Endel Lippmaale teeb muret Eesti julgeolek

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENNO TAMMER

Eestisse jäetavate tegevteenistuses Vene ohvitseride seas on 800, kes on ühtlasi KGB või GRU mehed. Miks me anname neile elamisload? Iga normaalne riik keeldub sellisest kontingendist. See on otsene Eesti riikluse ohustamine.

Euroministri kohalt lahkuv Endel Lippmaa

Tollitariife praktiseeritakse kui riigi üht juhtimishooba kõigis normaalsetes riikides. Meil aga eitatakse seda. See on nonsenss ja ei vasta Euroopa Liidu siseturu tööreeglitele.

Me ei ole Vähiga tülis, on erinevad platvormid. Mitte nii väga Koonderakonnasisesed, vaid eelkõige ministrite Kubri ja Raskiga.

Ametist lahkuv eurominister Endel Lippmaa põhjendas «Postimehele» lahkumist teadliku sooviga teadvustamaks, et Eesti riik on oma julgeoleku küsimused jätnud lohakile.

Mis juhtus: kas üle viskas lihtsalt närv või poliitiline närv?

Ei, ei, ei, üle ei visanud ükski asi. See on vajalik samm, et tagada mõningate Eesti riikluse eelduste täitmine, millele praegu ei ole valitsuse koosseisus õnnestunud tähelepanu pöörata.

Nii et siin ei ole asi närvis või emotsioonides. See on täiesti kaalutletud samm, et juhtida tähelepanu: riiklus koosneb rohkemast kui turu korraldusest, koosneb ka riigi julgeolekust, koosneb...

Kui te valitsuses ei suutnud end maksma panna, siis kui usutav on võimalus, et panete end maksma väljaspool valitsust?

See on ainus samm, mida saab astuda siis, kui valitsuses olles ei õnnestu midagi ära teha. Kõik on ju katsetatud valitsuses olles. Ma lootsin ka, et saan valitsuses olles midagi teha. See ei õnnestunud. On küsimusi, mida ei saanud.

Peaminister märkis, et juba paar kuud tagasi soovisite tagasi astuda. Siis jäite. Mis on muutunud, et paar kuud tagasi suutsite jätkata, nüüd ei.

Esitasin seisukoha, et kui me nii jätkame, siis ei jää muud üle. See on õige. Jäime siis äraootavale seisukohale mõlemad, mitte rohkemat.

Mis on muutunud?

Asi on selles, et kui on olemas riik, peab olema tagatud sisejulgeolek ja piirid.

Kui jätame praegu, nagu valitsus otsustas 10. juulil, Eestisse sisse kõik tegevteenistuseas Vene ohvitserid - ja nende arv on 2000 ja 4000 vahel -, tähendab see, et jätame tegevteenistusealisi, relvakandmisealisi Vene ohvitsere Eestisse mitu korda rohkem kui meil enda omi on. Vaidlesin sellele väga tõsiselt vastu.

Kokkulepe Vene relvajõudude pensionäride osas võimaldab keeldumist.

Võimaldab, kui vastav isik kujutab endast ohtu Eesti riigile. Nende hulgas on ju päris noorukesi. Mõne sünniaasta on ju isegi 70ndatest. Ligi 2000 isikut on neid, kelle sünniaasta on 1941. aastast alates ehk kes on alla 55.

Elujõus, terved, kogemusega mehed.

Nojah, nad on ju sõjaväekohuslased ja kui neid ikka tuhandete viisi Eestisse jätta, siis mingist sisejulgeolekust rääkida ei saa. Sellega ohustame ka tõsiselt Eesti liitumist Euroopa Liidu või NATOga. Milline kaitsestruktuur soovib oma koosseisu niisugust arvu piiritaguse suurriigi sõjamehi.

Vähi ütles, et seda 4000list kontingenti hakatakse poole aasta jooksul põhjalikult kontrollima.

