Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS KALDMAA
Eile alustas tööd esimene kõrgkool Pärnus. Sanatooriumi Tervis klubis anti Tartu Ülikooli Pärnu kolledzhi kuuekümnele päevase osakonna vastsele tudengile kätte üliõpilaspiletid. Lisaks neile alustavad õpinguid kümme vabakuulajat.
Esialgu saab Pärnu kolledzhis õppida vaid ärijuhtimise erialal. Järgnevatel kursustel on üliõpilastel võimalik spetsialiseeruda kas väikeettevõtluse või turismi- ja hotellimajanduse harusse. Põhimõtteliselt valmistab Pärnu kolledzh ette keskastme juhte, kes hakkavad tööle väikeettevõtete ärijuhtidena, direktorite asetäitjatena ja teistel sama taseme ametikohtadel. Nagu on näidanud Pärnu kolledzhi eelkäija, Pärnu majanduskooli kogemus, on ärijuhtimise eriala lõpetajatel head väljavaated saada tasuvat prestiizhset tööd.
Kuna esialgu on üliõpilasi ja õppegruppe Pärnu kolledzhis vähe, siis on koolil raskusi kraadiga õppejõudude leidmisel. Põhikohaga töötavad vaid keeleõppejõud, enamik eriala-õppejõude käivad teistest kõrgkoolidest. Kolledzhi direktori Riina Müürsepa sõnul on praegu umbes 15 õppejõudu, kellel on kolledzhiga töösuhted.
Kuuekümnele Pärnu kolledzhi üliõpilaskohale kandideeris 444 kandidaati, seega igale kohale oli 7,4 soovijat. Maksimaalselt oli sisseastujail võimalik saada 40 palli. Kõige parem tulemus oli 37 palli, kuid sisse sai veel ka 21 palliga.
Alates järgmisest aastast tahetakse praegu ärijuhtimise eriala raames õpetatavad väikeettevõtluse ning turismi- ja hotellimajanduse harud muuta omaette erialadeks. Esimesed lõpudiplomid antakse Pärnu kolledzhis välja kolme aasta pärast. Selleks ajaks peaks olema valminud ka uus Pärnu kolledzhi hoone.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
STEPAN KARJA
Terane klient õpetab ametiisikule paragrahve ja nõuab vigade parandamist. Tagasihoidlik inimene laseb ennast tüssata ja jooksutada.
«Ma olen ärimehena päris laialt käinud ja mõndagi näinud,» ütles jutuajamise alustuseks tartlane Viktor V. «Mul on ainult kahju raisatud ajast ja närvikulust, kuid bürokraatide veiderdustest saan ma lõpuks ikkagi jagu. Kui lähed mõne ukse taha järjekorda, võid näha pisaraid pühkivat vanainimest, kes on juba pikemat aega ringelnud ühest asutusest teise ja ei oska enam midagi ette võtta.»
Temagi teinud möödunud aastal läbi ühe veidra asjaajamise, mille tulemusena sai (kooperatiiv-)korteri seaduslikuks omanikuks, mille eest maksmise oli ta lõpetanud seitse aastat tagasi. 28. augustil, seoses passi väljakirjutusega, röövis I elamujaoskond temalt peaaegu terve tööpäeva, kuid mõnesaja krooni väljapressimine ei läinud ametnikel korda.
Mullu korteriostjatega kaupa tehes selgunud Viktor V.-le, et meelsasti ostetaks korter sellisesse korteriühistusse, mis on moodustatud endise kooperatiivelamu baasil. Arvati, et eluase on raha eest välja ostetud ja korteri kasutaja on ka seaduslik korteriomanik. Kuid peagi pidid pettuma nii korteri müüja kui ka ostja - hooneregistris tehti neile selgeks, et korter ei ole selle eest raha maksnud inimese, vaid korteriühistu omandus, ja osta tuleks ühistult, kuid see võib kujuneda keeruliseks, sest sellist korterit ostes peaks kõigepealt selgitama, kas ei teki tõrget korteriühistu liikmeks vastuvõtmisel, - ehk soovib seda korterit keegi sama maja elanik.
Jonnakas mees käis ja uuris ning leidiski seadusliku lahenduse - laskis ühes notaribüroos vormistada ostu-müügitehingu. Dokument kinnitab, et Viktor V. on korteriühistult ostnud sellise ja sellise elamu reaalosa ja veel ühtteist, mis jääb kaasomandisse. Selle dokumendi järgi omandas ostja korteri 4000 krooni eest, kuid tegelikult polnud vaja seda raha maksta, sest omal ajal oli juba korteri hind - 12 000 rubla - kinni makstud.
«See tembutus nõudis minult ligemale kaheksasada krooni,» ütles ärimees, «korter registreeriti hooneregistris kui eraomand ja ma sain selle hiljem korraliku hinnaga maha müüa. Aga ma ei saa tänaseni hästi aru, kas korteriostu tehes petsin mina notarit või on notaritele riigi poolt sellised mängutehingud peale surutud.»
Vastata ei ole lihtne. Mõningaid seadusi ei täideta seepärast, et ei taheta täita, mõningaid jälle sel põhjusel, et ei ole võimalik täita. Viimasena nimetatud variant käib ka endiste kooperatiivkorterite kohta. Korteriomandiseaduse järgi tekib korteriomand koos elamu juurde kuuluva maa erastamisega, kuid selline korteriühistu, kus korterivaldajad ei ole korteriomanikud, loetakse ebaseaduslikuks ning see ei saa maad erastada.
Ilmselt peaks ka sellest surnud ringist leidma väljapääsu üks kaval ärimees või mingi muu antvärk. Riigikogul on hoopis tähtsamaid asju ajada. Aga ootajaid on tuhandeid.
Sama Viktor V. erastas 18. juunil majalobudiku, mis linnavaraosakonna ja I elamujaoskonna kirjades on märgitud Kroonuaia 28-2. Aga sellelegi hoonele loodab uus omanik leida ostja ja 28. augustil soovis ta ennast välja kirjutada. Selleks nõutati mõningaid dokumente (tuli ka riigikaitseosakonnast paber võtta) ning kolme kuu üüri ja kommunaalteenuste eest maksmist, kokku üle neljasaja krooni.
Mees ajanud vastu: ta on juba kolmandat kuud majaomanik ega ole elamujaoskonnaga mingit teenindus- ega hoolduslepingut sõlminud, nii et temaga tuleks suhelda täpselt nii nagu teiste majaomanikega. Ta maksab ainult kaheksateistkümne juunikuu päeva eest ning tuleks lõpetada jutt juuli ja augustikuu üüri nõudmisest.
Ametnikud ajanud vastu: korteri erastamine ei vabasta üüri maksmisest, ainult et nüüd nimetatakse seda hooldustasuks.
Visa mees käinud ära ka linnavaraosakonnas, kuid peale hurjutussõnade ei kuulnud ta sealgi midagi muud. Olgu kolme kuu üür makstud, ja kõik. «Nii ühes kui teises asutuses proovisin ma rääkida, et siin ei ole tegu mitmekorterilise elamuga, ja osutasin reale ostu-müügilepingus, et see korter moodustab elamust sada protsenti,» selgitas ametnike haardesse langenud mees, «kuid ükski neist ei suvatsenud seda paberit vaadata.»
Loen siis mina ridu: «...üürileping kaotab kehtivuse käesoleva ostu-müügilepingu notariaalse tõestamise hetkest.» Seadused räägivad peamiselt suurtes elamutes paiknevate korterite erastamisest ja eeldavad korteriühistu asutamist, kuid väikeste majade üürnikel ei ole ühistu asutamise ega hoolduslepingu sõlmimise kohustust.
I elamujaoskonna pearaamatupidaja Arne Tamm võttis meid lahkesti vastu ja nõustus lugema ostu-müügilepingut. «Kas on see ikka minu maja või ei ole?» küsis solvunud mees. - «Ilmselt on see nüüd teie maja,» vastas pearaamatupidaja Tamm. Samas oligi selgus käes, et värskelt majaomanikult ei saa juuli ja augusti üüri nõuda ja vastu omaniku soovi ei ole võimalik temale mingit teeninduslepingut peale suruda. Viktor V. maksis juunikuu maksud (137.70) ja esitas dokumendid passi väljakirjutamiseks. Justkui saanuks kõik korda.
Järgmisel päeval meenus, et alates juulist 1994 arvestavad elamujaoskonnad eraldi iga elamu üüriraha kasutust. Et lobudikus Kroonuaia 28 pole mõnda aega keegi elanud ning seal pole ka mingisuguseid hooldustöid tehtud, peaks olema kogunenud mingi kasutamata summa, mille elamujaoskond peaks Viktor V.-le välja maksma.
Küsimusele, kas värske majaomanik ei peaks hoopis elamujaoskonnalt saama mõned sajad, vastas pearaamatupidaja Tamm, et sellekohane arvestus on tõepoolest sisse viidud ja lubas, et kui majas pole midagi remonditud, peaks mees mingi summa saama.
Viktori-nimeline mees võibolla saigi neljapäeval mõne krooni (küllap näitavad paberid, et üürniku teadmata on maja juurest tigusid kemikaalidega eemale peletatud, takjaid aias maha niidetud, korstna seisundit kontrollitud jms.), kuid vaevalt see midagi muutis - kui temale oli demonstreeritud hoolimatust ja asjatundmatust.
On kahetsusväärne, et juba ülemäära pikaks on veninud see aeg, kus lihtkodanikud on sunnitud riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikele selgitama seadustepunkte ning kulutama uksi, taotledes ametnike tehtud vigade parandamist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Juulikuus puhkes Viljandi soojatarbijate protest munitsipaalettevõtte Viljandi Soojus saadetud uute lepingute vastu, mis lisaks oma sunduslikule iseloomule ähvardasid ökonoomsemaid tarbijaid raiskajatest kallima maksuga.
ME Viljandi Soojus lähtus uute lepingute koostamisel Viljandi linnavalitsuse 29. aprilli korraldusega kinnitatud soojusenergia tasumise juhendist, mille järgi tuleb soojusenergia eest maksta kahes osas: soojatootja püsikulusid katvat võimsustasu igakuise võrdse summana aasta läbi ning tarbimistasu vastavalt tarbitud energiale.
Vaidlusse kutsutud õiguskantsler kuulutas Viljandi linnavalitsuse korralduse soojuse eest tasumise juhendi ja soojusvõrkudega liitumise eeskirja kinnitamise kohta ebaseaduslikuks.
Õiguskantsler peab soojusenergia küsimusi majandusministeeriumi pädevuseks ning selle järgi peaks Viljandi linnavalitsus lähtuma majandusministeeriumi 23. märtsi 1993 määrusest, mis ei näe ette võimsustasu.
Viljandi linnasekretär Piret Paukshtys ütles, et linnavalitsus on oma soojusenergiat puudutavad otsused vormiliselt korrastanud vastavalt õiguskantsleri ettekirjutusele, kuid linnavalitsus ei ole tühistanud oma 29. aprilli korraldust, sest soojusenergia valdkonna küsimusi ei ole seadustega antud kellegi teise pädevusse ja seega võib linnavalitsus ise soojusenergia küsimusi reguleerida. Viljandi linnavalitsus saatis oma seisukoha õiguskantslerile 22. augustil.
Et linnavalitsus rõhutab võimsus- ja tarbimistasu juhendi soovituslikku iseloomu, siis ei ole õiguskantsleri otsus seni sisuliselt midagi muutnud.
Vastavalt läbirääkimiste teel sõlmitavale lepingule soojatootja ja -tarbija vahel võib Viljandis soojusenergia eest maksta kas plaanilise maksena, võimsus- ja tarbimistasuna või tegeliku kulutuse järgi (s.t. põhiosa talvekuudel).
Põhiliselt Paalalinna maju küttev ME Viljandi Soojus luges linnavalitsuse 29. aprilli korralduse täitmist endale kohustuslikuks ja saatis soojatarbijatele juuli algul välja uued lepingud, millele Viljandi Soojuse direktor oli juba alla kirjutanud.
29. aprilli korraldusega vastu võetud uus juhend hakkas kehtima 1. juulist, kuid inimesed said lepingud kätte mitu päeva hiljem.
Veel sõlmimata lepingute alusel saatis Viljandi Soojus välja ka senisest suuremad arved, mille järgi tarbijad pidid maksma aasta peale jagatud võimsustasu.
Mõned lepinguga rahulolematud tarbijad lõid häirekella ja pöördusid linnavalitsuse vastu, kust võimsus- ja tarbimistasu idee liikvele läks. Suuresti Soome eeskujul, nagu tunnistas üks linnavalitsuse töötaja.
19. augustil karistas linnavalitsus ME Viljandi Soojuse direktorit distsiplinaarkorras noomitusega tarbijate hulgas arusaamatuse ja usaldamatuse tekitamise tõttu ning ebaseaduslike arvete esitamise pärast.
22. augusti «Sakalas» vabandas Viljandi linnapea soojatarbijate ees Viljandi Soojuse tekitatud segaduse pärast.
26. augustil andis linnavalitsus Viljandi Soojuse direktorile loa sõlmida soojusenergia tarbimise lepinguid vastavalt tarbija tehtud ettepanekutele.
Arusaamatuna tundub selle otsuse vajalikkus neile, kes arvestavad, et leping ongi läbirääkimiste objekt ja lepingu sõlmimisel sobitatakse vastastikused ettepanekud.
Üks soojusettevõtte töötaja nentis, et sellest otsusest järeldub, nagu ei oleks linnavalitsus varem lubanud tarbijate teisi ettepanekuid arvestada.
Viljandi teise suurema soojatootja, Männimäed soojaga varustava aktsiaseltsi Esro juhataja nentis, et nemadki oleks täielikult üle läinud võimsus- ja tarbimistasu arvestusele, kui tellijad oleks sellega nõus olnud. Soojatootjale oleks võimsus- ja tarbimistasu arvestus majanduslikult kasulik, sest ettevõtte halduskulud kataks aasta peale jagatud igakuine võimsustasu ja külmal aastaajal lisanduks vaid küttekulu eest makstav tarbimistasu.
Ühe soojusettevõtte raamatupidaja väitis, et elanikud eelistavad seni tasuda plaanilise maksena, sest siis on igakuine väljaminek teada. Tegeliku kulu järgi tasudes on aga talvekuudel tarbijal võimalus saada suuremat eluasemetoetust.
Võimsus- ja tarbimistasu idee nõrgaks kohaks jäi see, et võimsustasu määrates arvestati majade projektijärgset soojatarbimist. Esitatud lepinguprojekti järgi oleksid kaotanud just need soojatarbijad, kes on viimastel aastatel raha kulutanud elamu soojakadude vähendamiseks ning tarbivad arvestiga mõõdetavat soojusenergiat ökonoomsemalt, selgitas elamuühistu «Kauge» esimees Vladimir Kopõltsov «Sakalas».
«Kui kõigil tarbijatel oleks kaasaegne «Danfossi» soojustehnika, siis võimsustasu õigustaks ennast täiesti,» tähendas aktsiaseltsi Esro juhataja. Kokkuhoidlikele ja raiskajatele ei sobi üks maksupõhimõte.
Võimsus- ja tarbimistasu idee üks kaasautor nentis, et tarbijad vabastasid soojatootja kohustusest varuda suvel odavamat kütust, kui nad loobusid võimsustasu maksmast. Selleks peab nüüd soojatootja kütteperioodi alustamiseks võtma pangalaenu, mille protsendi maksab kinni ikka tarbija.
Lisaks pidevalt kasutatavale soojusenergiale peab Viljandi soojatarbija ajapikku kinni maksma Jämejala katlamaja rekonstrueerimiseks võetud 15 miljonit krooni laenu ja 5 miljonit krooni soojatrasside ehitamise laenu, teadmisega, et säästu annab see alles aastate pärast.
Paljuski loodab linnavalitsus senise munitsipaalettevõtte Viljandi Soojus asemele loodavale aktsiaseltsile Viljandi Soojus, mille nõukogu valib sel nädalal kandidaatide hulgast sobivat tegevdirektorit.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996