Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MALLE TOOMISTE
Viljandi maakonnaleht «Sakala» kavatseb jõuluks kolida Männimäelt trükikojahoonest Tartu tänav 9 maja kolmandale korrusele, mida aktsiaselts Koger ja Sumberg Viljandi alles ehitab.
«Sakala» vastutav väljaandja Peep Kala ütles Mulgi Kukule, et ta sõlmis läinud reedel rendi eellepingu. «Südalinna kolime selleks, et tulla enam elu keskele ja olla rahvale kättesaadav,» selgitas Kala «Postimehele».
Kahele eraomanikule kuuluvas Tartu 9 majas tegutsevad Hansapank, mitu kauplust, advokaadibüroo ja restoran Võlvikelder. Maja rentiva osaühingu Kerri C & M juhatuse esimees Taavi Kerner nentis, et kahekorruselise maja kolmanda korruse ehitamist oli küllalt raske kooskõlastada muinsuskaitsega, kes nõuab maja taastamist algsel kujul.
AS Koger ja Sumberg Viljandi tegevdirektor Rein Ilves lisas, et katusekorrus tuleb samasugune kaarakendega nagu vanadelt fotodelt näha. Ehitajad tahavad katusekorruse sisetööd lõpetada oktoobris.
Lühemat aega on sajandi algupoolel samas Tartu 9 maja teisel korrusel asunud ajaleht «Sakala». Pikka aega asus toimetus Lossi 26 kolmandal korrusel kuni 1980. aasta sügiseni, mil ajaleht «Tee Kommunismile» nime all kolis äärelinna.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Viljandi ordulossi varemete konserveerijad lõpetasid juuli lõpus kaks suve kestnud töö konvendihoone läänemüüri kindlustamisel Kaevumäel. Kahe aastaga on Viljandi linn ja riigi muinsuskaitseamet selle eest maksnud 600 000 krooni.
Terviklik lossivaremete taastamise detailne kava Viljandi linnal puudub, kuid ideid riikliku kaitse all olevate 300-aastaste varemete eksponeerimiseks Viljandis jätkub. Mõni aasta tagasi käis Ugala teatri direktor Enn Kose välja mõtte ehitada lossimägedesse taas korralik vabaõhulava. Selleks tuli muinsuskaitse nõudmisel kõigepealt kindlustada lava taha jääv konvendihoone (ladina keeles on conventus kokkutulek, koosolek) läänemüür.
Kuigi Viljandi restaureerimisfirma Heres töömehed usuvad, et müürimees on ordulossi ehitamise aegadest tänaseni enam-vähem võrdsete oskustega, ei tea me enam lossimüüri kive siduva segu täpset retsepti.
Herese mehed kasutasid savilisanditest pestud kohalikust liivast ja Saaremaa lubjast segatud mörti. «Kanamune me sisse ei sega,» andis üks müürimeestest mõista, et nad teavad küll mõnda sajanditevanust nippi.
Varemete kindlustamiseks veeti lossimägedesse vabrikumõõdust suuremaid ajaloolistele mõõtmetele vastavaid telliseid ja maakive. (Kolm sajandit tagasi, kui orduloss Põhjasõjas lõplikult hävis, vedasid linnakodanikud kohaliku võimu loal varemetest kive minema, et linn uuesti üles ehitada.)
14. sajandil ehitatud konvendihoone läänemüüri kindlustustöid tegid restaureerijad aktsiaseltsi Restor peaarhitekti Mart Keskküla järelevalve all. Viljandi linna ehitusameti juhataja Madis Vitsur kinnitas, et järgmiseks aastaks linna eelarves lossivaremete taastamiseks raha ei ole ning töid jätkatakse tulekustutamise stiilis, kui kuskilt raha leitakse.
Samal meetodil konserveeriti lossivaremeid 1980ndate aastate lõpul, meenutas toonase restaureerimisvalitsuse juhataja Heinar Mirka: «Kaur Alttoa (tööde juhendaja) tuli Viljandisse, vaatasime koos, milleks raha jätkub, ja tema otsustas, millest alustada.»
Mirka meenutas sedagi, kuidas ta käis Narvas ja Rakveres uurimas, kas Viljandi ordulossi ei oleks võimalik samamoodi uuesti üles ehitada. «Kahjuks puuduvad andmed, missugune loss täpselt välja nägi, kui kõrgel olid näiteks lossi aknad ja missugused nad olid,» selgitas Mirka, miks ei ole Viljandi ordulossi võimalik taastada.
Viljandi muuseumis seisab küll kunstnik Gustav Mootse valmistatud ordulossi makett, kuid sellel ei ole omaaegse ehitise täpsust.
Viljandi muinsuskaitseinspektor Anne Kivi möönis, et aegade jooksul on muinsuskaitseameti arhiivi kogunenud mitu lossivaremete konserveerimise ja restaureerimise kontseptsiooni, kuid nüüd valitseb realistlik arusaam, et kui raha ei ole, ei maksa plaane teha, sest ka need maksavad.
«Sellest saaks kena varemete pargi,» mõtiskles muinsuskaitseinspektor Anne Kivi samblasse kasvanud müürikivi puhastades ja sealt põgenevat sajajalgset mutukat pilguga jälgides. «Müürid oleks vaja puhastada samblast ja juurikatest ning konserveerida. Siis oleks näha kontuurid, kuidas müürid jooksid, ja huvilised saaksid oma käega katsuda ajaloolisi kive.»
Viljandi linna peaarhitekti Kalle Kadalipu sõnul lähtuvad tema ideed lossimägedest kui vaiksest looduspargist. «Need on ainult mõtted,» jättis ta saladuseks lossimägede kujundamise kava ja võimalikud rahaallikad.
Kadalipp toonitas, et lossivaremeid ei saa vaadata lahus Viljandi vanalinnast.
«Vanalinn ei ole ainult varemetes loss, vaid linn oma säilinud tänavate struktuuriga ja nüüdseks linnapildist kadunud linnamüüriga.» Augusti keskel peetava vanalinnaseminari eesmärk ongi teadvustada Viljandi vanalinna olemus, viitas Kadalipp eelseisvatele aruteludele. Viljandi lossimägedest räägivad meelsamini linnakodanikud kui ametnikud. Viljandlased peavad lossivaremeid ja nende kõrvale hiljem loodud lossiparki pühaks ja puutumatuks paigaks, mis eeldab hoidvat tegutsemist.
Vastakaid arvamusi tekitas linnarahva seas möödunud aasta 1. novembril taasavatud rippsild, mille rekonstrueerimise käigus on mõne linnakodaniku arvates kaduma läinud silla romantiline välisilme ja elamuseks vajalik kõikumisulatus.
Tänavu 14. juunil pealinnuses avatud «Ugala» vabaõhulava kohta avaldas üks viljandlane arvamust, et võrreldes 1920ndatel aastatel samas kohas ehitatud lavaga mõjub uus lava liiga suurejooneliselt, lausa lossivaremeid varju jätvalt.
Omaaegsete teisaldatavate pinkide asemel eelistati seekord kohalejäävaid pinkideridu, mille geomeetria lagunevate varemete vahel silma torkab.
Osa viljandlasi ei pea õigeks, et eriti pärast uue lava valmimist sõidavad autod lausa Kaevumäele.
«Mina mäletan veel neid aegu 50ndatel aastatel, kui lossimägedes vallikäärudes peeti motokrosse,» naeris üks põlisviljandlane leppivalt erinevate aegade kommete üle.
Hiljaaegu tõstsid teatriinimesed väikese poleemika sellest, et uue lava juurde sõiduks oleks vaja lossipargi alleest mõni puu maha raiuda.
Viljandi looduskaitse peaspetsialist möönis, et vabaõhulavaprojekti temaga eelnevalt ei kooskõlastatud ning operatiiv- ja transpordiautode ligipääsule vabaõhulava juurde oleks pidanud mõtlema enne ehitamist.
Viljandi Linnahoolduse juhataja Ants Helinurm kinnitas, et asjaosalised jõudsid kompromissile, kus äärmisel juhul oleks vaja maha võtta üksainus pärn, säästes mitu tammepuud.
Lossimägesid hooldava Linnahoolduse töö tulemusena on avanenud lossimägedest vaated Viljandi järvele. Talvel kavatseb ettevõte raiuda vabaks ka rippsillalt avaneva vaate järvele.
Muinsuskaitseinspektor Anne Kivi on linna hooldusraidega väga rahul. Aastakümnetega metsistunud lossipark avaldab turistidele muljet ja tundub kohalikule harjunult armas, kuid muinsuskaitse seisukohalt peab puid veidi harvendama.
Viljandi looduskaitse peaspetsialist Hille Lapp kinnitas, et seni on looduskaitsega lossimägedes arvestatud. «Lossipargi haljastus on kahe teraga mõõk,» selgitas Lapp. «Looduskaitse seisukohalt peaksid puud säilima, nende hulgas on mitu haruldust. Kuid varemete säilimise huvides tuleks müüridesse kasvanud puud maha võtta.»
Hille Lapi sõnul saaks lossipargis suuremat uuenduskuuri teha linna algatusel, sest looduskaitsel ei piisa selleks raha. Kuigi 1959. aastast riikliku kaitse all olevas lossipargis ükski puu veel päris kaela ei tohiks kukkuda, võiks linn konsulteerida metsapatoloogiga ja tellida lossipargi haljastusprojekti, soovitas Lapp. «Mul ei ole midagi selle vastu, kui lossimägedesse tuleksid ärimehed oma rahaga,» tähendas muinsuskaitseinspektor Anne Kivi. Sellega kaasneb muidugi kindel tingimus täita muinsuskaitse ja looduskaitse nõudmisi. Kellel on raha, see saab ka teha.
Kanadas elav eestlane Ülo Uluots lasi oma raha eest Viljandi kiviraiumistöökojas teha ohvrikivi ja «Kalevipojast» raiutud kirjaga pühenduskivi, mis peatselt paigutatakse lossiparki 1881. aastal rajatud filosoofide allee juurde.
Uluotsa mõtte organisaator Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak nõustus, et raiutud lohuga ohvrikivi mõjub ehk veidi kunstlikult, kuid ajapikku võiks valitud asukohast kujuneda kena paik, kus saavad koguneda skautlikud noored, õigustas Pihlak väliseestlasest skaudijuhi idee teostust Viljandi lossipargis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Teisipäeva pärastlõunal avasid mulgid Viljandis Köleri puiesteel Viljandimaalt pärit kodutütarde peavanema ja pedagoogi Salme Pruudeni mälestusbüsti. Pärast seda suundus laulev rongkäik läbi linna lauluväljakule mulkide päevade avakontserdile. Kolmandad ülemaailmsed mulkide päevad lõpetatakse mulgi peoga laupäeval lossimägedes.
Johann Köleri fondi juhatuse esimees Aate-Heli Õun pidas õnnelikuks kokkusattumuseks, et tema idee rajada skulptuuride allee Eesti Vabariigi ajal istutatud Köleri puiesteele Viljandi vangla taha, elustus Köleri 170. sünniaastal skulptor Aime Kuulbuschi tehtud Salme Pruudeni pronksbüstiga.
Tänavu kevadel panid kodutütred esimese kodutütarde peavanema Salme Pruudeni sajandaks sünniaastapäevaks tema lapsepõlvekodule Männal Viljandi lähistel mälestustahvli.
Köleri puiesteelt suundus mulkide rongkäik tõrvikuga ratsanike juhatusel mööda linna peatänavat lauluväljakule, kus mulgi vaimust ja selle kandjatest kõneldes avas Mulkide Seltsi vanem Kaupo Ilmet kolmandad ülemaailmsed mulkide päevad.
Mulkide Seltsi Viljandi kogukonna vanem Erna Neimann tähendas, et võrreldes kahe varasema aastaga (1990 ja 1993) on tänavu mulkide päevadel vähem väliseestlasi.
Üleeile ja eile käisid mulkide päevade külalised kihelkondades ning Lõuna-Eesti ekskursioonil. Täna ootab Viljandi kultuurimaja mulke sõpruspäevale.
Homme avatakse pidulikult Mulgi Instituut, mille sihiks peab teadusnõukogu liige, Tallinna Mulkide Seltsi vanem Ülo Ruubel siduda auväärne minevik julge tulevikuga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENE PUUSEMP
Laupäeval, 17. augustil tähistatakse Põltsamaa lähistel meeldetuletuspeoga 145. sünniaastapäeva mehel, kellel suured teened eesti kultuuriloos.
Karl August Hermanni mälestuspidu peetakse tema kodukandis, Võhma-Nõmme külas. Ürituse korraldaja on kauaaegne polügrafist ja koduloohuviline Arnold Everaus. «Hakkasin Hermanni meeldetuletuspeo eestvedajaks sellepärast, et ta elas minu vanavanemate talu naabruses ja on meie koduküla kuulsus. Kuigi Karl August sündis septembrikuus, mõtlesime meie teda austada suvise peoga ja just tema lapsepõlvemail.
Peole ootame ka Hermanni järeltulijaid, näiteks lauljanna Pille Lille. Lindilt kuulame Karl August Hermanni pojatütre, tõlkija ja toimetaja, 82-aastase Asta Blumenfeldi mälestusi oma vanaisast,» kuuleme uudiseid Everausilt.
Hermanni isikust ja elutööst kõnelevad Tartu Ülikooli, «Postimehe» ja «Vanemuise» esindajad, loomulikult ka Põltsamaa ja koduküla inimesed.
Alo Ritsing sõidab kohale Hermanni loodud igihaljaste laulude ja mitme meeskooriga Tartust, lähedalt tulla on Põltsamaa lauljail.
Piret Noorhani Eesti Kirjandusmuuseumist on koostanud Karl August Hermanni elust ja tööst ülevaatenäituse. See on üleval Pardi talus, kus meeldetuletuspidu peetakse.
Arnold Everaus on kokku pannud kultuuriloolise väiketrükise, mis värskelt homseks Põltsamaale jõuab.
Karl August Hermanni meeldetuletuspidu toetab Tartu Kultuurkapital ja kultuuriosakond, trükikoda «Greif» ja bussifirmad Tarbus ja Favora, ka Tartu Õlletehas ja ettevõte Valentino ning Põltsamaa vallavalitsus.
Bussid peopaika Põltsamaale Pardi tallu väljuvad homme hommikul kell 9 «Vanemuise» alumisest parklast. Peo algus on kell 10.30, tagasisõit Tartusse kell 19.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996