Punane kõuts kummitab mõisas, Õllekeskuses leidub ilu, Kuidas mõjus pärijale noor naine, Kõik teed viivad Riisiperre, Estonia komandosillalt on olemas piimvalge pilt, Surnukehi näha ei olnud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MADE LAAS

«Söögisaalis on kummitanud valge mantliga naine. Veel on nähtud valget ja rohelist rüütlit hobusel, kapten Malmi ja on kuuldud lapse nuttu. Ise nägime luusimas kahtlast oranzhi-hallivöödilist suurt kassi,» jutustavad noored, kes Suuremõisast tulnud Riisiperre, kus mõisarenessansi üritus apogeeni jõuab. Kunstiajaloolase Juhan Maiste eestvedamisel uurisid viie ülikooli tudengid terve eelmise nädala jooksul Eesti mõisaid. Nad liikusid ajas 18. sajandist kuni tänapäevani, otsisid vana ja jäädvustasid uut.

Kaks bussitäit üliõpilasi loksub Eestimaa teedel. Aegajalt ajavad nad end istmetelt üles ja asuvad vaatama järjekordset hoonet.

Iga mõis võtab neid vastu väärikalt. Nii see, mille ruumides ametnikuproua tõsise ilmega passe väljastab, kui ka teine, mille varemed uinutavad kadunud ilu hõllandusse.

Saku mõis ei ole maha jäetud. Kui kunstiajaloolane Ants Hein jõuab legendini, et härrastemaja valmis 19. sajandi ühe kuulsama arhitekti Carlo Rossi kavandite järgi, hakkab huilgama autoalarm. Siis vaatab uudistaja veidi veneliku arhitektuuriga hoone esifassaadi ja kiikab vallaametnike autode poole. Katkendlikust tortsuvast helist saab järsku ühtlane läbilõikav huilgamine. Seltskond venib trepist üles ja valgub maja kitsastesse koridoridesse.

«Kes läheb passisappa ja kes vajab sotsiaalabi?» hüüab üks noormees lõbusalt. Välismaalased ei mõista ustesiltide tähendust, kuid rõkatavad naerust, kui ruumides arvuteid ja perfokaarte näevad.

Naistöötaja ei lase end ligi sajast mööduvast noorest häirida. Ta sorteerib asjalikult dokumente ja näeb ka ise välja kui elav dokument mõisa 20. sajandi arhiivist.

Kui rahvas viimaks peosaali koguneb, tundub aeg taas sada aastat tagasi minevat. Eesti ühes uhkemas klassitsistlikus ruumis lummab rikkalik stukkdekoor. Kolmeosalist saali pärjavad lühtrirosetid ja akantusornamendiga friis. Võib ette kujutada, kuidas Rehbinderid siin balle korraldasid ja oma kunstikogu eksponeerisid.

Kuid kõige selle esindusliku juures tuletatakse meelde ka märksa asisemat. 1876. aastal ehitati mõisasse aurujõul töötanud õlletehas. Loomulikult, kes siis seda unustab. Eesti neiu demonstreerib siinsamas ballisaalis Saku õlletehase praegust toodangut.

Jõekaldal laiuva Lohu mõisa hooneid saab vaadelda vaid väljast. Omanikele tagastatut ei õnnestunud kohalikul muinsuskaitsetöötajal meile seest näidata. Kuid proua oskab seletada, miks härrastemaja remont paar aastat tagasi soikus.

Austraalias elanud miljonärist pärija jõudis vaid õige vähe mõisasse investeerida enne, kui abiellus. Vanahärra võttis endale noore naise, järgnes kolm infarkti ja manalatee.

Kuid kujutlusvõimele annab tegevust ka väline. Kunagi oli peahoone ees rikkalik, toretsev park. Restaureeritud neogooti silla juures maalib Juhan Maiste pildi, mis temale siin kangastub. Romantilised lehtlad, pingid, kenad daamid, siivutu nali ja hele naer. Ja muidugi tennis, mida naised mängisid pikkades seelikutes.

Vahepeal kuulus Lohu mõis ka kuulsale Krusensternide perekonnale. Nii nagu vahetusid omanikud ja moesuunad, muutus midagi ka mõisa ilmes. Illusionistlikud seinamaalingud kaeti 19. sajandi algul pilttapeetidega Don Quijote lugude teemal. 20. sajand lisab aga mõisaga seotud inimeste hulka Desintegraatorit juhtinud Johannes Hindi. Kui tema poleks tehase raha Lohu restaureerimiseks eraldanud, oleks mõis ilmselt suures osas hävinud.

Arhitekt Arne Kann kahetseb seepeale, et Hindil ei lastud taastada märksa uhkemat Hõreda mõisa. Selles hoones peavad tudengid enne iga sammu hoolikalt ette vaatama. Maja on rüüstatud sellises ulatuses, et osaliselt puuduvad isegi seinad ja põrandad.

«Kõigest sellest ilust, mis siin veel 15 aastat tagasi oli, pole midagi alles,» ohkab Arne Kann. Siis oli hoonel veel katus, lehtkullaga raamistatud uksed ja uhked maalingud kuppelsaalis. Nüüd kuulub hoone juba aasta Tiiu Silvesele. «Ring on täis saanud,» nendib Juhan Maiste. Ja kinnitab, et endale ta küll mõisat ei tahaks, sest see tooks lisaks vaid uusi muresid, mida tal aga niigi jagub.

«Mõisapidamine eeldab teist elustiili, sotsiaalseid tingimusi. Sul peavad olema orjad, kes tööd teevad,» seletab Maiste.

Hõredal jaotatakse kanadalased, soomlased, itaallased ja üks sakslane ning tailane eestlaste vahel ära. Veel päev ekskursiooni ja siis pudenevad noored laiali Eestimaa mõisatesse. Nädala lõpus kogunetakse Riisiperes.

«Kas te ostate mõisa ära,» küsib üks kohalik esimestelt Riisiperre saabunud tudengitelt. Kuulnud, et mitte, nendib ta pettunult: «Siis pole teist mingit kasu.»

Noored panevad aga mõisahoone seintele üles oma tööd. Arhitektuuri- ja kunstitudengid on hooneid joonistanud ja mõõdistanud. Tulevased kunstiajaloolased on aga rohkem kirjutanud ja kogunud rahvapärimust. Kõike seda vaadatakse ja kommenteeritakse.

«Eesti tudengite entusiasm oli suur postiivne elamus,» kinnitab Fred Thompson Kanadast. «Siin on osa ajaloost, millest me Läänes midagi ei tea. Asjad ei pruugi alati luksuslikud olla, kuid nad on väärtuslikud,» kommenteerib arhitektuuriprofessor mõne mõisa haledat seisu.

Kanadalased valivad välja need tööd, mida nad kasutavad augustis ilmuvas kataloogis. Plaanitakse ka näitusi, nii Kanadas, Soomes kui ka Eestis.

Tudengid vahetavad aga ohtralt muljeid. Eestlased räägivad, et mõned välismaalased kurtsid olmetingimuste üle. Kiidetakse head vastuvõttu valdades. Kohalikud rääkisid nii mõisast kui ka iseendast. «Me olime ühe onu juures viis tundi,» õhkab Margit ja tunnistab, et enamuse ajast tuli vaadata sugulaste fotosid. Tartu Ülikoolis õppiv neiu leiab, et välistudengid võibolla ei mõista täiesti seda olukorda, milles mõisad praegu on. Eesti eluolu on neile liiga võõras.

Taist pärit Kanada üliõpilane aga peab positiivseks, et kõik mõisad ei ole üliheas korras. Kui nad seda oleksid, sõidaksid turistid ühest teise, kogu salapära kaoks. Lõpetatud hoone on vaid ühe inimese idee. Lõpetamata, lagunevas hoones tuleb aga selle vaimu otsida. Noormees, kelle nimi tähendab tõlkes päikesepaistet, ütleb: «Hämmastav on see, et kui sa astud vanasse mõisahoonesse, siis saab see teatud määral sinu omaks. Sa sisened maailma, kus saad oma fantaasial lennata lasta.»

Õhtuks pakitakse asjad jälle kokku. Paar kunstiülikooli tudengit on vaatamata jahedale ilmale mõisa tiigis paljalt suplemas käinud. Üks neiu istub maja ees ja arutleb, miks Tallinna linn, kellele Riisipere mõis kuulub, sellel kasutult seista ja laguneda laseb. Kohalikud taidlejad mängivad aga lahkujatele hüvastijätuks rahvaviise.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Eilne Rootsi päevaleht «Svenska Dagbladet» (SvD) kirjeldas merepõhjas lebanud MS Estonial tehtud videovõtteid. Rootsi-poolne komisjoniliige Börje Stenström kinnitas, et monitoril salvestamise ajal nähtud pildil ei olnud surnukehi.

Rootsi transpordiõnnetuste komisjoni peadirektor, Estonia-komisjoni liige Olof Forssberg on teisipäevases SvDs lükanud ümber komisjonist lahkuva Andi Meistri süüdistused, nagu varjatakse eestlaste eest teadlikult teatud videovõtteid komandosillalt.

Forssberg möönis, et ilmselt on surve Meistrile nii suur, et tõendamaks, kuidas Eesti meeskond laevahuku ajal käitus, on ta teisi süüdistanud. Forssbergi Soome kolleeg Kari Lehtola on SvDle öeldnud, et tema arvates on komisjon saanud kõik ettekanded ja ei mõista väiteid tsenseeritud filmide kohta. «Komisjon palus tuukritel uurida vaid komandosillal olnud varustust ja instrumente,» on Lehtola öeldnud.

SvD ajakirjanik Annika Engström on neid filme vaadanud ja kirjutas eilses lehes, et üks tuuker ütles videolindil komandosillalt: «Näen enda lähedal üht surnukeha.» 25 minutit hiljem on ta leidnud veel kaks surnukeha. Tema häält moonutasid hingamisseadmehelid, kuid tema lamp ja mütsi küljes olnud kaamera ei fokuseerinud ühtegi hukkunud meeskonnaliiget. Siis kõlas tuukrite tegevust juhendanud isiku hääl: «Üks keha on kontrollpaneeli vahel kinni. Okey, hakake nüüd instrumente otsima.»

Engströmi sõnul oli 1994. aasta 2.-4. detsembrini salvestatud video väga kehva kvaliteediga. «Videopilt on pikka aega piimvalge lambivalguse peegeldusest tumedas vees. Neist kehadest, millest tuukrid rääkisid, ei ole midagi näha ja ka tuukreid juhendanud isik ei soovitanud tal neid lähemalt uurida ja filmida,» kirjutas Engström.

Rahvusvahelise komisjoni Rootsi poolne liige Börje Stenström on öelnud, et nende eesmärk oli otsida vastust tehnilistele küsimustele. «Praeguse debati tagajärjel olen ma nördinud, et me ei mõelnud, et tuleks identifitseerida hukkunute auastme tunnuseid,» ütles Stenström, kes Rootsi esindajana oli tuukrite laeva peal.

Stenström kirjeldas SvDle, et tema jälgis tuurkite tööd monitoridelt. Laeval oli ka tema Eesti kolleeg Aarne Valgma, kes on Eesti meediale öelnud, et videofilmil oli näha surnukehasid. Need ongi need lõigud, mille väljalõikamisest Meister on rääkinud. Stenström on SvDle öelnud, et see on absoluutselt vale. «Videol ei olnud näha surnukehi,» ütles Stenström, kelle arvates on süüdistused «õudsad».

Eestlastele on õrn küsimus, kas kapten Arvo Andersson oli laevahuku ajal komandosillal, kirjutas SvD. Tema häält ei olnud «Mayday» ajal kostnud kolme hääle hulgas. Kas tegemist oli sama kolme surnukehaga, ei ole ilmselt kunagi võimalik kindlaks teha, kirjutas eilne SvD.

Rootsi transpordiõnnetuste komisjoni tellimusel tehti viis videosalvestust, peamiselt laevakerest ja lukust. Peale selle tehti 17 videosalvestust laeva katmise ettevalmistuseks. Seal on näha ka laeva siseruume ja hukkunud reisijaid, oli kirjas eilses SvDs.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles