Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ARIS JANSONS
,
Riia
Selle nädala lõpus, mil kolm Balti presidenti peaksid kohtuma USAs võtmaks vastu austust demokraatia õppimise eest, võivad Lennart Meri ja Algirdas Brazauskas naeratamist jätkata, nähes sama vana Läti nägu nende «troikas». Pole kohta kartustele Läti suhteliselt tundmatu raudse leedi ees. Pärast kaht tundi hääletamist Läti parlamendis jääb järgmine Läti riigi president «vanaks» ja tema perekonnanimi on Balti riikides tuntud sellest ajast, kui selles piirkonnas tekkisid iseseisvad riigid.
53 häält Guntis Ulmanise poolt kindlustamaks tema teist ametisolekuaega Läti presidendina polnud tegelikult midagi ootamatut. Juba eelmisel nädalal kinnitas 100 parlamendiliikmest 51 avalikult oma valmidust toetada teisipäevasel hääletamisel Ulmanist. See oli just piisav, mida ta vajas teiste kandidaatide kaugusse jätmiseks. Kuid just enne otsustavat hääletamist kütsid pingeid üles populistlik rahvaliikumine Latvijai (Läti Eest) ja pragmaatiline demokraatlik partei Saimnieks (Meister), väites, et presidenti ei valita esimeses voorus. Teisest küljest hakkasid parlamendi koridorides ringlema spekulatsioonid selle kohta, et Ulmanise toetajad võivad osutuda reeturiteks. Rohkem on olnud intriige 18. juuni enam meelt lahutavaks muutmiseks. Endine siseminister Janis Adamsons tsentristlikust parteist Latvijas celz (Läti Tee) üritas pressile rääkides teha suurt saladust sellest, kas ta võiks viimasel minutil esitada endist parlamendispiikerit Anatolijs Gorbunovsi viiendaks kandidaadiks. Pärast oluliste arengute analüüsi oodati, et isegi sellisel juhul lõpetaks Gorbunovs ise kandideerimise, omamata tugevaid garantiisid parlamendi toetuse kohta. Võib väidelda, kas Adamsons tegi sellise avalduse enda lõbustamiseks, või uurida oma parlamendikolleegide ja avalikkuse reageeringut. Igal juhul ei ilmunud Gorbunovsi nimi nimekirja. Ülejäänud kolmel kandidaadil lisaks Ulmanisele - parlamendi esinaisel Ilga Kreitusel (DP Saimnieks), doktorist ökoloogil Imants Liepal (Latvijai) ja vangistatud endisel kommunistliku partei esimesel sekretäril Alfreds Rubiksil - puudusid reaalsed väljavaated jõuda isegi pooleni vajalikust 51 häälest. Teisipäeval olid Ühtsuspartei hääled Ulmanisele otsustavad. Partei liider, endine sotsialistlik maaharija Alberts Kauls soovitas kaaslastel hääletada Ulmanise poolt, kelle poliitilised juured on Põllumeeste Liidus, mille asutas sõjaeelne president ja mis oli võrreldav Pätsi ja Smetona parteiga. Vaadates kolm aastat tagasi, võib nentida, et praegu 56-aastane Ulmanis valiti presidendiks tänu nostalgilistele mälestustele ja sugulusele kadunud Karlis Ulmanisega, sõjaeelse iseseisva Läti presidendiga. Ulmanisel polnud teisi prioriteete, ta oli enamikule rahvast tundmatu ja saavutas oma edu tänu koalitsiooni toetusele (Latvijas celsh ja Läti Põllumeeste Liidu fraktsioon). Alguses kutsus tema tegevus esile kohalike «kogenud» poliitikute iroonilisi naeratusi, kuid varsti muutis Ulmanise pidev kõrge reiting küsitlustes nad tõsiseks. Endine tarbijateenuste keskuse direktor Ulmanis üllatas neist paljusid, uurides põhjalikult avaliku arvamuse ja ajakirjanduse võimalikku reaktsiooni enne otsuste teatavakstegemist. Ajakirjanikud on osutanud sellele, et tema kõne stiil ja sõnastus on märkimisväärselt paranenud. Vastupidiselt arvamusele, et riigi presidendi volitused on napid ja et ta täidab peamiselt protokollilisi ülesandeid, tõestas valitsuskriis eelmisel sügisel, et stabiilse enamuse puudumisel parlamendis võib presidendi nominaalselt formaalne õigus peaministrit ametisse määrata isegi otsustavaks muutuda.