Ei ole. Neile on otsustatud anda kuuekuuline elamisluba. Kui juba antakse kuuekuuline luba, siis on ka väga raske keelduda selle pikendamisest.

Kuid nende lubade väljaandmiseks ei olnud mingit põhjust. Sellest võinuks vabalt keelduda, öeldes, et need on relvakandmisvanuses inimesed ja neid ei saa lugeda pensionärideks. Valitsus otsustas nad sisse jätta.

Peaminister väitis, et on põhimõtteliselt otsustatud, et need isikud ei saa luba.

Ei ole. Kui see nii oleks, ei oleks ma seda paberit kirjutanud. Nad jäeti minister Tiit Kubrile sorteerida. Kubri seisukoht on, et kõik on head inimesed. Praegu on ju antud eitav seisukoht ainult kümmekonnale. Järelikult andes neile kuuekuulise loa, jäävad nad kaela nagu naksti.

Ühesõnaga, teie ei usu, et põhimõtteliselt järgneb keeldumine?

See lihtsalt ei ole õige. Sest valitsus nii ei otsustanud. Valitsus otsustas anda kuueks kuuks elamisload ja kõik. See tähendab, et lükati edasi tulevasse aastasse. Aga kujutage ette, see on sama jutt: annad kuradile köömne, kui palju siis järgnevalt tuleb anda. See ei veena.

Teine teie etteheide käsitleb piire...

Ja veel: nende hulgas on 800 ohvitseri, kes on ühtlasi KGB või GRU mehed. Miks me neile anname load? Iga normaalne riik keeldub sellisest kontingendist. See on otsene Eesti riikluse ohustamine. Nende hulk on suurem Eesti ohvitserkonnast, keda on 700.

Tavakodanik ei istu valitsuse istungil. Seepärast: vaatamata teie usutavasti samale jutule istungil otsustasid valitsuse liikmed kõik teistmoodi.

Jaa.

Ei mingeid kahtlusi?

Kahtlusi avaldati, aga nõustuti.

Ja sama kehtib Vene-Eesti piiri kohta? Oma lahkumist põhjendades olete piiri küsimuse eraldi välja toonud.

Vaadake, riik ilma tõesti toimivate piiristruktuurideta on nagu inimene nahata, kellele iga infektsioon tuleb kallale. Praegu on nii, et järjest suuremal määral praktiseeritakse lihtsustatud piiriületuskorda. Küll nimekirjade alusel, küll isegi sel viisil, et saab telefonikõnega end piiriületajaks kirja panna.

Ühegi normaalse riigi välispiiridel niisugust asja ei ole. See on Nõukogude Liidu vabariigi poliitika. Nii ei saa. Kui me oleme Euroopa Liidu assotsieerunud riik ja soovime käituda kui Euroopa Liidu liikmesriik, siis peab meil olema Schengeni nõuetele vastav piir.

See tähendab?

See nõuab esiteks ainult viisaga üle piiri liikumist. Teiseks - korralikke tollipunkte, mis on võimelised hiljem, kui oleme ELi täisliige, töötama Schengeni piiritollipunktidena.

Praegu aga valitsuses leitakse, et ootame, kuni saame liikmeks, siis võtame vastu vastava seaduse ja kehtestame tollid.

Nii ei saa. Piiristruktuur tähendab ju institutsionaalset struktuuri, peab välja arendama kaadri, kes tunneb kaupa ja oskab blankettidega ümber käia. See tähendab laboreid, ladusid, sorteerimisjaamu ja nii edasi.

Seda ei saa ignoreerida ning lükata tulevikku, öeldes, et me sellega praegu ei tegele. Nii võib juhtuda nagu kodakondsus- ja migratsiooniametiga, kus mitu aastat magati ning kui tuli 12. juuli kätte, siis osutus, et mitte millekski ei olda valmis. See aga võimaldas pikendada punapasside siseriiklikku kehtivust.

Peaminister igal juhul rahustas ajakirjandust, et piiri suhtes kõik laheneb.

