Tagasivaade Atlantale: Jane Salumäe

VALERI MAKSIMOV

Jätsite olümpiamängudel maratonijooksu pooleli. Kas neli nädalat on olnud piisav aeg toomaks selgust, miks eelistasite katkestada?

Esimene nädal kulus põdemisele. Hiljem olen kaalunud kõike igat moodi. Ja jõudsin ikkagi järeldusele, et tegin õigesti, kui rajalt ära tulin. Joosta edasi ja lõpetada kusagil viiekümnenda või kuuekümnenda koha ringis - see poleks olnud piisavalt hea koht minu jaoks.

Katkestamise peapõhjus oli siis kartus nõrga koha ees?

Kehv koht oleks tekitanud rohkem kõneainet - et miks ta üldse läks sinna jne. Tean, et olen suuteline rohkemaks. Kehv aeg ja viimaste hulka jäämine ei rahuldaks mind.

Kui palju neid põhjusi võiks olla, mis nõrka tulemust ennustasid?

Üks on kindlasti see, et jalaoperatsiooni tõttu oli põhitreening kuu aega häiritud. Suurem koormus jäi terve jala kanda ja siit tekkisid muud probleemid. Teiseks põhjuseks olid jalalihase krambid maratoni ajal - soolade puudumise tõttu. (Soolaseguga pudeleid Jane Salumäe jooksu ajal laualt ei leidnud - V.M.) Ma ei süüdista kedagi selles, et pudelid kadusid. Tean, et jooksu ajal võtab keegi mõnikord kogemata vale joogipudeli, siis avastab, et see pole õige, viskab minema ja võtab oma pudeli. Olen kuulnud etteheiteid, et kus siis abilised olid, kes võinuks pudeli ulatada vms. Ei, seal ei tohi kedagi olla. Meie andsime pudelid päev varem üle, muu on korraldajate mure.

Mitmes joogipunktis segu saamata jäi?

Joogipunktid on iga viie kilomeetri järel. Mina ei saanud oma pudelit kätte ühestki.

Kas ilma selleta ei jookse keegi maratoni läbi?

Ei, ka palja vee abil joostakse läbi. Näiteks Itaalias ja paljudes teistes maades. Aga Atlanta on selleks liiga niiske. Juba treeningu ajal sai soolad välja higistatud. Sool on hädavajalik. Ilma selleta tekivad lihasekrambid. Paljast veest ei saa mitte midagi, see ainult jahutab korraks.

Mitmendal kilomeetril ja mitmendal kohal olles jooksu pooleli jätsite?

Kahekümnendal kilomeetril. Mitmes olin... Ei tea, kümnendal kilomeetril olin vist viiekümne seitsmes. Jooksjaid oli vist 86. Ma ei alustanud kiiresti. Tean umbes, kui paljud eest ära kukuvad. Rada oli ikkagi väga raske. Nii rasket rada ma pole veel jooksnud. Kui poleks joogiga alt läinud, võinuksin saada koha kahekümne parema hulgas. Paremat saavutamast segas jalahäda.

Kas lõikus oli õigeaegne?

Ei, see jäi hiljaks. Vähemalt kuu aega.

Ise lükkasite edasi?

Ei. Aprillis, kui Londoni maratonilt tagasi tulin, pöördusin kohe arsti poole. Arvasin, et asi on tõsine. Arst tegi pildi ja leidis, et on ainult luuümbrise põletik, mida saab ravida lõikamata. Aga muu ravi ei aidanud. Lõpuks tuli ikkagi opereerida.

Atlantas starti asudes teadsite, et ei ole vormis?

Olin vormis. Aga kiirusetreeninguid jäid väheks. Kiirust harjutasin vaid paar korda, aga neid tuleb teha vähemalt kuu aega. Aga jalg annab veel siiamaani tunda.

Kas selline mõte ka tekkis, et kuna heasse vormi ei jõua, oleks õigem olümpiast loobuda?

Tekkis. Ütlesin seda oma treenerile (Uno Källe - V.M.) juuni lõpus, kui Kislovodski treeningulaagrist tagasi tulime, et kui jalg ei luba, siis ma Atlantasse ei sõida. Kahjuks lähevad minu ja treeneri arvamused vahel lahku. Aga see on normaalne, kui üks ühtmoodi ja teine teisiti mõtleb.

Kumma arvamus tavaliselt peale jääb?

Tavaliselt leiame kompromisslahenduse. Kuldne kesktee tuleb analüüsi käigus. Uno Källe treenib mind kuuendat aastat, tunneme teineteist piisavalt.

Mida ütles treener pärast teie katkestamist Atlantas?

Pärast jooksu ei olnudki ta eriti suuteline midagi ütlema - ta oli nii endast väljas. Olen tal ju ainuke jooksja. Varem, kui ta NSV Liidu koondise pikamaajooksjaid treenis, oli tal hoolealuseid palju. Kui ühega midagi juhtus, oli teine enam-vähem võrdne kohe võtta. Nüüd pole, olen ainuke. Ta on kriisist üle saanud. Källe on nõus, et ma niimoodi käitusin. Ta mäletab, kui kaua ma 1994. aasta MMil kuumarabandust põdesin. Tahaksin edaspidi ka joosta. Juba oktoobris on uus maraton.

Millise hinnangu andis elukaaslane? Te ju arutate kõike omavahel?

Arutame. Ta ei määra midagi, aga annab nõu. Lohutas ja leidis täpselt samamoodi, et tegin õigesti. Aga ta oli löödud, et nii läks. Ta teab, kui palju sai vaeva nähtud, mis nüüd kõik luhta läks. Tema mõistab kõike kõige paremini.

Pikamaajooks kui monotoonne tegevus, räägitakse, võib hakata pikapeale ajudele. On selles tõetera?

Hakkab küll. Vaim väsib ära. Eriti kui üksi treenid, nagu mina. Võibolla on see üks põhjus, miks toimub seisak. Ma pole oma hooajaga üldse rahul. Loodan paremat sügisel. Olen jooksnud 2:29ga. Tahan veel tänavu kiiremini joosta. Mis halvasti, see uuesti. Ma ei kavatse sporti maha jätta.

Kas maratonijooks elatab ära?

Kui hästi joosta, siis kindlasti. Ühe tuntud maratonijooksu võitmine kindlustab laheda äraelamise vähemalt aastaks.

Kas Jane Salumäe tasemel maratoonar tagab endale jooksuga piisava sissetuleku?

Tagab küll. Alla 2:30 jooksjaid väga palju ei ole. Enne Atlantat aitas ka Eesti Olümpiakomitee - 70 000 krooniga. Võiksin joosta ka lühemaid maid. Aga maraton toidab mind.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996