T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Telekommunikatsiooni erastamine eeldab kontrollorgani loomist, Eesti Telekomi aktsiad börsile, Reguleerivad organid töötavad omaette või koos ministeeriumiga, Õpik maksebilansi kohta -kahjuks mitte kõige õnnestunum, Maksebilansi koostamist koordineerib Ra

NN
Telekommunikatsiooni erastamine eeldab kontrollorgani loomist, Eesti Telekomi aktsiad börsile, Reguleerivad organid töötavad omaette või koos ministeeriumiga, Õpik maksebilansi kohta -kahjuks mitte kõige õnnestunum, Maksebilansi koostamist koordineerib Ra
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
URMAS TOOMING

Telekommunikatsiooni ja teiste avaliku sektori valdkondade kontrolli all hoidmiseks ning tarbijate õiguste kaitseks on vaja luua reguleerivad organid, arvestades Euroopa Liidu kogemust.

Eelteabe järgi arutab valitsus tänasel istungil Eesti Telekomi, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadama erastamiskavasid.

Valitsuses kinnitatud 1996. aasta erastamisprogrammi järgi tuleb tänavu koostada veel ka Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi erastamiskavad.

Erastamisagentuuri erastamisüksuse direktori Priit Kongo sõnul nõustas Eesti Telekomi erastamise kava koostamist Prantsuse kontserni C.C.F. kuuluv konsultatsioonifirma S.R.P. Stratorg. Selle projekti raames tutvusid erastamisagentuuri, Eesti Telekomi, teede- ja sideministeeriumi ning aktsiaseltsi Levicom esindajad hiljuti Inglismaa, Soome, Tshehhi ja Ungari telekommunikatsioonipoliitikaga ning selle valdkonna firmade erastamisega.

Eesti Telekomi erastamise kava projekti esitas vastav komisjon juuli algul valitsusele kinnitamiseks. Kongo väitel koosneb kava neljast põhipunktist. Need näevad ette Eesti Telekomi reorganiseerimist aktsiaseltsiks, nüüdisaegse raamatupidamise ja sisekontrolli evitamist, reguleeriva organi põhimõtete väljatöötamist ning ettevõtte aktsiate noteerimist nii Tallinna Väärtpaberibörsil kui mõnel teisel börsil. Kõne alla võib tulla Helsingi, Stockholmi või Londoni börs.

Kongo väitel on reguleerivat organit igal juhul vaja, kui Eesti Telekomi aktsiad börsile jõuavad. Sellest on huvitatud nii kodumaised kui välisinvestorid.

Eesti tingimustes võib reguleeriv organ olla teede- ja sideministeeriumi osa või omaette amet. Viimane variant läheb vastuollu praeguse poliitikaga vähendada riigiametite arvu.

Kongo sõnul tuleb kaaluda võimalust luua Eestis ühtne reguleeriv organ nii telekommunikatsiooni, energia kui veevärgi alal. Sel juhul tuleks kõne alla ühtse ameti moodustamine.

Kongo sõnul tegutseb nii Inglismaal, Soomes, Tshehhis kui Ungaris telekommunikatsiooni reguleeriv organ, mis on omaette amet või siis vastava ministeeriumi osa. Selline poliitika lähtub Euroopa Liidu ettekirjutustest, et kogu avalik sektor peab olema kliendikeskne. See tähendab, et ka telekommunikatsioonile esitatakse kindlad nõudmised, mis eeldavad eelkõige operaatorite litsentseerimist ja kontrolli tariifide üle.

Kongo väitel on Soomes ja Tshehhis telekommunikatsiooni reguleeriv organ vastava ministeeriumi osa. Inglismaa British Telecom on erastatud ning selle tööd reguleerib sõltumata organ. Samalaadsed ametid tegutsevad Inglismaal ka kõigis teistes avalikes sektorites.

Ungaris on telekommunikatsiooni reguleeriv organ samuti ministeeriumist täiesti sõltumatu ja töötab eraldi seaduse alusel. Selles asutuses on ametis 500 inimest. Telekom on Ungaris erastatud aktsiakapitali laiendamise teel, kusjuures üks osa aktsiaid kuulub riigile, teine osa aga stateegilistele ja erainvestoritele.

