Aphrodite sünnimaa ei tunne rahu

MAREK LAANE

1960. aastal iseseisvunud Küpros pole oma lühikese ajaloo kestel õieti kunagi rahu tundnud. Sisepoliitiline võitlus viis 1974. aastal riigipöördeni, millega tulid võimule saareriigi Kreekaga liitumise pooldajad. Türgi kogukond reageeris valuliselt, paludes abi rahvuskaaslastelt. Tollane Türgi valitsus astuski otsustava sammu - saatis saarele oma väeüksused.

Järgmisel aastal vormistati ühepoolselt kolmandiku Küprose autonoomia. ÜRO kutsus - nagu ikka - üles olukorda lahendama läbirääkimiste teel. Kõnelused vindusid mitu aastat, kuni türklased lõpuks kolmteist aastat tagasi kuulutasid välja iseseisvuse. Kohe tunnustas seda Türgi, kuid senini on ta ka ainus, kes on seda teinud.

Türklased on valmis iseseisvusest loobuma, kui rajataks «kaheosaline föderatsioon», kreeklased aga on nõus ainult autonoomia andmisega. Aegajalt peetavad läbirääkimised pole andnud mingeid tulemusi.

Äsjased rahutused

Eelmisel nädalal läks olukord saarel väga pingeliseks. Asi algas pühapäeval, kui sajad kreeklastest mootorratturid tungisid keelust hoolimata ÜRO vägede valvatavasse eraldustsooni. Nende taotlus oli avaldada meelt saare ühendamise poolt. Türgi politsei aga sattus ärevusse ja hakkas tulistama. Üks kreeklane sai surma ja ligi 50 inimest haavata. Kolmapäeval, hukkunu matuste ajal, tungis ta sugulane uuesti eraldustsooni, kus püüdis maha rebida Türgi lippu. Türklased lasid ka tema maha.

Reageeringud

Nüüd hakkas Küprosele saabuma igasuguseid kõrgeid tegelasi. Esimesena jõudis kohale Türgi endine peaminister ja praegune välisminister Tansu Ciller. Tema sõnad olid kibedad ja otsusekindlad: «Meie rahvuslipp on meile auasi. Me sureme oma lipu eest. Nii on see olnud ja nii see jääb». USA riigidepartemang kommenteeris seda üsna mürgiselt, öeldes, et inimelu peaks ikka rohkem väärt olema kui mingi riidetükk.

Üleeile viibis Küprosel Kreeka peaminister Kostas Simitis. Kolmetunnisele kohtumisele president Glaukos Kleridesega järgnenud ühisavalduses öeldi, et Türgi (1974. aasta) sissetungi ja okupatsiooni ei saa mingil juhul aktsepteerida. Ainus õiglane lahendus olevat umbes 35 000 Türgi sõduri ja ligi 50 000 mandrilt ümberasunu lahkumine. Vastutus kahe surnu ja hulga haavatute eest pandi üheselt Türgi poolele.

On selge, et türklased sellega nõus pole. Saare rahvastikust on neid ainult 20% ja ühine riik võiks tähendada türgi etnosele hävingut.

Lahendust ei paista

Asja kurbloolisus seisab selles, et Türgi ja Kreeka, kelle osa Küprose probleemi lahendamisel on vaieldamatult otsustava tähendusega, on ju liitlased - mõlemad kuuluvad NATOsse. Kuid juba paarkümmend aastat on NATO lõunatiiba ähvardanud kokkuvarisemine. Peale Küprose on tüliõunaks ka Egeuse mere saared. Esimese maailmasõja järel sai need endale võitjate poolel osalenud Kreeka. Nii mõnigi saar asub aga kiviviske kaugusel Türgi rannikust. Kui 1970ndail aastail avastati Egeuse mere põhjast naftat, muutusid kahe riigi suhted pingeliseks ja on seda tänini.

Ei ole suutnud neid kuidagi lepitada NATOs pearolli mängiv USA ega ÜRO. Ja tundub, et lahenduse leidmine võib jäädagi tulemata. Türgi peaminister Erbakan, kes on praegu visiidil Kagu-Aasias, ei ole Küprose sündmuste kohta öelnud sõnakestki, millest võib järeldada, et Türgi seisukohtades pole mingeid muutusi. Ka Kreeka ei ole aldis järeleandmisi tegema.

Vist ainus võimalus mingile kompromissile jõuda on ikkagi saare kahe kogukonna enda tahe kriisist jagu saada. Võibolla suudab seda Küprose türklaste uus valitsus, mida juhib vähetuntud Dervis Eröglu. Ta asetäitjaks on türgi iseseisvuslaste juhi poeg Serdar Denktash ja nagu ajalugu on näidanud, võivad pojad vahel käituda täiesti erinevalt isadest. Kui ei, siis tuleb küproslastel, keda väliselt eristavat ainult riiete peal kantava vöö värv, edaspidigi elada hirmu ja vaenu õhkkonnas.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele