Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜLO KURVITS
Ühel ilusal sügissuvisel päeval nägid mootorimürina peale oma pilgud taeva poole pööranud tartlased kahetiibset lennukit. Selle siluett erines tunduvalt sellest, millega oldi harjunud. Seni oli taevavõlvil silmatud lennukeid, millel rattad all. Nüüd aga tiirutas linna kohal hõbehall pontoonidega lennuk.
Varsti laskuski ta Emajõele, kuhu olid paraja paiga ära märkinud Tartu lennuväelased, kes juba külalist ootasid. See sündis 1930. aasta 21. augustil kell pool üks päeval. Külaline, kes saabus, oli lennumeister Heiskola Soome õhukaitse liidu De Havilland «Moth»-tüüpi kergelennukil. Selle külgedel, mootorist veidi tagapool, seisis nimi «Pilvetär». Mõni päev varem oli ta saabunud Tallinna, et teha Ülemiste järvelt demonstratsioonilende. Asjast huvitatud võisid ka õhuristseid saada. Nüüd siis oli järg tartlaste käes. Emajõe ääres ujulas võisid nad vesilennukit päris ligidalt imetleda ning sellel soovi korral ka natuke tiirutada, kui kümnest kroonist kahju polnud. Et minul kui väikesel koolipoisil see raha puudus, siis pidin leppima sellega, et sain korraks oma käega lennukit katsuda ning nukralt sealt vaadata, kuidas see ikka ja jälle liivarannalt vette libises, et jõepinnalt õhku tõusta.
Kuid nii nendele, kes tollel sügissuvisel õhtupoolikul oma kodulinna ülalt vaadata said, kui ka nendele, kes vaid pealtvaatamisega rahulduma pidid, pakkus lennumeister Heiskola haruldast külakosti. Ta tegi oma «Pilvetäriga» mitte üksnes harilikke «surmasõlmi», mis algavad lennuki nina ülespoole pööramisega, vaid ka väljapoolseid sõlmi. Pärast hariliku sõlme tegemist pööras ta lennuki nina allapoole, et sooritada vastupidise suunaga sõlme. Nii ta siis lennutaski inimesi kuni õhtuni välja.
«Pilvetär» oli esimene lennuk, mis Emajõele laskus ning on seni jäänud ka ainsaks.
1930. aasta sügis pakkus lennundusest huvitatud tartlastele veel mõndagi. 4. septembril toimusid Eesti lennuväe lennuvõistlused, millest osavõtjad hakkasid lõuna paiku saabuma Tartu lennuväljale, kuhu oli kogunenud tuhatkond inimest - kooliõpilasi klasside kaupa, üliõpilasi ja teisi asjahuvilisi. Tartu kohal sageli nähtud Potez 25-tüüpi lennukite kõrval said uudishimulikud nüüd näha ka lennuväe õppelennukeid Avro 504 R ja Avro «Avian». Oodati ka riigivanem Otto Strandmanni, kes oli Tallinnast ühel võistlustest osavõtval lennukil kaasa lennanud. Kuid selgus, et riigivanem oli lennanud vaid Rakvereni, seal oli tehtud esimene vahemaandumine.
Sama kuu lõpul toimusid Eestis Baltimaade ühised manöövrid, millest ka Soome lennuvägi osa võttis. Sellega seoses sai Tartu taevas näha uusi lennukisiluette. Manöövrite lõpus pakkus aga jälle kõneainet Soome lendur Heiskola, kes vähem kui kuu tagasi oli tartlastele oma vesilennukit demonstreerinud. Sedapuhku oli ta lenduriks Soome lennuväe ülema kolonel Vuori käsutuses oleval lennukil. See oli suur ühe mootoriga Blackburn «Ripon»-tüüpi inglise torpeedolennuk, mis oli Soome lennuväes kasutusel.
24. septembril lahkusid Tartust viis Läti lennukit, mille järel asus Helsingi poole teele ka kolonel Vuori lennuk. Kolonel seekord kaasa ei lennanud, sest jäi Tartusse õppuste tulemusi läbi arutama. Kuid ka tema lennuk ei saanud sel päeval Tartust kaugemale, sest varsti pärast õhkutõusmist jäi mootor seisma. Heiskola pidi tegema hädamaandumise Daugulli aiandusäri rooside keskele Puiestee tänava äärde.
Tänu lenduri vilumusele jäi lennuk täiesti terveks. Seda tõendas ka järgmise päeva «Postimehes» avaldatud pilt.
Oktoobrikuu alguses kostis linna kohal taas mootorimürin, Heiskola pillutas õhus oma suurt lennukit, millele oli Soomest uus mootor toodud.
1931. aasta 30. juuni hommikul äratas tartlasi tugev mootorimürin. Akende juurde või välja tõtanud inimestele avanes erakordne vaatepilt. Linna kohale oli ilmunud suur hõbedavärviline sigar. See oli Saksa õhulaev LZ 127 «Graf Zeppelin», mis oli tagasiteel oma äsjalõppenud polaarlennult. Suure sigarikujulise kere all, veidi ninast tagapool, võis näha pikka juhi- ja reisijategondlit. Keskel kahel pool keret oli paarikaupa neli mootorigondlit ja nende taga keskel kere all viies mootorigondel. Nendest kostiski «Maybach-mootorite võimas mürin. Seda vaatepilti ei jätkunud aga kauaks, sest peagi kadus tsepeliin silmist.
1932. aasta suvel oli Tartu tähtsaimaks sündmuseks ülikooli 300. sünnipäev. Pidustustest võttis osa ka Rootsi kroonprints. Sellega seoses ilmus Tartu taevasse taas pontoonlennuk. See oli punase kere ja hõbedaste tiibadega monoplaan «Viking», mille oli ajalehe «Stockholms Tidningen» tellimusel ehitanud Rootsi firma ASJA. Ajalehereporterid lendasid «Vikingil» Tartu ülikooli juubelit jälgima. Nende lennuk ei laskunud Emajõele, vaid pööras pärast linna kohal tiirutamist Saadjärvele, kuhu Tartust takso välja telliti.
Sama aasta augusti lõpus lendas Tartusse viljandlase Heinz Ungern-Sternbergi lennuk, mille ta oli eelmisel aastal Saksamaalt ostnud. See Klemm L 25-tüüpi spordilennuk kandis registreerimistähistust ES-UST, omaniku nime algustähtede järgi, nagu tollal tavaks oli. Tartusse tuli lennuk inimestele lõbulende tegema. Ta tõusis õhku Tartu näituseväljaku kõrvalt põllult, sealt, kus praegu asub elektrivõrgu alajaam ja trükikoja paberiladu. Uudishimulikke oli kogunenud hea hulk ning ka üks kordnik oli kohal. Soovijaid lennutas lendur Ulrich Brasche. Umbes 5 minutit kestnud tiirutamine linna kohal maksis 5 krooni. Minu eest tasus seekord isa.
Kolmekümnendate aastate keskel sai üht lennukit uudistada otse raekoja ees. Tollal korraldati paljude asutuste, näiteks Nehatu rahvamaja, Eesti Tervishoiumuuseumi jt. toetuseks loteriisid. Peavõiduks oli ikka 10 000 krooni ehk miljon senti. Mõne loterii korraldajad hakkasid aga reklaamima, et peavõit on miljon või lennuk. Lennuk toodigi rahvale näitamiseks raekoja ette. Tegemist oli Eesti lennuväe Hanriot HD 17 tüüpi vana õppelennukiga. Lennuk seisiski raekojaesisel platsil, seal, kuhu hiljem ehitati purskkaev.
Lühikeste postide otsa tõmmatud köiega piiratud lennukit valvasid lennuväe allohvitserid, kes soovijaile ka seletusi andsid. Seda küll ei juhtunud, et lennuvägi oleks oma vana rotatiivmootoriga lennuki saanud loterii vahendusel rahaks teha. Pole ka teada, kuivõrd see reklaamitrikk loteriipiletite müügile kaasa aitas.
Kolmekümnendatel aastatel korraldati Tartu sõjaväelennuväljal ka lennupäevi, kus pärast demonstratsioonlende sai teha ka lõbulende. Harilik lend maksis 5 krooni, need aga, kes soovisid kogeda, missugune on tunne, kui lennuk teeb sõlmi, pidid tasuma 10 krooni. Alaealistel pidi kaasas olema vanemate kirjalik nõusolek. Neid lende tehti enamasti Eesti Õhu- ja Gaasikaitse Liidu sportlennukeil. Esialgu oli neid kaks: Eestis litsentsi alusel ehitatud Raab-Katzenstein «Schwalbe»-tüüpi valged kahetiibsed lennukid registreerimistähistega ES-AGU ja ES-EHA. Viimasel sain koolipoisipõlves kord Tartu kesklinna kohal tiirutada ning õhust raekoja ja Barclay platsi ümbrust vaadata. Siis oli alles ka kaubahoov.
Teise maailmasõja eelseil aastail hakkasid mõned Tartu ettevõtted lennukite abil oma tooteid reklaamima. Mäletan, kuidas ühel lennupäeval liugles üle rahvahulga lennuk, mille slepis oli purilennuk. Ühe tiibadel seisis suurte tähtedega LIVONIA ÕLU, teise tiibadel aga VERONIKA SEEP. Nii õlletehas kui ka seebivabrik hävisid 1941. aasta sõjatules.
«Pilvetär» elab nüüd Austraalias
Kuid kõik see, millest siin juttu oli, pole veel ainult mälestuseks saanud. Kahetiibne «Pilvetär», mis Tartusse tuli pontoonidega varustatult ja mis tollal kandis registreerimistähistustK-SILD, lendas hiljem Soomes ka rataste, talvel aga suuskadega varustatult. Sõja-aastad elas ta õnnelikult üle, kuni ta siis 1956. aastal kasutuselt kõrvale jäi.
Pärast aastakümneid kuuris seismist avastasid ta aga vanade lennukite huvilised ning lõpuks müüdi ta ühele austraallasele, keda eelistati ameeriklastest ostasoovijate ees seetõttu, et tema esivanemad põlvnesid Soomest.
1976. aastal viidi «Pilvetär» laeval Helsingist Melbournei. Austraalias lennuk registreeriti, selleks kulus 18 kuud.
1979. aasta aprillis sai ta lõpuks jälle lennuloa. Nüüd kannab ta Austraalia registreerimistähistust VH-SSC, kuid ka oma vana nime, mille all seisab väiksemate tähtedega inglisekeelne tõlge, «Maiden of the Clouds».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MART ENNEVEER
Esimene eestlane alustas lennundushariduse omandamist 87 aastat tagasi. Nimelt sõitis Riia Polütehnikumi 1895. aastal lõpetanud Theodor Kalep 1909. aastal Prantsusmaale, et külastada kuulsaid Reimsi lennuvõistlusi ja omandada lennundusalaseid teadmisi. Järgmisel aastal ostis ta endale «Wright»-tüüpi lennuki, mille eeskujul alustas Riia tehases «Motor»-tüüpi lennuki- ja mootoriehitust. Tal õnnestus konstrueerida originaalne 60-hobujõuline (hiljem suurendati mootori võimsust kuni 80 hobujõuni) rotatiivmootor «Kalep». Kuni konstruktori surmani 1913. aasta aprillis valmis tehases umbkaudu sada lennukimootorit.
Aastail 1911-1914 oli Venemaal üheks andekaks lennukikonstruktoriks eestlane Jaan Steglau. 1910. aastal läks Saksamaale lennundust õppima ja sai 12. veebruaril 1911 esimese eestlasena lenduridiplomi Arthur Grünberg. Grünberg omakorda ahvatles lennundusalast haridust omandama ning lenduridiplomit saama Johannes Haasi. Tegelikult oli Haas kolmas diplomeeritud eestlasest lendur (sai lenduripaberid 1913. aasta juulis). Teisena oli saanud lenduripaberid Georg Linno, kes alustas oma õpinguid 1910. aasta novembris Sevastoopoli lennukoolis biplaanil «Farman», millel puudus kabiin. Lendur istus alatiiva serval, jalad rippu. Kui tuul tugevnes ja lennukit kõigutas, võiski kergesti alla kukkuda. See näide on toodud selleks, et rõhutada, kui julged ja sihikindlad pidid olema esimesed eesti soost mehed, kes lenduriteks pürgisid.
Enne I maailmasõda, 1913. aastal omandasid lendurikutse veel Martin Trepp Prantsusmaal ja Peeter-Eduard Tomson Moskvas. Vene armee lendurite hulgas oli I maailmasõja ajal ja 20-ndatel aastatel ligikaudu 30 eesti rahvusest lendurit.
Ülaltoodust selgub, et esimesed Eesti lennundusspetsialistid said hariduse välismaal. 1919. aasta sügisel avati Tallinnas Eesti oma lennukool, mida alguses nimetati lennuväe õppejaoskonnaks. Selles õppeasutuses said hariduse paljud Eesti Vabariigi lennunduse käekäiku kujundanud ning Eesti lennundusele kuulsust toonud eestlased.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996