Toomas Savi läheb oma viiendatele olümpiamängudele, Tagatised presidendikandidaadilt, Eesti noored on tuleviku suhtes pessimistlikud, Kaheksa interneeritut on vanglast jooksus, Vanglaametnike tööd uuritakse, Interneeritud viibivad Eestis ebaseaduslikult

AIVAR JARNE

«Olümpiamängudele sõitmisest peaksid vabatahtlikult loobuma sportlased, kes selleks valmis ei ole. Mõtlen seejuures eelkõige teivashüppajat Valeri Bukrejevit ja odaviskajat Donald-Aik Silda.»

Riigikogu esimees Toomas Savi puhkab praegu Käärikul. Ent algavad olümpiamängud ei jäta tedagi puudutamata. Müncheni, Montreali ja Moskva suveolümpiamängudel ning Lillehammeri taliolümpiamängudel spordiarstina osalenud Savi võtab seekordki ette tee olümpialinna. Atlantas viibib ta 28. juulist 5. augustini. Savi oleks tähistanud kaasaegsete olümpiamängude 100 aasta möödumist meelsamini nende sünnilinnas Ateenas kui «Coca-Cola olümpial», nagu ta ise väljendub.

Miks te seekord olümpiamängudele sõidate?

Atlantas osaleb 197 riiki ning traditsioonikohaselt kutsutakse olümpiamängudele ka nende riikide juhid. Seega olen Eesti riikliku delegatsiooni juht ja paraku ka ainus esindaja ehk siis nö. VIP.

Eestist esitati kutse kõigepealt muidugi presidendile, kuid Lennart Meri arvas, et tal on väga töine aeg. Siis läks kutse edasi peaministrile, ent ka tema loobus ja seejärel jõudiski kutse minuni. Mul polnud äraütlemiseks mingit põhjust, pealegi olen Eesti Olümpiakomitee (EOK) liige.

Mida te seal siis VIPina teete?

Loomulikult ei saa ma ainult jälgida olümpiavõistlusi vaid mul on ka väga tihe muu programm. Kuna kohal on poliitikuid ka teistest riikidest, kohtun nendega ning osalen mitmetel vastuvõttudel. Eelteadete kohaselt on kavas ka kokkusaamised mitmete äriringkondade esindajatega. Täpset päevakava mul kahjuks veel käes ei ole.

Kuidas olete Riigikogu esimeheks oleku ajal olnud seotud rahvusvahelise olümpialiikumisega?

Ega eriti palju aega põhitöö kõrvalt üle ei ole jäänud. Jõudumööda olen külastanud EOK koosolekuid, millel langetatakse tähtsamaid otsuseid. Viimati sai seda tehtud Pirital, kui saatsime heade soovidega teele meie olümpiakoondise.

Rahvusvahelisel tasandil ei ole kontakte kahjuks olnud.

Kuluaarides liigub jutt, et võite Eesti esindajana kandideerida Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROKi) liikmeks.

Kui Eesti sai pärast Antverpeni olümpiamänge 1924. aastal esimest korda ROKi liikmeks, siis oli meil seal kaks esindajat. Võibolla niisugune ajalooline taust on äratanud mõtte, et Eestil võiks ka nüüd olla ROKis oma esindaja.

See on poliitiliselt tähtis samm, kui mõnele riigile tehakse ettepanek saata oma esindaja ROKi. Sest kuulub ju ROKi ligi 200 riiki, kuid kaugeltki kõigil pole seal oma esindajat. Algatus peab aga tulema ROKilt.

Bukrejev ja Sild liigsed

Kas Atlantasse saadetud Eesti olümpiavõistkond on parem kui eelmistele mängudele Barcelonasse saadetud võistkond?

Ta on kogenum. Palju on võistkonnas neid, kes osalesid juba Barcelona olümpiamängudel. Ka organisatsiooniliselt on praegune võistkond tugevam kui eelmine.

Ta on enam eesmärgistatud. Kui pärast Söuli olümpiamänge kerkis üles loosung «Eesti oma võistkonnaga Barcelonasse», siis tundus see täiesti hüpoteetilisena. Ometi see sai teoks, kuid mitte nii korrapärase ettevalmistusega. Lõpp oli hoopis kaootiline. Selles mõttes on Atlanta-koondis palju paremini ette valmistatud.

Kuid on ka üks nõrgestav asjaolu. Minu arvates peaksid olümpiamängudele sõitmisest vabatahtlikult loobuma sportlased, kes selleks valmis ei ole. Mõtlen seejuures eelkõige teivashüppajat Valeri Bukrejevit ja odaviskajat Donald-Aik Silda. Kui esimene ei saa pidevalt algkõrgusest üle ja teine viskab 70 meetrit, siis pole neil Atlantas midagi teha. Aga ikka loodetakse mingi ime peale. Minu kogemused ütlevad, et imesid olümpiamängudel ei juhtu.

Kellele hoiate pöialt?

Minu pöial on peos ikka kümnevõistlejatele.

1976. aastal kirjutasite kandidaaditöö teemal «Tippkümnevõistlejate sportliku töövõime määramine». Määrake lühidalt Erki Noole, Andrei Nazarovi ja Indrek Kaseoru sportlik töövõime.

Kümnevõistluses on üks kohutav paradoks: kahe päeva jooksul võisteldakse kummalgi päeval peaaegu 12 tundi, kuid tulemus pannakse kokku 10 minutiga. Kõige vähem aega läheb 100 meetri jooksus, veidi alla 11 sekundi, ning kõige rohkem 1500 meetri jooksus, mis võtab 10 minutist ligi poole. Mehed peavad olema ette valmistatud nii, et nad suudavad plahvatada ka teise päeva viimastel aladel.

Nool tuleb sellega väga hästi toime, sest tal on juba looduse poolt antud võime plahvatada ning võime end taas mobiliseerida. Nazarov ja Kaseorg on olnud rohkem vigastuste küüsis. See tuleneb sellest, et kui vahel kipub tehnika alt vedama, siis püütakse seda kompenseerida jõuga.

Kes Eesti sportlastest võidavad medalid?

Medalit Atlantast võita on väga raske. Tegemist on Ameerikaga, mille elustiiliga pole me eriti harjunud.

Teiseks on seal meedia tähelepanu sportlastele ja nende ümber toimuvale niivõrd suur, et säilitada nendes tingimustes külma närvi, kontsentreerudes ainult oma alale, on erakordselt keeruline ülesanne.

Seetõttu erilist medalisaaki ma ei prognoosi. Kui meie sportlased teevad seal oma tulemuse ja seda võideldes, siis on see tubli saavutus.

Samas ei jaga ma üldse põhimõtet, et olümpiamängudel on tähtsam osavõtt kui võit. Ainult osavõtt ei tohi meie võistkonnast küll kedagi rahuldada.

Kas tippsportlasi aitab ka Atlantas vahel lisaks füüsilisele ja moraalsele ettevalmistusele ikka veel doping?

Lisavahendite ja dopingu kasutamine on niisama vana kui tippsport. Pole mõtet arvata, et kontrolli täiustamine tulemusena on nendest probleemidest vabanetud.

Igaüks võib ise teha järeldusi spordialade kohta, kus tulemused on praegu sama kõrged või veel kõrgemad võrreldes ajaga, kui neil aladel avastati arvukalt dopingujuhtumeid. Tänapäeva meditsiini ja varustuse abil on võimalik dopingukontroll edukalt läbida.

Kuigi keskeltläbi jääb dopinguga praegu vahele 2-3 protsenti kontrollitavatest, on selge, et kumbki pool ei maga ja võitlus käib ka sellel alal täie hooga.

Atlanta mängud tulevad tõenäoliselt dopingust puhtad mängud, sest mõlemad pooled on väga kogenud.

Mida kostate nendele skeptikutele, kes räägivad tippspordi ebainimlikkusest?

Ma ei naudi üldsegi naiste tippspordi arengut, eriti mis puudutab heite- ja tõukealasid ning pikamaajookse. Täiesti vastuvõetamatud on mulle aga uued naiste kergejõustikualad nagu vasaraheide ja teivashüpe, isegi kolmikhüpe. Naiste kolmikhüpe tundub mulle kui arstile vastunäidustatud, sest see ala põrutab tugevasti alaselga ning tekitab seal tugevaid muutusi. Meestel see nii ei ole.

Naine ei ole ikka loodud võitluseks ja võistluseks, neil on esiplaanil muud funktsioonid.

Räägiksime veidi ka teistsugusest spordist, nimelt presidendiks kandideerimisest. Kas olete endiselt vastu, kui teile pakutaks võimalust kandideerida?

Parlamendivalimiste ajal ütles Reformierakond välja, et presidendina toetame Meri kandidatuuri ning sellele seisukohale oleme jäänud truuks tänaseni. See eeldab aga, et mingil ajal peame tulema välja 21 allkirjaga, mis on Riigikogus vajalikud kandidaadi ülesseadmiseks. Meie oma veksli täidame ning tuleme õige pea allkirjadega välja. Siis lähme presidendi juurde ning küsime tagatisi ka temalt.

Milliseid?

Kõigepealt püüame selgusele saada, kas meie kohustuste hulka käib ka Merile vajaliku 68 hääle kokkuajamine parlamendis. Praegu teame, et variandi «juhul kui Meri» puhul toetavad meid Isamaaliit, Mõõdukad ja Arengupartei. Koonderakonnaga algavad kõnelused augusti algul.

Konkreetseid läbirääkimisi presidendiga me aga alustanud ei ole. Põhimõtteliselt lähtume põhiseadusest ja presidendi rollist seal. Läbirääkimiste teemaks võiks olla valmimisjärgus olev presidendi töökorralduse seadus.

Ennustage hääletustulemust presidendivalimiste esimeses voorus Meri ja Arnold Rüütli vahel.

On võimalik, et esimeses voorus on ainult üks kandidaat. Minu meelest on Rüütlil raske kokku saada isegi 21 toetajat.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TRIIN PARTS

Ühendus Res Publica korraldas esseekonkursi «Noor inimene tänases ja homses Eestis». Valdav osa laekunud töid olid pessimistliku hoiakuga, nii tänase kui homse Eesti suhtes.

Konkursil osalesid noored mitmelt poolt Eestist. Peale üldise teema olid etteantud mitmed võimalikud suunitlused, millest põhiliselt kasutati negatiivse hoiakuga teemasid. Palju kirjutati pettumustest ja Eesti praegusest olukorrast.

Res Publica N-Grupp, kes konkursi korraldas, väitis, et maal elavad noored on pessimistlikumad ja oma vaadete poolest sotsiaaldemokraatlikumad.

Korraldajad kahetsesid, et osalejate hulgas ei olnud vene keelt kõnelevaid noori, kuigi konkursist oli teatatud ka venekeelses ajakirjanduses.

Esimese auhinna sai üks väheseid positiivse hoiakuga töid, essee teemal «Eesti, mis minust oleneb?», mille kirjutas Veiko Heiberg (16) Harjumaalt. Teise auhinna sai Mart Koldits (17) Tallinnast, tema teema oli «Pettumus tänases Eestis». Kolmandaks tuli Kati Krass (20) Järvamaalt esseega «Eesti, olen sinus pettunud».

Sarnaseid konkursse on Res Publical kavas korraldada ka edaspidi, selgitamaks välja erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate noorte arvamusi. Samuti soovivad nad koondada enda ümber aktiivseid ja iseseisvalt mõtlevaid noori, et adekvaatselt kaasa rääkida Eesti tulevikus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Ööl vastu neljapäeva tabas politsei Tallinnas Lillekülas veel ühe Tallinna vangla soodusrezhiimi osakonnast põgenenud interneeritu. Eile õhtul kinnitas Harju politseiprefektuuri korrapidaja «Postimehele», et kaheksa mehe otsingud jätkuvad.

Tallinna Lilleküla politsei tabas ühe Harku interneeritute laagrist põgenenud mehe, 25-aastase Tallinnas sündinud Vadim Strelkovi, kes kakles ühes korteris. Eile pärastlõunaks oli kaheksa meest veel jooksus. Neid otsivad nii politsei kui ka täitevameti ametnikud.

Tallinna lähedalt Harku interneeritute laagrist põgenes teisipäeva õhtul 20 meest, kolmapäevaks tabati neist üksteist. Täitev-ameti peadirektori Heikki Sikka sõnul on võimalik, et seni tabamata põgenikud üritavad ületada Eesti piiri.

Nii täitevameti peadirektor Heikki Sikka kui ka siseminister Märt Rask on öelnud, et kuna põgenemapääsenud on raha ja dokumentideta, võivad nad olla ohtlikud. Eile vabastati päevapealt ametist Harku interneeritute laagri juhataja Jüri Reier, kelle hooletuse tõttu põgenes 20 kinnipeetavat. Interneeritute laagri juhataja vastutab isiklikult kinnipeetavate eest, Reier töötas täitevameti süsteemis tänavuse aasta algusest.

Põgenemist uuriva komisjoni esimees justiitsministeeriumi nõunik Olavi Israel on BNSile öelnud, et ministeerium on tugevdanud järelevalvet vanglate üle ja astunud samme uute põgenemiste ärahoidmiseks. Kõik vanglaametnikud, kelle süül sai põgenemine võimalikuks, saavad distsiplinaarkaristuse, kinnitas Israel. Välistatud pole ka muudatused täitevameti ja vanglate juhtkonnas, lisas ta.

Israeli sõnul on selge see, et vanglaametnike tegevuses on väga palju möödalaskmisi nii tehnilistes küsimustes kui ka operatiivtöös. «On ka väga palju üldist korraldamatust,» lausus ta.

Teisipäevase põgenemise asjaolude väljaselgitamiseks on täitevametis algatatud teenistuslik juurdlus, mille tulemused peaksid selguma reedeks. Teenistuslikku juurdlust viib täitevamet läbi kõigi suhtes, kes vangide kinnipidamise eest Harkus vastutasid. Siis selgub, kas tegemist oli kuritahtliku hooletusega. Harkust põgenenud interneeritud on Eestis kinni peetud dokumentideta või võltsitud dokumentidega isikud, kes ootasid halduskohtu otsust oma saatuse kohta. Kokku oli enne teisipäevast põgenemist Harkus 54 interneeritut.

Olavi Israeli kinnitusel tuleb üle vaadata ja kontrollida ka hulk normatiivakte. Näiteks ei ole vastavalt kriminaalkoodeksile interneeritu põgenemine üldse kuritegu. Interneeritutega tegeleb ka kaks ametkonda. Justiitsministeeriumi valitsemisalas oleva täitevameti ülesanne on ainult interneeritute kinnipidamine. Samas annab elamis- ja töölubasid või saadab riigist välja siseministeeriumi valitsemisalas olev kodakondsus- ja migratsiooniamet.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996