Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
IVAR KOSTABI
Kuigi Eesti põhiseadus on andnud presidendi valimise õiguse parlamendis esindatud parteidele (valimiskogu sekkub alles siis, kui riigikogulased ise ei jõua uue presidendi suhtes kokkuleppele), ei tähenda see seda, et presidenti peab valima rahva eest salaja.
Praegu kipub asi nii välja kukkuma. Kuigi presidendivalimiste esimese vooruni 26. augustil ei ole jäänud enam neljakümmet päevagi, ei tea rahvas tänaseni sedagi, kes üldse võidakse esitada kandidaatideks ja kes neist on nõus ka tegelikult kandideerima.
Plaanide saladuses hoidmise üheks põhjuseks on ilmselt see, et osa poliitikuid tahab lahendada presidendi küsimuse tingimata parlamendis, osa aga teeb panuse valimiskogule.
Viimaste üheks eestvedajaks tõotab ilmselt kujuneda erukindral Aleksander Einseln, kes ütleb, et ta ise ei taotle presidendikohta, aga otsib võimalust panna sellele kohale kedagi, kes on soliidne ja esindab kõigi rahvakihtide huve, mitte aga mõnda kitsast rühma.
Ainsateks reaalseteks presidendikandidaatideks peab Einseln praegu Arnold Rüütlit ja Lennart Merd, kuid arvab, et kumbki neist ei saa Riigikogus piisavalt hääli. Einselni arvates ongi hea, kui otsustamisõigus läheb valimiskogule, sest kuivõrd otsevalimist ei saa teha, siis mida laiemalt valitakse, seda parem.
Paraku piirdub ka Einseln ainult vihjetega, ütlemata otse välja, kelle kampaaniavankri ette siis tema oma autoriteedi on otsustanud rakendada.
Valitsevad Koonderakond ja Reformierakond on ilmselt otsustanud püüda lahendada presidendi küsimus ilma valimiskogu abita, kasvõi ühiselt Merd toetama asudes.
Tänases «Postimehes» kinnitab aga Keskerakonna abiesimees Kalev Kallo, et kummagi nimetatud partei liidrite sümpaatia ei kuulu ei Merele ega Rüütlile. Kuigi ta ei ole ainus, kes praegu nõnda arvab, ei pruugi see samuti täpselt nii olla.
Eriti siis, kui läheb täide Riigikogu esimehe Toomas Savi eilses «Postimehes» ilmunud ennustus, et presidendivalimiste esimeses voorus võib tegelikult olla ainult üks kandidaat, sest Rüütel ei pruugi kokku saada isegi esitamiseks vajalikku 21 toetajat.
Viimane variant on siiski vähetõenäoline. Rüütli enda Maarahva Erakonnal on Riigikogus seitse häält. Kui nendele lisada veel maaliitlaste seitse ning perede ja pensionäride esindajate kuus häält, ongi vajalik arv toetajaid peaaegu koos.
Seetõttu kui keegi tahab, et esimene voor piirduks tõesti ainult ühe kandidaadiga, tuleb tal igal juhul veenda Rüütel kandideerimisest loobuma, kui ta ise loobumismeelt ei ole, nagu vahepeal paistis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
AIVAR JARNE
Ühe lihtsa võttega on noored eesti mehed suudetud panna mõtlema riigi kaitsmisele. Kui tahad, et kaitseväe arstlik komisjon tunnistab sind vaimsete häirete tõttu rivikõlbmatuks, tuleb loobuda ka mõtetest juhilubadele või relvakandmisloale.
Simuleerimisele ja aastasele mugavale äraelamisele eelistasid noored autojuhilube ning ühtlasi ka teenistust kaitseväes.
Kui kaitseministeerium seadis kevadiseks kutsealuste kaitseväkke võtmise plaaniks 700 inimest, siis tuli selle asemel ootamatult kohale hoopis 770. Niisuguse hulga noorte meestega ei osatud isegi kohe midagi peale hakata. Kaitseministeeriumi ametniku Einar Rulli eilsest «Postimehe» artiklist järeldub, et piirivalvest saadeti mõned nõrgema tervisega isegi koju tagasi.
Samas oletavad kaitseministeeriumi ametnikud, et massilise kroonutuleku põhjused peituvad ka mujal. Väga tugevat mõju avaldavat üha suurenev tööpuudus eriti noorte hulgas. Teiseks eelistavad tööandjad noormehi, kes on oma kohuse riigi ees täitnud, sest nendega ei teki edaspidi probleeme.
Siiski tuleb arvata, et peapõhjusena mõjus ähvardus simuleerijad lubadest ilma jätta. Unistab ju peaaegu iga keskkooli lõpetav noorhärra autorooli taha istumisest ning selle nimel ollakse nõus isegi kroonus ära käima. Ka värsked ajateenijad on ühe põhjusena esile toonud just asjaolu, et mõned tuttavad on haigeks tunnistamise tõttu pidanud juba lubadest loobuma.
Ei saa ju tööpuudus niivõrd järsult olukorda mõjutada, et tavalise 60 protsendi asemel täidetakse kaitseväe värbamisplaan hoopis 110-protsendiliselt. Noortele mõjub ikka midagi äkilisemat ja praktilisemat.
Rekordilise värbamisega on kaitseministeerium ootamatult kindlustanud oma positsioone ka tuleva aasta riigieelarves raha juurde küsimiseks. Noored mehed on ju vaja relvastada ja mundrisse panna tänapäeva nõuete kohaselt. Eriti veel kui nii aktiivselt osaletakse rahvusvahelisel areenil või treenitakse kodus ameeriklaste käe all.
Nõnda on kaitseministeerium osutunud esialgu kavalamaks kui võis arvata. Ent pole mingit põhjust uskuda, et järgmisel aastal ei kavalda jälle noormehed ja nende vanemad kroonut üle.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Impressum
Webmaster, lehekülje algusesse
Copyright © Postimees 1995-1996