Vaadates Läti poliitilist lava, paistab, et Ulmanis pole tihti suuteline enda peale võtma poliitiliselt julgeid otsuseid. Kuid ei saa ilma kahtluseta öelda, kas see on negatiivne või mitte. Ainus juhtum, mil Ulmanis väljendas oma poliitilisi sümpaatiaid hoolimata objektiivsest reaalsusest ja riskides kaotada juunis oma kõrge ametipost, oli tema soovitus rahvuslik-konservatiivse liidu Tevzemei un Brivibai (Isamaale ja Vabadusele) liidrile Maris Grinblatsile asuda valituse etteotsa. Kas need olid emotsioonid või targad mõtted, kuid see otsus määras praeguse olukorra, mil Ulmanis võis arvestada 48 häälega Latvijas celshilt ja rahvusbloki fraktsioonidelt; oli vaja veel vaid kolm häält mujalt, et garanteerida tagasivalimine. Paljud lätlased mõtlevad, et Guntis Ulmanis on leidnud heakskiidetava tasakaalu riigivõimude vahel ja et on tähtis seda säilitada. Rahvusradikaalid peavad teda kahest kurjast väiksemaks, samal ajal kui ülejäänud kolmele kandidaadile vaatavad nad kahtluse või põlastusega (kommunistist fundamentalist Rubiks, endine kommunist Kreituse). 1993. aasta edutu riigikukutaja, vangistatud Alfreds Rubiks, võrreldes teisi presidendikandidaate, kritiseeris teravalt - kirja avaldas venekeelne päevaleht «Panorama Latvii» - Ulmanist ja Kreituset (nimesid ei mainitud) «lühikese mälu» ja «oma mineviku äralõikamise» eest, pidades silmas nende liikmestaatust ja -seisundit kommunistlikus parteis kuni 1989. aastani. See on huvitav, kuid inimesed ei mõtle Ulmanisest kui endisest kommunistist, sest tal polnud parteihierarhias kunagi mingit positsiooni. Riigi presidendi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, mis keskendus tema lapsepõlvele Siberis ja perekonna suhetele legendaarse presidendi Karlis Ulmanisega, on samuti suur osa tema humaansest imidzist.
Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et Guntis Ulmanis esindab edukalt riiki ja suudab enamikku inimesi panna uskuma oma aktiivsesse osalusse seaduste koostamisel. Tegelikult pole ta 1995. ja 1996. aastal esitanud ühtegi seaduseelnõu, 1994. aastal aga koguni kolm seaduseelnõu. Kuid seda fakti võib tõlgendada ka kui märki parlamendiliikmete professionaalsuse kasvust. Samal ajal tuleb parandada presidendikantselei juristide professionaalsuse taset: Ulmanisel on ainult üks spetsiaalne nõuandja seaduste tegemise alal. 1994. aastal saatis Ulmanis parlamendile tagasi kodakondsusseaduse, mis paralleelselt teiste meetmetega piirata uute ainult vene keelt kõnelevate kodanike hulga kasvu nägi ette tugevad aastased piirangud hulgale mittekodanikele, kes võiksid saada Läti kodakondsuse. Pärast uuendatud arutelu jättis parlament selle paragrahvi välja. Seega tuleb Ulmanist kiita optimaalse variandi eest - kummagi poole huve ei ohustatud. Üldiselt on praegune president olnud ehk liiga kokkuhoidlik, säästes oma põhiseaduslikku võimu. On vähe tehtud takistamaks erinevate võimutasandite kokkusulamist ja nende omavahelist muutumist. President ei saa olla ainus kõrge kohtunik riigisüsteemi harude üle, kuid ta saab tõsiselt mõjutada justiitssüsteemi harmooniat ja selle võimet harmooniliselt toimida. Nagu ütleb Viktors Avotinsh päevalehest «Neatkariga», oli Ulmanise üks hea külg tema võime mitte tekitada probleeme nomenklatuuri erinevate rühmade eliidi vahele (fraktsioonid, bürokraatia, partei poliitbüroo jne.).
