Kärevere lahingust, Põhitegevus ikka sama vana kui asutus

Mag. VOLDEMAR MADISSO

Eesti kagurinne

1944. aastal juuli lõpul ja augusti algul ebaõnnestusid Vene väeosade katsed murda läbi Narva rindest. Seda esmajoones meie, taani, norra ja hollandi väeosade ennastsalgava vastupanu tõttu. Seetõttu otsustas vastane viia oma pealetungi raskuspunkti üle Pihkva-Petseri-Võru-Valga suunda.

2. armee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused koos 1. armeega suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja arendada edu põhja suunas. Võrtsjärve ja Tartu vahel rakendati üks 67. armee korpus. Selle ülesanne oli vallutada Kärevere ja jätkata pealetungi Põltsamaa suunas. 23. augustil õnnestus viimatinimetatud korpuse tankidel tungida Kärevere silla kaudu Emajõe põhjakaldale. Mingil põhjusel jäi nimetatud sild saksa pioneeride poolt õhkimata. Silla juures asus Läänemaa pataljon kpt. K. S. dipl. Saidra juhtimisel olevast Harju-Lääne Omakaitse rügemendist. Kuna pataljonil puudusid tankitõrjerelvad, oli ta sunnitud maantee-äärsesse metsa tagasi tõmbuma. Juhuslikult sealse rindelõiguga tutvumas olnud kindralinspektor Soodla hakkas isiklikult juhtima Saksa tankikompanii poolt toetatud omakaitse varukompanii vasturünnakut. See ettevõtmine aga luhtus. Teine, Saksa jalaväepataljoni ja tankikompanii sama eesmärgiga katse luhtus samuti.

Üle Kärevere silla tulnud Vene väeosad hargnesid kahte suunda: üks väeosa kirdesse Õvi-Voldi ja teine läände Laeva-Põltsamaa poole. Esimene väekoondis oli edukam, teine aga peatati enne Laevat Saksa võitlusgrupi poolt.

25. august

Ööl vastu 25. augustit alustas Kärknast Kärevere suunas pealetungi kolltn. Leon Degrelle oma ligi 250-mehelise valloonide pataljoniga nelja Saksa tanki toetusel. Pataljoni ülesanne oli õhkida Kärevere sild. Valloonidel oli esialgu edu - vallutati Nõela, Õvi ja Kämara külad, kuigi raskete kaotustega. Umbes kolm kilomeetrit enne silda varises aga rünnak kokku. Pooled mehed ja kaks tanki langesid rivist välja. Venelased alustasid varahommikul vasturünnakut. Valloonid suruti tagasi Kärknasse.

26. august

26. augustil lahkus Tallinnast Tartu suunas 47. rügemendi III pataljon kapten Pärlini juhtimisel. See väeosa oli eestlastest formeeritud 200. jalaväerügemendi I pataljoniks Soome armees (kahepataljoniline 200. rügement pöördus Eestisse tagasi 19. augustil. Rügemendi II pataljon leiti olevat liiga nõrga väljaõppega, et rakendada teda käimasolevates rasketes rindevõitlustes). III/47. rügement asus 27. augustil positsioonile Voldi-Koogi tee joonel.

27. augustil lahkusid Tallinnast Tartu rindele endise 2. politseirügemendi ümberformeeritud pataljonid 37. ja 38. (See rügement jõudis Daugavpilsi (Dünaburgi) rindelt Tallinnasse 14. augustil.)

28. august

28. augusti õhtupoolikul võttis 38. pataljon major Ellandi VR II/3 juhtimisel positsiooni sisse Laeva jõe joonel Saksa võitlusgrupi vasakul tiival. Üksuste kaitselõikude piir kulges umbes 1 km Laeva asundusest kirdes. 38. pataljoni vasakule tiivale asus 37. pataljon endise rügemendiülema major Saimre juhtimisel. Laeva-Puurmani-Põltsamaa maantee suunas oli Rüütliristi kandva noore majori võitlusgrupp peatanud Vene väe edasitungi. Võitlusgrupp, mille koosseisus oli nii tanke kui ka rünnakusuurtükke, kuulus 87. jalaväediviisi.

29. august

29. augusti pärastlõunal algas üldine pealetung Tartu-Tapa raudtee ja Tartu-Kärevere-Põltsamaa maantee vahel sillapea moodustanud vastase üle Emajõe paiskamiseks. Piki raudteed Pupastvere-Nõela-Kärkna suunal ründas üks 87. jalaväediviisi rügement, kellele oli toetuseks määratud III/47. rügement. Nõela ja Õvi küla vahel (esimene välja arvatud ja teine sisse arvatud) tungis peale 37. pataljon. Viimasest paremal oli 38. pataljoni pealetungiriba, mis ei hõlmanud Käreveret. Selle vallutamine on määratud Laeva-Kärevere maantee suunas ründavale 87. diviisi võitlusgrupile.

Paremal tiival algas pealetung 38. pataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale. Luure oli olnud täpne - tiib oligi lahtine ja kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiirelt järgnev 87. diviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. Kuigi vastane kiirustas tagasitõmbumisega, oli ka arvukalt «käte ülestõstjaid».

38. pataljoni esijärgu kompaniideks olid alates vasakult 4. ja 1. kompanii. Need liikusid metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. Nendest paremal oli edasitung sujuv, ilma et vastase üksikud koordineerimata katsed oleksid seda peatada suutnud. Ent mõne kilomeetri pärast pöörasid sakslased oma rünnakusuuna Emajõe poole, s.o. lõunasse. Ilmselt kardeti jõeäärsesse võssa putkanud vastaste tiivalööki. Kuna korrakohaselt loodi rindel side vasakult paremale (ja tagant ette), siis suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale. Ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu. Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma, sest see oleks tähendanud pataljoni pealetungiriba lõhestamist ja samuti 37. pataljoni parema tiiva ohustamist. 38. pataljoni varukompanii oli sellal juba rakendatud vasakul tiival oma ja naaberpataljoni tiiva kaitseks.

Kärevere mõisas

Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks. 2. kompanii oli sellal tunginud umbes kilomeetri kaugusele Kärevere mõisast, olles nurjanud vastase kaks katset tema tagalas edasitungi peatamiseks.

Kärevere mõisa maastik ei võimaldanud soodsaid kaitsepositsioone lõuna suunas, kuid oli taktikaliselt tähtis. Nimelt hargnes maantee mõisa lääneküljel kolmeks: peatee Laeva-Puurmani-Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi-Kärkna suunda. Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere-Laeva ja Kärevere-Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järelveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise.

Neil ajendeil tungis 2. kompanii mõisa läänest ja põhjast. Mõisa suunduv harutee oli kiirkorras mineeritud tankimiinidega, ent need avastati õigeaegselt. Vastupanu varises kokku pärast ühe tankitõrjesuurtüki rivist väljalöömist.

Kell 21 oli mõis vastasest puhas. Vangide seas oleva leitnandi seletusel tõmbunud umbes 300-meheline pataljon koos kuue tankiga mõisast kirdesse metsa. Et rünnak tuli vastasele ootamatult, ilmnes kahe tanki jäämisest ründajate kätte enne nende käivitamist. Lisaks neile kaotasid vastased veel kaks tanki ja teisi relvi. 2. kompanii kaotuseks mõisa vallutamisel oli kaks haavatut.

Arusaamatus

Vastase katsed tankitule kattel ennast mõisas kinnitada, tõrjuti raskusteta tagasi. Mõisa vallutamisest läks teade 38. pataljoni 1. kompaniile. Tehti ettepanek ühise võitlusgrupi moodustamiseks. 1. kompanii võttis endale lääne- ja lõunakülje kaitse, kuna 2. kompanii asus Tartust ja Kärknast tulevate maanteede piirkonda.

Tubli tund hiljem algas Saksa võitlusgrupi rünnak mõisale, vaatamata rinde tähistamiseks määratud valgete rakettide tulistamisele 2. kompanii poolt. Sakslased suunasid mõisale ägeda tankitule, kuid 1. kompanii tõrjus venelasteks peetud sakslaste rünnaku tagasi. Arusaamatus selgus alles siis, kui 1. kompanii rühmaülem ülemleitnant Lahesalu kuulis eespool saksakeelset kirumist. Sakslased vabandasid end «teie uskumatult kiire edasitungiga» seoses. 1. kompaniis sai kaks meest kergelt haavata. Öösel lõi 38. pataljon sideme kompaniide vahel ja valmistus venelaste vasturünnakule. 1., 4. ja 3. kompanii paiknesid Kärevere ja Õvi vahele; 2. kompanii jäi Kärevere mõisa idaküljele ning läks Saksa võitlusgrupi ülema alluvusse.

30. augustil toimusid venelaste vasturünnakud nende tankide toetusel Tartu-Kärevere maantee ja Õvi vahel. Eriti ägedad rünnakud suunati 3. ja 4. kompanii vastu. 30. augusti rünnakuis hävis enamus vastase soomusmasinaist ja tema elavjõu kaotused olid suured. Vastase surve lõppes Õvi piirkonna vallutamisega 37. pataljoni poolt. Langes selle pataljoni ülem - erakordselt tubli lahinguohvitser major Saimre. Kärevere jäi kindlalt 38. pataljoni kätte. Ent ka sellel pataljonil oli jõukaotusi. Kärevere lossivaremete kõrvale püstitati kuus valget risti, mis küll pärast Eesti okupeerimist tiiki pilluti. Hauad hävitati.

Vastase arvulist tugevust raudtee ja Tartu-Põltsamaa tee vahel hinnati 6000-6500 mehega. Nende hulgas oli üksusi neljast erinevast diviisist. Hävitatud ja mahajäetud tanke, enamuses USA päritoluga, loeti 72.

Kärevere lahingu tähendus

Kärevere oli venelaste viimane suurem lüüasaamine Eesti okupeerimisel. Kärevere lahing stabiliseeris Tartu rinde veel kolmeks nädalaks. Seetõttu pole ka üllatav, et siin rakendatud väeosi nimetati sõjaväeteate «sabas». 38. pataljoni ülem kirjutas: «38. pataljon ja eriti 2. kompanii oli põhjuseks vanka hävitamisel ja kogu rinde nihutamisel Emajõe äärde. Meie saavutus oli üldtähtsusega kogu rindele ja seega teenitud sõjaväeteatesse.»

Tunnustuseks annetati 1. klassi raudristid 37. pataljoni ülemale ja 38. pataljoni 2. kompanii ülemale, hiljem ka 38. pataljoni ülemale. Isikliku vapruse eest tunnustati hulgaliselt siinsetes väeosades võidelnud mehi.

Järelmärkus. Selle ajaloolise episoodi kohta on väärandmeid ilmunud trükis nii välis- kui ka kodu-Eestis. Rootsis ilmunud «Eesti Riik ja Rahvas II Maailmasõjas» IX köite lk. 60 ja 61 sisaldavad lausa valeandmeid. Lk. 63 toodud skits on ebapädev. Ka «Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas» puudutab mitmekordselt Kärevere sündmusi, kuid kahjuks mitte tõeselt. Ka A. Kalvo käsitlusi ei saa õigeks pidada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MÄRT RAHI, teadussekretär

Alapealkiri on õige vaid osaliselt ja selle probleemiga puutuvad lähiaastatel kokku õige mitmed sõjajärgsel ajal loodud asutused. On kokkuleppe küsimus, kas lugeda juubelipäevaks Ministrite Nõukogu vastava määruse ilmumist, direktori ametisse nimetamist või eelarve kinnitamist. Kuigi Ministrite Nõukogu määrus ENSV Teaduste Akadeemia asutamise kohta pärineb 1946. aastast, toimusid instituudi ajaloo seisukohalt olulisemad sündmused 1947. aasta alguses: Teaduste Akadeemia presidendi käskkirjaga 9. jaanuarist nimetati Bioloogia Instituudi direktori ajutiseks kohusetäitjaks Harald Haberman, 29. jaanuaril kinnitas akadeemia presiidium instituudi põhimääruse ja 1. märtsil sai uus instituut kinnitatud eelarve - praeguses vääringus tervelt 635 krooni!

Sama aasta lõpus töötas instituudis 43 inimest, neist 16 teadurit. Praegune nimi saadi alles 1952. aastal. Möödunud aastakümnete jooksul on üle elatud hulk struktuurseid ümberkorraldusi. Mitmed laborid ja välibaasid on vahetanud omanikke või saanud omaette uurimisasutusteks. Kuid põhitegevuse kaks aspekti - Eestimaa looduse uurimine ja koostöö Tartu Ülikooliga - on sama vanad kui instituut. Viimastel aastatel on oluliselt muutunud finantseerimine, vähenenud on töötajate arv, igapäevaseks on saanud koostöö kolleegidega Põhjamaadest ja Lääne-Euroopast. Arvestades meie muutuvat seadusandlust seisavad mitmed ümberkorraldused kindlasti veel ees.

Iga juubel on tagasivaatamine ja seda kavatseme teha väikese raamatu üllitamisega, see sisaldaks ka töötajate lühibiograafiaid. Paraku on arhiivmaterjalide põhjal üsna raske jälgida töötajaskonnas toimunud muutusi (töötaja ja tööraamat polnud ju alati üks ja seesama!) ja siit palve neile, kes ülikooli lõpetamise järel on Zooloogia ja Botaanika Instituudis töötanud: saatke oma curriculum vitae, mis kajastab teie tegevust ka pärast ZBIst lahkumist. Ärge selle kirjutamisega väga viivitage (saame neid kasutada, kui nad laekuvad enne 1. oktoobrit) ja ärge olge ka väga napisõnaline: inimese haridustee ei alga ega lõpe ülikooliga, nn. sotsiaalse päritolu all mõistame ikkagi vanemate konkreetseid ameteid ja elukutseid, armeeteenistus ei tähenda automaatselt Nõukogude armeed jne.

Küsimustikku vajalike andmete kohta ja ka muud teavet saab ZBI sekretärilt (telefon 471 988).

Lisage ka oma aadress ja telefon. Ootame teie kaastöid aadressil Zooloogia ja Botaanika Instituut, Riia 181, Tartu EE2400.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996