Jaan Rääts spordib muusikat kirjutades, Rongiõnnetusi saab vältida vaid raudtee tehnilise seisu pideva kontrollimisega, Mõnigi õnnetus on ära hoitud, Lilli ja Mõisaküla tolliametnikud tööle Iklasse, Venemaa kodanikud Eestis eelistasid kommunist Gennadi Zj

TIIT TUUMALU

Helilooja Jaan Räätsal on olnud sel aastal kaks esiettekannet - «Viiulikontsert» sakslase Florian Meierotti soleerimisel ja «Kaleidoskoopilised etüüdid» Saksa Ensemble Villa Musica esituses. Saksamaal ilmus äsja kaks CD-plaati Räätsa varasema loominguga. Üliharuldane, kui üht heliloojat austatakse tema teoste antoloogiaga, märgitakse sel puhul ühes Saksa plaadiajakirjas.

Mille kallal te praegu töötate?

Hetkel õieti mitte millegi kallal.

Miks? Kas ei jätku tellijaid?

Ma otsustasin pärast viimast esiettekannet veidi mõtteid koguda ja puhata. Lisaks olid mul muusikaakadeemias (Jaan Rääts on Eesti muusikaakadeemia kompositsiooniprofessor - TT) eksamid. Sel ajal ei tahagi eriti midagi luua. Aga üldiselt kirjutan ma vahetpidamata. Sest eks see ole ka omamoodi sport. Ei tohi vormist välja minna.

Nii et tööpuuduse üle te ei kurda?

Ei kurda. Võimalus kuulda oma teoseid väga heade interpreetide esituses ahvatleb pidevalt kirjutama. Uut teost ootab Viini Haydni Trio, plaanis on kirjutada kontsert kitarrile, järgmise aasta Eesti muusika päevadeks peaks tulema üks sümfooniline teos. Plaane jätkub.

Kas te olete nõus väitega, et eesti heliloojad eksisteerivad tänu välistellimuste olemasolule?

Et sellele vastata, peaks mul olema vastav ülevaade. Minu meelest on välistellimustega nii, et need interpreedid, kes tahavad teost saada, pole alati tellijad sõna otseses mõttes. Sest tellija maksab. Mozarti ja Beethoveni ajal oli küll nõndamoodi, et kes tellis, see ka maksis. Ainult et sel ajal olid tellijad väga rikkad inimesed.

Ja nüüd ei ole enam rikkaid tellijaid?

Mõned on, aga mina ei saa küll tahta, et iga interpreet teose eest maksaks. Ma arvan, et lihtsalt kirjutamise lõbu on ka midagi väärt.

Võin öelda, et minu põhisissetulek tuleb ikkagi töökohast, muusikaakadeemiast. Muidugi, järjest rohkem tasub lootma hakata ka autorikaitsele. Just varasema loomingu kaitsmatuse tõttu olen ma koos kolleegidega ilma jäänud välishonoraridest, mis ulatuvad miljonitesse kroonidesse. Eelmisest aastast olen erandkorras Saksa autorikaitse GEMA liige.

Kas te olete kirjutanud ilma tellimuseta, konkreetset interpreeti silmas pidamata, niisama sahtlisse?

Kui, siis ainult eelmises elus, ehkki ma eelmistesse ja tulevastesse eludesse ei usu. Ma ei usu ka, et keegi tahab lihtsalt niisama sahtlisse kirjutada. Ega see kirjutamine nüüd nii suur lõbu ka pole. See on ikka tohutu töö.

Aga noorpõlves?

Ei ole. Minu esimese teose, mis kandis pealkirja «Pildid pioneerilaagrist», ostis kultuuriministeerium 1949. aastal. Olin tollal veel Tartu muusikakooli õpilane. Mäletan, et mulle maksti 2000 rubla, mille eest sain osta endale ülikonna ja fotoaparaadi. See oli üldse esimene omateenitud raha. Tänu sellele teosele pääsesin ilma eksamiteta konservatooriumisse. Tõenäoliselt olen ma ainuke, kes on niimoodi vastu võetud.

Kui minna veel varasemasse aega, siis mäletan selgesti, et üldse oma elu esimese teose pealkirjaga «Valss klaverile» lõin juba 8-aastaselt ja nõudsin selle eest pere kokatädilt Marialt pannkooke.

Ajaloost on teada, et Mozart katkestas sümfoonia kirjutamise kohe, kui sai teada, et selle tellinud orkester on laiali läinud. Ta on ise öelnud, et teos peab tellijale istuma nagu rätsepa ülikond. Võõraste mõõtude järgi tehtud ülikond ei passi kellelegi teisele.

Teiega pole nii juhtunud?

Päris nii ei ole. Küll aga tellis Rostocki nonett kunagi minult teose, kuid läks enne esiettekannet laiali. Unustasin selle täielikult. Paar aastat tagasi avastas Olari Elts selle rahvusraamatukogust ja tõi ettekandele.

Aastakümneid tagasi sai Arbo Valdma kuidagi kätte «Kolmanda klaverikvinteti» käsikirja, mida ma ise olin ebaõnnestunuks pidanud ja kõrvale heitnud. Koos kolleegidega mängis ta selle salaja lindile.

Vihastusite?

Selles asi oligi, et ei vihastunud. Ma pean seda praegu üheks oma õnnestunumaks teoseks. Seda on mängitud USAs, Venemaal ja mujal, see on ka minu äsja ilmunud CD-plaadil.

Kui sageli te viibite oma teoste ettekannetel?

Välismaal üliharva, kodumaal alati.

Kas teose tellinud interpreet ei kutsu siis autorit esiettekandele?

Ma saan aru, et see oleks raske. Kellelgi pole ju eriti palju raha. Võiks ju ka ise pileti osta, aga see on tõesti kallis.

Tegelikult pole ettekandel viibimine mulle kunagi mingi eriline nauding, pigem ikka tohutu närvipinge. Vahel näen uneski, kuidas publik mind välja vilistab.

Ons ta siis seda teinud?