Mis puutub välispoliitikasse, on Ulmanist, kes sattus oma esimesel ametisoleku ajal Riias võõrustama USA presidenti Bill Clintonit, peetud «100 % sündinud diplomaadiks», samas kui algul olid kohalikud poliitikud ja välissaatkonnad Riias hirmul, kas ta suudab Lätit esindada «vähemalt rahuldavalt ja mitte naeru põhjustades». Ausalt öeldes oleksid lätlased olnud oma ühiskonna demokraatliku iseloomu suhtes kindlamad, kui nemad ise, mitte 100 saadiku «eliitklubi», valinuks riigile presidendi. Muide, see on olnud Guntis Ulmanise endine poliitiline partei, Põllumeeste Liit, kes on teinud ettepaneku riigi presidendi rahvuslikeks valimisteks. Miljonite hääletajate kutsumine valimisbüroodesse maksakas tuhandeid kordi rohkem kui hääletavate saadikute lühiajalised manöövrid sama ehitise sees mõne tunni jooksul. Ja kui palju inimesi võiks öelda, et praegune kord on kõigi nende probleemide põhjus. Enamik Läti poliitilisi jõude ei poolda riigi presidendi otseseid valimisi. Nende seletus seisneb vajaduses ühtlustada presidendivõimu ja võimude jaotuse muutumine. Põhiseaduse muudatuste vastuvõtmine ähvardaks pikemaajalist protsessi.
Igal juhul pole Guntis Ulmanis häbistanud oma perekonnanime. Lätis on palju inimesi, kes mõtlevad, et võrreldes teiste praeguste kandidaatidega võidaks ta ka siis, kui riigi järgmise presidendi valiks rahvas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALLAN KASESALU
Moskva välispoliitilise mõtlemise korüfee Sergei Karaganovi juhitud Vene välis- ja kaitsepoliitika nõukogu avaldas hiljuti dokumendi pealkirjaga «Kas (Nõukogude) Liit taastub 2005. aastaks?». Miks just 2005? Autorite arvates on intuitiivselt selge, et just see aasta kujuneb verstapostiks integratsiooniprotsessidele endise N. Liidu territooriumil, kuna pärast seda aega on kas ühinemine või lagunemine omandanud oma lõpliku kuju.
Kahjuks ei argumenteerita George Washingtoni Ülikooli professori Volodõmõr Zviglyanichõi koostatud ülevaates kõnealuse dokumendi kohta rohkem nimetatud daatumit, vaid viidatakse ainult olemasolevale plaanile taastada liit selleks ajaks.
Karaganov on veel Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa Instituudi asedirektor ja tema välis- ja kaitsepoliitika nõukogu töötab Boriss Jeltsini otsese järelevalve all.
Nõukogu dokumendis (nimetagem seda lühidalt 2005) äratoodud N. Liidu taastamist takistavate faktorite hulgas märgitakse järglasriikide iseseisvusreferendumite ja Lääne vastuseisu kõrval ära USA, Hiina ja Türgi vastumeelsust Kesk-Aasia taasliitmise suhtes.
Samas tunnistatakse, et käesolev rahvusvaheline olukord (loe: jõudude tasakaal) praktiliselt välistab sundmeetodite kasutamise liidu taastamiseks.
Türgi ja USA suhtumises Kesk-Aasia vabariikide taasühendamisse ei teki ilmselt kahtlust, kuigi viimane näeb Venemaas sõjakat islamit ohjeldavat elementi ja suhtub liigagi leebelt Moskva jõupoliitikasse moslemite vastu (näiteks Tadzikistan ja Tshetsheenia).
Hiina kaalutlused on märksa keerukamad, kui arvestada «Xinjiangi separatismi», mille Peking lubas jõuga alla suruda. Arvuka moslemitest elanikkonnaga Xinjiangi provintsis, mis külgneb Kõrgõzstani ja Kasahstaniga, on viimasel ajal taaselustunud enesemääramispüüded.
