Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS SILDAM
Ta on lihtsalt Autojuht, kes elab ja töötab Kesk-Eestis. Muu pole oluline. «1957. aastast olen roolis ja ei ühtegi suuremat pahandust,» ütleb ta enda kohta ise. See on vahetult pärast seda, kui Autojuht vabanes Pärnu politsei arestimajast, sest 22. juuli õhtupoolikul avastati Ikla piiripunktis tema koormast 20 kasti TT-püstolitega - kokku 1600 relva. Põrandaalused relvakaupmehed kasutasid teda pimesi, saates Autojuhi Riiga, et kaks konteinerit makaronidega Tallinna tuua.
Autojuht askeldab oma autobaasis. Ta pidi küll sõitu minema ja viima ühe koorma Soome, kuid viimasel hetkel reis tühistati.
Dispetsher tuleb ja ütleb Autojuhile, et olgu ta poole tunni pärast telefoni juures. Nädalavahetusel tuleb Riiga minna. Kas konteiner sinna viia või sealt tuua, polevat selge. Klient lubas uuesti helistada ja Autojuhiga üksikasjades kokku leppida.
See on tavaline, et kliendid tellivad auto telefoni teel, kui neil kiire on.
Poole tunni pärast helistabki naisterahvas ja ütleb, et Autojuht peab oma Volvoga pühapäeva õhtul olema Riias, kust tuleb Tallinna tuua pikk merekonteiner. Naine küsib Autojuhi koduse telefoni ja teatab: teile helistatakse laupäeval ja siis öeldakse, kus te täpselt Riias ootate.
«See minek... Lihtsalt ei tahtnud minna. Kui reisiraha välja võtsin, püüdsin ka dispetsheri juures vastu vaielda, aga kus sa enam. Tööd on meil niigi vähe, igast tellimusest haaratakse kui õlekõrrest kinni. Mitu autot, mis muidu üle piiri käivad, on praegu remondis ja valikut polnud.
Teadsin, et konteineritega veetakse mõnikord keelatud kaupa, kuigi minul pole kunagi mingeid pahandusi tolli või politseiga olnud. Üks ülemustest soovitas, et kui ma midagi kahtlast kardan, siis ei pea ju seda koormat võtma. Aga kust autojuht teab, kui konteiner on kinni plommitud.»
Õhtul kella 20 paiku helistab keegi mees Autojuhile koju. Korraldused on konkreetsed: Volvo olgu järgmisel päeval 14.00 Riia-lähedases Neste bensiinijaama juures parklas ja oodaku. Autojuht küsib, mis kaup on vaja Tallinna tuua. «Makaronid,» saab ta vastuseks.
«Kodus rääkisin naisele ka, et ei taha kohe sõitu minna. Nagu aimasin midagi ette.»
Autojuht hakkab varavalges sõitma. Kes teab, ehk on piiril pikk järjekord või juhtub muud ettenägematut. Aga kõik läheb kiiresti ja juba kell 10 hommikul pargib ta oma Volvo Riia äärelinnas Neste tankla juurde.
«Tukkusin rahulikult. Pool viis koputas üks mees kabiiniaknale ja ütles eesti keeles, et ma kuhugi ei läheks, sest varsti tullakse ja viiakse mind edasi sinna, kus kaup peale laaditakse.»
Sõnumitoojat Autojuht hiljem ära ei tunneks, ta ei uurigi seda meest.
Neste tanklasse saabub Eesti numbrimärgiga järelhaagisega KamAZ ja jääb samuti ootama. Autojuht ajab KamAZi kabiinis istuvate meestega juttu. Neile oli samal päeval helistatud, et sõitku nad kohe õhtuks autoga Riiga. Lepiti kokku veo hind - oli see nüüd 3500 krooni või 3.50 kilomeetri eest. Nemadki tulid makaronide järele. Nähtavasti on meil üks ja sama tellija, oletab Autojuht.
Kella 20.30 ajal tuleb Volvo ja KamAZi juurde sõiduauto, mille juht näitab, et teised sõidaksid tema järel. Hiljem küsitakse Autojuhilt, et mis auto sabas nad sõitsid. Autojuht jääb vastuse võlgu: oli tumedam Eesti numbritega sõiduauto. Õhtul pool üheksa on Riias hämarik ja Autojuhti detailid ei huvita.
Sõiduauto ees ning Volvo ja KamAZi järel sõidetakse Riia reisisadama väravateni. Seal oodatakse veerand tundi, kuni valvur juhatab nad kai ääres seisva laeva kõrvale. KamAZile tõstetakse üks konteiner makarone, Volvole kaks. Neid ei saada muidu kätte, kui tõmmatakse laeva dekilt mõned sõiduautod kai peale.
Sadamas juhtub esimene ebameeldivus. Autojuhile öeldi, et koormaks on suur merekonteiner, mida pidanuks kinnitama vaid nelja poldiga. Kahe väiksema konteineriga on seevastu kõvasti pusimist.
«Need tuli ju kaheksa poldiga kinnitada, keskmised poldid olid aga igavesti roostes, neid ei oldud üldse kasutatud. Küll panin õli ja tegin muid vigureid, et need jälle käima hakkaksid.»
Laadimise ajal pusib ta kinnituspoltidega ja aega sadamas niisama ringipassimiseks pole. Hiljem KamAZi mehed ütlevad, et konteinerid tõsteti neile peale Venemaa lipu all sõitnud laevalt.
(Venemaa hüdrometeoroloogia insituudile kuuluv ja Läti ühele firmale renditud laeva nimi on «Professor Sergei Dorofejev», mis sõitis marsruudil Travemünde-Gdansk-Riia. Tollidokumentide järgi tõsteti kolm konteinerit makaronidega laevale Gdanskis, mida kinnitavad veenvalt ka Poola tolliplommid.)
Pärast laadimise lõppu jäävad Volvo ja KamAZ sadamasse ööbima.
«Lätis on selline kord, et transiidina vormistatud toidukaup võib piirini sõita ainult konvoiga. Kõike, mida kõlbab suhu panna, saadab tolliauto, et kaup vahepeal kaduma ei läheks. Konvoi on kallis asi, mille kauba tellija peab kinni maksma. Meie konteinerite puhul oli raha juba ette ära makstud.»
Nii saadab Autojuht öö vastu esmaspäeva mööda traataia taga ja valvekoerte läheduses.
Kell 11 tuleb sadamasse kahe sinise vilkuriga Läti tolli saateauto, mis makaronidega koormatud Volvo ja KamAZi Ainazi piiripunktini eskordib. Autojuhid kauba saatedokumente ei näe. Need on konvoi käes. Alles vahetult enne Ikla piiripunkti annavad lätlased kõik paberid autojuhtidele üle.
Kella 14 paiku ületatakse Läti-Eesti piir.
Makaronikonteineritele on kaks meest vastu tulnud. Nemad täidavad Eesti-poolse tollideklaratsiooni ning klaarivad pisikese segaduse.
«Autot tellides öeldi mulle, et kaup tuleb viia Tallinna, aga dokumentides oli saajaks märgitud mingi Peterburi firma. Iklas selgus lõpuks, et konteinerid peavad jõudma siiski vaid Muuga tolliterminaali.»
Tolliametnikud ei piirdu vaid dokumentide kontrollimisega. Miski tundub neile kahtlasena ja KamAZ aetakse põhjalikuks läbivaatuseks tolliangaari. KamAZi konteiner tõstetakse makaronikastidest tühjaks. Laadimistöödel osaleb ka Autojuht, et siis kodupoole saada.
Tunniajase tuhnimise peale tunnistatakse KamAZ puhtaks ja ette võetakse Volvo.
«Tagumine konteiner oli korras. Siis hakkasid tollimehed kabiinipoolsest konteinerist makaronikaste ümber laduma. Olin ise auto juures, kui kuulsin, kuidas sees kirutakse: jube raske kast, ei jõuagi välja tõsta. Esimese ehmatusega mõtlesin, et konteinerisse on sokutatud salaviin.»
Tolliametnik tassib raskelt taarudes konteineri tagaosast päevavalguse kätte rohelise puitkasti. Klambrid tõmmatakse lahti ja kõik soovijad näevad seal korralikult pakitult kaheksakümmend TT-püstolit.