Reguleerivate organite ülesanne on Kongo sõnul eelkõige kaitsta tarbijat ning kontrollida monopoolses seisus olevate ettevõtete tegevust. Ka kõige liberaalsemas turumajanduses peab olema välistatud kartellilepingute sõlmimine ja muud tarbija huve ahistavad meetmed.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EESTI PANGA MAKSEBILANSIOSAKOND

Eestikeelse nüüdisaegset majandusteooriat käsitleva kirjanduse kättesaadavus on probleem. Viimasel ajal on küll ilmunud mitmeid tõlketöid, kuid sellest ei piisa. Seetõttu on eriti tervitatav Eesti autori teose ilmumine. Jutt on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dekaani professor Janno Reiljani õpik-kompendiumist «Välismajanduse monetaarse teooria alused».

Teosega lähemal tutvumisel selgus, et pool sellest on pühendatud maksebilansi tutvustamisele ja ülejäänud pool selle analüüsile. Eesti maksebilansi vahetute koostajatena oli meil esialgu hea meel, et lõpuks ometi on ilmunud põhjalikum teos maksebilansi kohta, sest selle mõistmisega on Eestis väga suuri probleeme.

Meile kui maksebilansi koostajaile pakkus suuremat huvi eelkõige maksebilansi mõistet, struktuuri ja koostamise aluseid tutvustav osa. Lugemisel selgus, et raamat sisaldab palju ebatäpsusi, möödalaskmisi ja otseseid vigu.

1948. aastast koordineerib maksebilansside koostamist Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning ka Eesti maksebilanss on koostatud just selle eeskirjade järgi. Kahjuks pole koostamisjuhiseid seni eesti keelde tõlgitud, s.t. nad on inglise keeles. Reiljanil on aga olnud aluseks saksakeelne kirjandus.

Seetõttu on olulisi lahkuminekuid terminoloogias, aga ka maksebilansi struktuuris. Maksebilansi mõistmisele see kaasa ei aita, pigem suurendab segadust. Näiteks nimetab Reiljan maksebilansi jooksevkontot kaubandusbilansiks, reservide bilansi nimetus on aga hoopis huvitav - seda nimetatakse deviiside bilansiks. Väliskaubandusbilanssi nimetatakse kaubavahetusbilansiks (vahetust ju ei toimu, kaupu ostetakse ja müüakse, kui just bartertehingud välja jätta), samas aga ei nimetata teenuste bilanssi teenustevahetusbilansiks. Jooksevkonto struktuuris on jäänud üldse nimetamata tulude bilanss.

Reiljanil on jäänud tähele panemata muutus Eesti (ja mitte ainult Eesti) maksebilansi struktuuris: endine kapitalikonto on ümber nimetatud finantskontoks, kapitalikonto on vaid selle konto üks alajaotusi ja kajastab kapitaliülekandeid (praegusel ajal on Eesti maksebilansis selle konto käive tühine). Finantskonto struktuuri tutvustus on väga pinnapealne, piirdudes jaotusega ainult lühi- ja pikaajaliseks kapitaliks. Tegelikult koosneb finantskonto eelkõige otseinvesteeringutest (neid küll mainitakse põgusalt, kuid mõiste on jäänud defineerimata), portfelliinvesteeringutest ning muust kapitalist, mis omakorda on toodud liikide, majandussektorite ja alles seejärel tähtaja pikkuse järgi.

Väga pinnapealseks ning seetõttu ka tendentslikuks ja vigaseks on jäänud raamatus esitatud Eesti maksebilansi analüüs. Võrdsustades jooksevkonto kaubandusbilansiga, piirdub Reiljan jooksevkonto analüüsi juures ainult väliskaubanduse analüüsiga, unustades üldse ära selle teised osised - teenused (mis Eesti puhul aitavad oluliselt kompenseerida väliskaubanduse defitsiiti) ja tulud.

Täielikult puudub maksebilansi üksikute osade seostatud analüüs. Kusagil pole märgitud, et Eesti maksebilansi jooksevkonto defitsiit on siiani täielikult kaetud finantskonto ülejäägiga. Raamatus pole ka kõige elementaarsemat selgitust selle kohta, kuidas on maksebilanss seotud selliste makromajanduslike näitajatega nagu rahvuslik koguprodukt, riigi eelarve ja rahandusülevaade.

Häiriv on, et kasutatakse võõrapäraseid mõisteid, kuigi eesti keeles on ju nendele vasted olemas. Näitena võib tuua sõna «transaktsioon», mis ju eesti keeles tähendab tehingut, või juba mainitud «deviis», mille sisu raamatut lugedes peaks meie arvates vastama sõnale «valuuta». Veel mainime sõna «allokatsioon», millele vastaks eesti keeles sõna «paigutus», sõna «transformatsioonimaa» («üleminekumaa») jne.

Täiesti segi on Reiljan ajanud aritmeetilised märgid «+» ja «-». Maksebilansi mõistmisel tuleb meelde jätta, et raha sissevool riiki tähistatakse üldjuhul plussmärgiga (mis küll kokkuleppe järgi jäetakse üldse märkimata), raha väljavool riigist aga miinusmärgiga. Veel üks äärmiselt oluline märkus: reservide kasv tähistatakse miinusmärgiga, vähenemine aga positiivse märgiga.

Oluline on ka meeles pidada, et jooksevkontol on reeglina kreedit- ja deebetkirjed (s.t. raha sisse- ja väljavoolukirjed) eraldi välja toodud, finantskontol on aga tegemist ainult netokirjetega, s.t. raha sisse- ja väljaveo summaga ühel ja samal bilansireal. Näiteks kui finantskonto kirje on miinusmärgiga, tähendab see, et seda liiki kapitali on antud ajavahemikul riigist rohkem välja voolanud kui sisse tulnud. Reiljani poolt leheküljel 95 (ja ka järgnevatel lehekülgedel) toodud näites tähendab kaubandusbilansi saldo -80 kaupade ekspordi ülekaalu, tegelikult aga vastupidi - kaupade impordi ülekaalu. Reiljani ülekandebilansi saldo -20 tähendab saadud ülekannete ülekaalu, tegelikult on jällegi vastupidine olukord - meie poolt välismaale tehtud ülekanded on nimetatud summa võrra suuremad välismaalt saadud ülekannetest. Ka kapitalibilansi saldo ja valuutabilansi saldo tõlgendused on väärad - tegelikult on asjalood raamatus toodule vastupidised.

Sisuliselt on mööda pandud ka maksebilansi tehingute hindade seletamisel. Rahvusvaheline Valuutafond on maksebilansi koostamise reeglid üsna täpselt paika pannud ning Reiljani soovitus võtta maksebilansi tehingu sooritamise fikseerimise ajaliseks momendiks kauba piiri ületamise aeg ei vasta IMFi reeglitele. Selleks momendiks on hoopis omandussuhte muutumise aeg. Tuleb ka mainida, et maksebilansi tehingud ei piirdu ju ainult kaupade (üle piiri) liikumisega.

Hoopis vääriti on asjast aru saanud aga Reiljan, kelle arvates on probleem selles, kas kasutatakse c.i.f., f.o.b. või mõnda muud rahvusvahelist tarneklausliga ettenähtud hinda. C.i.f. hind tähendab seda, et kauba hinna sees on tema transpordi- ja kindlustuskulud importiva maa tollipiirini, f.o.b. hinnas aga ainult eksportiva maa tollipiirini. Reiljan arvab, et juhul, kui kasutada f.o.b. hindu, jäävad transpordi- ja kindlustuskulud maksebilansis kajastamata. Ei jää: need kajastatakse eraldi teenuste bilansi vastavate kirjete all. Kui kaup on maksebilansis kajastatud c.i.f. hinnas, on osa teenuseid (transpordi- ja kindlustusteenused) kajastatud kaubandusbilansi all. Tollistatistikas on üldreeglina kaupade eksport f.o.b. hinnas ja import c.i.f. hinnas. Eesti maksebilansi koostamisel väljendatakse aga ka kaupade import f.o.b. hinnas.

Väiksemaid ebatäpsusi ja möödalaskmisi on raamatus veelgi ning meie soovitus on vältida maksebilansi tundmaõppimisel vähemasti selle raamatu esimest poolt.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles