Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REIN EIK
FIDE MM-matshi kolmas partii Anatoli Karpovi ja Gata Kamsky vahel oli senistest kohtumistest kõige rahulikum. Valgeid malendeid juhtis Karpov ja avanguks oli uusindia kaitse.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rf3 b6 4. g3 Oa6 5. b3 Ob4+ 6. Od2 Oe7 7. Og2 c6 8. Oc3 d5 9. Re5 Rfd7 10. R:d7 R:d7 11. Rd2 0-0 12. 0-0 Vb8. Mustad suutsid avangus kiiresti seisu võrdsustada.
13. Ve1 b5 14. c5 e5 15. de R:c5 16. a3 Re6 17. b4 d4 18. Ob2 c5 19. bc O:c5 20. Re4 Oe7 21. e3 de 22. V:e3 L:d1 23. V:d1 Ob7 24. Vd7 O:e4 25. V:e7 O:g2. 26. K:g2 a5. Vahetati enamik vigureid (kaasa arvatud lipud), kuid kompromissitud vastased jätkasid võidu üritamist.
27. Va7 Va8 28. V:a8 V:a8 29. Vb3 Vb8 30. Oc3 a4 31. Vb1 Vc8 32. Oa5 Vc5 33. f4 f6 34. ef gf 35. Vd1 Kf7 36. Vd7+ Kg6 37. Kf3 Vc4 38. Ke3 Rc5 39. Vd5 Kf7 40. Ob6 Vc3+ 41. Kd4 Vc4+ 42. Ke3 Vc3+ 43. Ke2 Re 44. V:b5 V:a3 45. Va5 Ke6 46. Od4 h5 47. Oe3 f5 48. Va6+Kf7 49. Va5 Kg6 ja materiaalselt võrdses seisus lepiti viiki. Ka matshi seis on jätkuvalt viigis - 1,5:1,5. MM-matshil mängitakse ülepäeviti, paariskuupäevadel ja aega maha võtmata. Kuna Kamsky nõustus maletama vastase kodumaal, siis tuli talle vastu ka Karpov, loobudes FIDE maailmameistrina matshivõidust viigiseisul 10:10, vaid sellel juhul jätkatakse esimese võiduni. Võistluste peakohtunik on hollandlane Gert Geissen. Auhinnafond on kaks miljonit dollarit (sellest veerand läheb Kalmõkkia lastele) ja selle paneb välja Venemaa naftafirma Rosneft.
Karpovit aitavad tiitlimatshil Vladimir Jepishin, Mihhail Podgajets ja USA suurmeister Ronald Henly. Kamsky abistajate nimesid peale isa Rustami pole teada, kuid sekundante ja teenindavat personali on kokku üheksa (!). Rustam Kamsky hindab poolte võimalusi 60:40 Karpovi kasuks.
Matshieelsel pressikonverentsil tegi Venemaa presidendi Boriss Jeltsini eriesindaja Aleksei Orlov teatavaks sensatsioonilise uudise: Gata Kamsky viimast FIDE reitingut oli valesti arvestatud. Tegelikult jagab ta 2775 ühikuga esikohta koos Garri Kasparovi ja Vladimir Kramnikuga! Karpovi reiting on viie ühiku võrra väiksem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO VISNAPUU
Pühapäeval Tallinnas peetud järjekordsetel Kalevipoja mängudel tegi meeste sprindidistantsidel puhta töö Belgia flaamikeelse piirkonna Flandria sprinter ERIK WYMEERSCH, kes võitis nii 100 kui ka 200 meetri jooksu isikliku rekordiga. «Minu unistuseks on joosta 200 meetrit alla 20 sekundi,» ei varja läinud talvel Stockholmis ka Euroopa sisemeistriks tulnud prillikandja Wymeersch. Muide, lisaks temale on Flandriast pärit veel teinegi tippsprinter, mitmetelt suurvõistlustelt tuttav Patrick Stevens.
Miks Flandria sprinterid on nii kiired?
Ei oska tõesti öelda. Belgia Kergejõustikuföderatsioon ei tööta professionaalselt, mistõttu minu peamiseks toetajaks on perekond. Paljud meie sportlased saavad tuge oma perekondadelt. Mul pole töökohta, saan valitsuselt töötu abiraha, mis lubab mul natukenegi tegelda sellega, millega tahan.
Kas te Belgia Olümpiakomiteelt siis toetust ei saa?
Toetuse suurus kolmeks kuuks on 50 000 Belgia franki. Sellest on mõistagi vähe.
Kus te valmistusite olümpiahooajaks?
Tänavu ainult Belgias. Minu treener oli kogu aeg minu juures, ta saab selle eest palka minu vanematelt. Tahan igal aastal joosta 200 meetrit minimaalselt kaks sekundikümnendikku kiiremini kui eelmisel hooajal.
Mis on teie suurim eesmärk?
Esiteks - tahan lüüa Linford Christiele kuuluvat Euroopa siserekordit 200 meetris. Läinud talvel jooksin 20,68, järgmisel aastal loodan joosta 20,40-20,50 kanti ning ülejärgmisel aastal jõuan siis kindlasti rekordit lüüa. Teiseks - minu unistuseks on joosta 200 meetrit alla 20 sekundi.
Mida arvate oma startidest Kalevipoja mängudel?
Minu jooksud Kalevipoja mängudel olid head, kuigi ma ei andnud endast sadat protsenti, andsin umbes 98 protsenti. Ja 200 meetris olin 100 m jooksust veidi väsinud, nii et loodan 20,10-20,20 kanti peagi kindlasti jõuda. Eelmisel nädalal jooksin ma 100 meetrit lubatust tugevama taganttuulega 10,12ga, nüüd Tallinnas sain ajaks 10,23. Kui oleks olnud kaks meetrit taganttuult, oleksin võinud joosta 10,10-10,12ga. Rada oli Kadrioru staadionil väga hea. Ma olen varem jooksnud vaid ühel rajal, mis on kiirem kui Tallinnas. See on uskumatu!
See on vana rada.
Võibolla põhjus peitubki seal. Mida vanem on rada, seda parem on see sprinterile. Tean vaid ühte rada, mis on kiirem, see asub Belgias.
Kui tähtis osa on teie ettevalmistuses jõutreeningul?
Väga tähtis. Eriti talvel, kui ma treenin 12 korda nädalas. Samuti on minu ettevalmistuses tähtis koht ujumisel. Arvan, et mul on üks parimaid treenereid Euroopas. Ma pole ju mingi suur talent - tean seda! -, kuid suhtun sporti väga professionaalselt. Paljudel võib olla minust rohkem annet ja kehalisi eeldusi, kuid neil pole jälle selliseid võimalusi treenimiseks kui minul.
Mitu aastat olete olnud professionaalne jooksja?
Arvan, et kusagil viis-kuus aastat. Pärast tugevate treeningute alustamist saavutad tulemusi alles neljandal aastal. Mul on olnud hea arst, olen pääsenud vigastustest. Enamik sportlasi läheb arsti juurde alles siis, kui nad on vigastatud - see pole õige. Mina lähen sinna selleks, et vigastusi mitte hankida. Mul pole viimase kahe aasta jooksul ühtki vigastust olnud.
Kas te treenite ka koos Patrick Stevensiga?
Ei iialgi!
Miks? Te polegi sõbrad?
Me ei ole sõbrad, kuid vaenlased ka mitte. Ma respekteerin Patricut, olin õnnelik tema Euroopa meistrivõistlustel võidetud pronksmedali üle. Ja arvan, et võibolla oli temagi õnnelik, kui mina tulin 200 meetris Euroopa sisemeistriks. Pärast minu võitu tsiteeriti Belgia ajakirjanduses ka minu arvamusi Stevensist, mida ma polnud aga tegelikult öelnud. Helistasin talle ja selgitasin olukorda. Ma loomulikult loodan teda võita ja ka tema loodab mind võita. Olen vaid üks kord 200 meetris teda löönud, sel talvel ühe sajadikuga. Patrick on juba aastaid tipus, mina püüdlen alles sinna.
Kas mõni valge mees saab veel sprindis parimatele vastu?
Arvan, et on mitmeid valgeid mehi, kes sellega hakkama saaks. Praegu on parim valge mees kahtlemata ameeriklane Kevin Little. Eelmisel aastal jooksis ta 200 meetrit 19,98ga, kuid Göteborgi MMi ajal kannatas vigastuste all ning sai ajaks vaid 20,16. Kui ta pääseb olümpiavõistkonda, pakub ta kindlasti konkurentsi.
Mida loodate Atlantast?
Loomulikult loodan anda endast parima ning kui ma pääsen finaali, on see hea. Kuid ei või ju iialgi ette teada - kõik parimad on seal koos. Otsustavaks saavad sajandiksekundid.
Jooksete Atlantas ainult 200 meetrit?
Jah, ma ei taha võistlust endale liialt raskeks teha. Pärast 100 m jooksu olen alati väga väsinud, kuid pärast 200 meetrit mitte kunagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO VISNAPUU
Esmaspäeval peetud Stanley karikavõistluste neljas finaalkohtumine venis tõeliseks hokimaratoniks - Colorado Avalanche alistas Florida Panthersi võõrsil alles kolmandal lisaajal jalgpalliskooriga 1:0. Finaalseeria võitis Avalanche kuivalt 4:0.
Maratonmängu ainsa värava viskas sakslane Uwe Krupp, kui mängitud oli ühtekokku 104 minutit ja 31 sekundit. See oli Kruppi neljas värav tänavustes play-offides ja teine finaalseerias. Enne jaanipäeval 31-aastaseks saava sakslase tabamust oli kumbki meeskond teinud teineteise väravale kokku 118 pealeviset, kuid edutult.
Viimati oli Stanley karikavõistluste finaalmäng veel pikemaks veninud 15. mail 1990 - Edmontoni Oilers viskas siis Bostoni Bruinsi vastu võiduvärava, kui kolmandast lisaajast oli kulunud 15.13.
Meenutame, et Avalanchei eelkäija Quebeci Nordiques tegi NHLis kaasa 16 hooaega (aastail 1979-1995), kuid ilma erilise eduta. Kohe, kui meeskond Denverisse kolis ja Colorado Avalanchei nime all mängima hakkas, jõudis ta aga Stanley karika võiduni.
«Ma ei tea, kuidas end praegu tunda,» hõiskas Avalanchei peatreener Marc Crawford. «Olen tõeliselt rõõmus väga paljude inimeste..., kõigi nende kuttide üle, kes on praegu meie riietusruumis,» lausus ta veidi pärast Kruppi võiduväravat. Esmakordselt Stanley karika võitnud Colorado Avalanchei tugitalad finaalseerias Florida Panthersi vastu olid eeskätt play-offide kõige väärtuslikumaks mängijaks (MVP) valitud meeskonna kapten Joe Sakic, puurivaht Patrick Roy ja ka Uwe Krupp.
Kõigepealt tuleks rääkida Sakicist, kes veetis Nordiquesis seitse aastat, ilma et tema meeskond oleks millegi erilisega hakkama saanud. Tänavustes play-offides viskas Avalanchei kapten 18 väravat, mis jääb liiga rekordile alla vaid ühe tabamusega. Lisaks andis ta veel 16 resultatiivset söötu, kogudes seega 34 resultatiivsuspunkti. «Mõistagi jääb see karikavõit mulle meelde kogu eluks,» lausus õnnelik Sakic.
Play-offide MVP auhind Conn Smythe Trophy oleks täiesti vabalt võinud minna ka Patrick Royle, kes tõrjus esmaspäeval kõik 63 «pantrite» pealeviset. Finaalseerias oodati väga Roy duelli Panthersi puurivahi John Vanbiesbrouckiga. Duellist midagi eriti välja ei tulnud (välja arvatud küll viimane kohtumine), sest Royl jätkus otsustavateks kohtumisteks lihtsalt kindlust rohkem. «Tahaksin tänada ka kõiki neid inimesi, kes toetasid mind Montrealis,» lausus Canadiensi ridades varem kaks korda Stanley karika võitjaks tulnud kogenud väravavaht ja lisas: «Ma ei taha sellega kedagi torgata.»
Uwe Kruppi võiduvärav on seda hinnatavam, et tavaliselt pole Avalanchei kaitseliinis mängiv sakslane just eriti agar väravakütt. Näiteks oma 11 NHLi hooaja jooksul on ta põhiturniiril visanud vaid 53 väravat. Tänavu oli Krupp lisaks veel hädas ka parema põlve vigastusega (alates läinud aasta 8. oktoobrist), mis ei lubanud tal sageli mängida. «Arst hoiatas mind hooaja alguses, et pead meeskonnast eemale jääma 10 - 12 kuuks, ja saad taas mängida alles järgmisel aastal...» meenutas sakslane pärast viimast finaalkohtumist heldinult. «Saavutasime sel hooajal siiski päris palju,» ütles «pantrite» puurivaht John Vanbiesbrouck, andes mõista, et ka finaalseeria kaotajaid ei tohiks täiesti ära unustada. «Me ei tohiks nüüd selle hooaja pärast olla pettunud. Astusime neile ju nii kõvasti vastu, kui suutsime.»
Vaatamata finaalseerias saadud kindlale 0:4 kaotusele, jättis Florida Panthers play-offide kolmes esimeses ringis endast mulje kui väga võitluslikust ja võidutahtelisest meeskonnast. «Jah, mul on raske olla mitte pettunud,» nentis «pantrite» peatreener Doug MacLean ja lisas: «Kuid samas, pärast endast viimasegi andmist selle hooaja igas mängus, võiksin millegi üle ka uhkust tunda.»
Tõdegem - MacLeani juhitud Panthers on NHLis kaasa teinud vaid kolm aastat ja jõudnud juba liiga absoluutsesse tippu. «Neil on olnud uskumatu story,» nentis ka Avalanchei peatreener Crawford. «Hoki on siin Lõuna-Floridas väga heades kätes.»
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996