Kui lisada siia Moskva ja Pekingi soojenenud suhted (enamik viimase rakettidest, kui mitte kõik, olevat suunatud USAle), siis pole raske mõista kahe suure naabri ühist probleemi «separatismi vaoshoidmisel».
Siiski kehtib Hiina mõistev suhtumine (millele aitas kaasa Moskva järeleandlikkus piiriküsimustes) ilmselt ainult Vene konstitutsiooniga kinnitatud territooriumi suhtes, mitte aga nn. lähivälismaal.
2005s on toodud ära ka N. Liidu taastamist kiirendavad faktorid, millest esimesena rõhutatakse liidu laialisaatmise ebaseaduslikkust.
Järgnevalt peetakse lääneriikide staabiilsust ebapüsivaks ja ennustatakse poliitilist segadust nendes maades 21. sajandil.
Olulise kiirendina nähakse ka vene keele püsivat rolli endise impeeriumi piirides, kus tugevneb veelgi slaavi (Vene, Ukraina ja Valgevene) ühendus.
Kesk-Aasiat liitva faktorina nähakse tugevnevat konfliktide võimalust selles piirkonnas, mis tõmbab Kasahstani ja Tadzikistani ise Moskva rüppe.
Huvipakkuvaim on kindlasti N. Liidu endiste vabariikide perspektiivid Karaganovi-klubi pilgu läbi. Tagantpoolt alustades näeme, et Eesti ja Leedu ühinemist peetakse ebatõenäoliseks, kuid Läti oma... väheusutavaks, kuid siiski võimalikuks!
Aserbaidzaani saatust seostatakse N. Liitu astumise seisukohast Kaukaasia olukorraga ja Ukrainaga, kes saab määravaks ka Moldova puhul.
Usbekistani, Turkmeenia ja Tadzikistani (ilmselt islamiopositsiooni võidu korral) peetakse enam-vähem tõenäolisteks ning Gruusiat, Kõrgõzstani ja Ukrainat (või vähemalt osa sellest) suure tõenäosusega liitlasteks, kuid siiski mitte päris kindlateks.
Kõige kindlamateks uue liidu liikmeteks peetakse Venemaad, Valgevenet ja Kasahstani, kellele lisandub peaaegu kindlalt ka Armeenia. Dokument paljastab ka Moskva Ukraina-strateegia, mis näeb ette selle riigi seadmist võimalikult suurde majanduslikku sõltuvusse, mis tagaks tema enam-vähem kindla liitumise.
Siiski ei looda Moskva saada kogu Ukrainat, vaid tema tööstuslikult arenenud ida- ja keskosa.
Ainsaks pääseteeks Ukrainale olekski Ida-Euroopa riikide mudel, mille kohaselt majanduslikud idasidemed vahetuks võimalikult kiiresti läänekaubandusega ning välisinvesteeringute suurendamise toel tõuseks majanduslikult jalule.
Kuivõrd tõsiselt suhtutakse Moskvas liidu rahumeelse taastamise plaanidesse, näitab kasvõi üks teine äsja päevavalgust näinud dokument Vene Föderatsiooni rahvusliku julgeoleku poliitika kohta aastatel 1996 kuni 2000.
Selles presidendi rahvusliku julgeoleku nõustajate grupi dokumendis tõstetakse esmakordselt Venemaa suhted SRÜ maadega tähtsamale kohale kui Läänega. Isolatsionistlikud meeleolud Euraasia südames tugevnevad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TARMO VIRKI, Helsingi
Suurtest raskustest hoolimata läheb Soome metsatööstusel ikkagi paremini kui on oodatud. Suurfirmade direktorid ootavad, et kasumid kasvavad veelgi. Spetsialistide arvates lootusi selleks ei ole.
Soome metsatööstuse kolm vägilast - UPM-Kymmene, Enso ja Metsä-Serla - tegid selle aasta esimese nelja kuuga märgatavalt parema tulemuse, kui spetsialistid olid ennustanud, kirjutab eilne «Helsingin Sanomat». Leht kiidab metsatööstust, mis on hoolimata maailmaturu kehvast seisust suutnud teha tublit kasumit. Töötajaid pole samuti vallandatud ega saadetud sundpuhkusele.
UPM-Kymmene tootis kasumit nelja kuuga 1,6 miljardit marka, mis on 400 miljonit vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Ka Enso kasum langes peaaegu sama palju: 1,18 miljardilt 800 miljonini. Metsä-Serla kasum langes veidi vähem kui 300 miljonit marka: 600 miljonilt 320 miljonini. Seega läks kolme suure kasumist selle aasta esimese nelja kuuga kaduma kokku üle miljardi marga. Masinad ei käi täie võimsusega nagu eelmisel aastal. Tänavu on paberimasinate võimsust vähendatud 80-90 protsendini.
Soome metsatööstuse tooteid müüakse peamiselt Euroopasse. Lääne-Euroopa väike majanduskasv ongi olnud kasumite kahanemise peamiseks põhjuseks. Lääne-Euroopa majanduse «uue tulemise» kohta on tehtud mitmeid ennustusi. Praegu paistab, et lähiaegadel suuremaid muutusi ala arengus ei ole oodata. Nüüd otsivad Soome metsafirmad kasvu võimalusi mujal, väljaspool Euroopat. Saematerjali ja vineeritööstus on eriti kannatanud Lääne-Euroopa aeglase kasvu tõttu, seal lihtsalt ei ehitata.
Kõik kolm suurfirmat seletasid kasumi kahanemist tselluloosi, kvaliteetpaberi ja saematerjali hindade langusega ja nõudluse vähenemisega maailmaturul. Tselluloosi hind on näiteks selle aasta esimese poolega kukkunud poole võrra. Eelmise aasta lõpus maksis tonn tselluloosi 1000 dollarit, nüüd veidi üle 500 dollari. Kvaliteetpaber on vedanud ka teiste paberitoodete hinnad madalamaks, allapoole on tuldud 25-30%. Kõikide toodete hinnad on langenud, peale ühe - ajalehepaberihind on tõusnud 3-10%.
Kõik kolm vägilast ootavad, et suvi tuleb tunduvalt kehvem, kui oli selle aasta esimene kolmandik. «Suvel võimsuse vähendamine jätkub, kuigi sundpuhkusele kedagi ei saadeta. Sügisel võimsust jälle kasvatatakse,» kinnitas Enso tegevdirektor Jukka Härmälä. Paremuse poole liikumine algab kõige varem sügisel. Kuigi ka selles kaheldakse. Näiteks UPM-Kymmene tegevdirektor Juha Niemelä ei julgenud aasta viimase kolmandiku kohta midagi öelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARKO MIHKELSON, Moskva
Venemaa kommunistide liider ja üks peakonkurente Venemaa presidendikohale Gennadi Zjuganov ütles oma eilsel pressikonverentsil, et end demokraatlikuks riigiks pidav Eesti ei andnud Venemaa kodanikele võimalust täita nende kodanikukohust, kuna Eesti võimud lubasid avada üksnes kolm valimisjaoskonda.
Viidates sellele, et Eestis ja ka teistes Balti riikides hääletas ligemale kaks kolmandikku valijatest tema poolt, ütles Zjuganov, et 107 tuhandest Eestis elavast Venemaa kodanikust sai hääletamas käia üksnes iga viies. Sellega andis ta justkui mõista, et lisaks Boriss Jeltsinile ustavatele jõududele takistasid tema toetuse suurenemist ka Eesti võimud.
Ta lubas presidendiks saades energiliselt kaitsta kaasmaalaste huve naaberriikides. Seejuures toetuks ta rahvusvahelisele õigusele ning kasutaks mõjutushoobadena poliitilisi ja majanduslikke samme.
Zjuganov näitas ajakirjanikele valimisbülletääne, mida Jeltsini pooldajad üritasid Doni-äärses Rostovis võltsinguteks kasutada. Seesuguseid, Jeltsini nime taha tehtud ristiga bülletääne olevat tema kaasvõitlejad avastanud üksnes Rostovi oblastis 400 000.
