Tõugu ja Murd ootavad ametlikke kandideerimisettepanekuid, Neljandik valijamehi selgunud, Enn Tõugu omab toetust, Kalev ostis osa Leedu kondiitritööstusest, Ära võta minult minu hommikuid, Kolmapäev, 4. september, Kell on kolm, Daimar Liiv tegi politseil

ALO LÕHMUS

Võimalike presidendikandidaatidena välja pakutud Enn Tõugu ja Raivo Murd ütlesid eile «Postimehele», et ei kiirusta oma kandideerimise otsustamisega enne, kui neile on tehtud sellekohased ametlikud ettepanekud.

Tallinna Tehnikaülikooli professorite poolt presidendikandidaadina välja pakutud arvutiteadlane Enn Tõugu ütles eile «Postimehele», et ootab lõpliku otsustamisega seni, kuni saab kandideerimiseks ametliku ettepaneku.

«Mind ju pole esitatud. Praegu ei ole ametlikku ettepanekut kandideerida tehtud, ma ei ole pidanud ka läbirääkimisi poliitiliste rühmitustega,» rääkis Tõugu.

Enn Tõugu ei osanud pakkuda, millised poliitilised jõud võiksid ja sooviksid tema kandidatuuri ametlikult esitada.

«Kõige soliidsem oleks, kui mind esitaks 21 valimiskogu liiget,» märkis ta.

Enn Tõugu asus 1992. aasta alguses Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis tööle korralise professorina tarkvaratehnika alal.

«Rootsi tööle minema ajendasid mind 1990.-1991. aasta segased sündmused Kremlis ja Baltimaades. Mul on siin küllalt huvitav amet ja tõeliselt hea töö,» arutles Tõugu.

Eile toetasid Enn Tõugu kandidatuuri ka Riigikogu liikmed Peeter Lorents, Ülo Vooglaid, Eldur Pardel, Endel Lippmaa, Ants Käärma, Ants Järvesaar, Villu Müüripeal, Tõnu Kauba, Tiit Made, Ülo Peets ja Mart Nutt. Poliitikute sõnul avardab uute kandidaatide leidmine presidendi valimiseks vajalikku kandepinda ja soodustab üksmeele leidmise võimalust valimiskogus.

Samuti alternatiivkandidaadina välja pakutud Narva linnapea ja Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees Raivo Murd ütles «Postimehele», et praegu ei ole talle kandideerimisettepanekut tehtud.

«Kui ettepanek tehakse, siis ka otsustan, kas kandideerin või ei,» kinnitas Murd.

Haapsalu valijameheks vabariigi presidendi valimiskogus osutus Haapsalu maakondliku haigla kirurg Tõnis Siir, ütles «Postimehele» Haapsalu linnavolikogu nõunik Elvi Puda.

«Tõnis Siir teatas volikogule, et praeguste kandidaatide vahel valides toetab ta Lennart Meri kandidatuuri, kui aga peaks esitatama keegi kolmas, siis lähtub Siir oma südamehäälest,» rääkis Puda.

Puka vald valis oma esindajaks valimiskokku vallavolikogu esimehe Lembit Villemi.

«Minu eelistus kaldub Meri poole, kui aga esitatakse kolmas kandidaat, siis kaalun ka teda,» ütles Villem «Postimehele». Valijamees lisas, et praegu välja pakutud Tunne Kelami võimalikku kandideerimisse suhtub ta positiivselt, Enn Tõugut ja Raivo Murdi peab aga liiga tundmatuteks.

Saarepeedi valla esindaja presidendi valimiskogus Ants Jänes on samuti teatanud, et hääletab Lennart Meri poolt.

Helme vallavolikogu valis oma esindajaks valimiskokku volikogu esimehe Toivo Põldma.

Vabariigi valimiskomisjonil on andmed 73 kohalike volikogude valitud valijamehe kohta, ütles BNSile valimiskomisjoni sekretariaadi juhataja Alo Heinsalu. Seni on volikogudes valimata 200 valijameest, volikogud peavad oma esindajad valima hiljemalt 13. septembril.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Akadeemik Enn Tõugu võimalikku ülesseadmist presidendikandidaadiks tuleb võtta tõsiselt, sest 11 Riigikogu liiget on avalikult teatanud valmisolekust teda toetada.

Koonderakonna fraktsiooni liige Peeter Lorents kinnitas eile «Postimehele», et koos on paber 11 allkirjaga Tõugu toetuseks.

Paberile on alla kirjutanud Riigikogus olevate erinevate poliitiliste jõudude esindajad. Lisaks Lorentsile on allkirja andnud Koonderakonna fraktsiooni kuuluvad Endel Lippmaa ja Ülo Vooglaid. Koonderakonna juhatus on soovitanud toetada Lennart Merit.

Oma allkirja on andnud Maaliidu fraktsiooni liikmed Ants Järvesaar, Ants Käärma ja Villu Müüripeal. Maaliidu fraktsioon on seni toetanud Arnold Rüütli kandidatuuri.

Tõugu esitamist toetavad ka Põllumeeste Kogu liige Eldur Parder, Keskfraktsiooni liige Tõnu Kauba, Parempoolsete hulka kuuluv Mart Nutt ja Arengupartei fraktsiooni liige Tiit Made.

«On veel inimesi, kes võiks käe alla panna. Ja lisaks neile, kes võiks alla kirjutada, on ka neid, kes on väljendanud oma suusõnalist toetust ja valmisolekut toetada siis, kui küsimus muutub aktuaalsemaks. Näiteks kui läheb kandidaadi esitamiseks või hääletamiseks valimiskogus,» pareeris ta küsimuse, et rohkem Riigikogust allkirju vist ei tuleks.

Lorents leidis, et praegu, kui valimiskogu on lõplikult moodustumata, on vara rääkida, kes võiks olla Tõugu toetajad väljastpoolt Riigikogu.

Lorents sõnas, et on paaril viimasel päeval pidanud kõnelusi poliitiliste jõudude ja ka kohalike omavalitsuste esindajatega ning mõttega Tõugu kandideerimisest hakatakse harjuma.

Lorents teatas, et Tõugu ülesseadmisel Meri ja Rüütli kõrvale on mitu põhjust. «Rüütli ja Meri toetajaskonnad on enamvähem formeerunud, enesele mitmel hääletamisel kindlaks jäänud ja on tõepoolest vähe tõenäoline, et need jõujooned oluliselt muutuks. Tulenevalt sellest on suurem shanss kandidaadil, keda ei saa omaks pidada mitte ükski poliitiline või muu survegrupp,» põhjendas ta.

Lorentsi hinnangul võiks just Tõugu kandidatuuri taha tulla märkimisväärne osa valimiskogu liikmetest. «Aru saades, et temaga ei teki mittemingisugust konflikti. Et ei teki situatsiooni: kui ühed on tema poolt, siis teised ilmtingimata peaks tema vastu olema sellepärast, et poolt on teatav poliitiline jõud,» selgitas ta.

«Postimehe» küsimusele, kas ta ei karda, et valimiskogu enamik ei tunnegi nii öelda tundmatut nime Tõugut, vastas Lorents, et ei karda. «Eesti ei ole ju nii suur ja valimiskogu on veel väiksem. Usun, et need paarsada inimest saavad Tõugu kohta piisavalt andmeid ja piisavalt selgitusi, mis inimesega tegu,» märkis ta.

«Mulle tundub, et Tõugu on mees, kellega võib praegugi minna tenniseplatsile, temaga võib rahulikult minna paarikümnekilomeetrilisele rattakrossile. Võib ka paariks päevaks koos minna avamerepurjetamist tegema,» kiitis Lorents.

«Rääkimata sellest, et võime kohe sisse astuda diplomaatilistesse ringkondadesse ja rääkida vajalikus võõrkeeles. Ma tahan näha, mitu presidendikandidaati on selleks suutelised. Kellel on vaim veel nii ergas ja füüsis nii korras,» lõpetas ta.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ARGO IDEON

Eesti suurim maiustustetootja AS Kalev ostis septembri algul 25,5 protsenti Leedu kompvekitehase Vilniaus Pergale aktsiatest, tasudes nende eest 12 miljonit krooni. Juhtkonna hinnangul alustati sellega Kalevi muutmist rahvusvaheliseks kontserniks.

Kalevi tuumikinvestori, AS Talinvesti juhatuse esimees Jaak Roosipuu kinnitas «Postimehele», et vähemusosalus on piisav Leedu firmas Kalevile vajalike otsuste saavutamiseks. Vilniaus Pergale aktsiakapital jaguneb nüüd Kalevi ja kohalike omanike vahel. Viimastest moodustavad suure osa tehase töötajad, umbes neljandik aktsiapakist kuulub Leedu riigile.

Vilniaus Pergale on üks Leedu kolmest suuremast maiustustetootjast, mille käes on umbes 15 protsenti sealsest kondiitritoodete turust. Tehas prognoosib Kalevi andmetel selle aasta tootmismahuks 9000 tonni ja kasumiks 10 miljonit krooni.

Kalevi peadirektori Märt Vooglaiu sõnutsi lendab homme Vilniusse Kalevi meeskond, et alustada Leedu tehase ülevõtmist. Aktsiaost lubab seal kasutusele võtta shokolaadiliinide vabad võimsused, et toota Kalevi kaubamärgiga shokolaadi. Kalevil oma shokolaadi turustamisega hetkel probleeme ei ole ning eriti kiiresti on kasvanud selle eksport, kinnitas direktor. Leedus valmima hakkavast Kalevi shokolaadist on kavas viia suurem osa Venemaale, osa turustatakse ka kohapeal.

Oma teiseks strateegiliseks tooteks peab Kalev karamelle, mille turustamiseks peab teokssaanud ostutehing Leedus võimalused looma. Vilniaus Pergale ise karamellkomme ei valmista.

Laienemisega Leedusse tahab Kalev Vooglaiu sõnade kohaselt näidata, et Kalev ei ole nõus jääma väikeseks kohalikuks tegijaks. Ettevõtte tootmisvõimsusi arvestades on loomulik, et turustamise pearõhk asetub tulevikus ekspordile. Samuti on kõne all tootmise väljaarendamine Ukrainas ja Venemaal, milleks erastatud Kalevi juhtkond on eeltöid tegemas.

«Ukrainas näeme praegu kurja vaeva, et leida koostööpartnerit müügi alal. Seal on nii vahemaaga kui turu iseärasustega seotud probleeme,» kõneles peadirektor. Tema sõnul on võimalik osalemine mõnes tootmisüksuses või ka täielik äraostmine. Vastav arengukava peab Kalevis valmima aasta lõpuks.

Vooglaid näeb Leedu kaudu võimalusi minna Kalevi toodanguga Valgevene turule, samuti saab Balti põllumajandussaaduste vabakaubanduslepingu jõustumisel müüa Leedus ja Eestis valmistatud kondiitritooteid tollivabalt Lätti. «Et Läti turgu siis kahelt poolt ründama minna,» lisas ta.

Talinvesti juhatuse esimehe Jaak Roosipuu kinnitusel on jätkuvalt päevakorras strateegilise investori kaasamine Kalevisse, et laiendada ettevõtte aktsiakapitali. Praegu on aktsiakapitali suuruseks vaid 2,5 miljonit krooni, seda on kavas tõsta kaks korda. Läbirääkimised peaksid Roosipuu sõnul andma tulemuse septembrikuu jooksul. Ta ei nõustunud eile avalikustama, keda Talinvest partneriks on valinud.

AS Kalevi selle aasta 7 kuu käive ületas 138 miljonit krooni, puhaskasum oli 5,7 miljonit krooni. Aastakäibeks prognoosib Kalev 362 miljonit ja kasumiks 18 miljonit krooni. 55% ettevõtte aktsiatest kuulub aktsiaseltsile Talinvest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ERIK LINNUMÄGI

Ma olen lava näinud seal liigub õnn prozhektorite valge tolm kiiskab teatud nurga all ja vaikus heliseb just nii kui ise tahad

Ene Mihkelson

Keegi piiksub. Kuus korda järjest. Kurat küll, see ei saa olla keegi. Keegi hingaks. Ohkaks. See on miski. Viimase elusolendi, ainukese mu ärklitoas, julgelt otse üle varvaste ringikooserdava hiire murdis perenaise kass juba pool aastat tagasi maha ja tõi pidulikult uksematile eksponeerimaks oma kangelastegu. Nojah, see on raadio, öö otsa laulukesi lasknud, püüab nüüd mind alanud kauni päeva ja optimistliku ilmateatega iseenda lainele sätitada. Olgu, püüdku. Jalad põrandale, selg sirgemaks, pilk selgemaks.

Jah, lähme. Käime. Pikk, pikk päev on ees. Hommik vaikib. Isegi naabri neljajalgne astmaatik ei viitsi mu peale haukuda. Telemastist, sellest maailma kojutoojast ja koduloojast on näha vaid jupike alumist sõrestikku. Aga kusagil seal on päike.

Lähed ja astud, astud ja lähed. Ükski leht puudel ei liigu. Ükski koer su peale ei haugu. Vahivad, nina tara vahel, nagu äpardunut. Mis päev see täna niisugune ometi on?

Lõpuks ometi teatrimaja. Kell on kaheksa. Imelik justkui nõnda vara sisse astuda. Igaühel on oma hommikud, mida kelleltki ära võtta ei tohi.

Valvelaud tervitab rõõmsalt: «Nii vara üleval ja ei nutagi?»

Kust sina tead, et ei nuta? «Varajased linnud lendavad ikka kaugele.»

«Ei ole mul sind rõõmustada ühegi kirjakese ega sõnumiga.»

Iga asi omal ajal. «Kas peldikud töötavad juba?»

«Mine, ära jorise.»

Lähen, ei jorise. Kõik klantsib ja lõhnab. Ainult käsi pole millessegi kuivatada. Noh, pükstel on tagumik.

Astun üle koristajamammi lapi ja pomisen midagi värskelt üleküüritud värskest täislagastamisest, aga tema on leplik, naeratab koguni - pole viga oleme harjunud.

Tööplaanid teadetetahvlil. Korraga on töös viis uuslavastust. Kibe tempo. Aeg, mida pole, surub peale. Kõige lähemal neist esietendusele Uno Antoni-Kulno Süvalepa «Saturnini mäng». Lavastajaks Mare Tommingas.

Pilk saalist lavale veenab, et tulemas on midagi lihtsat ja lõbusat, üks ülehulgaajane (peaaegu) kodumaine muusikaline komöödia. Igatahes Jaan Willem Sibul pöörleb mööda mängupinda hämmastava kergusega, Heli Vahing, Ülle Tinn ja teised madonnad püüavad temaga kuidagi toime tulla, helilooja poeg Eugen Antoni ilmutab vastavalt rollijoonisele nõutuse tundemärke ning Meelis Hansing paneb sigarit suitsetades põlema oma vuntsid. Muusikanumbrite kohta ei taipa midagi ütelda, sest kui laulvad näitlejad dirigent Lauri Sirbilt küsima kukuvad, et kas nii ongi, vastab viimane, et just nii ongi. Nii on, tuleb ja jääb.

Ühes ülemise korruse proovisaalis peetakse mitmevõistlust Robert Frimli opereti «Rose-Marie» tekstiga. Parasjagu püüavad üksteisesse haakuda Edward Hawlwey ehk Taisto Noor, Rose-Marie la Flamme ehk Eve Randkivi, Jane ehk Margot Mängel ja Metsik Herman ehk Andrus Eelmäe, kes kõigile veenvalt sisendab, et ükskord olla ta ühekorraga maha kõmmutanud kolmkümmend lõvi. Lavastaja Ülo Vilimaa ei hakanud seda arvu eriti muutma, ja peatselt selgub, et lõvisid olla olnud siiski vaid kolm, aga päris tegelikult... Must Kotkas ehk Evald Aavik kuulab seda muiates pealt ja ajab siis pintsaku selga. Temale selleks korraks aitab. Muid muresid Vanemuise Eluruumi (ehk ühiselamu) juhatajana kuhjaga ja ülegi.

Balletisaalis toimub mullu kahetsusväärselt autorikaitse taha toppama jäänu restauratsioon. Dmitri Hartshenko, au tema kaugelt Venemaalt taastullatahtmisele ja visadusele, toob kohe-kohe lavale irriteeriva balletiõhtu «Pühendus».

Ja siis - Ain Mäeots on tegemas oma kolmandat lavastust Vanemuises. Jean Giraudoux «Undiin». Kirjaniku nimi ja materjal tõotavad palju. Muinasjutul põhinev lugu armastusest, milles näkineid Undiin (Liina Olmaru) ei hulluta-hukuta rüütel Hansu (Hannes Kaljujärv) ja kus ebamaise unelma vastaspoolusena tegutseb Bertha (Helena Merzin). Ain Mäeots: «Olen õnnelik, et mul õnnestus kaasata ideaalne kaaskond Vanemuise näitlejaist.»

Väikeses majas on lavaproovideni jõudnud Ibseni «John Gabriel Borkman» Jaan Toominga interpretatsioonis. Tooming on ikka omas teemas, liinis, suunas - ükskõik, kuidas seda nimetada, vankumatus inimeseks olemises ja jäämises ses julmas loodusjõudude vallas maailmas. Ise on ta praegu just Norras ja just Ibseni-festivalil.

Tööplaani proovimärgete taha on ilmunud juba maagilised tähed DVKRHG. Mis lahtiseletatult ütlevad - dekoratsioon, valgus, kostüüm, rekvisiit, heli, grimm. Mis tähendavad - ühe või teise lavastuse finishini on jäänud loetud päevad. Finishini, mis tähendab lavastuse saamist etenduseks. Et alustada oma teed. Kui pikka, kui kaua kestvat...

Pressikonverents ovaalsaalis. Olen seal ja ei ole ka. Teatrijuht Jaak Viller räägib põhjalikult, mis on Vanemuine. Ja kes on Vanemuine. Ma tean. Olen siin liikunud nelikümmend viis aastat. Ja kolmkümmend tundnud üht tunnet. Aga Viller ütleb, et Vanemuine on odavuselt kolmas teater Eesti Vabariigi üheteistkümne riigiteatri seas - keskmine piletihind 19,5 krooni. Et eelmise hooaja pärast häbi ei olnud. Kuigi kõik ei läinud... Jah, muidugi. Kõik ei peagi kõigest aru saama. Eriti osa Tallinna (ja nüüd ka Tartu!) kriitikuid, kes peavad Vanemuist endiselt seisva vee (ja kopitanud näitlejatega!) tiigiks. Tõsi, toore, sissemängimata Pirandello viimine Sadamakülla oli mu meelest viga, vähemalt enneaegne tegu. Samas teenis vaimustatud vastuvõtu «Taevane ja maine armastus». Ning salongiõhtud («Elulootus»), mis olidki seekordseiks trumpideks. Ja hakkasin mõtlema - miks heidetakse Vanemuisele ette lavastajakaadri nappust, koguni puudumist. Jaan Tooming - pole mõtet kommenteerida. Ülo Vilimaa, Mare Tommingas, Taisto Noor. Ain Mäeots. Värske mees Tiit Palu - kevadel oma teise lavastusega, intrigeeriva näitemänguga «Killer Joe». Andrus Allikvee - Arthur Milleri üldiselt vähetuntud-mängitud näidendiga «Sööst kuristikku». Aivar Tommingas - vana hea Hugo Raudsepa «Vedelvorstiga». Peeter Volkonski, see endine element, kui talle vaid võimalusi antaks. Ning - miks tuleb järjekindlalt igal hooajal Tartusse Mati Unt? Seekord Anouilh’ «Lõokesega», küll temale omaselt ümbertöötatud variandis; miks armastab ta kolmikut Olmaru-Loo-Kaljujärv? Ja miks teeb Mikk Mikiver sel hooajal koguni kaks lavastust järjest? Verdi «Othello» (kus nimiosas Ivo Kuusk, kes ütelnuvat, et kui ta selle unistuste osa ükskord ära teeb ja oma hääle lõplikult ära laulab, siis on ta õnne tipul; muide, sama ütles ta paar aastat tagasi ka «Pajatsite» puhul, ja ei laulnud ta midagi lõplikult ära - häält, ma mõtlen). Mikiverilt tuleb kohe draamatükk otsa, meilgi keskmisele eakonnale filmi järgi hästi tuntud «12 vihast meest», kus Mikiveri lavastajakäe all saavad kokku kõik Vanemuise draamalavastajad, Lumistest Paluni. Mis eeldab põnevat dispuuti. Ja ei ole sugugi nii, et Tartu teater kutsub külalisi lavastama ja mängima. Just leidis Ants Ander valvelauast mahuka paketi, milles Arthur Milleri «Proovireisija surma» tekstiraamat lavastaja Kalju Komissarovi kaaskirjaga, kes seda kuu aja pärast Ugalas tegema hakkab. Kes ja kuidas mäletab Heino Mandrit selle särava näidendi peaosalisena Noorsooteatris kakskümmend ja mõni aasta peale tagasi - igatahes, Ants Ander...!

Jäin vist omaette mõlklema, aga pressikonverents sujub kenasti. Ja koguni ammendavalt. Ülo Vilimaa on veendunud, et varvastants ei kao Vanemuisest siiski kuhugi. Ja seda ma usun. Balletitrupp on üllatavalt monoliitne. Järelkasvu tuleb. Seda kinnitas just ennist toimunud «Prügikastilaste» taastusproov, kus Elena Poznjaki balletiõpilased (ja nende seas oli ka poisse!) liikusid laval seesuguse õhinaga, et neid segas veidi vaid korraks lava kõrval istet võtnud karvane ja armides onu... Ning ooper ei kao ammugi. Kui «Tosca» võeti Uppsalas vastu ovatsioonidega, mida seal pole varem nähtud-kuuldud - siis need vennad, kes soovitavad Vanemuise lagundada ainult draamateatriks, muusikapoole prügikasti saata, siis nemad ärgu hakaku ajaarvamist alustama sellest hetkest, kui nad püksipissimise lõpetasid.

Tagasi kõmpides põikasin veel kord sisse suurde majja. Mingid tundmatud, kusagil siiski nähtud näod... muidugi, Pärnu teater. Küsisin Edmund Keanilt alias Jaan Rekkorilt, et kuidas tunneb ta ennast siinses majas, kas annab koduteater silmad ette. Vastus kõlas seesugune (minu vabas interpretatsioonis): kummagi tagaruumidest ei saa aru, kas oled teatris, võõrastemajas või mingis vabrikus. Ka neil olla peldikuid remonditud, aga käsi kuivatada... «Lava? Lava on teil suurem. Siin tuleb samme pikemaks võtta.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv saatis eile Tallinna kesklinna politseijaoskonna komissarile avalduse Riigikogu liikme Endel Lippmaa väidetava haldusõigusrikkumise kohta, mis seisnes Riigikogus presidendikandidaat Lennart-Georg Meri vastu tehtud agitatsioonis presidendivalimise päeval.

«Leian, et selline tegu on kvalifitseeritav haldusõigusrikkumiste seadustiku paragrahvi 182 järgi - muu aktiivse agitatsioonivormi kasutamisena hääletamise tulemuste mõjutamiseks vabariigi presidendi valimise päeval,» kirjutab õiguskomisjoni esimees politseile. Ta palub koostada haldusõigusrikkumise protokolli ja saata see asja arutamiseks ning halduskaristuse kohaldamiseks Tallinna halduskohtule.

Daimar Liiv ütles «Postimehele», et peab Lippmaa käitumisele õigusliku hinnangu andmist väga printsipiaalseks küsimuseks.

«On ebaeetiline esitada valimiste päeval teadlikult andmeid, mida ei ole võimalik kontrollida. Lippmaal oleks olnud võimalus vaidlustada Lennart-Georg Meri süümevanne, kuid ta ei ole seda teinud. Siit saab teha ainult järelduse, et Lippmaa eesmärk ei olnud mitte asjasse selguse toomine, vaid lihtsalt inimese laimamine,» leidis Daimar Liiv.

Endel Lippmaa nimetas «Postimehele» asja politseisse andmist heaks uudiseks, mis aitab Eestis asju korda seada.

Halduskohtus süüdimõistmise korral võib Lippmaad oodata kuni 20 päevapalga suurune rahatrahv.

Küsimusele, kas Lippmaa teguviisi võib katta põhiseaduse paragrahv 62, mis sätestab, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites, vastas Daimar Liiv eitavalt.

«Tegemist ei olnud poliitilise avaldusega, vaid agitatsiooniga, ja seda mitte Riigikogu tavalisel istungil, vaid valimistoimingute eel,» ütles Liiv.

Endel Lippmaa viitas «Postimehele» põhiseaduse eespoolkäsitletud paragrahvile kui enda suhtes kehtivale ja leidis, et see võimaldab parlamendis pidada normaalset diskussiooni.

«Ilma sellise klauslita ei oleks diskussioon üldse võimalik, siis võiks iga asja kohta väita, et see on agitatsioon, insinuatsioon, laimamine, korruptsioonile õhutamine jne. Parlament upuks kõikvõimalikesse protsessidesse,» sõnas Lippmaa.

«Postimees» ei välista, et juhul, kuid Lippmaa käitumise asjus tehakse haldusõigusrikkumise protokoll ja asi läheb halduskohtusse, võib tõusetuda seaduse ja põhiseaduse tõlgendamise küsimus, mille üheks aspektiks võib olla Lippmaa paberijagamise tõlgendatavus poliitilise avalduse tegemisena, mille suhtes põhiseadus Lippmaale kui Riigikogu liikmele kaitset pakub.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996