaotstarbekat. Nüüd räägite palju suurematest summadest. Mis on selle meelemuutuse põhjuseks, kas reaalse sõjaohu tunnetamine?

Oleme tõepoolest kritiseerinud selle relvaostu kvaliteeti. Me ei ole kritiseerinud põhimõttelist kava Eesti kaitseväe relvastamiseks, ja seda eriti tingimustes, kus kava nägi ette kaitseväe relvastamise ühe aasta jooksul. Eesmärk jäi täitmata. Ühe aasta jooksul kaitseväge ei relvastatud ning relvatarned ühe aasta jooksul Eestisse ka ei saabunud. Viimane relvatarne on tänase päevani saabumata, 1. juuli 1996 on tähtpäevaks, millal see asi peab olema lõplikult lahendatud.

Me oleme kritiseerinud seda, et need relvad on meie klimaatilisi tingimusi ning ka meie väljaõpet arvestades mitte kõige optimaalsema hinnaga. Käsitulirelvade hinnad ületavad samal ajal näiteks Hiinast ostetud käsitulirelvade hindu 8-10 korda. Samal ajal osteti 250 000 dollari eest käsitulirelvi ka Hiinast, neidsamu, millega Soome Vabariik relvastas kogu oma mobilisatsiooniarmee. Seega ei saa panna kahtluse alla ka Hiina relvade kvaliteeti.

Aga ma julgeksin rõhutada, et üks asi on relvade tehnilised tingimused ja relvade hind, mis konkreetselt maksti. Teine asi on poliitiline kapital, mis selle tehinguga saavutati. Ma arvan, et seda tehingut tuleb hinnata just nimelt selles kontekstis, mis oli tema sõlmimise hetkel. Võibolla et poliitilise läbimurde eest oli see hind õigustatud.

Järgmisel aastal peaks Eesti kaitsevägi suurenema 2000 mehe võrra. Kui suur peaks kaitsevägi olema aastal 2000, mil armee moderniseerimise programm peaks olema teostunud?

Usun, et regulaarvägi rohkem ka ei suurene, optimaalne suurus on 5000 meest. Need 2000 meest tulevad nende hulgast, kes täna jäävad kaitseväeteenistusest kõrvale seoses sellega, et nad lähevad kõrgharidust omandama. Oleme sügavalt seda meelt, et Eesti-suguse väikeriigi puhul peavad kõik riigikaitseks kõlblikud ja rivis seista suutvad mehed saama endale jõukohase ülesande ning selle täitmiseks väljaõppe. Sellepärast kavandame 97. aasta 1. septembrist alates süsteemi, kus kõik kõrgkooli õppima suunduvad meestudengid saavad valida kolme variandi vahel: kas siirduda kaitseväeteenistusse pärast sisseastumiseksamite sooritamist, teha seda kursustevahelisel ajal või olla kaitseväes pärast ülikooli lõpetamist. Oleme koostöös kaitsejõudude peastaabiga välja töötanud päris huvitava programmi, mille loomisest üliõpilased ise on väga tõsiselt osa võtnud.

Mis on aastaks 2000 saanud Kaitseliidust?

Kaitseliit on kujunenud maakaitseväe tuumikuks. Ta on kujunenud riiklikuks riigikaitseorganisatsiooniks, mille ülesanne on ühelt poolt osaleda, teiselt poolt organiseerida oma malevate baasil loodavate maakaitsepataljonide väljaõpe ja lahingutegevus. Malevatest peavad kujunema need tuumikud, mis vastutavad maakaitseväe väljaõppe eest.

Kas Kaitseliidu kõik kulud võtab siis enda kanda riik?

Siin on variante kaks. Esimene on, et riik tagab Kaitseliidule riigikaitseliseks tegevuseks vajalikud assigneeringud. Teine variant on selline nagu oli enne II maailmasõda: riik annab teatud hulga oma varast Kaitseliidu käsutusse, et see saaks majandustegevuse kaudu teenida riigi kaitsevõime tõstmiseks raha. See küsimus tuleb otsustada Kaitseliidu seadusega.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER,TOOMAS SILDAM,TOOMAS MATTSON

Kaitsepolitsei teatel alustas riigireetmises süüdistatav Tiit Madisson teisipäeval Tallinna keskvanglas näljastreiki, protesteerides süüdistuse vastu ja saavutamaks enda vabastamist. Vangla kinnitusel lõpetas Madisson eile päeval oma nälgimisaktsiooni.

Kaitsepolitsei pressiesindaja ütles eile «Postimehele», et Tiit Madisson alustas teisipäeval kinnipidamiskohas nälgimist. Madisson kinnitas uurijatele, et keeldub toidust protestimaks talle esitatud süüdistuse vastu ja taotleb sellega nii süüdistuse mahavõtmist kui enda vabastamist.

Tallinna keskvangla direktor Raivo Allika rääkis «Postimehele», et ta kohtus Tiit Madissoniga neljapäeval kell 11 ning selgitas Madissonile vangla sisekorra eeskirju. Vangla direktori sõnul ei olnud Madissonil mingeid pretensioone vangla suhtes.

Direktor ütles, et Madisson nägi välja rõõmsameelne ning rahulik. Ta väitnud, et on näljastreigi lõpetanud. Küll aga olevat ta pärast kinnipidamist kurtnud palaviku ja nohu üle.

Allika kinnitusel kraaditi Madissoni viie kraadiklaasiga, mis kõik näitasid 36,6, küll aga oli ta veidi nohune ja selle vastu leidsid vanglameedikud abi.

Madisson on praegu keskvangla karantiinis, tal võeti meditsiinilised analüüsid, mille vastused tulevad 10 kuni 14 päeva pärast. Pärast seda viiakse ta üle üldkongi.

«Madisson avaldas soovi istuda samas kongis, kus ta viibis viimati 1980ndate algul dissidentluse eest,» ütles Allika.

Tiit Madissoni abikaasa Terje Madisson rääkis eile õhtul «Postimehele», et on saanud mehelt esmaspäeva õhtust pärit kirja, kus ta väidab, et istub «kartsakambris, kõrval on kloorist haisev parask, akent ei ole ja valgust annab 25-vatine pirn. Madrats on betoonpõrandal, vett ei ole. Hommikul nõudsin korrapidajaohvitseri, et Eesti Vabariigi esimene poliitvang paigutataks vähemalt korralikku kongi».

Kirjas väitis Madisson, et «alustab näljastreiki, kuni lõpuni, tulgu see lõpp milline tahes».

«Postimehe» küsimusele, kuidas ta oma mehe möödunudnädalast käitumist seletab, ei osanud Terje Madisson vastata. «Ma ei teadnud sellest dokumendist midagi. Pole ju tõestatud, et tema selle kirjutas. Kas arvate, et inimene, kes armastab oma perekonda, on suuteline selliseks asjaks, et oma naine ja lapsed heast peast nii ohtu seada,» küsis ta.

Terje Madisson tsiteeris oma mehe kirja, kus öeldud, et «masendav on tõdeda, et KGB käitus minuga palju korrektsemalt. Siis karistati selle eest, mis teinud olen, nüüd on aga täielik bluff».

Terje Madissoni sõnul käis Tiit Madisson ka hiljuti Venemaal tuntud õigeusu preestri Gleb Jakunini juures, kes olevat tema endine kongikaaslane.

«Varsti ilmub Tiidu mälestusteraamat elu kohta aastatel 1979 kuni 1986, tapiteekonnast ja kongikaaslastest. Tiit läks Jakuniniga läbi rääkima, kas ta saaks aidata organiseerida pressikonverentse selgitamaks õigeusu kiriku lõhe olemust Eestis. Samuti oli juttu võimalusest, et Jakunin tuleks Tiidu raamatu presentatsioonile,» rääkis Terje Madisson.

Raamatu esialgne pealkiri oli «Rindejooneta sõda», lõpp-pealkiri on «Vastasseis».

Madissoni kunagine mõttekaaslane Robert Vill avaldas eile «Postimehele» arvamust, et Madisson tegutses ja mõtles siiski üksinda. Samas andis Vill mõista, et tegemist võib olla osavalt lavastatud provokatsiooniga, mille eesmärgiks on tekitada Eesti esimese poliitvangi kuju.

Kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkust kontrolliv Riigikogu komisjon välistab kaitsepolitsei provokatsiooni Tiit Madissoni suhtes, kuid Madissoni elukoha läbiotsimise seaduslikkuse kohta ootab vastust riigiprokuratuurilt.

Kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkust kontrolliva komisjoni esimees Vahur Glaase tunnistas eile «Postimehele», et komisjoni poole pöördus avaldusega Tiit Madissoni abikaasa.

«Esiteks on tal küsimus, kas see kõik pole mitte kaitsepolitsei poolt provotseeritud. Komisjon kuulas ära kaitsepolitsei peadirektori Jüri Pihli ja meil puuduvad andmed, et oleks tegu provokatsiooniga,» selgitas ta.

Glaase kinnitusel algatas kaitsepolitsei kriminaalasja lähtudes Madissoni käitumisest, tema pöördumisest erinevate kõrgete riigiametnike poole ja ka seoses tema kirjaliku avaldusega «Eesti saatus?».

«Kaitsepolitsei leidis, et see on tegevus, mis on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele kukutamisele. Olid olemas tunnused, et algatada kriminaalasi,» tõdes ta.

Kas läbiotsimise käigus rikuti seadust või ei, oli Glaase sõnul teine küsimus, mille Tiit Madissoni abikaasa püstitas.

«Komisjon ei tohi sekkuda kriminaalasjade eeluurimisse ning sellele küsimusele komisjon praegu vastust anda ei saa. Pöördume riigiprokuratuuri poole, mis teostab järelevalvet antud kriminaalasja uurimise üle. Pärast riigiprokuratuuri vastust saame täpselt öelda,» ütles ta.

Tiit Madissoni abikaasa küsis ka, kas Madissoni kriminaalasja ei uuri kättemaksu eesmärgil mitte endised KGB töötajad.

«Antud asjas ei osale endisi. Asja uurivad inimesed, kellest kõige vanem on 26-aastane, ning neil puudub vähimgi suhe toonase õigussüsteemiga,» vastas Glaase.

Terje Madisson on avalduses märkinud, et oma elukoha läbiotsimisest luges ta alles ajalehest.

Kaitsepolitseil on tänavu 28. mail Madissoni koostatud dokument, milles kirjutatakse, et loodud on Vabastusarmee, mille eesmärk on kukutada valitsus, saata laiali Riigikogu ning kehtestada sõjaväeline diktatuur. Madisson arreteeriti möödunud reedel.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996