Kommunistide liider kohtus eile hommikul Jeltsini nõuniku ja julgeolekunõukogu sekretäri Aleksandr Lebediga. Zjuganovi sõnul räägiti riigi ja üksikkodaniku julgeoleku tagamisest. Zjuganov on kindel, et kuni kaks kolmandikku Lebedi valijaskonnast ei hääleta Jeltsini, vaid tema poolt. «Valijad ei ole pärisorjad, keda endaga kaasa võtta,» põhjendas oma seisukohta Zjuganov.
Zjuganov teatas taas, et on valmis laia koalitsiooni moodustamiseks, kuhu oleks asja kõigil, kes kogusid presidendivalimiste esimeses voorus üle ühe protsendi häältest. Usaldusväärsete allikate kohaselt on otsustatud, et Zjuganovi võidu puhul ei tohiks peaminister kuuluda kommunistlikku parteisse. Kommunistid võivad teha pakkumise Svjatoslav Fjodorovile, Grigori Javlinskile, Jegor Strojevile, Juri Luzkovile ja veel paarile tuntud poliitikule.
Neist kaks, Javlinski ja Fjodorov, kes said presidendivalimiste esimeses voorus kahe peale kokku üle kaheksa toetusprotsendi, on juba teatanud, et kutsuvad oma valijaid mitte hääletama Zjuganovi poolt. Seejuures ütles silmakirurg ja Riigiduuma saadik Fjodorov, et annab oma hääle Jeltsini poolt. Javlinski teeb lõpliku otsuse laupäeval, liikumise Jabloko erakorralisel kongressil.
Boriss Jeltsini poliitiline nõunik ja tema valimisstaabi liige Georgi Satarov ütles eile, et seekordsed valimised olid viimaste aastate ausaimad. Seejuures püüdis Satarov jätta muljet, et võltsimiskatseid tegid üksnes kommunistid. Eriti olevat raskusi maarajoonidega, kus inimeste poliitiline kultuur on väga madal ning mida omakorda püüavad oma huvides kasutada kommunistid.
Satarov ei varjanud, et Jeltsini meeskonna tähtsaimaks ülesandeks teises voorus on tagada inimeste maksimaalne osalus. «Mida vähem on valijaid, seda parem Zjuganovile. Mida rohkem, seda parem Jeltsinile,» võttis nõunik kokku otsustava valimisvooru põhiküsimuse.
Sotsioloogide ennustused suurest valimisaktiivsusest uinutasid Jeltsini valimisstaabi tegevuse ning seepärast püütakse enne teist vooru seda viga parandada. Satarov tõdes, et valimisstaabis ei tunta täit rahuldust, kuna võit jäi esimeses voorus saavutamata. Ta lisas, et teise vooru eel on ta mõõdukas optimist.
President Jeltsin teatas eile, et ei sõida Lyoni G7 tippkohtumisele, mis leiab aset 27.-29. juunini. Oma otsusest teavitas Jeltsin telefoni teel USA presidenti Bill Clintonit ja Prantsusmaa riigipead Jacques Chiraci. Jeltsin põhjendas tähtsa visiidi ärajätmist raske olukorraga kodumaal.
«Sellega, kes valitakse Venemaa presidendiks, otsustatakse ka Venemaa enda saatus. See aga omakorda peegeldub paljuski kogu maailmas,» ütles Jeltsin, kelle asemel sõidab Lyoni peaminister Viktor Tshernomõrdin.
Vladimir Zirinovski teatas eile, et teeb oma eelistuse teatavaks enne 3. juulit. «Ma esinen televisioonis ja raadios pöördumisega kogu meie rahva poole. Ma paljastan need, kelle vastu hääletan, ja nimetan need, kelle poolt ma hääletan ning kelle poolt kutsun üles hääletama Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liikmeid, oma poolehoidjaid ja kõiki, kes usub minusse,» ütles valimistulemustes pettunud Zirinovski.
Presidendivalimiste esimeses voorus kogus Zirinovski üksnes 5,7 protsenti häältest. Nii vähe toetust pole ta saanud ühelgi varasemal valimisel. Ka esimestel, 1991. aasta presidendivalimistel õnnestus tal uue tegijana koguda 7,8 protsenti häältest.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996