Kuidas võõrsil eestlaseks jääda, Eesti asundusest Tveri kubermangus, Oma palvemaja, Oma kool, Oma rahvamaja ja lugemistuba, Alustati põlismetsa koopas, Hoolsal maaharijal pole leivapuudust, Maa käest, koolid kinni, Eesti asunduse ajalugu kaante vahele, Hi

Koduloolane RICHARD KÄÄR

Nurmekunde oli suurim eesti asundus Tveri kubermangus ja üks tuntuim asundus kogu Venemaal. Selle asunduse ajalugu on huvitav sellepärast, et ta näitab eestlaste elu võõrsil. Eestlaste peamiseks mureks oli, kuidas võõral maal olles jääda eestlaseks: säilitada eesti keel, eesti kultuuri traditsioonid, sidemed kodumaaga. Selle ülesandega said nad hästi hakkama.

1926. aasta rahvaloenduse andmete järgi elas Tveri kubermangus 2580 eestlast, nendest luges emakeeleks eesti keele 2335 eestlast (90,5%). Linnades oli see protsent madalam - 68,3 ja maal kõrgem - 92,35. Võshnevolotshoki kreisis, kus asuski Nurmekunde, luges 96% eestlasi eesti keelt emakeeleks.

Kõrgelt hindasid oma emakeelt ka karjalased. Neid elas Tveri kubermangus 140 567. Juudi keelt lugesid oma emakeeleks 61% juutidest, ukraina keelt tunnistasid 40% ukrainlastest ja valgevene keelt 22,8% valgevenelastest. Nendes protsentides on oma ajalugu.

1899. aastal ehitati Nurmekundes ja pühitseti palvemaja. See oli ilus suur punane maja. Ehituskulud kandis rahvas. Kiriklikud toimetused luteriusuliste hulgas viis läbi Tveri õpetaja Eduard Johannson, kes kaks korda aastas siin jumalateenistust pidamas käis. 1902. aastal muretseti «priitahteliste annete läbi» kell, mis kaalus 8 puuda. Samas majas õpetati ka lapsi. Kooliõpetajaks oli M. Kärick Liivimaalt Tartu maakonnast (eragümnaasiumi haridusega). Tema pidas ka köstri ametit. Lapsi oli ligi 60.

1910. aastal viidi palvemajast kool ära, sest ehitati uus koolimaja. 5. jaanuaril 1912. aastal ühinesid usklikud kogudustesse, valisid 12-liikmelise nõukogu, kes koostas oma põhikirja Tallinna Pauluse koguduse põhikirja järgi. Koguduse vanemaks valiti tuntud mees hr. M. Rist. 1912. aastal tõsteti Staropasonski õigeusu kiriku salmilaulja, eestlane J. Jaanus diakoniks. Nõnda oli kirikul kaks diakonit: venelane ja eestlane. Seega võisid õigeusku eestlased, keda siin mõni perekond oli, nüüd venekeelse teenistuse asemel eestikeelset laulu ja lugemist kuulda.

1919. aastal avati eesti kool Konokovas, 1928. aastal avati kool ja lasteplats Zalesjes. 1930. aasta kevadel viidi lõpule uue koolimaja ehitus Potshinkovas. Uue koolimaja ruumid olid soodsad ja avarad kõrgema kooli jaoks. Siin avati ka talurahva noorsookool. Koolide ehituse ja tegevuse eest kandis hoolt Nurmekunde haridusselts. Kõik Nurmekunde lapsed said õppida koolis emakeeles.

Nurmekundes arenes ka kultuurielu. Nurmekundlased nõudsid, et köster laulukoori ja pasunakoori juhataks. 1914. aastal telliti pasunad. Kasvas kultuuritegelaste arv. Ajaleht «Edasi» teatab: «Pidusi pannakse toime õige tihti ja korraldatakse nõndanimetatud «perekonnaõhtuid». Osavõtmine nendest pidudest on kaunis elav. Potshinkovas aga kui keskasunduses, kus jõudusid rohkem ja võimalused suuremad, on korraldavate pidude hulk veel suurem. Siin töötavad ka kaks muusikakoori. Esimene nendest - puhkpillide koor, kus on enamasti kõik vanad ja vilunud muusikamehed. Teine on keelpillide koor Ennoki juhtimisel.» 1923. aasta kevadel asutati Konokovo noorteühing J. Pulli, A. Prousi ja M. Rellis-Rederi algatusel. Potshinkovas tegutsesid aktiivselt rahvamaja ja lugemistuba. Pidudel esineti näitemängudega, rahvarõivais tantsiti «Tuljakut», «Kaera Jaani» ja teisi eesti tantse. Pidevad külalised Nurmekundes olid Herzeni-nim. Pedagoogilise Instituudi Eesti osakonna õppurid. Tihedad sidemed olid ka Nurmekundel Moskva eesti kultuuritegelastega (Käärik, Linkholm, Kullerkupp ja teised).

Nagu teatas «Edasi» 14. oktoobril 1928. aastal, sõitsid Nurmekunde aktivistid Nurmekunde lugemistoa ja asunduse otsusel pasunate ja rahvapillidega eesti asundustesse eesti muinasviise (lugusid) korjama ja kultuuri mõjustama. Selles aitas neid Tveri Internatsionaalne klubi.

Seoses Nurmekunde 40. sünnipäeva ettevalmistamisega 1925. aastal uurisid kohalikud koduloolased asunduse ajalugu. Juubeli tähistamine läks Nurmekundes hästi.

Need olid tähtsamad ettevõtmised, mille abil võõrsil säilisid eesti keel ja eesti meel.

Kõrget kultuuritaset on võimalik saavutada siis, kui on majanduslik alus. Nurmekundlaste elu esimesed 10-15 aastat olid väga rasked. Nad tulid ju põlismetsa: Tveri kubermangus oli selliseid kohti, kus elu alustada oli palju kergem, näiteks Novotorzhski ja Staritsa kreisides. Nendes kreisides võis maad osta päriseks või rentida. Sellest kuulutati ka Eesti ajalehtedes. Eestlased aga sinna elama ei asunud. Maa hind oli 70-100 rbl. tiin, rendihind 18-34 rbl. tiin. Metsakaupmees Brandt müüs maad Tveri kubermangu ääremaal 10 rbl. tiin. Maksta võis viie aasta jooksul rahaga või tööga. Tingimused olidki soodsad ja eestlased asusid sinna elama. Nurmekundlaste elu kirjeldab Oskar Kullerkupp ajalehes «Siberi Teataja» 1927. aastal: «Sääl, kus nüüd lokkavad sihvakad viljaväljad, mühisesid nelikümmend kaks aastat tagasi põlised okas- ja lehtpuumetsad, kuhu polnud inimeste jalg iialgi saanud. Sääl, kus nüüd üles ehitatud ehtsad elumajad, kus elumajades korralik sisseseade, klaver, grammofon ja raadio, sääl elati siis karu moodi kuuseokstest ja mullast ehitatud koopas, lahutatud muust maailmast… Nad ei olnud kusagil üles kirjutatud, üheski kogukonna nimekirjas, sest ükski vald ei tahtnud «kerjuseid» vastu võtta. Kardeti et neid toita tuleb ja arvati, et nad niikuinii näljasurma surevad. Ainult viie aasta pärast pääle asumist võeti asunikud Võshnevolotshoki kogukonda vastu ja ainult siis omandasid nad kodanikuõigused.»

Tänu eesti põllumehe töökusele tõusis majanduslik olukord Nurmekundes kõrgele tasemele. Majanduslikku olukorda 1918. aastal kirjeldas ajaleht «Maaliit»: «Ümbruskonnaga võrreldes paistab eestlaste jõukus, elamisjärg meeldiva vastandina silma. Väljastpoolt eraldab asundust hallidest luitunud Vene küladest Eesti talumajade tüsedajooneline nägusus, puhas, kodumaamuljendiline ehituslaad, mis majapidamise hoolsust ja jõukust tõendab. Kuna ümbruses juba hulk aega enne lõikust terav leivapuudus valitseb, püsis asunduses ikka endiste aastate viljarohkus. Toidunappust pole siitsaadik üheski peres tuntud. Aidatakse lahkelt võõrast rahvusest naabreidki. Arusaadavalt põhineb eestlaste suurem rikkus hoolsal maaharimisel, mis venelaste juures haledalt lonkab. Iseloomulikult haruldase nähtusena võib nimetada hääd läbisaamist naabruses elavate venelastega. Kumbki pool kirub enamlasi, nimetades neid «punasteks kuraditeks». Kevade poole Nõukogude sõjariista jõu abil revideeriti eestlaste vilja, venelased tulnud appi. Punakaartlased löödud külapiiridest välja…, pandud «punased kuradid» ritta ja ähvardatud tummaks teha… Mõjuva kaitse tõttu pole pärast seda keegi enam eestlasi tülitanud».

Nurmekunde sai kaks rasket hoopi. Esimene hoop oli 1930ndate alguses. Need olid kollektiviseerimis- ja represseerimisaastad. Ja teine hoop oli 1937. aastal: siis pandi kinni eesti koolid ja eesti ajalehed…

Mina jätkan Nurmekunde ajaloo uurimist Eesti Vabariigi arhiivides ja raamatukogudes. Sellesama eesmärgiga olen käinud ka Venemaal. 1995. aastal olin Venemaal jaanuari- ja septembrikuus. 1996. aastal aprillikuus. Sain häid kontakte teadlaste, arhiivide ja koduloomuuseumide töötajatega. Olen avaldanud oma uurimismaterjale Venemaa ajalehtedes.

Kas see töö on vajalik? Arvan, et on. Eesti Vabariigi elanikel on võimalik hankida informatsiooni Venemaa kohta paljude kanalite kaudu. Kahjuks seda ei saa öelda Venemaa elanike kohta. Nende informeeritus Eesti kohta on puudulik ja ühekülgne, tihti ka vale. Ma veendusin selles, kui vestlesin õpilaste ja täiskasvanutega. Huvi Eesti kohta on aga küllaltki suur. Minul ei olnud vajadust varjata, et ma olen rahvuselt eestlane ja Eesti Vabariigi kodanik. Vastupidi, ma võisin uhke olla, kui ma lugesin sealsetest raamatutest ja ajalehtedest, samuti kohaliku majandi muuseumis toredaid sõnu nurmekundlaste kohta. Mitmeid kordi on käinud Nurmekundes Võshnevolotshoki koduloomuuseumi töötajad.

Tahan oktoobrikuuks kirjutada kokku uurimistöö Nurmekunde kohta vene keeles ning aasta lõpuks ka eesti keeles.

Pöördun siin nende eestlaste poole, kes tulid oma kodumaale pärast Tartu rahulepingut või Teist maailmasõda. Palun teatada oma elukäigust Eestimaal.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALEKS AAVIK Kanadast

Alfred Ots sündis Saaremaal Pihtla vallas, minu naaberkülas Ilplas Aru talus 21. mail 1918. aastal. Kohapeal kutsuti teda Aru Alfiks ja Kuressaarest peale oli ta kooli vilistlastele Otsa Alf.

Alfi elu ei olnud kerge - tuli olla tagasihoidlik ja kokkuhoidlik, see vormis iseloomu. Noorelt kaotas ta isa ja emal väikemajapidajana ei olnud kerge poega koolitada. Sellest ka Alfi armastus ja austus ema vastu. Kuid Alfi terastahe, meelekindlus ja haridusiha viisid teda läbi tule ja vee! Gümnaasium jäi seljataha 1938. aastal Kuressaares. Ta sõber, katalüüs ja toetaja oli olnud Püha kirikuõpetaja Harri Haamer.

Alfil oli sihikindlust vabaduse ja sõltumatuse poole ning janu teaduse järele. Ei võrgutanud teda poliitilised ideed ega suutnud murda sõjaaegsed intriigid. Armastus ja austus ema, kodu, vabaduse ja teaduse vastu olid talle otsustavad faktorid - edasi teaduse redelil!

Pärast gümnaasiumi töötas ta pikka aega (à la self made man) oma lemmikalal elektromehhaanikuna ja bussikompaniis OÜ Ühendus Saaremaal. Põgenikutee viis ta 1944. aastal üle mere Rootsi. Seal maabus ta Göteborgi teadusekantsi Chalmersi.

Otsa Alf jätkas oma teadusejanu kustutamist, vaatamata keele- ja majanduslikele tõketele, Chalmersi Tehnikaülikooli tudengina, spetsialiseerudes mehhaanik-elektrotehnikuks. 1957. aastal sai ta elektrotehnika fakulteedis teaduskraadi. Alf oli hinnatud ja austatud oma initsiatiivi, andekuse, osavuse ja sõbralikkuse tõttu kolleegide ja administratsiooni poolt.

Ta sai kutse asuda spetsialistina oma erialal tööle NASA juurde (USA riiklik kosmose uurimise ja kosmonautika arendamise organisatsioon). Alf oli õnnelik, erutatud, elav ja põnevil. Ta oli saavutanud tunnustust ja tasu oma sihikindluses ja pingutustes - rasked aastad higis kandsid protsente.

See avaski tee järgmisse etappi - elektrotehnika spetsialistina USAs. Edasi tuli Florida, kus Otsa Alf töötas kuni erruminekuni.

Alf oli saavutanud oma sihi ja täitnud oma teesid! Ta oli vaba ja hinnatud eriteadlane. Eesti ja kodusaar olid taas vabade riikide nimekirjas, lootus ja inspiratsioon esindasid kodumaad. Ta vaoshoitus, ausus ja tagasihoidlik sotsiaalelu, mis teaduse kasuks olid andnud talle majandusliku sõltumatuse, tundus illusioonina. Tast oli saanud rikas eestlane ja saarlane «nii vaimus kui varas». Ainult üks soov ei täitunud - ta ei näinud enam elusana oma armast ema Tiinat ega kodumaad.

Ema oli talle väga lähedane ja armas - kogu kirjavahetus oli jäädvustatud finessideni. Ta kavatses Eestit ja ema kalmu külastada (49 aasta järel) 1993. aasta suvel - see plaan jäi täitmata.

15. septembril 1992 tabas ta kodu metsik orkaan, mis lõpetas ka Otsa Alfi elu - ta jäi puu alla. Olles alles nooremas pensionieas, ainult 74 aastat vana, «kuldsed naudinguaastad» vast algasid. Kui kurb ja halastamatu võib olla saatus!

Ta urni viis sõber ja päranduse hooldaja Toomas Vilbas koju Saaremaale ja see maeti juunis 1993 ema kõrvale Reo kiriku surnuaeda. Ta siiski tuli koju - ainult plaanitust erinevalt.

Nii lõppes selle haruldase saarlase, hingelise eestlase, hää sõbra ja teadlase elutsükkel kaugel läänes; kuid nüüd on ta taas armsas kodumullas oma ema juures, igavesti.

Vastavalt Otsa Alfi soovile on üks osa pärandusest Eestis, pärijaiks on ainult ema poolt onu lapselapsed (omal tal ei olnud perekonda).

Küllap Otsa Alf koges «kui raske on künda vagu haridusepõllul hobuseta», s.t. kui ei ole majanduslikku tuge. Seepärast oli tema soov, et osa akumuleerunud elutööst läheks tema nimelisse stipendiumifondi Rootsi - Chalmers Tekniska Högskola juurde. Sealt antakse rahalist toetust noortele eestlastele, eriti saarlastele, kel on fondi isa Alfiga sarnast teadusejanu. Kiiduväärt annetus ja idealism: see on nagu kuldne eeskuju tolerantsile ja õilsuse sümbol.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996