Forekspank sai raha Eesti eraettevõtluse krediteerimiseks, Tallegg neelas konkurendi, Vangide varjupaigad vähendavad kuritegevust, Vanglates töötavad vaimulikud, Vägivald -laste kasvatusvahend?, Euroopas levib sotsiaalturism, Kui teler asendab vanemaid, T

URMAS TOOMING

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) ning Eesti Forekspank kirjutasid eile alla 12 miljoni Saksa marga suuruse krediidiliini avamise lepingule, mille järgi Forekspank saab kohe edasilaenamiseks kätte 8 miljonit marka ning ülejäänud osa siis, kui panga omakapital vastab lepingus sätestatud tingimustele.

Eile Forekspangas allkirjastatud EBRD krediidiliini avamise lepingu järgi saab pank laenurahaga finantseerida nii tegutsevate erafirmade projekte kui ka päris uusi äriideid.

EBRD Eesti esindaja Andrè Küüsvek ütles, et EBRDs kehtivate tingimuste järgi ei tohi Forekspank anda laene rohem kui 50% omakapitali suurusest.

Eesti Forekspanga juhatuse esimehe Ivar Luki väitel on panga omakapital praegu 95 miljonit krooni, millele lisandub veel 10,5 miljonit krooni allutatud võlakohustusi.

EBRD kogu krediidiliini kättesaamiseks peab Eesti Forekspanga omakapital kasvama ligi 200 miljoni kroonini. Lukk ei osanud täpselt öelda, millal panga omakapital jõuab nõutava piirini, kuid selleks kulub kindlasti vähem kui kaks aastat. Forekspank ei kavanda praegu aktsiaemissiooni aktsiakapitali laiendamiseks.

EBRD krediidiliini kasutamise aeg on lepingu kohaselt kaks aastat. Ühele projektile antava laenu optimaalne suurus on 1-10 miljonit krooni. Rohkem kui 20 miljonit krooni ei saa ükski projekt.

Eile sõlmitud lepingu järgi on Forekspanga edasilaenamise intress ujuv ning põhineb Saksa marga kuue kuu LIBORil (London Interbank Offered Rate - Londoni pankadevaheline valuutakurss). Laenuvõtjale jääb keskmine intress 12% piiresse.

Lukk ütles, et EBRD on teinud Eesti Forekspangale vaid kaks ettekirjutust krediidi kasutamiseks. Laenu saab anda erafirmadele, ei tohi aga anda relvade, lõhkeaine, alkoholi, tubaka ja narkootiliste ainetega tegelevatele firmadele.

Ta lisas, et Eesti Forekspank eelistab laenu andmisel tootmis-, kaubandus- ja transpordifirmasid. Parim variant on see, kui firma toodab ekspordiks. Laenu taotleja ei pea olema Forekspanga klient.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RAGNAR SASS

Eelmisel nädalal 10 miljoni krooni eest Ranna Linnukasvatuse ostnud AS Tallegg kavatseb linnukasvatuse endaga liita. Selle aasta käibeks loodame saada 200 miljonit krooni, rääkis linnukasvatuse ostuga Eesti ainsaks värske kanaliha tootjaks muutunud AS Talleggi peadirektor Ants Käsper.

Ranna Linnukasvatuses peaks tootmine suurenema kaks kuni kolm korda, sest osa Talleggi tootmist viiakse üle uude kohta, märkis Ants Käsper. «Kuigi vananenud seadmed nõuavad olulisi investeeringuid, pole sel aastal uute seadmete ostmist ette näha. Kavatseme kogu oma toodangu Eestis realiseerida, sest kaitsetollide tõttu on seda võimatu importida,» ütles Ants Käsper. Pärast kahe ettevõtte liitmist peaks Tallegg hõivama poole värske linnuliha turust Eestis.

Pankrotistunud AS Ranna Linnukasvatuse pankrotitoimkond kinnitas juuli algul ettevõtte ostjaks 10 miljoni krooni suuruse pakkumise teinud AS Talleggi. Linnukasvatuse alghind oli 6 miljonit krooni.

«Et ettevõte pankrotimenetluse ajal töötas, on kõik varad hästi säilinud. Ranna Linnukasvatuse majandusraskuste põhjuseks olid suured söödakulud, sööda halb kvaliteet ja ettevõtte juhtkonna teadmatus. Ettevõttes puudus kuni tänini toodangu omahinna arvestus,» rääkis Ants Käsper.

«Ranna Linnukasvatus oli välja kasvanud sohvoosist, selle aja mentaliteet polnud ettevõttest enne pankrotti päris kadunud,» valgustas pankrotihaldur Arno Mägi raskuste tagamaid. «Enne pankroti väljakuulutamist oli ettevõtte kahjum 1,5 miljonit krooni kuus, paari kuuga õnnestus see viia 600 000 kroonini, vahetult enne müüki jõudsime juba väiksesse kasumisse,» rääkis Mägi.

Mullu 6. oktoobril pankrotistunud Ranna Linnukasvatus õnnestus müüa alles teisel katsel, sest esimeses voorus ostjaks valitud Tampuli OY ja AS Mainor loobusid esialgsest 18 miljoni krooni suurusest pakkumisest.

Kohtulikult kaitstud võlanõuded ettevõtte vastu ulatuvad 17,7 miljoni kroonini.

«Maksuamet ja pangad, Ühispank ja Maapank, saavad kätte kogu võlanõude, ülejäänud võlausaldajad 25 - 30 protsenti summast,» rääkis pankrotihaldur Arno Mägi. Maksuameti ja pankade nõue Ranna Linnukasvatuse vastu on kaks miljonit krooni, suuremad võlausaldajad on veel pankrotiavalduse teinud Keila Terko 3,5 miljoni ja Põhja Elektrivõrgud ligi miljoni krooniga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EVA LUTS

Sotsiaalse rehabilitatsiooni asutustesse suhtusid inimesed alguses umbusu ja hirmuga. Ühte majja koondunud endised vangid tekitasid rohkem ärevust kui üksikult tänavatel lonkivad. Samas on paljud endised vangid üksi iseseisvat elu alustades raskustes, sattudes sageli vanglasse tagasi.

«Kui mu poeg vanglast tuleb, mis siis saab?» küsib tuntud lapsvarga Virgo Enoki ema Tiiu Enok. Sama küsivad arvatavasti paljud teisedki, nii vangide sugulased kui ka lihtsalt ärevil kodanikud.

«Igal pool on olnud inimesed alguses meie vastu ja allkirju kogunud,» ütleb rehabilitatsioonikeskuse juhataja Avo Üprus. «Tavaliselt poole aastaga pinged vähenevad ja inimesed mõistavad, et meie üritus on vajalik. Kui endised vangid on ühes kindlas kohas, ei kujuta nad endast ohtu. Maja töötajad on valmis esimese löögi enda peale võtma.» Küsimusele, mida see esimene löök endast kujutab, vastab Avo Üprus, et on igasuguseid asju ette tulnud, kuid senini on kõik probleemid lahendatud relvata.

Endised vangid jäävad rehabilitatsiooniasutusse 21 päevaks (näiteks Tallinnas Männiku Majas) kohustusega mitte juua, mitte olla vägivaldne ja ajada oma dokumendid korda. Kui nad seda teevad, saab elamisluba pikendada. «Enamasti ei oska nad suhelda ja lahendavad oma probleemid väga üheselt. Õpetame neid agressiivsust maandama, rahaga ümber käima, eluprobleeme lahendama. Aitame neil tööd leida,» ütleb Avo Üprus. Asutused teevad koostööd tööbörsiga, kust nende kliendid informatsiooni saavad. Saaremaa varjupaiga juures tegutseb ka töökoda.

Kuidas vangid ennast ülal peavad? «Kuidas keegi. Mõni saab aru, et endiselt ei saa edasi elada. Iga vanglakaristus vähendab endaga toime tuleku oskust ja muserdab psüühikat.» Ka rehabilitatsiooniasutustest lahkudes käitutakse erinevalt. Mõned tulevad tagasi, et tänada, mõned alustavad uuesti oma endise tegevusega.

Rehabilitatsioonikeskuse tööd finantseerib 1993. aastal sõlmitud lepingu järgi riik, lisaks saadakse raha korjandustest, välisannetustest ja erinevatest projektidest. «Teoreetilise töö tegijaid ei valmistata Eestis mujal ette kui meil. Korraldame koolituskursusi sotsiaaltöötajatele, politseile, vanglaametnikele,» ütleb Avo Üprus.

Rehabilitatsioonikeskus on käivitanud projekti «Kogemus», mille kohaselt püütakse Rummu, Ämari ja Harku vanglates selgusele jõuda, kui suur on vangide risk sooritada uut kuritegu. «Sellel tegevusel on suur perspektiiv, kuid väike rahaline vundament,» ütleb Avo Üprus.

Rootsis ja Soomes tegutsevad vastavad asutused riiklikul ja kristlikul alusel. Algselt oli nende esmane ülesanne vabanenute abistamine ja teiseks järelevalve. «Praegu on kahjuks vastupidi,» sõnab Avo Üprus. «Sümpaatsem on inglaste süsteem, neil on säilinud palju varjupaiku, kus nad teevad alati ka sotsiaaltööd.» Kõikides vanglates on ametis vaimulikud.

Rehabilitatsioonikeskus nõustab peale vangide ka kuriteoohvreid. «Igal kuriteol on kaks külge. Enamasti ohvrid küsivad, kes kompenseerib nende materiaalse kahju, kuid psüühilist kahju nad endale ei teadvusta,» ütleb Avo Üprus.

Projekti «Ei vägivallale» kohaselt organiseeritakse koolidele teabepäevi, mille eesmärgiks on panna noori mõtlema, et vägivald, narkomaania ja kuritegevus on seotud. Kui sa oled narkomaan või tarvitad alkoholi, on ka lihtsam langeda kuritegevuse ohvriks. Seejärel hakkavad tunded käitumist mõjutama ja kuriteo ohvrist endast võib saada kurjategija.

«Kõige tähtsam on, et vabanenud vangid teadvustaksid oma vajadused ja omandaksid nende rahuldamiseks vajalikud oskused,» ütleb Avo Üprus.

Eestis asuvad sotsiaalse rehabilitatsiooni asutused:

1. Männiku Maja Tallinnas, juhataja Helgi Papp;
2. Saaremaa Kristlik Kodu Kuressaares, juhataja Arli Mustkalev;
3. Õigushälvikute varjupaik Tartus, juhataja Anne Schotter;
4. Kuriteo ohvrite varjupaik.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SILJA KABRAL

Lapsed ei oska ümbritsevast infokaosest endale kasulikku välja noppida, sest teabe hulk meie ühiskonnas kasvab pidevalt. Tartu Ülikooli õppejõu Larissa Vassiltshenko arvates ei arvestata Eestis lastekaitseseadust, mille järgi on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis jäljendavad inimeste ja kõikide elusolendite hävitamise vahendeid. Lastele on keelatud demonstreerida julmust ja vägivalda õhutavaid filme ning heli- ja videosalvestisi.

Larissa Vassiltshenko on 20 aastat uurinud teabe mõju lapsele. Viimase uurimuse tegi ta enda sõnul siis, kui järjekordne uus haridusminister Jaak Aaviksoo pidas oma ametisoleku esimese kõne. «Seda kuulates oli selge, et selle aasta võtmesõna on arvuti ja Internet,» ütles staazhikas füüsikuharidusega pedagoog kohtumisel Järvamaa õpetajatega.

Ega ta palju ei eksinudki, sest tiigrihüppest on räägitud piisavalt. Larissa Vassiltshenko arvates on kujunenud hingeharidus viimasel ajal üsna teravaks probleemiks. Näiteks 181 eestikeelse väljaande hulgast saab lastele tellida vaid nelja. Venekeelseid väljaandeid pole lastele üldse mõeldud.

Larissa Vassiltshenko küsitles üle 1000 Eesti õpilase. Tema uurimistöö tulemused näitavad, et lapsed ei ole huvitatud lugemisest ega sportimisest, neile meeldivad rohkem arvutimängud ja teleri vaatamine. Eriti hull on olukord Põhja-Eestis, kus saab vaadata mitmeid teleprogramme. Larissa Vassiltshenko arvates peaks valitsust koguni tänama, et Lõuna-Eestis on teleprogrammide levik piiratud.

Vähe on lastele eakohaseid saateid, näiteks paljude põnnide lemmikmultifilmi «Mootorraturhiired» kvaliteet ja sobivus on üsna küsitav. Vägivalda õhutavaid mänguasju (püssid, käerauad) ning videomänge saab osta nii turukioskitest kui ka soliidsetest mänguasjakauplustest. Senini pole sotsiaaltalitus jälginud lastekaitseseaduse täitmist selles valdkonnas.

Seda suurem vastutus langeb vanematele, kes peavad kiirest elutempost hoolimata pühendama järeltulijatele rohkem tähelepanu. Ei piisa vaid sellest, kui lapsel on kõht täis ja küllaldaselt taskuraha. Käsikäes ühiskonna muutumisega teiseneb ka laste maailm.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Euroopa Liidu liikmesriikidele valmistavad peavalu nn. sotsiaalturistid, kes on end näiteks Saksamaal töötuna registreerinud, kuid saavad sotsiaaltoetust ka Itaalias, kirjutab «Handelsblatt».

Juba 1971. aastal võtsid Euroopa Liidu maad vastu põhimõttelise kokkuleppe selle kohta, et töötu abiraha makstakse isegi siis, kui töötu kuni 3 kuud mõnes teises Euroopa Liidu riigis peatub. Lastetoetust makstakse aga igal juhul ka siis, kui lapsed elavad välismaal. Toetust saavad vanemad sellelt riigilt, kus nad töötavad.

Euroopa Liidus on viimasel ajal palju vaieldud selle üle, kas lastetoetuse eest peab vastutama riik, kust lapsed on pärit või kus nad elavad. Väga suured erinevused Euroopa Liidu liikmesriikide makstavates toetusrahades on vallandanud sotsiaalturismi käsitleva kriitikalaine.

Mitmed riigid nõuavad (Saksamaa, Belgia jm.) Euroopa Liidu rändurilt haigekindlustust ning küllaldaselt vahendeid enda elatamiseks. Töö otsijad võivad viibida liikmesriigis kuni kuus kuud. Liikumisvabaduse piiramisega püütakse ära hoida sotsiaalkassa ülekoormamist ning majanduslikku kollapsit, mille sotsiaalturism võib tekitada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Laste telemaanlust peavad kasvatusteadlased hilisemat võõrandumist ennustavaks teguriks ning loevad lapsepõlve kuldajaks perioodi enne televisiooni võidukäiku. Televisioon lahutab reipalt meelt, erinevalt tööpäevast väsinud vanematest. Paljud täiskasvanud kahtlevad oma pedagoogilistes võimetes ega üritagi vähendada televisiooni mõju. Kaob lapse ja vanemate vahelise suhte intiimsus, usaldus ja lojaalsus - nii selgus Avatud Eesti Fondi toetusel läbiviidud projektist «Probleemne laps tavakoolis».

Lugema õppides omandab laps teatud käitumisviisid. Ta ootab oma küsimustele vastuseid ja peab varemloetut meeles. Teleri puhul piisab passiivsest vaatamisest, ei ole vaja ei mõistmist, koolitust ega intelligentsi. Saladusi ei ole ja seega ka lapsepõlve mitte - uudishimu asendab küünilisus ja halvemal juhul üleolek.

Telemaanidest lapsed ei looda targale täiskasvanule, vaid uudistele, sest vastused on olemas juba esitamata küsimustele. Televisiooni ajastu inimesel on kolm eluperioodi: varane lapsepõlv, laps-täiskasvanu iga ja vanadus.

Agressiivsuse nägemine televisioonis ei tähenda küll selle automaatset ülevõtmist. Jäljendamine eeldab tähelepanelikku vaatlemist, nähtu meeldejätmist ja vajalike oskuste valdamist. Seega ka hinnangut (kas laps tajub agressiivsust millegi heana), mitte ainult mehaanilist matkimist.

Malli nägemine võib mõjuda mitmeti: õpitakse uusi käitumisviise, edu puhul süveneb vaatajas veendumus, et agressiivsus on hea meetod eesmärgi saavutamiseks.

Eestis läbi viidud uurimuste põhjal on lapsevanemad märganud vägivallafilmide halba mõju lastele. Halvasti ei mõju mitte üksik telesaade, vaid telemaanlus kui nähtus.

Pidev teleri vaatamine ei suurenda lapse sõnavara ega nõua (erinevalt raamatust) keskendumist. Arenenud sõnavara on õpiedu tingimus. Head õpilased ei ole enamasti agressiivsed. Televisioon röövib aega - vähenevad kontaktid sõpradega, võivad tekkida suhtlemisraskused ja süveneda sisepinged.

Teleri ees üles kasvav laps saab ootamatult teada asju, milleks ta veel valmis ei ole. Ta tunneb häbi, kuid ei suuda oma tundeid verbaalselt väljendada. Ja vanemad ei mõista, miks laps käitub rabedalt. Häbi mõiste rajaneb ju osaliselt saladustel: taäiskasvanu teab asju, mida lapse eest varjatakse (elu väärtused, riiud, konfliktid, vägivald, traagilika). Mõtlematult neid lapsele paljastada ei tohi.

Teisalt võib olla lapse agressiivsuse üheks põhjuseks infopuudus. Lapse teabevälja peaksid laiendama raamatud, esialgu muinasjutud.

Lapsepõlves kuuldud jutud võivad toimida kuritegevuse profülaktikana (nii imelik, kui see mõte ka ei tundu) - aitavad need ju maandada sisepingeid lapsele sobivas vormis. Väidetakse koguni, et muinasjuttudeta üles kasvanud lapsed ei tule kunagi maa peale tagasi. Nad elavad illusioonide maailmas, otsekui kompenseerides lapsepõlves kuulmata jäänud lugusid.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996