Ei. Kuid ma olen tundnud väga erinevat suhtumist. Ma pole kunagi tahtnud olla sahtlisse kirjutav avangardist, kes loodab mõistmisele sajandi pärast. Olen ikka tahtnud publikule meeldida, tegemata selleks siiski hinnaalandust. Kui helilooja ei saavuta kaasaegsete tunnustust, jääb ta ajaloos tundmatuks. Pseudofaktid kuulsate autorite mittemõistmisest nende eluajal on lihtsalt armsad legendid lihtsameelses kuulajas kaastunde esilekutsumiseks. Eriti tuntud on näiteks Mozarti vaesust kirjeldavad lood. Tema tegelikud sissetulekud olid viimasel Viini perioodil umbes 10-15 000 kuldnat aastas, mis ümberarvestatult Eesti kroonidesse on 5-8 miljonit. Vaid mõni Riigikogu saadik võiks nuriseda sellise sissetuleku üle.

Viimati olite välismaal esiettekandel ...

... 1993. aastal. Saksamaal mängiti väga edukalt minu «Trompetikontserti». Paar korda olen olnud ka «Kammerkontserdi» ettekandel. Seda on nii palju mängitud - minu teada juba rohkem kui 30 riigis -, et alati juures viibides oleks mul maailmale ring peale tehtud. Mõnes kohas oleks lausa tahtnud ettekandel olla, näiteks Iisraelis, kus seda mängiti hiljaaegu kaks aastat järjest Neeme Järvi ja Eri Klasi juhatusel, või 1991. aastal New Yorgi filharmoonikute kontserdil või eelmisel aastal Montreali festivalil või...

Kuidas te suhtlete teilt teose tellinud interpreediga?

Ma arvestan interpreedi omapära ja soovidega. Ma annan muusikule suure vabaduse, mulle ei meeldi väga täpsed ettekirjutused. Tavaliselt annan interpreedile noodi kätte ja järgmine kord kohtume alles kontserdil.

Vahel on seetõttu olnud ka naljakaid üllatusi. Mäletan, et üks Läti klaveriduo salvestas plaadile minu «Marginaalid kahele klaverile». Salvestamisel selgus, et üks aeglasena mõeldud osa oli muudetud kiireks. See oli nii efektne, et ma ei hakanud vahele segama.

Üldiselt olen ma alati arvanud, et 50% teosest on minu ja teine 50% interpreedi looming.

Oletame, et teilt tahab teost interpreet, kes on teile täiesti tundmatu?

Kõigepealt tahan temaga tutvuda, kuid me ei pea just silmitsi kohtuma. Näiteks saksa trompetivirtuoos Reinhold Friedrich, kes tahtis trompetikontserti, saatis mulle oma CD-plaate, et ma saaksin teada, kuidas ta mängib.

Kuidas sobib teile kindlaks tähtajaks kirjutamine?

Väga hästi. Mina kirjutan ühe väga hea Parkinsoni seaduse järgi, mis ütleb, et iga töö nõuab nõnda palju aega, kui on selleks antud. Kui on kiire, kirjutan kiiresti, kui aega rohkem, kasutan selle maksimaalselt ära. Selle juures on ometi tunne, et üks päev jääb puudu. Aga see on vist iga tööga nii.

Näiteks «Kolmanda sümfoonia» kirjutasin nii, et Roman Matsov kutsus mind ükskord kõrvale - töötasin tookord raadios helirezhissöörina - ja ütles: «Seltsimees Rääts. Mul oleks tarvis 1. oktoobriks teilt üks sümfoonia. Kas te olete nõus kirjutama?» Mina olin loomulikult nõus, kuigi jutuajamine oli septembri alguspäevil. Teos sai täpselt tähtajaks valmis. Seda kiiruga sündinud teost on saatnud tänini edu.

Aga kuhu jääb inspiratsioon?

Inspiratsioon on osa professionaalsusest. See peab tulema siis, kui on vaja teost. Ja kui ma ei ole selleks suuteline, pole ma helilooja, vaid diletant.

Minu inspiratsiooniallikas on kogu maailmas loodud muusika ja sellest juba puudust ei ole. Mul on tõenäoliselt üks suurimaid plaadikogusid Eestis, kust ei puudu ka väga haruldane muusika, näiteks Jaapani oma. Inspireerib ka levimuusika, mis väljendab kuulaja emotsionaalseid ootusi ja vajadusi. Mind on sageli peetud vaid tõsise muusika esindajaks, kuid ma kinnitan, et elasin võrdselt kaasa nii Maarja-Liis Ilusa ja Ivo Linna kui Hanna Heinmaa fantastilisele esinemisele.

Kas sõnapaar «ajahätta sattumine» on teile tuttav? See, et korraga on käsil mitu asja ja kõik on tarvis kiiresti valmis saada?

Selliseid olukordi on olnud küll. Varem, kui ma kirjutasin filmimuusikat, olid väga ranged tähtajad. Helilooja on ju viimane, kes hakkab tööle. Kord oli vaja kirjutada ühe päevaga 20 minutit muusikat. Hommikul hakkasin tegema, õhtul oli juba lindistamine.

Üldiselt olen ma aga selline helilooja, kes on püüdnud kirjutada korraga vaid üht teost. Varem, kui mul oli käsil mõni suurem ja aeganõudvam töö ja elamiseks oli vaja raha, kirjutasin suurvormi kõrval niiöelda soojenduseks väikeseid klaveripalasid, mis hiljem koondusid tsükleiks. Need müüsin ära ja sain sel viisil elamiseks ja sümfoonia jätkamiseks raha.

Mitme teose kohta võite öelda, et need on läinud aia taha?

Aia taha läinud teosteks loen neid, mida keegi pole tahtnud juba aastakümneid mängida. Neid on palju, aga mul on ka väga palju teoseid, üldse ligemale sada oopust. Mind lohutab Eri Klasi väide, et helilooja on oma ülesande täitnud, kui autori elab üle vähemalt üks teos. Tahan veel kaua elada ja kõvasti tööd teha, et selline teos luua. Kui seda muidugi seniste tööde seas veel ei leidu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS PAET

RE Eesti Raudtee kvaliteedidirektor Ivan Kappanen ütles kolmapäeval Tallinnas Balti jaamas suhteliselt õnnelikult lõppenud rongiõnnetusest rääkides, et arvestades raudtee tehniliselt kehva seisu ning puudulikku finantseerimist, saab edasisi võimalikke õnnetusi vältida vaid raudtee tehnilise olukorra pideva kontrollimise ja rongiliikluse piirangutega.

Ivan Kappanen ütles «Postimehele», et kolmapäeva keskpäeval Tallinna Balti jaama sissesõidul juhtunud õnnetuses Sheshtokai-Tallinna reisirongiga Balti Ekspress jooksis rööbastelt maha vedur, vagunid jäid rööbastele. Kappaneni kinnitusel vedur haagisest lahti ei tulnud. Rongis oli umbes 50-60 reisijat.