Ei lahene, kui selles vaimus jätkata. Minu meelest on praegu olukord halvenenud. Piiri viisata ületamine oli vähemalt Sinijärve välisministri periooodil täiesti mitteaktsepteeritav ministeeriumi poolt. Kuidas praegu, ma ei tea, kuid igatahes nii toimub.

Neis küsimustes on teie positsioon enam-vähem selge olnud ka enne. Kuid suhteliselt ootamatult olete lahkumise põhjusena lisanud ka Eesti Telekomi monopoolsuse. Peaminister seda põhjust ei puudutanud. Mida te mõtlesite?

Kontsessioonid ja monopolistlikud kommunikatsioonisüsteemid olid vanasti Euroopas mitmel pool olemas. Euroopa Liit likviderib neid praegu suure agarusega, sest need kahjustavad kogu majanduse arengut. Euroopas on nende jäänukmonopolide tõttu telekommunikatsioonid palju kallimad kui USAs ja see kahjustab Euroopa majanduslikku arengut.

Mina ei ole nõudnud ei vähemat ega rohkemat, kui et tuleb rakendada Euroopa lepingu nõudeid. See nõuab kõigi magistraalliinide täielikku liberaliseerimist alates 1. jaanuarist 1997. Valitsus seda ei aktsepteeri. Oli tõsine arutlus juunis ja ma jäin täielikku vähemusse. Lihtsalt ei soovita täita Euroopa lepingut.

Lahkumise põhjendusena viitasite ka tollidele.

Jah, asi puudutab ka tolle. Ega mina räägi kaitsetollidest.

...millest siis?

...et mingit nõrgukest majandust, sotsialistlikku näiteks, elus hoida. Jumal hoidku, G-7 riikidel on ka tollitariifide süsteemid ning neil ei ole riigis mingit sotsialismist pärit majanduse raasugi.

Tollitariifide süsteem on nagu paljude klahvidega orel, mis muudab riigi jõukamaks. Tähendab, kus liidetavate summa on suurem kui kõik liidetavad kokku. See töötab nii, et näiteks hoides mingite tariifidega mingit tootmisharu elus, välditakse vallandamistasu pankroti korral, toimetulekutoetusi, töötute toetusi, regionaaltoetusi ja mida kõike veel. Ning vastupidi, sellelt ettevõttelt on võimalik võtta makse. Kõik muutuvad rikkamaks.

Seetõttu praktiseeritakse tollitariife kui riigi üht juhtimishooba kõigis normaalsetes riikides. Meil aga eitatakse seda ning see on lihtsalt nonsenss ja ei vasta Euroopa Liidu siseturu tööreeglitele. Me ei saa arendada liitumist Euroopa Liiduga niisuguselt platvormilt.

Kordan, ma ei ole mingi nõrgukese sotsialismiga harjunud majandi või mistahes muu ettevõtte elushoidmise eest seisnud. Olen seisnud ja seisan selle eest, et rakendataks Euroopa lepingus ette nähtud Euroopa Liidu nõudeid.

Teie jutust koorub tõde, et Eesti justkui ei olegi teel Euroopa Liitu.

Vaat, seda ma väidangi. Tahan, et me oleks teel. Aga me ei saa teha nii, et me räägime ühte ja teeme teist.

Samas alles Eesti nagu andis Euroopa Liidule üle teatud vastused teatud küsimustikule.

Jah, ning neis on hulgaliselt vastamata küsimusi. Ei vastatud lihtsalt põhjusel, et kogu meie siseturu korraldus on niisugusel naljakal tasemel, et tänapäeva siseturu seisukohast esitatud küsimustele ei saa vastata.

Kuivõrd Vähi püüdis teid ümber veenda?

Ega ühegi ministri lahkumine ei ole kunagi peaministrile meeldinud. Aga küsimus ei ole mingites isiklikes vastuoludes. Me ei ole Vähiga tülis, on erinevad platvormid.

Ja mitte ka nii väga Koonderakonna-sisesed, vaid eelkõige minister Kubri ja minister Märt Raskiga. Nemad ei ole koonderakondlased. Nii et üks küsimus on need erusõjaväelased, keda igati soovib Eestisse jätta minister Kubri. Ja on piir, mis teemal oleme palju vaielnud minister Raskiga.

Ja usute, et suudate midagi enamat teha kui suutsite valitsuses?

Ei oska öelda. Püüdsin, kuid valitsuses ei õnnestunud. Sel juhul on ainuke loogiline käik üritada väljaspool. Või siis püss põõsasse visata, aga seda ma ei tee. Valitsuses olles olin seotud ka kabineti lojaalsusega...

Vaikimiskohustusega?

Kõigi lojaalsusest tulenevate kohustustega. Valitsuses mitte olles on tegevusvabadus palju suurem.

See on õige, et jätkate Riigikogus?

Aga loomulikult. Ma ei saa ju teha nii, et lasen end valijate häältega valida ning siis jätan nad esindamata.

Kuivõrd annab teie lahkumist valitsusest seostada võimalusega, et lahkute ka Koonderakonnast?

Ei, miks. Olen asutajaliige ja miks pean erakonna maha jätma. Lähtun Koonderakonna puhul juba tehtud otsustest. Näiteks sõjaväepensionäride osas võttis erakond ametlikult järsult eitava seisukoha. Ma ei näe põhjust, miks seda muuta. Seda enam, et ükski erakonna kongress ei ole muutnud.

Paraku valitsus, mida saab ikkagi pidada Koonderakonna valitsuseks, on teisel suunal.

Kõik on õige. Niisugune on poliitika. Seda juhtub ju kõikide valitsuste ja kõigi parteidega, kas pole nii... Ma ei ole sugugi selle peal väljas, et teha pahandust. Ma ei tülitse. Saan Vähiga hästi läbi. Lihtsalt neis küsimustes on poliitilised hinnangud erinevad. Ma ei leia selles midagi ebanormaalset.

Paljud võivad teie taandumist pidada presidendivalimiste ettevalmistuseks.

Ei, ei. Olen öelnud, et ei pea end sobivaks. Ma ei tegele sellega, see ei puutu minusse.

Minister Lippmaa kuulus ka peaminister Edgar Savisaare valitsusse ning esitas lahkumisavalduse. Peatselt järgnes kogu valitsuse lahkumine.

Vaadake, tuletame meelde, miks ma lahkusin. Lahkusin, et vältida vabamajandustsooni loomist Tallinnast Leningradini. See oleks teinud võimatuks Eesti Vabariigi kujundamise iseseseisva riigina Nõukogude Liidust eraldi. Oleks jäänudki Eesti NSVks.

Ka siis rõhutasite, et lahkumisega tahate teadvustada probleemi.

Ja see ka õnnestus. Küsimus läks akuutseks ning see asi maeti maha.

Ja peaminister Savisaar kukkus.

See ei olnud põhiküsimus. Põhiküsimus oli, et Kuznetsov kukkus. Väitsin, et olles selle vabamajandustsooni korraldamise taga, esindab Kuznetsov Vene, mitte Eesti huve. Mind ei usutud. Kuid mis juhtus hiljem: sama Kuznetsovi pakkus Venemaa meile suursaadikuks.

Paralleele tõmmates on siis oodata minister Kubri ja minister Raski kukkumist?

Ei. Mina ei ole mingi ennustaja, see on nende mure.

Kuid ühiskonnal on vaja mõista, et ei ole mõtet ehitada pealisehitust puudulikule vundamendile. On aeg korda seada riigi julgeoleku küsimused, mis puudutavad sisejulgeolekut sõjaväelises mõttes ning piirid. Alles siis on võimalik ehitada selle peale majandust, sotsiaalsfääri, kultuuri jne. Vastupidises järjekorras on see liivale rajatud ehitus.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles