Anneli Ojastu üllatas olümpiavõiduga Atlantas, Kahtlused, Riik aitas, Medaleid võib lisanduda, Estonia vrakil ei filmitud komandosillale jäänuid, Komisjon jätkab aruande kokkukirjutamist, Sillal inimesi ei jäädvustatud, Vene väed valmistuvad hävitama Groz

VALERI MAKSIMOV

Anneli Ojastu kuldmedalivõit Atlanta paraolümpiamängude 100 m jooksus (aeg 11,78) oli üllatuseks paljudele, olümpiavõitja emale sealhulgas.

«Uskumatu. Anneli pole ju sprinter, rohkem hüppaja. Poolfinaalist sai ta edasi kolmandana. Täielik üllatus!» kommenteeris tütre esinemist Linda Ojastu-Kepp, kes läbis aastakümneid tagasi 100 meetrit 11,8 sekundiga ning töötas palju aastaid kergejõustikutreenerina.

Füüsiliste puuetega naiste sprindis kuldmedali pälvinud Anneli Ojastu on üles kasvanud Tartus, ta on 36aastane, abielus, kahe lapse ema. Heal tasemel kergejõustiklased olid ka Anneli isa Eino Ojastu (jooksis 400 m 47,9) ja vend Aivar, kelle nimel on Eesti rekord (45,99) staadioniringi jooksus. Anneli eeldused heaks sportlaseks kasvada paistsid silma varakult, auhinnalisi kohti korjas ta ka tervete noorte seltsis võisteldes.

Enne sõitu Atlantasse oli kahtlejaid, kas saata olümpiamängudele nii staazhikat kergejõustiklast. Ema oli seisukohal, et tema tütar väärib oma teist olümpiat (Barcelonas sai ta medali kaugushüppes) kas või juba tänuks selle eest, et on oma elu spordile pühendanud, raskustes kadestamisväärseid loomuomadusi ilmutanud ja korra juba olümpiapjedestaalile pääsenud.

«Tal on tugev iseloom, võitleja hing,» iseloomustab Linda Ojastu tütart, kes juba lapseeas iga vaba hetk staadionile kippus ja hirmsasti sportida tahtis. Anneli Ojastu on sünnist saati kurt ja käedefektiga, aga endale seatud eesmärgid viib ellu. Tema nimel on invasportlaste maailmarekord kaugushüppes (5.74), keerukuste kiuste omandas ta kõrghariduse ja rajas koos abikaasaga ilusa kodu. Barcelona olümpiamängude aasta (1992) veebruaris sündis esimene laps, augustis oli ta olümpiamängudel juba medalivormis. Kaks aastat hiljem sündis teine laps.

Pärast Barcelona olümpiamänge määrati Anneli Ojastule eluaegne pension, paraku võeti see peagi ära. Minimaalset toetust ta riigilt praegu siiski saab. Olümpiavõit toob siin loodetavasti kaasa positiivse muutuse.

«Parim tunnustus on olümpiavõit,» ei varja ema suurt rõõmu. Olümpiavõidu ettevalmistamisel mängis oma osa ka tema sissetulek, s.t. pension ja väike lisateenistus. «Ehk saab Anneli nüüd ka töökoha,» loodab Linda Ojastu.

Atlantas oli kuulmishäiretega sportlastel abiks tehniline uuendus - valgusefektiga stardisignaal. «Sellest pidi Annelil küll kasu olema. Varem jäi ta stardis maha, sest alustas jooksu alles pärast konkurentide liikveleminekut,» teab treenerist ema.

Lisa võib tulla kaugushüppes ja 200 meetri jooksus, leidis eile Eesti Invaspordiliidu peasekretär Mati Kuuse. Heas vormis on ka ujuja Marge Kõrkjas.

Linda Ojastu nii suurt optimismi välja ei näidanud: «200 meetrit on Anneli vähe jooksnud. Ei oskagi arvata, millise tulemuse ta saab. Kahjuks pole jälle kavas kõrgushüpet.» Mis kaugushüppes juhtuda võib, seda ta ennustama ei hakanud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Rootsi transpordiõnnetuste komisjoni esimees ja Estonia hukku uuriva komisjoni liige Olof Forssberg ütles eile «Postimehele», et kahel laeva komandosillal tehtud videoülesvõttel ei ole kahjuks näha meeskonna liikmeid. Tuukrite uus laevavrakile laskumine ei pruugi oodatud lahendust tuua, lisas ta.

Eile Rootsi raadio uudistesaatele Ekot antud intervjuus ütles Forssberg, et nad ei ole päris kindlad, kas komisjoni Eestipoolsed liikmed on kõiki filme näinud.

«Tean täpselt, et me oleme andnud üle 17 koopiat ja kaks filmi laevasillalt,» kinnitas ta. Lisaks sellele on tema sõnul olemas veel kolm kokkuvõtlikku videot, kus on tähtsamad kohad lukkudest ja visiirist.

Komandosilla filmimise kohta ütles Forssberg, et rootslastele ei ole kuigi tähtis, kes oli komandosillal.

Forssbergi sõnul on kõigil komisjoni osapooltel olnud võimalik saada seda, mida nad on küsinud. «Ka teie võite filmid tellida ja neid vaadata,» kinnitas Forssberg eile «Postimehele». Kui keegi soovi ei ole avaldanud, siis me koopiaid ei ole teinud, lisas ta. Kolmel osapoolel on olnud erinevaid soove.

Laevaehitusinsener Börje Stenström, kes Rootsi esindajana komisjoni kuulub, on avaldanud kahetsust, et komandosillal meeskonnaliikmeid lähemalt ei filmitud.

«Oleme otsustanud, et ei ole mõtet enam diskuteerida teemal, et oleks ju võinud surnukehi filmida. Nüüd ei ole enam mõistlik tuukreid komandosillale filmima saata,» ütles Forssberg.

«On võimalik, et kapten Anderssoni seal ei ole, ja siis ei lahenda see sealviibimise küsimust. Me arvestame praegu sellega, et kapten oli laevahuku ajal sillal,» ütles Olof Forssberg.

Forssbergi sõnul jätkab komisjon aruande kokkukirjutamist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARKO MIHKELSON, Moskva, Postimees

Esmaspäeva õhtul esitas Tshetsheenias paiknevate Vene vägede komandör kindral Konstantin Pulikovski iseseisvuslastele ultimaatumi. Kui viimased ei lahku 48 tunni jooksul Groznõist, tehakse linn maatasa.

Pulikovski teatas, et tema esitatud tingimuste eiramisel jätab ta endale õiguse seatud ülesande täitmiseks kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid. Kindral ähvardas käiku lasta kõik relvaliigid, sealhulgas raskelennuväe, suurtükid ja soomustehnika.

Eile hommikul avasid föderaalväed koridori tsiviilisikutele, kellele tehti ettepanek julgeoleku huvides Groznõist lahkuda. Veel eile asus Tshetsheenia pealinnas erinevatel hinnangutel kuni 150 000 tsiviilisikut.

Tshetsheenia Moskva-meelse valitsuse esindaja Timur Muzajevi arvates ei ole võimalik kahe päevaga inimesi evakueerida. Samas süüdistas ta föderaalvägede juhtkonda, kelle sammud võivad viia kümnete tuhandete inimeste hukkumisele. Muzajevi sõnul on föderaalvägede avatud koridor üksnes Potjomkini küla.

Kindral Pulikovski ütles eile Interfaxile, et Groznõi puhastatakse tingimata tshetsheeni võitlejatest. «Kujunenud olukorras näen ma väljapääsu üksnes jõumeetodite kasutamises,» teatas juhmivõitu ilmega kindral.

Pulikovski teatas, et juba esmaspäeva õhtul alustasid föderaalväed lokaalseid operatsioone iseseisvuslaste väljatõrjumiseks Groznõist. Kindrali hinnangul kulub Groznõi «puhastamiseks» vähemalt kuu aega.

Venemaa Julgeolekunõukogu tegi eile avalduse, mille kohaselt ei ole Aleksandr Lebed vähimalgi moel seotud sellega, mida teeb või millest teatab kindral Pulikovski.