Autojuhi jaoks algab otsekui unenägu. Elus esimest korda võtab ta oma kätte sellise püstoli, vaatab õlist relva, paneb kasti tagasi. Ta ei mõista midagi.
Tolliametnikud kannavad aga makaronikonteinerist välja üha uusi ja uusi rohelisi kaste poolakeelse kirjaga «armeepüstol, 7,62 mm, TT», kuni neid saab täpselt 20.
«1600 püstolit,» teeb keegi kokkuvõtte. Viimaste aastate suurim salarelvapartii.
«See oli shokk. Mind võttis täitsa segaseks. Nagu välk selgest taevast. Ma ei saanud enam millestki aru. Konteineril olid ju kõik tolliplommid korras. Nägin, mis ümberringi juhtub, ja kogu aeg oli tunne, et see ei toimu ju minuga. Pea hakkas ringi käima.»
Ikla piiripunktis algab sagimine. Makaronikonteineritele vastu tulnud kaks meest peetakse kinni. Autojuht ja KamAZis sõitnud mehed kuulatakse põgusalt üle, koostatakse akt. Saabuvad erariides mehed, uurivad avastatud püstolikaste, relvi ja vaatavad autojuhte. Kõik on veidi ärevil.
Makaronid laaditakse konteinerisse tagasi. Volvo viiakse Pärnu tollilattu, Autojuht aga politseimajja.
Öösel kuulab uurija Autojuhi üle. Kuidas ja kes teda Riiga saatis, mis oli konteineris, kuhu see tuli viia, miks just tema seda sõitu tegi - tahab uurija Autojuhilt kuulda. «Polnud kedagi teist panna. Kui tööd pakutakse, peab tööd tegema. Ei osanud midagi hullu arvata,» teab Autojuht väga vähe.
Uurija on mõistev ja rahulik. Ka siis, kui Autojuhile ei tule meelde tema dispetsheri nimi. «Ärge muretsege, teie saate nagunii koju,» rahustab teda uurija.
Kuid koju ei saa Autojuht mitte sel öösel.
Uurija ütleb asjalikult, et kõigi asjaolude selgumiseni jääb Autojuht politseisse. Talle tutvustatakse kahtlustatavana kinnipidamise määrust. Kuni 48 tundi võib teda arestimajas hoida.
Väikeste luukidega rasked rauduksed. Pikk koridor. Hämarus. Trellid. Nii näeb Autojuht esimest korda arestimaja. Uurija küsib valvurilt, millises kambris on kõige rahulikum seltskond. Autojuht läheb sinna, kus kaks meest juba ees.
«Üks ütles, et teda kahtlustatakse jalgrattavarguses, teist ka mingis varguses. Toredad mehed olid.»
Hommikul kella 11 ajal kuulatakse Autojuht teist korda üle. Põhjalikult, tahetakse saada detaile, mida ta ei tea või millele ta polnud osanud tähelepanu pöörata.
«Teie tegevuses pole midagi kriminaalset, jääte tunnistajaks, homme saate koju,» ütleb uurija ja saadab Autojuhi kambrisse tagasi.
«Oleks politseis minu peale karjutud ja mind süüdistatud, ma oleks siis vist hulluks läinud.»
Kuus aastat tagasi jättis Autojuht suitsetamise maha. Ta viidi siis mao verejooksuga Tartu haiglasse, kus arst võttis tema sigaretipaki, käkerdas selle kokku ja viskas prügikasti. «Kui te mees olete, siis enam ei tõmba, kui olete naine, siis selg sirgu ja haiglast välja!»
Arestikambris tuleb tal suitsuisu. Aga sigarette pole kusagilt võtta. Üks Autojuhi kambrikaaslane küll suitsetab, kuid sel mehel endalgi sigaretid kõik loetud.
«Ma ei maganud, ei suutnud.»
Seda meenutades tõuseb Autojuhi silmadesse märg helk.
«Kongis tundsin kogu aeg õhupuudust. Pime ja õhku ei olnud. Kusagil siinsamas on uks, millest ma välja ei pääse, see on kohutav tunne. Noored mehed ei pane seda kõike ehk niimoodi tähele.
Kongis oli kopsakas hunnik vanu ajalehti. Võtsin neist ühe, hakkasin lugema. Teise rea ajal ei mäleta enam, millest esimeses reas kirjutati. Pea oli täitsa tühi.
Kogu aeg ootad, et kohe tuleb mingi lahendus. Kell ei liigu üldse edasi. Mind lubati lõuna paiku vabaks lasta. Ootad ja ootad, kell üldse edasi ei lähe.»
Kella 11 paiku kutsutakse Autojuht kongist välja ja ta on jälle vaba mees.
Politseimaja juures näeb Autojuht KamAZiga sõitnud mehi. Üks neist räägib, et sai arestimajas isegi dushi all käia, kuna tema kambril oli parasjagu saunapäev.
Autojuhi pere ei tea veel midagi. Politseist ei lubatud koju või tööle helistada. Naine arvab kindlasti, et mees on ikka sõidus. Varemgi on ühe-kahepäevased otsad pikemaks veninud.
Autojuht läheb Pärnu tollilattu, et oma Volvo kätte saada. Tollimehed panevad kohe käe pihku - noh, ongi kõik korras! Ainult autot ei anta Autojuhile tagasi. Volvo võidakse isegi konfiskeerida või kuus kuud kinni hoida, kuni kõik niidid selgeks tehakse, hoiatavad tollimehed. See polevat niisama, et Poolast veetakse läbi Eesti salakaubana püstoleid Venemaale.
Tollist helistab Autojuht lõpuks koju. Keegi ei võta telefoni, abikaasa on vist maal. Oma autobaasis saab ta peremehega rääkida, see sõidab kohe Pärnusse.
Kolleegid ei süüdista Autojuhti milleski. Tema täitis lihtsalt käsku ja sõitis tavalise tellimuse peale Riiga makarone Tallinnasse tooma.
Autobaasist minnakse sellesse firmasse uurima, kust tellimus Riiga sõiduks anti. Ja saadakse teada, et polegi enam niisugust aktsiaseltsi, läks teine juba aasta tagasi pankrotti.
«Uurija ütles, et keegi peab mulle selle valu kinni maksma. Aga kui meie autobaas jääb Riia-otsa veotasudest ilma ja võetakse veel ehk auto käest ära, mis siis... Kõige tähtsam on auto kätte saada, see on minu leivakannikas.
Väikest puhkust oleks nüüd küll vaja. Peab abikaasaga otsustama, läheks kuhugi mere äärde, polegi mitu aastat korralikult koos puhanud. Pärnu lähedal olevat meri puhas.»
Autojuht istub oma kodus tugitoolis ja püüab mõelda ükskõik millest, aga mitte selle nädala kolmest esimest päevast.
«Kui eile lõpuks koju sain, võtsin ühe pitsi, tegin süüa, vaatasin televiisorit ja kell 11 õhtul heitsin magama. Pool kolm öösel oli uni nagu peoga pühitud, igasugused hullud mõtted ronisid pähe. Hommikuni ei tulnud enam und, põrnitsesin tuimalt televiisorit.
Täna on paaril korral juhtunud nii, et telefon kodus heliseb, võtan toru ja keegi ei räägi. Varem nagu sellist asja pole olnud. Ei tea, kas mulle on saba järele pandud või mis.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TRIIN PARTS
Täna sõlmitakse kirjalik leping AS Merini ja piirivalveameti vahel Ruhnu sadamale asukoha leidmiseks ja eelplaneerimistööde teostamiseks. Suuline kokkkulepe on juba olemas.
Siseministeeriumi poolt välja kuulutatud vähempakkumise Ruhnu sadamale optimaalse asukoha leidmiseks ja eelplaneeringu teostamiseks võitis AS Merin. Nende pakkumine oli kõige kallim, kuid AS Merin oli kõige rohkem arvestanud sadama arenguperspektiive ja võimalusi.
AS Merini tegevdirektor Aavo Raig ütles, et sadam peab hakkama täitma nelja funktsiooni. Riigikaitse seisukohast on kõige olulisem piirivalvesadam. Kuid kindlasti peab arvestama Ruhnu saare varustamist nii kauba kui ka kütusega, ütles Raig. Peale selle on ette nähtud paadisadam kohalikele elanikele, keda on ajakirja «Luup» andmetel 62. Neljanda funktsioonina nähakse nö. külalissadamat, mille ehitamine ei jää arvatavasti riigi hooleks.
Planeerimistööde lõpuks on määratud 1997. aasta jaanuar. Aavo Raigi sõnul võivad tööd venida vaid ebasoodsa ilmastiku tõttu.
Kõigepealt uuritakse kogu Ruhnu saare idarannikut, ütles Aavo Raig. Tema sõnul vaadeldakse põhiliselt kolme piirkonda: Ringsut, Limot ja Kuunsit. Vähem uuritakse Ruhnu läänerannikut. Kuunsi asub saare loodetipus, kuid sinna on geoloogiliselt võimatu sadamat ehitada, on siseministeeriumi asekantsler Tiit Sepp varem «Postimehele» öelnud.
Saare keskkohas Limos on saare ja võibolla isegi kogu Eesti kõige puhtam liivarand, kus on ka nn. laulvad liivad, mille tõttu on sinna raske sadamat ehitada.
Praegune sadam asub Ringsus, mis on paljude asjaosaliste arvates optimaalseim koht. Seda eelistab Ruhnu vallavanema Vello Kümmeli sõnul ka kohalik omavalitsus.
Aavo Raig ei soovinud avaldada oma eelistust ja ütles, et tehakse sõltumatu otsus. Tema sõnul koostatakse kolm alternatiivset eskiisi, kulude hinnangut ja keskonnamõjude analüüsi, mis esitatakse Ruhnu omavalitsusele ja piirivalveametile, kes langetavad lõpliku otsuse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NASTA PINO
Möödunud nädalavahetusel peeti Värskas III Seto Kongressi vanematekogu koosolek, kus osalesid ka Setumaa valdade liidu esindajad. Arutlusaineks oli eelseisva IV Seto Kongressi korraldamine. Kindlaks määrati delegaatide valimise kord ja visandati kongressi eeldatav temaatika. Kongress ise peetakse 9. oktoobril Värskas.
Vanematekogu koosolekul tõdeti, et endiselt on päevakorral piiri taha jäänud majad, maad ja metsad. See temaatika tuleb arutusele ka kongressil, mis peetakse Värskas 9. oktoobril. Delegaatide valimine algab 1. septembril ja lõpeb 5. oktoobril. Nagu eelmisel kongressil kolm aastat tagasi, osalevad ka seekord kongressil piiritagused saadikud. Viis neist valitakse Petseri eestlaste poolt.
10. augustil peetakse Mikitamäel III Seto Kuningapäev, millest peab kujunema üldrahvalik lustipäev paljude põliste setu kombetalitustega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANDO URBAS, STEN HANSSON
Vaatan olümpiamänge harva, siis kui mul aega on. Eestlaste esinemine võinuks olla parem.
Teleülekanded on väga hästi organiseeritud. Olen ka varem olümpiamänge vaadanud. See, et olümpiamänge näidatakse öösel see on küll natuke viltu. Inimesed ju öösel ikka magavad, see nagu häirib. Ma usun, et väga vähesed inimesed vaatavad öösel. Avapidustusi ma vaatasin, meeldis küll, aga Barcelona meeldis siiski rohkem. Vehklemist vaatasin ka ja sõudmist. Eestlaste saavutuste kohta ei oska praegu midagi arvata. Ma arvan, et väga raske on öösel mänge vaadata ja päeval üleval olla. Avamist vaatasin, rohkem ei ole aega olnud. Kes ei taha öösel magada, see võib vaadata. Ei vaata, mul ei ole momendil lihtsalt telekat ja mul ei ole nii palju... Mind väga ei huvita ausalt öeldes.
See, et öösel näidatakse...ega vist muudmoodi ei saaks, seal on teine aeg. Minu teada on neid päris palju, kes öösel vaatavad ja ma kardan, et eestlaste tööviljakus on selle tõttu päris palju langenud. Absoluutselt ei vaata, üldse kursis ei ole. Varem olen vaadanud ka väga minimaalselt. Vaatan küll. Eestlaste esinemised ei ole väga head olnud. Ma loodan, et Nool on hea. Ma vaatan päeval kokkuvõtteid, fännid vaatavad öösel. Minu lemmikala on kergejõustik.
Avamisi ma ei vaadanud. Ma olen kuulnud, et korraldus on paha, ajakirjanikud kurdavad. Ma ise ei saa aru, aga Uba ütleb, et ei saa infot kätte. Loomulikult vaatan. Eestlaste esinemisse suhtun normaalselt. Praegu pole veel kõige hullemini läinud, meie võistlejad on lausa esikümnes ja esikahekümnes pole kõige hullem ju! Muidugi mõnedele on pandud suuremaid lootusi, aga sport on sport, nagu loterii.
Öine näitamine on paratamatu, ajavahe on nii suur. Oleneb alast mõnda vaatan kindlasti, mõnda mitte. Lemmikalade hulka kindlasti kuuluvad: kergejõustik ja...korvpall, eestlaste lemmikalad. Eriti huvitavad ikka need alad, millest eestlased ise ka osa võtavad. Ma olen korralduse kohta küll üsna palju kriitikat kuulnud, aga...enam-vähem võib rahule jääda ma ütleks hinne neli.
Avamist ma vaatasin, paar päris huvitavat efekti oli, aga kui aus olla, siis avamised on viimastel aastatel aetud kõrgetasemeliseks, raske on midagi uut välja mõelda. Lõpuks hakkavad nad üsna ühenäolised välja nägema. Minu arust seda asja püütakse pisut üle paisutada sajandi olümpiamängud. Mul on raskusi selle väljendi lahtimõtestamisega. Sada aastat esimestest mängudest, aga...olümpiamängud nagu olümpiamängud ikka, mingit erilist pidulikkust ei olnud küll. Tavaline. Vaatan maksimaalselt kõike, niipalju, kui võimalik on. Öösel ka. Avamisi vaatasin, nad väärivad kindlasti sajandi olümpiamänge. Vahel vaatan, kui aega on. Mu tööpäevad on kole pikad ja eriti palju aega vaadata ei ole.
Ma arvan eestlaste esinemisest, et nagu oodatagi oli see oli üks mage värk. Avamised olid täiesti korralikud. Ma olen vana jahimees ja laskesportlane, mulle meeldib eelkõige laskmine, aga see oli olümpial üle ootuste nõrk. Vaatan küll, aga öösel ei vaata. Ma usun, et neid ei ole palju, kes öösel vaatavad. Vanem generatsioon vist tahab magada rohkem. Eks fanaatikuid ka jagub. Enda lemmikalad on kergejõustik ja korvpall.
Eestlaste senine esinemine on kehv. Meil ongi traditsiooniks saanud, et ennem kütame kired üles, aga tegelikult ei midagi! See mõjub minu meelest psühholoogiliselt. Liiga kergelt on Eesti sportlased olümpiale viidud. Näiteks Sild ühe korra viskas 80 ja läks mängudele. Tulemust tuleb näidata ikka mitmed korrad! Siis on mõtet minna. Sportlase moraalne kohus on teada, kas ta suudab oma ülesannet täita. Pole mõtet lihtsalt minna ja vaadata, mis tuleb.
Avamisi ma vaatasin. Mulje jäi selline, et need ei ole mitte maailma olümpiamängud, vaid rohkem Ameerika olümpiamängud. Ameerikapärane. Nad oleks tegelikult pidanud Kreekas olema. Ja üldse olümpiamängud sellisesse kohta viia, nagu Atlanta, kus on selline kuumus, millega inimesed ei ole harjunud! Peaks ikka mõtlema sportlaste, mitte kommertsi peale. Tundub, et need on rohkem kommertsolümpiamängud. Olümpiat vaatan ma vähe, ei ole aega lihtsalt. Seda ma tean, et Indrek Sei oli saanud 32. koha ujumises, aga Indrek Pertelson, mingi maadleja või judokas, on läbi kukkunud. Mina arvan, et neil oli ettevalmistuseks vähe aega, selles mõttes, et kellaajad ei klappinud. Sportlasi tasub ikka palju võistlema saata, iga aastaga tulemused muutuvad. Sellel aastal läks nii, aga järgmisel aastal võib teisiti minna. Sport mind huvitab väga, eriti korvpall. Vaatan võimaluste piires. Eestlaste esinemine natuke nadivõitu küll on, võiks parem olla, aga kust neid kogemusi ikka saada, kui mitte sellistelt võistlustelt. Ülekannete aeg ei tohiks segada, see, kes ikka tahab vaadata, vaatab. Ise korvpalli ja kergejõustikku ikka vaatan. Kvaliteet? Just ei kurda. Ikka vaatan. Eesti sportlastest arvati rohkem kui välja tuli. Ma arvan, et nad esinevad hästi, aga neid reklaamiti kõrgemate kohtade peale kui tegelikult võimed on. Ma ei ütleks, et ma pettunud oleks, aga oleks võinud natuke paremini minna, eriti judo ja maadlus. Ülekannete ajad mind ei häiri. Olümpiamängudest vaatan kõiki alasid, ütleme, et olen tugitoolisportlane. No ikka vaatan. See on väga tore, et selline väike vabariik nagu Eesti ennast esitleb. Tulemused? Kõik on minu arust korras, tase on piisav. Ujumist vaatan kindlasti ja kergejõustikku ka. See häirib tugevasti, et ülekanded toimuvad kas hommikul vara või hilja õhtul, kuna ma töötan praegu, oleks parem, kui näidataks videosalvestusi. Ikka vaatan, eriti korvpalli ja neid alasid, kus eestlased osalevad. Eestlaste esinemine on kuidagi lahja praegu, võiks parem olla. Mina oleks igal juhul vähem sportlasi sinna saatnud, osad nimed seal on sellised, keda ma üldse ei tunne, mingi tase peaks ikka olema. Ülekannete aeg häirib, aga eriline spordifänn ma ei ole. Kommentaatorid panevad vahepeal ikka bambusesse küll. Ise teen kah vaikselt sporti, korvpalli ja kergejõustikku, kuid mingit taset pole. Praegu ma ei tea suurt midagi mängudest, olen väga hõivatud siinse ümbrusega tutvumisega. Ma vaatan olümpiat siis, kui koju Poola jõuan. Ma ei tunne kahjuks ühtegi Eesti sportlast, aga tegelikult, ma nägin ühte pilti, telefonikaardil... Erika Salumäe. Näeb välja nagu rattasõitja. Kergejõustikku muidu meeldib vaadata ja ujumist ka. Ma tegelen ise samuti spordiga, aga minu ala ei ole veel olümpial ja seda pole võimalik ka sinna lülitada. Mägironimine. Aga teil on siin nii tasane maastik, kõrgeim tipp ainult 318 meetrit... Vaatan ikka. Eestlaste esinemine? Ma arvan, et hõisata pole põhjust. Kõvasti paremini võiksid esineda. Lootma peab, aga raske on häid tulemusi loota. Kes kuue sekka tuleb, on väga hästi tuldud. Ega ma ei ütle, et nad on halvasti esinenud, oli teada, millise tulemuse võib keegi teha, ennast ületanud pole keegi. Häirib see, et igal pool üritatakse eestlaste halba esinemist kehva organiseerimise kaela veeretada. Eks see ole ju kõigil ühtemoodi. Kommentaatorid... viga on selles, et pildis tekib palju tühje momente ja noored mehed ei oska siis midagi kommenteerida. Kergejõustikku vaatan meelsasti, aga nii, et tööd ei sega. Minu arust on saadete maht ülepaisutatud. Jah, ikka jälgin. Tulemused? Kehva, loomulikult võiks paremini esineda. Noolele hoian kõige rohkem pöialt. Ma vaatan Eurosporti, mitte miski ei häiri. Mulle meeldivad meeskonnavõistlused: korvpall, jalgpall. Olen ka ise jõudumööda spordiga tegelenud, oma rõõmuks korvpalli ja jalgpalli mänginud. Olümpiamänge... pisteliselt ikka vaatan. Tulemused? Eks pärast näeb, mis välja tuleb. Siiamaani pole häid tulemusi olnud, aga keegi võib veel võita, Erki Nool kümnevõistluses näiteks. Ega ma otseselt mänge ei vaata, kuulan uudistest, et mis värk on... Huvitab küll põhimõtteliselt, aga vahepeal pole tahtmist. Kus eestlased on, seda vaatan, kümnevõistlust. Ise spordiga ei tegele. Kunagi tegin, ega ta vist mööda külgi maha ei jookse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996