Rongiiiklus oli häiritud Tallinna-Pääsküla suunal kella 16.08ni. «Kõik tööd lõpetati ja rongiliiklus taastati kell 20,» lisas Kappanen. «Seega kella 16.08ni rongid Talllinna sellest suunast ei saabunud, rongide asendamiseks organiseeriti bussiliiklus.»

«Kella 16 ja 20 vahel rongiliiklus toimis, aga kuna kahest teest töötas üks, siis sõitsid rongid suure hilinemisega ja sõiduplaani täitmisest ei saanud rääkidagi,» ütles Kappanen.

Kappanen ütles, et rongiliikluse kiiret taastamist raskendas raudtee kohal olev elektrikontaktvõrk. «Vedur kaalub 130 tonni ja selle rööbastele tõstmine võttis aega.»

Kappaneni sõnul pole õnnetuse lõplik põhjus veel selge, kuid tegemist on tehnilise rikkega. «Pöörang oli oluliselt kulunud. Pööranguid oleks üldse vaja vahetada, kuid on vaja teha üsna suuri kulutusi, et välja vahetada kõik, mis oleks vaja. Ja seda peab tegema küllalt kiiresti,» rääkis Kappanen.

Kappaneni kinnitusel on Balti jaamas suur liiklusintensiivsus ja pöörangud kuluvad üsna kiiresti. «Antud pöörang oli töös kaks aastat, seega kulus see võrdlemisi kiiresti.»

Kappaneni selgitusel sõltub pöörangu vastupidavus selle kasutamise intensiivsusest. «See võib olla 50 aastat, kui keegi ei sõida. Suure liiklusintensiivsuse puhul võib pöörang vastu pidada vaid kolm või viis aastat,» ütles kvaliteedidirektor. Vastuseks küsimusele, milline on garantii, et edaspidi midagi sellist või veel õnnetumat ei juhtu, ütles Kappanen: «Finantseerimine on puudulik ja jääb selliseks nähtavasti veel mõneks ajaks. Kui selline olukord on nagu on, siis tuleb kõiki seadmeid ja rööbasteid pidevalt kontrollida ning piirata liiklust, arvestades raudtee tehnilist seisu. Seda me püüamegi teha ja see on ära hoidnud üsna palju sellist, mis kolmapäeval juhtus. Aga mõnikord jääb ikkagi midagi tegemata või spetsialistid ei oska anda hinnangut, näiteks millist kiirust võiks rakendada.»

Kolmapäeval juhtunud õnnetuse paigas võiks Kappaneni sõnul kiirust vähendada 15 kilomeetrini tunnis, aga lubatud oli 25 kilomeetrit tunnis. «Sel juhul võibolla seda poleks juhtunud.»

Kappanen ütles, et Balti Ekspress sõitis õnnetuskohal pisut üle 20 kilomeetri tunnis. «Nii et vedurimeeskonnale mingeid pretensioone ei ole. Ka veduril ei olnud mingeid tehnilisi kõrvalekaldeid,» lisas Kappanen.

Kvaliteedidirektori sõnul said kolmapäevases õnnetuses kannatada pöörang ja vedur. «Vedur ei vaja depooremonti, asja saab korda jooksva remondiga. Ka pöörangut pole vaja täielikult välja vahetada,» ütles Ivan Kappanen.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS PAET

Lilli piiritollipostist öeldi eile «Postimehele», et kõik viis Lilli ja ka kõik viis Mõisaküla tolliametnikku asuvad esmaspäevast ajutiselt tööle Ikla piiritollipostis.

Lilli piiritollipostist öeldi, et esmaspäevast asuvad kõik viis Lilli ja kõik viis Mõisaküla tolliametnikku tööle Ikla piiritollipostis. Mitut Ikla piiritolliposti ametnikku kahtlustatakse seotuses maksupettuste, salaviinaäri ja korruptsiooniga.

Lilli tollipostist öeldi eile, et esmaspäevast tolli töö Lillis ja Mõisakülas sisuliselt lõpeb. Läti pool sulges oma tollipunkti Lillis juba eelmise aasta oktoobris, ka Mõisakülas on Läti oma tolliposti sulgenud.

Pärnu tollipunkti peainspektor Arnold Kobin ütles, et kuulis Iklasse teiste tollipostide ametnike toomisest esmakordselt «Postimehe» ajakirjanikult. «Praegu on meil kohad Iklas põhiliselt kaetud, välja arvatud nende kohad, kes on vahi all,» rääkis Kobin.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Eestis olevad Venemaa kodanikud andsid oma hääle presidendivalimiste teises voorus enamasti kommunistide liidri Gennadi Zjuganovi poolt.

Venemaa Tallinna saatkonna pressiatashee Andrei Jakushev ütles «Postimehele», et kokku käis Eestis Vene presidenti valimas 21 649 kodanikku, mis ei ole oluliselt vähem kui presidendivalimiste esimeses voorus 16. juunil. Siis käis valimiskastide juures 23 405 Venemaa kodanikku.

Senise presidendi Boriss Jeltsini poolt hääletas 4427 inimest ehk 20,45 protsenti. Gennadi Zjuganovi toetuseks andis hääle 16 691 ehk 77,10 protsenti valijaist. Ülejäänud hääletasid mõlema kandidaadi vastu.

Jakushev kinnitas, et valimised kulgesid Eestis rahulikult, mingeid intsidente polnud.

«Kuna inimesed jaotusid ühtlaselt kogu valimispäevale, ei olnud ka järjekordi,» sõnas Jakushev. Eestis oli avatud 9 valimisjaoskonda - Tallinnas ja Narvas kummaski neli ning Tartus üks.

Küsimusele, miks andsid siinsed Vene kodanikud oma eelistuse just kommunistile, vastas Jakushev, et inimesed ei ole tõenäoliselt rahul asjade praeguse seisuga, selle abi mahuga, mida osutab neile Venemaa kaasmaalaste toetamise programmiga.

«Enamik valimas käinutest on pensionärid või pensionieelikud ja nemad tunnevad end kõige rohkem kannatajatena viimaste aastate reformide ajal. Nad elavad raskelt läbi otsesidemete kadumist Venemaaga ja see vajutab pitseri nende valikutele,» selgitas Jakushev.

Vene presidendivalimiste esimese voorus jagunesid Eestis hääletanud Vene kodanike hääled järgmiselt: Gennadi Zjuganov 14 557 häält (62,74 protsenti), Aleksandr Lebed 3491 häält (15,05 protsenti), Boriss Jeltsin 2641 häält (11,38 protsenti), Grigori Javlinski ja Vladimir •irinovski said Eestist võrdselt 1022 häält (4,4 protsenti). Teised kandidaadid said Eestis alla ühe protsendi häältest.

Vene saatkonna väitel on Eestis Venemaa kodanikke umbes 107 000.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT

Kolmapäeva õhtul kella seitsme ja poole kaheksa vahel põgenes Viljandi vanglast seitse 16-18-aastast süüdimõistetut. Enne vabadusse pääsemist vigastasid kurjategijad raskelt vangla üht mees- ja üht naistöötajat. Sama päeva hilisõhtuks oli politsei tabanud neli põgenenud vangi. Eile keskpäeval tabati viies.

Viljandi vanglas kannavad kuritegude eest karistust kuni 20-aastased noored. Vangla direktor Rein Teder ütles «Postimehele», et viis noort vangi olid mõistetud süüdi varavastastes kuritegudes, üks vang vägistamises ja üks tapmises. Ta kinnitas, et vägistaja ja tapja tabati sama päeva õhtul.

Eileõhtuse seisuga on veel vabaduses I.K. (s. 1978) ja korea rahvusest Pavel Jefimov (s. 1978), kes mõlemad on toime pannud varavastased kuriteod. Riigi täitevameti andmeil olid mõlemad ka varem tingimisi karistatud ning kandsid nüüd karistust kriminaalkoodeksi mitmete paragrahvide järgi.

K. karistus oli kokku 2 aastat ja 11 kuud vabadusekaotust (vabanemisega 1998. aasta augustis) ning Jefimovil 4 aastat ja 6 kuud (vabanemisega 1999. aasta mais). K. viimane elukoht oli Tallinnas Ümera 11-171, Jefimovil Jõhvis Hariduse 8-79.

Viljandi politseiprefektuuri abiprefekt Ester Tehu ütles «Postimehele», et kõik seitse noort kurjategijat olid omavahel heades suhetes, moodustades vanglakeeli öeldes nn. perekonna. Tehu märkis, et põgenemispäeva õhtul kurtsid kõik seitse halva tervise (põhiliselt hambavalu) üle ning vanglatöötajad viisid nad meditsiiniosakonda, kuhu ühel vangil õnnestus kaasa võtta kuskilt hangitud raudkang.

«Miks neid eelnevalt läbi ei otsitud ja miks ei äratanud kahtlust, et korraga jäävad haigeks kõik seitse heas läbisaamises vangi, seda ma ei tea öelda. Sellele peab vastama täitevamet, kelle haldusalasse vangla kuulub. Samuti oskavad nad ehk öelda, miks polnud trellid nõuetekohaselt akende ees, nii et need painutamisel järele andsid,» rääkis Tehu.

Riigi täitevameti peadirektor Heikki Sikka ütles «Postimehele», et põgenema pääsenud vangide pärast ei saa praegu kellegi otsest süüd välja tuua. «Põhimõttelist viga ei ole tehtud. Kuidas vangidel põgenemine õnnestus, ongi probleem, millele peame vastuse leidma. Ma ei tahaks sellest praegu rääkida, sest juurdlus peab näitama selle olemuse,» märkis ta, lisades, et kurjategijail õnnestus vanglatöötajad üle kavaldada.

Viljandi politsei andmeil viidi vangid vangla meditsiiniosakonda samal õhtul veidi enne järgnenud põgenemist. Seal tungisid vangid kallale peatselt 60-aastaseks saavale meditsiiniõele, kellele nad lõid raudkangiga pähe. Samuti ründasid nad 55-aastast meest, vangla valve- ja järelevalve inspektorit. Naisele tungiti ootamatult kallale kabinetis, mehele löödi selja tagant pähe kabineti ees olevas koridoris. Seejärel lohistasid kurjategijad teadvuse kaotanud vanglatöötajad lähedalolevasse riietusruumi ja lukustasid ukse.

Ester Tehu märkis, et mõlemal kõnealusel vanglatöötajal on pikajalised politseitöö kogemused, naisterahvas on kaua töötanud ka meditsiinis. «60-aastane võib kõlada küll vanana, kuid ta on äärmiselt nooruslik ja vitaalne naine,» nentis Tehu.

Mõlemad vigastatud viidi Viljandi haiglasse, kus nad paigutati kirurgiaosakonda. Haigla neuroloog Ilmi Kaseväli ütles «Postimehele», et mehe vigastused on ülirasked ja naisel rasked. Mehel on koljupõhimiku murd, naisel ajupõrutus.

Kaseväli märkis, et kui patsientidel tüsistusi ei teki, siis vajab mees haiglaravi kolm-neli nädalat, naine kaks nädalat. Kaseväli lisas, et nii mees kui naine on teadvusel. Olles kaks vanglatöötajat tegutsemisvõimetuks muutnud, põgenesid vangid läbi akna, mis asub teisel korrusel.

Kurjategijad purustasid klaasi, painutasid alla kaks trelli, misjärel moodustus umbes 30x40 cm suurune ava ning pugesid sealt välja. Toetuda sai akna all olevale aknalauale.

Nagu Viljandi abiprefekt Ester Tehu ütles, hüppasid vangid edasi paari meetri kaugusel olevale telliskivimüürile ning laskusid maapinnale. Kolm meetrit kõrgel müüril oli omakorda poolteise meetri kõrgune okastraadiga võrkaed, mis vangide raskuse all järele andis ja madalamaks paindus.

Vabaduses, müürist paari-kolmekümne meetri kaugusel asub bensiinijaam, kohe müüri lähedal kõnnitee.

Ester Tehu ütles, et pärast seda, kui juhuslik mööduja oli müüril ukerdavaid vange märganud ja sellest politseid informeerinud, käivitus üle-eestiline politseioperatsioon.

Politsei tabas esmalt ühe vangi, siis veel ühe, siis kaks ning seejärel järgmisel päeval viienda vangi. Esimesed neli põgenenut tabasid politseinikud vabas looduses Viljandi piiri lähedal suunaga Tartu poole, viienda leidsid Viljandist paarikümne kilomeetri kaugusel Põltsamaa poole magamas ühes saunas.

Kahe vabaduses oleva vangi otsimine jätkub.

