Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MEELIS SÜLD
Enamik suurmajade elanikest on harjunud veearvet tasuma kehtestatud koguste või üldmõõtja järgi. Samas ei tule kellelgi mõttesse maksta elektrit ühtselt määratud «portsjonide» kaupa, arvestamata energia tegelikku kulu. Miks peaksime siis vee eest pimesi tasuma?
Probleem puudutab eelkõige suurmajade elanikke, kes maksavad vee eest elamu ühismõõtja järgi. Kahtlemata pole kõigi inimeste veetarve ühesugune, mistõttu on mitmete väiksemate perede ja pensionäride pretensioonid liiga suure veearve pärast igati õigustatud. Eriti annab puudulik arvestussüsteem tunda siis, kui inimene vähe kodus viibib või muidu kasinalt vett tarbib. Kõige tavalisem lahendus on sooja vee kinniplommimine, kuid külmast veest loobuda pole siiski võimalik.
Kraanide «kinnikülmutamise» alternatiiv on veemõõtjate paigaldamine, mis on kogu probleemile hoopis inimlikum lahendus.
«Kui korteriomanik tahab veemõõtjat paigaldada, siis on see maja valdaja küsimus, meie jaoks on abonendiks hoone. Kui maja valdaja või omanik on mõõtjate paigaldamisega nõus, siis pole see mitte kommerts-, vaid arvestuslik veemõõtja. Selle alusel jagatakse vesi korterite vahel ära. Nii on ka mujal maailmas,» selgitas Tartu Veevärgi direktor Voldemar Raidla. Arvestuslikke mõõtureid hooldab maja valdaja. Tartu Veevärgi direktori sõnul on ka nemad nõus teatava tasu eest arvesteid hooldama, plommima ja paigaldama. Mõõtja keskmine hind koos paigaldamisega on umbes 700 krooni.
AS Ardeli halduses oleva nelja maja - Kalda tee 4, Uus 61, Anne 49 ja Anne 1 statistiliste andmete põhjal kasutab 942 elanikust umbes 116 veemõõtjaid. Ardeli raamatupidaja Kairi Zirki sõnul on huvi arvestite vastu suur. Iga kuuga lisandub uusi kortereid, kes soovivad endale mõõtureid paigaldada. Ometi pole see teiste elanike suhtes aus, sest nemad peavad kinni maksma soojusenergia paratamatu kao. Arvestiga korterid maksavad ainult tarbitud vee eest, vahe jääb teiste kanda.
Mõned majavaldajad võtavad korteritelt, kus soe vesi on kinni plommitud, eraldi tasu vannituba läbiva soojatoru kütteenergia eest.
Ilma mingisuguse mõõtjata, k.a. maja peamõõtjata, arvestatakse kõigi mugavustega korteris külma vett 250 liitrit ja sooja 80 liitrit inimese kohta päevas, s.o. vastavalt 7.5 ja 2.4 m3 kuus. Kehtiva hinnakirja alusel (külma vee hind 1. augustist koos kanalisatsiooniga 6.20 krooni 1 m3, sooja vee hind 23+6.20 krooni 1 m3) tuleks selliste koguste juures tarbijal tasuda külma vee eest 46.50 krooni ja sooja eest 70.10 krooni kuus. AS Ardeli halduses oleva nelja maja kolme kuu andmeid arvestades kulus külma vett keskmiselt vaid 1 m3 ja sooja 0,7 m3 inimese kohta kuus. Nii väikse tarbimise juures kulub külma vee peale 6.20 krooni ja soojale veele 20.45 krooni. Vaatamata statistikale ei tasu arvata, et veemõõtja paigaldamine igaühe rahamured lahendab, sest tarbimine on erinev. Allakirjutanu kogemuste põhjal võib öelda, et nii külma kui sooja vett tavaliselt alla 2 m3 kuus ei kulu. Võibolla tõesti muudab arvesti paigaldamine mõned nii kokkuhoidlikuks, et nad vaid kord kuus oma varbaid leotada julgevad.
Ardeli andmete põhjal tuleb sooja vee arve maja üldmõõtjat kasutades umbes 10 krooni võrra odavam kui vaikimisi määratud koguse korral. Kairi Zirk arvas, et üldmõõtja järgi on veearve inimese kohta nii suur, et selle veekoguse äratarvitamiseks peaks elevanti vannitama.
AS Ardeli andmeid kasutades ja võrreldes neid kehtestatud veekogustega tuleb inimese kohta säästu külma vee pealt keskmiselt 40.30 krooni ja sooja pealt 49.65 krooni kuus. Kui paigaldada sooja ja külma vee mõõtjad, kulutades sellele umbes 1400 krooni, siis aasta ja viie kuu pärast hakkavad mõõturid «raha teenima». Seda juhul, kui inimene veevarusid kokkuhoidlikult tarvitada oskab.
Korda tuleb teha tilkuvad kraanid ja katkised WC loputuskastid. Kui arvesti end just oodatud kiirusel ära ei tasu ning rahakotile otsest kasu ei too, siis vähemalt paneb jooksvate numbrite lugemine inimese vett säästlikumalt kasutama.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TUULI LUSTI
Eestis on praegu neli lõbustusparki. Säravaima mulje jätab soomlaste loodud Rocca al Mare lõbustuspark, mis alustas tegevust alles sel aastal. Peale lääne poolt tulevate atraktsioonide on meieni jõudnud ka lõbustuspargi uus nimetus - tivoli. See on skandinaaviapärane vaste slaavipärasele lunapargile.
Atraktsioonide keskmine vanus on kümme aastat, nende korrasolekut ja ohutust kontrollivad omanikud vastavalt südametunnistusele.
Lõbupargist uut ja vana
Kõige uuemad atraktsioonid Eesti lõbustusparkides on paigaldatud sel aastal. Tallinna Kadrioru lõbustuspargis on nendeks kiire karussell Century 2000 ja Cinema 2000. Viimane on efektkino, kus külastaja asub otse filmi sees. Rocca al Mare lõbustuspargis on uusim Itaalia karussell, mis on päris esimest korda üleval. Tartu lõbustuspargis pandi tänavu üles kardirada, mis on ka kalleima piletihinnaga atraktsioon Eestis - 10 minutit sõitu maksab 50 krooni.
Vanimad karussellid on pärit isegi 70ndatest aastatest. Lõbustusparkide erinevat taset arvestades võiks atraktsioonide keskmiseks vanuseks lugeda 10 aastat. Kõige uuemad atraktsioonid on Rocca al Mare tivolis.
Kadrioru lõbustuspargi direktori Jüri Murumäe sõnul on sealsed atraktsioonid keskeltläbi 7 kuni 10 aastat vanad. «Tshehhid pakkusid möödunud aastal 16 autoga autodroomi, mis oli valmistatud 76ndal aastal. Nad soovisid selle eest 100 000 USA dollarit,» rääkis Jüri Murumägi.
Pärnu lõbustuspargi tegevdirektor Paul Ojaste märkis: «Atraktsioonid on valmistatud endistes Nõukogude Liidu tehastes, ka sõjatehastes, mis enam ei tööta. Seega pole võimalik saada ka tagavaraosasid. Kui samamoodi edasi läheb ja mingit lahendust ei leia, ähvardab meid väljasuremisoht. Soomlased pakkusid meile autodroomi, mille rendihinnaks soovisid 1,5 miljonit krooni aastas. See summa on nii suur, et me ei suuda ka aastaga ühe kuu renti tasuda.»
Kuna kolm Eesti tivolitest ei tööta väidetavalt kasumiga, pole uute atraktsioonide ostmiseks piisavalt raha. Paul Ojaste väitel ei tööta ükski lõbustuspark maailmas kasumiga, kõik on riigi dotatsioonil. Eesti riik lõbustusparke ei doteeri, puudub ka linnade toetus.
«Atraktsioonid maksavad 250 000 kuni 5 miljonit Eesti krooni. 250 000 on välismaa hind, aga meie inimene peab meie hinnaga sõitma tulema. Siis peaks pileti hinda tõstma paratamatult umbes 20 kroonini. Et sellise raha eest lapsi sõitma ei toodaks, ei saa seda teha,» selgitas Ojaste.
Rocca al Mare on ainuke kasumiga töötav lõbustuspark Eestis. Karl Raba, kes vastutab seal tehnilise poole eest, arvas:«Päris vana seadmega inimesi ligi ei meelita.»
Lisaks nendele probleemidele on sel aastal lõbustusparkide tegevust häirinud ka ilm. Rocca al Mare tivolis saab vihma ajaks suurde telki varjule minna. Külastajate lõbustuseks on seal iga päev meelelahutusprogramm, kus on esinenud näiteks tsirkus, stepptantsijad ja lasteteater. Jüri Murumägi tunnistas, et telgi ostmise idee oli ka Kadrioru lõbustuspargil, kuid kogu raha läks karussellide korrastamisele.
Rocca al Mare neli suuremat atraktsiooni - Veneetsia karussell, Skymaster, Hot Wheels ja Ferries Wheel - on Rootsi firmalt Skoghs, mis tegeleb karussellide rentimisega. Järgmisel aastal tuuakse nelja renditud atraktsiooni asemele uued. «Omada korralikku seadet on igal juhul kasulikum kui rentida. Rendiseadmed on vahelduse mõttes,» rääkis Karl Raba.
Samas kui Rocca al Mare tivoli on võimeline endale uusi atraktsioone rentima, lähevad teised lõbustuspargid rohkem renoveerimise teed.
Pärnu lõbustuspark on eraettevõtte halduses olnud alates 1991. aastast. Kõige edukam oli eelmine aasta. Selleks aastaks oli plaanis osta Riiast 30 000 krooni eest laste autosid, kuid pakutavad masinad ei kõlvanud. «Oleme läinud renoveerimise teed, sest uusi asju 30 000 krooni eest osta ei jõua,» lausus Paul Ojaste.
Olukord pole parem ka Kadrioru tivolis. Et parki kevadel avada, kulus remontimiseks ja värvimiseks kokku 2 miljonit. Samad mured on ka Tartu lõbustuspargil.
Atraktsioonide ohutuse peaks tagama lõbustuspark. Masinaid kontrollib igal kevadel enne avamist vastav komisjon, kuhu kuuluvad omanikud ja mehaanikud. Tartu lõbustuspargi valdaja AS Monte Carlo juhatuse liige Aivar Leping rääkis: «Masinaid katsetatakse igal kevadel maksimumkoormusega. Tavaliselt kasutatakse selleks 50-kiloseid liivakotte, sel aastal veeti kohale betoonist äärekivid. Erilise tähelepanu all oli vaateratas. Pöörlevatele kiikedele tehti sel aastal kapitaalremont.»
Jüri Murumäe arvates ei ole koormustesti siiski vaja: «Igal atraktsioonil on passis kirjutatud, kuidas seda kontrollitakse.»
Iga lõbustuspark kontrollib korrapäraselt atraktsioonide sõlmi ja keevitusi. Masinaid kontrollitakse vaatluse teel ka hommikul enne tööle hakkamist. Jüri Murumägi kinnitas, et iga atraktsiooni juures on operaator, kes teab, kuidas õnnetuse korral käituda.»
«Kontroll on ka riigi poolt. Maandus- ja isolatsioonitakistusmõõtmisi ei tee me kunagi ise. Seda teeb eraettevõte Etlem, kellel on vastav litsents,» rääkis Paul Ojaste Pärnu lõbustuspargist.
Karl Raba nentis, et õnnetust ei saa siiski välistada, sest materjal võib lihtsalt väsida. Suuremaid õnnetusi siiski juhtunud ei ole. Paul Ojaste sõnul on Pärnus pisiõnnetusi juhtunud ainult autodroomil: «Me selgitame alati lapsevanematele, et need ei ole mänguautod. Üks auto kaalub 300 kilo ja liigub 9 kilomeetrit tunnis. Olles hooletu, võib nina veriseks sõita.» On juhtunud, et seda teevad just vanemad ise. «Lõbustusasjad on igal pool ohtlikud. Kui astutakse vaaterattale, ei saa mina garanteerida, et sealt alla ei hüpata,» märkis Paul Ojaste.
Tartus ja Pärnus ei ole vaja osta lõbustusparki sissepääsu piletit. Pärnus puudub otseselt taraga piiratud ala, kõik atraktsioonid on vabas looduses. Tallinna tivolites peab sissepääsuks ostma pileti.
Kadrioru tivolis oli hooaja algul uus süsteem: parki sissepääs maksis 100 krooni, sees olid kõik atraktsioonid peale mehaaniliste lukkudega kaatrite, mänguautode ja kiikede tasuta. «Lapsed tulid autodroomile päeval kella üheks ja läksid ära õhtul kell seitse. Teoreetiliselt sõitsid nad maha poolteist tuhat krooni,» rääkis Jüri Murumägi. Gruppidele oli soodustus 50 protsenti. Selline süsteem kehtis kuu aega, kuid rahva vastumeelsuse tõttu lõpetati. «Meie inimesed ei oska veel arvutada, mis on kasulikum. Sada krooni taskust välja käia on alguses tõesti raske,» arvas Murumägi.
Murumägi arvas: «Eesti inimesed ei oska veel puhata. Meil tullakse tivolisse möödaminnes, kui minnakse linna peale. Läänes tullakse lõbustusparki kogu perega aega veetma.»
Väga head lõbustuspargid üle lahe on Linnamägi ja Serena, kuhu Eesti ärimehed viivad meelsasti oma peresid. Ühe inimese sõidu peale kulub umbes 1500 kuni 2000 krooni. Jüri Murumäe sõnul oleks Eesti tivolite olukord tunduvalt parem, kui see raha jääks Eestisse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996