Samuti teatatakse, et Lebed sai talle esmaspäeval presidendi poolt antud kohustusest taastada rünnakueelne olukord Groznõis teada alles paarkümmend minutit enne selle avalikku väljakuulutamist.

Julgeolekunõukogus kaheldakse, kas president Jeltsin üleüldse ongi ise näinud dokumendi lõplikku varianti, kuna sellel on tema faksimiilne allkiri.

Lebedi esindajate avalduses märgitakse, et selle ülesande täitmine tähendaks sisuliselt ulatusliku sõjategevuse provotseerimist ning julgeolekunõukogu sekretäri seniste rahupüüdluste nullimist.

Tshetsheenia iseseisvuslaste relvajõudude staabiülem Aslan Mashadov kutsus eile Aleksandr Lebedit üles tegema kõik, et peatada lähenev katastroof. Mashadov teatas, et suhtub ultimaatumisse väga rahulikult ning peab seda rohkem santaazhiks rahuliku elanikkonna vastu.

Uudisteagentuurile ITAR-TASS sai eile teatavaks, et erukindral Lebed võib täna taas lennata Groznõisse.

Julgeolekunõukogu sekretär püüab ära hoida föderaalvägede pealetungi Groznõile, mis tooks kaasa üksnes hulganisti uusi ohvreid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

President peab täitma põhiseaduse kõiki punkte ja paragrahve. Kui sellest lähtuda, siis kahtlemata juulilepped kirjutati alla eirates põhiseadust. See on puht seadusetähe seisukohalt, selle taga aga on sügav rahvusliku julgeoleku küsimus. Maarahva Erakonna esimees Arnold Rüütel

Minu loobumine poliitikast on kokkuvõttes valija otsustada. Praegune loobumine tähendaks vaikset nõustumist vastuolude süvene- misega.

Inimväärse ühiskonna aluseks on kultuur. Eesti eesmärgiks ei ole ometi Vana Toomase vahetamine Miki-Hiire vastu.

Võimalik presidendikandidaat, Maarahva Erakonna esimees 68-aastane Arnold Rüütel põikles mõnestki «Postimehe» küsimusest vastusega, et see jäägu inimeste südametunnistuse asjaks. Kuid tema hinnangul eiras president Lennart Meri juulilepetele alla kirjutades põhiseadust.

Kuidas on teie tervis? Kas tervis peaks vastu presidendi viieaastase koorma?

Arvan, et tervise suhtes ei tea keegi täpselt, mis temaga võib juhtuda. Ka noor inimene võib haigestuda. Selles mõttes on mingeid garantiisid väär anda. Kuid viimase kümne aasta jooksul ei ole ma haige olnud, kui mitte arvestada paari gripijuhtu. Nojaa, hammas on korra valutanud.

Ehk tegelete mingi tervist tugevdava harrastusega: näiteks käite kangisaalis või metsajooksul või mis iganes?

Spordiga ei ole küll aega tegeleda, kuid füüsilise koormuse saan kätte oma Tartu majas ja aias tööd tehes, Saaremaal paadiga merel käies. Lastelastega teen ka looduses metsajooksu, kui tahate, siis lausa võidujooksu.

Erinevalt ametisolevast presidendist te end vist suitsuga ei mürgita?

Peaaegu mitte. Kuid õhtuti suitsetan küll ühe sigareti. Seda mitte suitsu, vaid rohkem rituaali pärast. Võtan päevatöö kokku ja siis tõesti teen ühe...

Koos väikese napsiga?

Ei. Minu alkoholitarbimine on peaaegu null.

Teile on avalikult peale laotud Alzheimeri tõbi. Kui selge teil endal on, kes ja miks seda tegi. Või on õige küsida: milline poliitiline jõud.

Ausalt öeldes see mind ei huvita. Küllap see oli presidendivalimiste kampaania esimene laine. Neid laineid on teisigi. Meil on demokraatlik ühiskond, igaüks mõtleb ja räägib, mida ta võimalikuks ja vajalikuks peab.

Mind on alati huvitanud, mis vägi ja võim see oli, mis sundis teid pärast kaotust eelmistel presidendivalimistel naasma suurde poliitikasse. Või ehk peaks ma küsima - kes see oli?

Ettepanekuid tehti mitmel korral, et oleks õige tulla ja kaasa aidata Eesti elu arendamisele. Esialgu suhtusin tagasihoidlikult, lõpuks nõustusin.

Algas see kohalikest valimistest Tallinnas, seal tekkinud koostöö tulemusena kandideerisin ka Riigikogusse. Muidugi tehti ettepanek osaleda ka maapoliitika küsimuste lahendamisel. Selle tulemusel tekkiski Eesti Maarahva Erakond, mind valiti selle esimeheks...

Vahel näib, et teie nime, see tähendab - teid ennast on lihtsalt ära kasutatud. Et olete ühele või teisele jõule vaid häälte kogujaks.

Noo, ma ei ole kunagi enda ette seadnud sellist küsimust, seda enam probleemina. Olen lihtsalt jõudumööda kaasa aidanud murede-probleemide lahendamisele, andnud oma osa. Kuivõrd mind keegi on selle käigus ära kasutanud, jäägu see ka nende inimeste südametunnistuse asjaks...

Tähendab: ärakasutamiste võimalust kui sellist te põhimõtteliselt ei eita?

Kordan veel kord, et sellest seisukohast ei ole ma seda küsimust analüüsinud. Olen üldse kogu aeg poliitikas käitunud nii, et kui olen leidnud: on õige kaasa aidata, see probleem lahendada, siis olen kaasa aidanud, ja nii palju kui võimalik. Kui ei ole jõudu jätkunud, siis ei ole jätkunud. Kuid ma ei ole kindlaks teinud, milline tasu selle eest võiks olla ühel või teisel kujul.

Ma läheksin selle teemaga edasi. Sest mõnetigi haakub, niiöelda tänase päeva seisuga, sellesse võimalus, et teid kasutanud jõud on teid reetnud. Mõtlen näiteks endist võimast valimisliitu Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mille üks pool ei taha teist kui presidendikandidaadist enam kuuldagi.

Jäägu kõik need asjad nende tegijate südametunnistuse küsimuseks.

Kindlasti eksisteeris ju enne Riigikogu valimisi, KMÜ moodustamise ajal kokkulepe, et kui läheb presidendi valimiseks, on meie kandidaat Rüütel.

Ma arvan, et neil teemadel ei ole vahest mõtet vestlust jätkata. Väga palju on ju olnud omavahelistes jutuajamistes. Ma loodan veel kord südametunnistusele ...

Nii et teie seisukohalt vaadatuna on mõne inimese südametunnistus must?

(Sõnulseletamatu peavangutus. - E.T)

Ei oska öelda.

Esialgse kava kohaselt pidime kohtuma 13.ndal. Te lükkasite kohtumise aega edasi, kui tahes tahtmata on paljude pilgud viie aasta tagustes sündmustes. Ma ei saa midagi parata, aga mina näen edasilükkamises selget sihti, et te saaksite just sellest ajast rääkida.

Ei olnud mingit salakavalust. Ma ei ole vist kunagi pöördunud kirjutava pressi ega raadio või TV poole palvega, et saaks tingimata esineda ja endale või kellelegi propagandat teha. Ei olnud mingit trikki. Tõesti, päevakava oli nii tihedalt täis kirjutatud ja tekkis mitmeid edasilükkamatuid probleeme.

Iseenesest olete nende sündmuste puhul suhteliselt madalat profiiti hoidnud, niiöelda vaikiva hoiaku võtnud. Pole midagi meenutada või te ei taha meenutada või kipub juba ununema?

Ei, ununenud loomulikult ei ole. Sündmused olid selleks liiga rasked. Kuid neist lihtsalt rääkida ei ole ka mingit huvi olnud. Mul on kavatsus kirjutada, kuid kogu materjali läbitöötamiseks lihtsalt ei ole aega jäänud.

Nende sündmuste meenutuseks olen ennegi inimesi intervjueerinud. Olen uurinud: kuivõrd ühe või teise inimese käitumine, tegevus üllatas?

Üllatusi oli ja ma ei saa öelda, et need oleksid olnud meeldiva iseloomuga. Kui häda saabudes mõtleb tippjuhtkonda kuuluv persoon vaid oma isikliku julgeoleku peale, siis jääb sõnast argpüks tema iseloomustamiseks väheseks.

Putshipäeva hommikul kell 5.20 helistati mulle koju ja soovitati arreteerimise vältimiseks kodust lahkuda. Ma ei pidanud õigeks varjuda, läksin Kadriorgu, otsustasin kokku kutsuda kaitsenõukogu ja siis mind need üllatused tabasidki. Riigist lahkujad pidid olema asjade sellisest käigust informeeritud, muud ei oska ma öelda. Kuid ainuke organ, kellel oli informatsiooni putshi algatamisest, oli riiklik julgeolekukomitee....

Nimesid te ei nimeta?

Ütleks nii, et on olemas nimekiri nendest tuntud poliitikutest, kes põgenesid putshi eest laevade ja lennukitega, kuid selle avaldamine lööks segi meie poliitilise maastiku ja alandaks veelgi meie savijalgadel poliitilist kultuuri. Minu põhimõtteks on mitte kedagi pahatahtlikult õõnestada.

Teie viimase aja niiöelda avalike saavutuste hulgas on koos Einselni ja Tartoga tehtud ettepanek Balti julgeolekuliidu loomisest. On see teie ainus retsept Läänemere regiooni julgeoleku kindlustamisel?

Balti riikide julgeolekualane koostöö, selle intensiivistamine olulisel määral on praegu ainus reaalne samm, mida me saame astuda, silmas pidades riiklikku julgeolekut. Keegi ei tõtta meile andma julgeolekugarantiid, ja seni, kuni me ootame pääsu NATOsse - ka sel määramatu pikkusega perioodil peame otsima võimalusi.

Selleks, et meid ei võetaks peksupoistena, peame igal viisil tõestama, ka iseendale, et me seda ei ole. Kahjuks ei saa me muuta oma geograafilist asendit. Kuid me saame ilma järeleandmisteta parandada oma suhet Venemaaga. Ma arvan, et see on võimalik, kuid selles suunas ei ole astutud mingeid olulisi samme. Truualamlik käitumine ükskõik mis suunal ei näita meid just kõige paremast küljest. Me peame olema partnerid, mitte iseteadvad kääbused hiidude seas.

Paraku ei ole keegi teie ettepanekut tõsiselt võtnud. Mõtlen ka valitsejaid.

See on nende asi, kuidas nemad mõistavad.

Kas teile ei näi, et see ettepanek on peaga vastu seina jooks? Keegi ei võta ju vedu. Rääkimata sellest, et paljud asjatundjad nimetavad seda hoopis valeks signaaliks Lääne-Euroopale.

Lääne-Euroopa liidu president on seda mõtet nimetanud põhimõtteliselt õigeks, et säilitada regioonis stabiilsus. Selline arvamus oli ka Põhjamaade Nõukogu presiidiumis. Seepärast ma ei ütleks, et see on peaga vastu seina jooks või tuule tallamine.

Teid on pidevalt nimetatud üheks võimalikuks presidendikandidaadiks. Te pole öelnud jaa, kuid te pole ka öelnud ei. Seetõttu järeldan, et mõtisklete võimalusest saada presidendiks. Miks te leiate, et just teie olete sobiv?

Nii nagu on tavaks demokraatlikes riikides, seab ka Maarahva Erakond üles oma presidendikandidaadi. Nii et selle otsustab erakonna kongress 23. augustil.

Mitte teie?

Ma arvan küll. Isiklikult ei ole see üldse reaalne, vaja on kollegiaalset otsust ning mina saan anda nõusoleku või mitte. Kas kandideerida - see saab olla ainult kollegiaalne otsus. Isiklikult enda kandidatuuri ei saa esitada.

Usun, et kindlasti te ei nõustu arvamusega, et teie poliitiline kõrgaeg on möödas. Et targem oleks üldse poliitikast loobuda.

Arvan, et kokkuvõttes on see valija otsustada. Minu praegune loobumine tähendaks vaikset nõustumist vastuolude süvenemisega. Või arvate, et minu loobumisel tekiks täielik konsensus?

Minu arvamus oli minu küsimuses. Kui õige on, et teie meeskonna mäng, kui nii võib öelda, käib sellele, et teist saab president valijameeste kogus?

Mäng ei ole õige sõna. On arutatud seda, et on küllalt vähetõenäoline, et keegi saaks 68 poolthäält Riigikogus.

Teie erakonnakaaslane Ando Leps on esinenud korduvalt praegust presidenti pehmelt öeldes taunivate avaldustega. Kuivõrd te jagate Lepsi arusaamasid?

See vahest tuleneb sellest, et ta on tõesti õigusteaduse doktor ja spetsialist ühelt poolt. Teiselt poolt osales ta komisjoni töös, mis Endel Lippmaa juhtimisel omal ajal, eelmiste valimiste eel küsimusega tegeles. Ilmselt on ta neid materjale küllalt tõsiselt läbi töötanud.

Ja kolmandaks - ta on elus ka küllalt palju kannatanud, olles sisuliselt represseeritud. Ilmselt selle tõttu on ta suhtunud sellistesse küsimustesse küllalt rangelt...

Kui palju Leps teiega nende avalduste osas on nõu, et mitte öelda sõjanõu pidanud?

Ei, tema ei ole mulle ühtegi artiklit või dokumenti tutvustanud ega konsulteerinud, kas neid kirjutada või mitte...

Ometi seostatakse Lepsi ütlemisi teie valimiskampaania osana.

Nii võib paljusid kriitilisi lugejakirju, ka «Postimehes», lugeda minu valimiskampaania osaks. Kas tõesti seostate ka neid minuga?

1992. aasta sügisel oleks teist peaaegu saanud president, kuid juhtus teisiti. Eeldan, et pärast seda olete president Meri tegutsemist vaadelnud tähelepanelikumalt kui ei keegi teine. Seepärast: mida oleks president Rüütel teinud teisiti kui seda on teinud president Meri?

Täiesti selge, et niisugune institutsioon nagu president peab lähtuma väga täpselt põhiseadusest ja täitma põhiseaduse kõiki punkte ja paragrahve. Kui sellest lähtuda, siis kahtlemata juulilepped kirjutati alla eirates põhiseadust. See on niiöelda puht seadusetähe seisukohalt. Selle taga aga on sügav rahvusliku julgeoleku küsimus. Ma ei liialda, kui ütlen, et see on Eesti rahvusliku püsimajäämise küsimus.

Ja see on kõik? Või on veel midagi sama konkreetset lisada?

Ei, ma ei ole tema tegevust sellisest seisukohast analüüsinud. Käsitlen küsimust rahvusliku julgeoleku seisukohalt, lähtuvalt sellest, kui ohtlik see on meile kui väikerahvale püsimajäämise seisukohalt.

Muidugi võiks ju rääkida, et eesti ühiskond on tasakaalust väljas. See sotsiaalne kihistumine riigis, kui rikaste ja vaeste vahel puudub arvukas keskklass. Või kui endiselt näeme, et teatud valdkonnad on väärtustamata, eriti vaimse sfääri omad.

Ühiskond on tasakaalust väljas kasvõi seetõttu, et Eesti inimene on suutnud läbi kõigi aegade, välja arvatud Põhjasõda, kui oli nälg, end ise toita. Praegu toodame vähem kui pool sellest, mida me tarbime. Meie toidukorv maksab...

Ning president peab sellega tegelema?

Ma ei räägi sellest, et ta peab sellega tegelema. Ma räägin ühiskonna tasakaalust...

Kuid mida saaks teha president?

Läbi valitsuse saab ta ka kujundada poliitikat valdkondade viisi. Mitte et isiklikud käsud ja korraldused, kuid tal on võimalik mõjutada protsesse, et oleks tasakaal. Ja ma räägin üldisest tasakaalust, mitte et ta peaks tegelema siin põlevkivi või piima tootmise või muu väga konkreetsega.

Aga näiteks kasvõi küsimus, kas erastada strateegilised majandusharud või mitte. Mõttevahetuse käigus on presidendil alati võimalik mõjutada protsesse. Kui ei, siis muutub president vaid tehniliseks institutsiooniks, mis kirjutab lihtsalt alla ja muud midagi. Nii et sellest on jutt.

Muide, millised on teie suhted president Meriga?

On olnud kogu aeg väga meeldivad - varasematel aastatel, enne, kui me poliitikas ei olnud. Ja ka neil aegadel, kui ta oli välisminister. Esimest korda tekkis niisugune õõnes tunne putshi ajal ja ka selle järgsel perioodil.

Praegu kohtume ja ajame juttu nii nagu mitmel üritusel on juhtunud. Ja minu arvates ei ole mingeid probleeme meie vahel.

Ma ei saa aru, mis õõnes tunne teil tekkis või miks tekkis?

Sellepärast, kui putsh algas, oli see elu ja surma küsimus olla tankidega silmitsi, ähvardustega silmitsi. Ja ma ei teadnud, kus ta on. Ta ei helistanud minule kordagi ei putshipäeval, ei järgmistel päevadel. Siis sõitsin Moskvasse, et käia Moskvas mööda välissaatkondi. Minuga koos võinuks ja pidanuks olema välisminister Meri, kuid teda polnudki võimalik kaasa paluda. Käisin koos asevälisministri Müllersoniga.

Minu mäletamist mööda oli Meri juba paar päeva enne välismaal ning tulles tõi kaasa Islandi tunnustuse.

Kuid see selleks, ei hakka seda teemat edasi arendama, vaid huvitun hoopis: kui palju teid ennast segab teie (kõrg)kommunistlik minevik? Kui palju selles on neid hetki, mida te heameelega üldse ei meenutaks?

Olen elanud oma elu selle nimel, et Eestimaa ja rahvas jääks püsima. Eesti võib ju riigina püsima jääda, kuid kas ka ilma rahvata või et kui oleme vähemuses.

Olen kõikidel aegadel kasutanud kõiki minu käsutuses olnud võimalusi, et me just eesti rahvana jääks püsima.

Mis vaevab Eestit?

Määramatus, lähtuvalt sellest, et me oleme nn. hallis tsoonis. Olukord paraneb, kui me saame Euroopa Liidu liikmeks ja meil on piisavad julgeolekugarantiid.

Inimväärne elu Eestimaal. Inimväärse, majanduslikult eduka, ressursse säästva ja tasakaalustatult areneva ühiskonna aluseks on kultuur, mis toimib läbi rahva hariduse, teaduse, sotsiaalse kaitstuse ja inimsuhete õigusliku korralduse.

Meie eesmärgiks ei ole ometi Vana Toomase vahetamine Miki-Hiire vastu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Põhjamaad avaldasid eile Riias aset leidnud Balti- ja Põhjamaade välisministrite kohtumisel üksmeelset toetust nii Eesti, Läti ja Leedu pürgimusele Euroopa Liitu kui ka NATOsse.

Eesti välisministrit Siim Kallast saatnud välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor Riina Kionka ütles eile pärast kohtumist «Postimehele», et seekordse, juba neljanda 5+3 kohtumise põhiteemadeks olid Põhjamaade ja Baltimaade koostöö, NATO laienemine ja integreerumine Euroopa Liitu.

«Kõik Põhjamaad sõltumata sellest, kas nad ise kuuluvad NATOsse või tahaksid sinna kuuluda, lubasid toetada Balti riikide püüdlusi liitumiseks NATOga. Kohtumisel tervitati ka Boriss Jeltsini võitu Venemaa presidendivalimistel, kuid keegi ei arvanud, et sellega Venemaa seisukohad NATO laienemise suhtes kuigivõrd muutuksid,» nentis Kionka.

Tema sõnul toonitasid need Põhjamaad, kes kuuluvad Euroopa Liitu, oma eestvedajarolli aitamaks ka Balti riike Euroopa Liiduga liituda.

«Valitses üksmeelne seisukoht, et liitumisläbirääkimised peavad kõigi assotsieerunud maadega algama ühel ajal. Kuna mitte kõik ELi riigid ei arva nii, siis palusid Soome, Rootsi ja Taani meilt informatsiooni ja abi selleks, et neid ümber veenda,» rääkis Riina Kionka.

Poliitikaosakonna peadirektori sõnul on mõnel pool olnud tunda kartust, nagu impordiks Balti riikide liitumine Euroopa Liitu hulgaliselt probleeme. Teised arvavad aga, et õigem on ise aktiivselt neid probleeme lahendada kui oodata, millal need tõusetuvad Euroopas vastu euroliidu tahtmist - siis on lahendusteid leida juba palju raskem, eriti silmas pidades julgeolekupoliitilist aspekti.

Euroopa Liidu tähtsust Balti riikidele julgeolekulises mõttes on esile toonud ka Soome president Martti Ahtisaari eile Rootsi ajalehes «Svenska Dagbladet» ilmunud intervjuus. «Euroopa Liit on parim lahendus Balti riikide turvalisusküsimuste lahendamiseks,» ütles Ahtisaari.

Ahtisaari kinnitas ka, et mõistab hästi Balti riikide pürgimusi NATO liikmeks saamisel.

Leedu president Algirdas Brazauskas tekitas juunis Firenzes Euroopa Liidu tippkohtumisel paraja skandaali, kui teatas, et Balti riigid astuvad Euroopa Liitu kas korraga või ei astu üldse.

Kionka kinnitas «Postimehele», et Balti riikide vahel on erinevused Euroopa Liiduga liitumise suhtes siiski vaid taktikalist laadi.

«Eesti ja natuke vähemal määral Läti on seisukohal, et kõige tähtsam on täita kriteeriume, Leedu mõtleb rohkem grupiviisi. On ühine seisukoht, et liitumisläbirääkimised peavad algama ühel ajal, kuid see ei tähenda minu arvates veel, et nad ühel ajal ka lõppema peaksid,» kinnitas Kionka.

Ta meenutas, et eilse kohtumise üldpoliitiline kontekst oli väga huvitav.

«Oli ju taasiseseisvumise viies aastapäev ja kõik laua ümber istujad arvasid, et on olnud vapustav, mis selle viie aasta jooksul on siiski teha suudetud. Kolleegid ütlesid, et viie aasta eest ei oleks nad osanud iial arvata, et me aastal 1996 niimoodi koos istume ja selliseid probleeme arutame,» kirjeldas Kionka Riias valitsenud atmosfääri.

Poliitikaosakonna peadirektoril Riina Kionkal tuli oma Põhjamaade kolleegidele anda selgitusi ka Riigikogu aseesimehe Arnold Rüütli, endise kaitseväe juhataja Aleksander Einselni ja parlamendiliikme Enn Tarto möödunudnädalase ettepaneku kohta sõlmida Balti riikide julgeolekupakt.

«Ma selgitasin, et see ei ole valitsuse positsioon ning et tegemist on kolme isikuga, kel on kõigil põhjust tahta sisepoliitiliselt silma paista, sest tulemas on nii presidendivalimised kui ka kohalikud valimised,» ütles Kionka.

Ettevaatlikku suhtumist nimetatud ettepanekusse avaldas eile BNSi teatel ka Läti välisminister Valdis Birkavs.

«Ideena võib seda küsimust arutada, ent Balti pakt ei tohi takistada integreerumist NATO ehk alliansiga. Pakt ei saa asendada integreerumist,» ütles Birkavs esmaspäeval pressikonverentsil.

Birkavsi sõnul tuleks Lätil, Leedul ja Eestil hoopis tõhustada reaalset sõjandusalast koostööd.

Eilsel välisministrite kohtumisel Riias arutatati ka inimeste vaba liikumist, konsulaarküsimusi, koostööd Läänemere Nõukogu raames ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu piiriäärsete regioonide töörühma töö tulemusi.

5+3 kohtumisel osalesid peale Kallase ja Birkavsi ka Leedu välisminister Povilas Gylys, Taani välisminister Nils Helveg Petersen, Islandi välisminister Halldur Askrimsson, Norra välisminister Bjorn Tore Godahl, Rootsi välisminister Lena Hjelm-Wallen ja Soome välisminister Tarja Halonen.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996