Viljandi vangla direktor Rein Teder lisas, et Viljandi vanglast on ka enne ära põgenetud. Viimati põgenes tema sõnul üks süüdimõistetud nooruk sealt mullu suvel, kuid tabati siiski mõne aja möödudes.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Tartu nõndanimetatud korteripesu kriminaalasja eeluurimine on lõppenud, viiele inimesele on esitatud süüdistus. Praegu tutvuvad süüdistatavad 23 köites oleva ligi 7000-leheküljelise toimikumaterjaliga, mis võib aega võtta ligi kaks aastat.

Tartu uurimisbüroo vanemuurija Viivika Kuusk ütles «Postimehele», et munitsipaalettevõtte Tartu Kinnisvara endisele direktorile Allen Alletile on esitatud süüdistus riisumises ja ametiseisundi kuritarvitamises. Tartu linnavolikogu endist revisjonikomisjoni esimeest firma Alver Aria juhti ja omanikku Alver Ariat süüdistatakse riisumises ja raamatupidamisandmete moonutamises, sama firma aseesimeest Andrus Aukustit süüdistatakse samuti riisumises ja raamatupidamisandmete moonutamises ning kelmuses.

Vandeadvokaat Mare Lauri süüdistatakse kelmuses ja dokumentide võltsimises. Esmakordselt Eesti uuemas ajaloos on vandeadvokaadile esitatud kriminaalsüüdistus. Advokatuuri juhatus on peatanud Mare Lauri tegevuse vandeadvokaadina, kuni pole võetud vastu uut otsust, mis tehakse johtuvalt talle esitatud süüdistuses tehtud jõustunud kohtuotsusest.

Süüdistatavate hulgas on ka Luunja endine vallavanem Kaljo Pung, kellele heidetakse ette ametialast lohakust. Ükski viiest süüdistatavast ei ole end süüdi tunnistanud. Uurija sõnul soovinuks ta esitada süüdistuse ka Luunja valla elamu–kommunaalnõunikule Kaja Pillessaarele, kuid Luunja vallavolikogu ei andnud selleks nõusolekut.

«Asi on selles, et vallavolikogu on Kaja Pillessaare valinud Tartu maakohtusse kaasistujaks. Vastavalt seadusele võib kohtukaasistujat volituste kehtivuse ajal kriminaalvastutusele võtta teda valinud kohaliku omavalitsuse esinduskogu koosseisu enamuse nõusolekul. Luunja vallavolikogu vastavat nõusolekut ei andnud. Seetõttu ei ole ma saanud Pillessaarele esitada ka süüdistust ning ta on kriminaalasjas siiani tunnistaja,» selgitas uurija Viivika Kuusk.

Uurija rääkis ka, et seaduse järgi võib kohtukaasistuja volituste ennetähtaegseks lõpetamiseks kohaliku omavalitsuse esinduskogule teha ka vastava kohtu esimees.

«Tartu maakohtu esimees Donald Kiidjärv vastas minu sellekohase kirja peale, et kuna Kaja Pillessaar ei ole esitanud avaldust lõpetada omal soovil kaasistujaks olemine ja kuna see ei ole kohtu esimehe otsustada, siis seetõttu ei pidanud ta õigeks sisuliselt teist korda volikogu ees nimetatud küsimust tõstatada,» rääkis Kuusk.

Ta lisas, et Kiidjärve kirjas sisaldub arvamus, mille kohaselt on tegemist pigem eetika valdkonda puutuva probleemiga, ja kinnitus, et kaasistujate volitused lõpevad 1998. aastal. Uurija Viivika Kuuse sõnul oli Tartu korteripesu mehhanism järgmine: korteri tegelik ost–müük varjati varitehingutega, see vormistati korterivahetusena. Nii välditi vaheraha maksmist, sest vastavalt Tartu linnavalitsuse määrusele pidi laekuma Tartu eluasemefondi arvele 35 protsenti asustamistasust (enne 15 protsenti) ja vahetuse korral 4 protsenti eluruumi maksumusest.

«Kui nüüd näiteks Alver Aria firma poole pöördus inimene, kes soovis osta korterit Tartus, siis kõigepealt soovitati tal osta odav pind Luunjasse, selle kohta vormistati ka leping ja selle Luunja valda ostetud korteri niiöelda vahetas inimene juba valla nõusolekul Tartusse. Tegelikult ta ostis selle korteri.

Kõik maksud aga maksti mitte ostu–müügitehingu,lk vaid vahetuse pealt.

Uurija sõnul johtub Tartu Kinnisvara endisele direktorile Allen Alletile esitatud süüdistus asjaolust, et ta ei kontrollinud firma kaudu vormistatavate ostu–, müügi– ja vahetustehingute sooritamiseks nõutavate dokumentide olemasolu ja õigsust.

Viivika Kuusk ütles, et Tartu Kinnisvaral oli leping firmaga Alver Aria ja selles oli ka punkt, et firma, mis kogub kokku dokumendid, vastutab ka nende õigsuse ja olemasolu eest. Seega oleks pidanud Alver Aria firma nii Alver Aria enda kui aseesimees Andres Aukusti isikus kõike kontrollima, kuid sellest nõudest ei peetud kinni.

Uurija väitel puudus firmas Alver Aria sisuliselt raamatupidamine ja praegu on seetõttu väga raske öelda, kes täpselt rahaasjadega tegeles. «Alver Aria suhtles ka vahetult Luunja vallaga. Ta kasutas ära oma tutvust vallavanem Kaljo Pungaga ja sõlmis vallaga koostöölepingu,» rääkis uurija.

Ta lisas, et toonasele vallavanemale pannakse süüks ametialast lohakust, sest «ta usaldas pimesi Alver Ariat ja ei kontrollinud neid dokumente, kuhu ta alla kirjutas, samuti ei pidanud Pung kinni nendest tingimustest, mida Luunja vallavolikogu oli kehtestanud ühe või teise tehingu reguleerimiseks.

Vandeadvokaat Mare Lauri kelmus seisnes uurija väitel selles, et vahendades korterivahetusena tegelikke ostu-müügitehinguid ei andnud ta korteri müüjale edasi kogu raha, mis ta oli ostja käest saanud.

«Laur on ka dokumente võltsinud. Kuna tal oli vaja ostu–müügitehing vormistada vahetusena, siis selleks tuli koostada fiktiivseid üürilepinguid,» ütles Viivika Kuusk.

Mis puutub kommunaalnõunik Kaja Pillessaarde, siis uurija sõnul on ta toime pannud ametialase lohakuse tunnustega teo, kuid eespoolkirjeldatud põhjusel ei ole olnud võimalik talle süüdistust esitada.

«Vallavolikogu oli Pillessaart volitanud vormistama ostu–müügi ja vahetustehinguid, kuid ta ei kontrollinud samuti dokumentide olemasolu tehes koostööd Alver Ariaga. Pillessaare tegevuse tõttu on tekkinud Tartu linnale kahju 175 269,85 krooni,» kinnitas uurija.

Uurija sõnul on kriminaalasjas kuus kannatanut, kes on ühtlasi ka tsiviilhagejad ning tsiviilhagi esindaja Tartu linna poolt. Linnavalitsuse nõue on 1181444,15 krooni. Et eeluurimine on lõppenud, algas süüdistatavate tutvumine toimikumaterjalidega, kuid see katkes peatselt, sest Alver Aria esitas taotluse, et talle tehtaks kohtumeditsiiniline ekspertiis, millise taotluse uurija ka rahuldas.

«Aria ütles, et tema nägemine on nii halb, et ta ei saa lugeda rohkem kui kümme või 20 lehte päevas, sest silmade pingutamisel hakkab teda vaevama tugev peavalu,» selgitas uurija.

Üleeile algas aga toimikutega tutvumine taas, sest ekspert edastas seisukoha, et meditsiinidokumentides sisalduvate andmete põhjal võib arvata, et Alver Aria peaks suutma iseseisvalt toimikumaterjalidega tutvuda, kuigi ei saa eitada, et tal võivad silmade pingutamise järel vaevused tekkida. Olemasoleva materjali põhjal ei osanud ekspert vastata, kui kaua võimaldab Aria seisund lugeda käsi– ja masinkirjas tekste. Arial on diagnoositud tugev lühinägelikkus.

Kriminaalasi munitsipaalettevõttes Tartu Kinnisvara tehtud ebaseaduslike korteritehingute ehk nõndanimetatud korteripesu asjaolude selgitamiseks algatati 1994. aastal.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANNIKA PÄRNAT

Pühapäeval Pärnus raske seenemürgistuse saanud noorpaari seisund on tänaseks stabiliseerunud. Riigi tervisekaitseameti hügieeniosakonna juhataja Aino Kerde ütles «Postimehele», et tõsiseid sel hooajal korjatud seente põhjustatud mürgistusi pole neil varem registreeritud.

Raskest seenemürgistusest paranevad 19-aastane naine ja 23-aastane mees on ravil Pärnu haigla nakkusosakonnas.

Nakkusosakonna peaarst Krista Jaago ütles «Postimehele», et noorpaar oli söönud Pärnu kesklinnast Koidula monumendi lähedusest korjatud seeni. Kümme minutit pärast praetud seente söömist tekkis iiveldustunne. Ohtu aimates kutsusid nad endil esile oksendamise ja helistasid välja kiirabi. Haiglas tuli naine ohtliku seisundi tõttu paigutada intensiivravi osakonda. Haigetel esinesid nägemishäired, naise keha oli kaetud külma higiga, vererõhk langes ja jäsemed muutusid siniseks.

Tänu kiirele ja õigele tegutsemisele paranesid noored kiiresti ning loodetavasti tüsistusi ei teki, ütles Jaago. Tema sõnul selgitasid Pärnu loodusmaja spetsialistid välja, et söödud seeneliigiks oli punakas narmasnutt, mis on väga mürgine ning Pärnus haruldane.

Krista Jaago ütles, et raskeid seenemürgistusi on üldiselt harva, tema teab üht kümne aasta tagust mürgistusjuhtu, mis lõppes surmaga. Kui tekib kahtlus söödud seente kõlblikkuse kohta, tuleb kohe kutsuda välja kiirabi ning püüda haigel esile kutsuda oksendamine, ütles Jaago.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SIIM KALDER

Eile öösel leiti Tartust Arhitekti tänavast suur kogus salaviina. Viina päritolu ja omanik on teadmata, laadung ootab omanikku politseis.

Südaöö paiku märkas möödakäija Arhitekti tänavas garaazhiukse kallal õiendamas kaht kahtlast meest. Kohale kutsutud kiirreageerijad leidsid eest lahtise ukse ja selle tagant garaazhist üle saja kasti liitriseid viina- ja piiritusepudeleid, mis vedelesid päevinäinud sinise zhiguli ümber kastides ja karpides. Peale selle seisis nurgas 250-liitrine alkoholi täis plastmassvaat.

Auto numbri järgi otsiti üles garaazhi omanik, kes aga viinast midagi ei teadnud ja väitis politsei pressiesindaja Peeter Rehema sõnul, et garaazh kuulub ta sõbrale Sashale, kelle perekonnanime ja aadressi ta ei tea. Auto olla küll tema oma, aga ei sõitvat juba aasta ja seisvat kasutult. Garaazhi võti olla samuti Sasha käes.

Politsei viis mitu autotäit kanget kraami arestikambrisse hoiule, kus see ekspertiisi ootab.

Rehema ütles, et viinapudelite seas polnud selliseid marke, mille sissevedu Eestisse lubatud oleks. Sellegipoolest võib viinalaari omanik mõjuva tõestuse toomisel kraami tagasi saada, sest selle päritolu pole veel kindlaks tehtud. Politsei palub viina omanikul pöörduda Veeriku politseisse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KLAAS

Nõukogude võimu ajal põranda all tegutsenud Venemaa Tõelise Õigeusu Kiriku (nn. katakombikirik) sinodi esimees, Moskva ja Kolomna piiskop Joann pöördus Eesti suursaadikule Vene Föderatsioonis Mart Helmele adresseeritud ja 19. juuniga dateeritud kirjas Eesti rahva ja valitsuse poole palvega aidata Eestisse emigreeruda soovivaid vaimulikke ning koguduseliikmeid varjupaigaga, sest Venemaal ei lasta nende kirikul tegutseda ja nende vaimulikke ning koguduseliikmeid mõnitatakse.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori Andres Kollisti sõnul pole Eestis veel põgenikeseadust, kuid Eesti elamisluba saavad taotleda kõik inimesed maailma mis tahes punktist. Kollisti sõnul on elamislubasid humaansetel kaalutlustel varemgi antud. EAÕK sinodi II sekretäri Henn Tosso sõnul annaksid nad Venemaal tagakiusatavatele õigeusklikele suurima heameelega kirikuhooneid kasutada.

Vastuseks «Postimehe» küsimusele, kui paljud Venemaa Tõelise Õigeusu Kiriku liikmed taotlevad Eestis asüüli, vastas kiriku püha sinodi sekretär, ülempreester Aleksandr Sergejev, et see arv pole tänaseks selge. «Saadikule saadetud kirjaga taheti eelkõige juhtida tähelepanu neile mõnitustele, mille ohvriks me oleme Venemaal langenud,» selgitas ta. Ülempreester Aleksandri sõnul pole varjupaiga palumise mõte tänaseks konkreetsemaid jooni veel võtnud.

«Kui tänasel Venemaal räägitakse nii palju sellest, et Eestis rikutakse õigeusklike õigusi, siis tahame meie tähelepanu juhtida sellele, et Venemaal rikub valitsev õigeusukirik oma rahva õigusi,» rääkis isa Aleksandr.

Ülempreestri sõnul on Vene justiitsministeerium registreerinud nende kiriku 1996. aasta veebruaris. «Meie kiriku põhikirjas on öeldud, et me esindame endist katakombi-haru kunagisest ühtsest Vene õigeusu kirikust. Riik tunnustas meid registreerides ka meie de facto õigusjärgsust, kuigi Venemaal ei ole vastu võetud seadust restitutsioonist,» rääkis ta. «Kuid vaatamata sellele ei anta meile tagasi isegi kirikuvaremeid ja meil pole kohta jumalateenistuste läbiviimiseks,» kurtis ülempreester.

«Praegu, kui Venemaal on nii palju imeilusaid kirikuid, oleme meie sunnitud palvetama selleks täiesti sobimatutes tingimustes. Ja seda ainult sellepärast, et me ei ole nõus Moskva patriarhaadi positsioonidega,» selgitas ta. Kirjas suursaadik Mart Helmele räägib piiskop Joann sellest, kuidas Vene press neid mõnitab. Täpsustavale küsimusele, mida neist siis kirjutatakse, vastas isa Aleksandr, et neid nimetatakse raskolnikute grupiks, kes lõhuvad emakiriku keha.

Vladivostoki ja Primorje piiskop Venjamin ütleb 5. märtsi intervjuus ajalehele «Russ pravoslavnaja» («Õigeusklik Venemaa»), et Venemaa Tõelise Õigeusu Kiriku näol on tegemist sektantidega, keda toetavad teatud välismaised jõud, kes on Venemaale ja õigeusule vaenulikud ja püüavad takistada «derzhava» taassündi. «Nad on nagu batsillid, nagu koid, nagu rooste, mis lõhuvad riiklust ja vene rahva ühtsust. Nende vastu tuleb kasutada spetsiaalseid vaimulik - riiklikke (minu osundus- U.K.) vahendeid, täpselt selliseid nagu me kasutame koide, rooste ja batsillide vastu,» avaldas piiskop Venjamin ilmselt kogu Moskva patriarhaadi seisukohta.

Rääkides konkreetsetest tagakiusamisjuhtumitest, ütles ülempreester, et lihtsamaks mooduseks on kirikute sulgemine. «Seda tehakse teksti saatel, et meil pole neile õigust, sest kõik kirikud on patriarhaadi omandus,» selgitas Aleksandr. Tema sõnul on Venemaal kirikuvaradega kujunenud kahetsusväärne olukord, sest vaatamata sellele, et palju kirikuid on ehitatud ka usklike raha ja nende endi kätega, ei kuulu need ometi kogudustele, vaid hoopis Moskva patriarhaadi sinodile ning, arvestades patriarhi valimissüsteemi, sisuliselt ühele inimesele. «Seepärast pole maailma rikkaim inimene mitte Bahreini sultan, vaid hoopis Aleksei Ridiger (patriarh Aleksius II kodanikunimi - U.K.),» resümeeris isa Aleksandr.

«OMONi kasutatakse meie vastu alates 1991. aastast, kui kiriklik opositsioon hakkas end avaldama. Pidevalt toimuvad rünnakud erinevates Venemaa linnades. Seega on Moskva patriarhaat kasutanud miilitsat meie vastu juba algusest saadik,» kirjeldas ülempreester nende tagakiusamist. Isa Aleksandri sõnul jääb nende kiriku viimaseks lootuseks anda asi kohtusse, sest siiani ei ole keegi soovinud, ei Venemaa president, Moskva linnapea ega ka keegi teine ametnik, pöörata tähelepanu nende vajadustele. «Kui me ka kohtus kaotame, milles ma muide ei kahtle ja ilmselt nii ka läheb, siis hakkavad vaimulikkond ja usklikud maalt välja sõitma. Siis on täiesti võimalik, et keegi hakkab isiklikult küsima varjupaika ka Eestist. Täna ei ole küsimus selles, kui palju inimesi konkreetselt sooviks Eestisse sõita. Täna on küsimus selles, et taotleda inimlikku suhtumist siin, Venemaal. Kahjuks seda kuidagi ei juhtu,» rääkis isa Aleksandr.

«Postimehe» küsimusele, kui palju liikmeid on Venemaa Tõelise Õigeusu Kirikul, vastas ülempreester Aleksandr, et see arv ei ole suur. Tema sõnul on asi selles, et nende kirikus ei ole liikmete üle arvestust peetud, sest katakombikirik ei saanud seda Nõukogude võimu ajal teha. Isa Aleksandri sõnul on nad esindatud 12 Venemaa linnas. «Kuid ei tohi unustada, et paralleelselt meiega eksisteerivad ka Vene õigeusu eksiilkirikule alluvad kogudused, kes jagavad tõelise õigeusu kiriku seisukohti,» rääkis ta. Preestri selgitusel ei ole need kaks kirikut siiani administratiivselt veel ühinenud. Eksiilkiriku koguduste arvu hindas ta 300-le.

Aleksandri selgitusel on valitseva õigeusukirikuga opositsioonis ka piiskop Valentinile alluvad kogudused. Õigeusu opositsiooni kui terviku suurust hindas ta ligikaudu poolele miljonile.

Palvele selgitada pretensioone patriarh Aleksiuse II poolt juhitavale kirikule, vastas preester Aleksandr, et nende peamine pretensioon on see, et Moskva patriarhaadi juhtkonnal, kes on teinud 70 aastat koostööd Nõukogude võimuga ja, nagu on selgunud 1991. aastal avaldatud materjalidest, eriti tihedalt just KGBga, ei ole moraalset õigust juhtida ja vaimulikult toita oma rahvast. «Asi ei ole selles, et nende asemele peaksime meie astuma. See ei ole võitlus võimu pärast, see on võitlus moraali pärast. Meie hulgast ei pea tulema järgmist patriarhi, kuid inimene, kes on nii pikka aega teinud koostööd Jumala vastu võidelnud rezhiimiga, ei saa juhtida vene kirikut,» selgitas ta, pidades silmas praegust Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Aleksius II.

Rääkides oma kiriku tekkimisest, selgitas Aleksandr, et 1927. aastal andis metropoliit Sergius välja deklaratsiooni, milles teatas, et sellest ajast on kirik lojaalne Nõukogude võimule ja toetab seda kui Jumalast antud rezhiimi. Väga suur osa vaimulikkonnast keeldus tunnustamast seda deklaratsiooni, sest nad nägid, kuidas samal ajal hukati vaimulikke ja hävitati kirikuid.

«Meie kirik eraldus kommunistliku rezhiimiga koostööle läinutest ja meid hakkas juhtima metropoliit Jossif Petravõhh, kellest sai hiljem end kui katakombikirikuna määratlenud kiriku juht. Nõukogude võim ajas meid põranda alla ja hakkas metoodiliselt hävitama,» kirjeldas preester oma kiriku ajalugu. Samal ajal teatasid tema sõnul emigratsioonis olevad kogudused, et nad lähevad üle omajuhtimisele, sest nad ei saa alluda jumalavastasele juhtkonnale. Sellisel moel tekkis Vene kirikus 1927. aastal lõhe. Venemaa Tõelise Õigeusu Kirik näeb endas oktoobripöörde eelse Vene õigeusu kiriku järjepidevuse kandjaid, selgitas preester Aleksandr. Aleksandri selgitusel on praegune patriarh Aleksius II rezhiimile väga kuulekas, sest ilmselt eksisteerib teatud ametkonnas tema toimik, mis sunnib patriarhi rääkima seda, mis on vajalik rezhiimile.

«Meie sõltumatus ei rahulda võimusid, sest meile ei saa avaldada vähimatki mõju. Näiteks helistati meile ajalehest «Segodnja» ja küsiti, kelle poolt me soovitame oma kiriku liikmetel presidendivalimistel hääletada. Vastasime, et meie kiriku liikmetel on vaba valiku õigus ja nad peavad ise otsustama, kuid vaimulikkond ei lähe valimistele, sest Zjuganovi kui kommunisti poolt ei saa me hääletada, kuna ajalugu on meile olnud heaks õpetajaks. Kuid ka praegune rezhiim tegi viie aasta jooksul kõik selleks, et jätta meid täielikku isolatsiooni ja mõnituste ohvriks,» selgitas Aleksandr oma kiriku suhtumist tänapäeva Venemaa poliitikasse. «Postimehe» palvele selgitada, kuidas on võimalik taotleda Eestis asüüli, vastas kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist, et Eestil ei ole siiani põgenikeseadust ja seetõttu Eestist asüüli küsida ja end põgenikuna määratleda ei olegi võimalik. «Kuid Eestist saab elamisluba taotleda ja humaansetel kaalutlustel võib seda ka anda,» selgitas Kollist. Tema sõnul töötatakse Eesti põgenikepoliitikat praegu välja.

Kollisti selgitusel on Eesti reeglid elamisloa taotlemisel sellised, et avaldus tuleb sisse anda selles riigis, kus elamisloataotleja elab. Konkreetsel juhtumil Eesti Moskva-saatkonnas. Seal tuleb loataotlejal motiveerida oma taotlust. «Edasi tulevad vajalikud dokumendid läbi välisministeeriumi meile, meie teeme otsuse ja vastus läheb tuldud teed pidi tagasi,» selgitas ta.

Teine võimalus elamisloa taotlemiseks on Kollisti sõnul tulla Eestisse viisaga ja taotleda elamisluba juba siin. Selleks peab aga olema valitsuse eraldi luba. Teatud humaansetel kaalutlustel on valitsus ka neid lubasid andnud, aga mitte massiliselt.

«Postimehe» palvele kujutada ette olukorda, kui Venemaalt soovib Eestisse põgeneda näiteks mõnisada kuni tuhat usu pärast tagakiusatavat, vastas Kollist, et ta ei usu, et see juhtub, aga kui niisugune asi peaks tõesti teoks saama, siis on tema sõnul tegemist äärmiselt komplitseeritud poliitilise otsusega. «Ja riigi seisukoha kujundamiseks tuleb siin ära kuulata ja läbi arutada väga palju argumente ja ma ei oska öelda, mis siis saab,» ütles Kollist. «Postimees» küsis Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinodi II sekretärilt Henn Tossolt, kas EAÕK on nõus andma oma kirikuid Venemaalt põgenevatele Venemaa Tõelise Õigeusu Kiriku liikmetele jumalateenistusteks.

Pärast pikka tajutavat mõttepausi vastas Tosso, et see on poliitiliselt väga komplitseeritud küsimus. «Ja kuivõrd see on ka kanooniline küsimus, siis siin otsustab Soome metropoliit Johannes, sest tema on meie peapiiskop ja kõige õigem oleks küsimus adresseerida temale või siis meie vikaarile, preester Heikki Huttunenile,» ütles Tosso.

Samas aga avaldas ta kartust, et kanooniliselt ei julge ka Soome seda otsust teha, sest see kirik (Venemaa Tõelise Õigeusu Kirik - U.K.) ei ole ortodoksi maailma kanoonilises struktuuris sees.

«Postimehel» ei õnnestunud eile ühendust saada ei metropoliit Johannese ega vikaar Heikki Huttuneniga. Viimane viibis Kreekas.

Tosso selgitusel on EAÕKl kirikuid, mida nad suurima heameelega annaksid tagakiusatavatele kasutada. «Samuti annaksime me neile kui külalispreestritele võimaluse teenida meie venekeelsetes kogudustes. Ja siin ei ole mingit probleemi,» oli Tosso kindel.

Eile öeldi Eesti Moskva-saatkonnast «Postimehele», et suursaadik Helme pole veel Venemaa Tõelise Õigeusu Kiriku sinodi kirjale vastanud ja see on seisukohavõtuks saadetud välisministeeriumisse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles