Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HARALD REBANE
Kakskümmend üks aastat tagasi Otu Ibiuse suurjuubelil (elas Tartus uue Vanemuise kõrval) käisin teda kodus sünnipäeval õnnitlemas. Parajasti oli seal ka meie karskuse grand old man Villem Ernits (1891-1982). Vaasides olid lilled ja juubilar ise pidulikus mustas ülikonnas, külaline Villem Ernits riietuselt mitte päris nii, nagu võinuks olla...
Otu Ibius oli selleks ajaks oma elutöö teinud. Tema uurimus käsitleb alkoholiajalugu Eestis, toetudes laialdasele arhiivimaterjalile. Töö on ligi 1800-leheküljeline (käsikiri asub Eesti TA Ajaloo Instituudis).
Varem valmis Ibiusel mahukas monograafia pealkirjaga «Karskusliikumise ajalugu» (4 köidet ehk 935 lk. käsikirjas, deponeeritud 1960. aastal Eesti Ajalooarhiivis Tartus Liivi 4). Kadunud Villem Ernits ütles korduvalt, et need tööd vääriksid mitut doktorikraadi.
Lühiandmed mehest, kes tegi ära hiigeltöö. (Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944, Tartu, 1994): Ibius, Otto (aastast 1936 Otu), sündinud 8. aprillil 1904 Viljandimaal Soosaare vallas. Isa Tõnis, talupidaja. Lõpetas Põltsamaa ühisgümnaasiumi 1927. aastal, õppis aastail 1933-1937 Tartu ülikoolis filosoofiat, aastail 1939-1943 õigusteadust, lõpetades kiitusega, ja teistkordne diplom ENSVs 1945. aastal. Oli ajalehtede kaastööline ja karskustegelane, 1946-1952 ülikooli riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri õpetaja, 1948-1951 kateedri juhataja kt. Töötas 1953-1954 RAKAs (Riiklik Ajaloo Keskarhiiv) ja 1957-1975 Eesti TA Ajaloo Instituudis. Surnud 26. juunil 1975 Tartus. On maetud Kolga-Jaani kalmistule - sinna, kuhu Villem Reimangi, meie rahvuslik suurmees ja karskusliikumise juhtivaid tegelasi.
Ei saa jätta mainimata, et Otu Ibiuse sünnikodu (Tagaküla, Adrasaare talu), ta vanemaid ja kodakondseid on emotsionaalselt kirjeldatud Osvald Tominga jutukogus «Üks maja, üks küla...» (Tallinn 1986).
Otu Ibiuse rikkalikult dokumenteeritud teadustöö alkoholi ajaloost sisaldab ülevaate Eesti kõrtsidest ja viinapõletamisest, kangete jookide tarbimisest, kaubastamisest ja majandusoludest, seostest põllumajandusega. Kõike seda, mis seal must-valgel lugeda, ei saa meie minevikust ega tänapäevast välja heita.
Siiski, 1977. aastal ilmus postuumselt üks Otu Ibiuse 216-leheküljeline ja 1500se tiraazhiga trükis «Ühe tööstusharu ajaloost», väljaandjaks oli tootmiskoondis «Liviko».
Miks niisugune pealkiri? Heino Gustavson selgitas («Kodumaa» nr. 41, 11. oktoober 1989), et meie elu «väsimatud valvurid» olid hirmsasti ehmatanud piiritustööstuse nimetamisest tiitellehel. Kardeti, et see annab hoogu joomisele. Lõpuks lepiti varjava sõnastusega. Pealegi oli raamat mõeldud «Liviko» inimestele ja kinkimiseks nende külalistele. Selle pealkirja peidus käsitletakse üksnes viinapõletamist ja piiritustööstust ning mõnel määral ka peenviinade valmistamist. Sinna aga ei mahtunud kõrtside ajalugu ega kangete jookide kaubastamine.
Otu Ibiuse üks alkoholiajaloo köide käsitleb alkoholikaubandust ja kõrtsielu Eestis aktsiisisüsteemi ajal (1860-1900). Tiitellehel on aasta 1969, masinakirja lehekülgi 402. Majandus- ja sotsiaalolud kajastuvad selles köites kõige ilmekamalt. Neist lähemalt.
Liivimaa kubermanguvalitsuse patendis 1833. aastast on öeldud, et vahetustehingus tuleb ühe rukkivaka eest anda 12, ühe odravaka eest 9 ja ühe kaeravaka eest 6 toopi viina (riia vakk - 66,41 l, riia toop - 1,32 l).
Kust sai siis kangemat kraami? Kuidas jaotusid müügikohad?
Tolleks ajaks oli viinavõtmise kohana välja kujunenud trahteri mõiste. See oli lihtsamat liiki restoran, kus toidumüük oli kõrvaline tegevus.
Võõrastemajas üüriti välja tube. Võõrastemaja juures pidi olema ruumi ka hobustele ja sõidukitele (peamiselt maaoludes). Siin sai ka süüa ja tarvitada igasuguseid kangemaid jooke.
Restoran oli eeskätt kui söökla, jooke müüdi muidugi ka.
Tegutsesid ka puhvetid ehk einelauad.
Söökla oli tollal alama rahva söömiskoht, kus toidu kõrvale võis müüa ainult lauaõlut.
Kondiitriärist pidi saama mitmesuguseid maiustusi, kondiiter oli nn. suhkrupagar. Sealt võis saada veine, likööre ja muid peenemaid jooke - nii kohal tarvitamiseks kui ka väljaviimiseks.
Kõrtsid muudeti juba 19. sajandi esimesel poolel peaaegu kõik kõrts-joogimajadeks. Võis müüa ainult lihtviina ja õlut, kuid mõnes kohas ka peenemaid jooke.
Oli ka jookide kauplusi. Sealt müüdi kaupa ainult väljaviimiseks. Need olid õieti hulgimüügikohad.
1858.-1861. aastal turustati linnades aastas keskmiselt 148 450 pange viina ja 251 400 pange õlut (1 pang = 10 toopi). Ühe elaniku kohta tuli 24,8 toopi viina ja 40,5 toopi õlut.
Järsk muutus riiklikus alkoholikaubanduses toimus siis, kui 1. jaanuaril 1863 kehtestati aktsiisimaks. Joovastavate jookide hinnad tõusid tunduvalt. 19. sajandi lõpul maksis toop viina Liivimaal keskmiselt 68 kop. Aktsiisisüsteemi lõppedes oli viina hind tõusnud rohkem kui 5,5 korda, võrreldes aktsiisisüsteemieelse hinnaga. Seejuures maksid liköörid jt. peenviinad keskmiselt kahekordse viina hinna.
Pudel oli pool toopi ja pool pudelit veerand toopi. Et veerand toopi oli üks neljakümnendik pangest, siis nimetati seda vene keele järgi sorokovkaks. See nimetus juurdus ka eesti keelde, sageli lühendatuna kas «soro» või «soru». Vanemaks nimetuseks oli kortel.
Valdav osa meie elanikkonnast elas maal. Kõrts oli väljaspool kodu peamine kangete jookide pruukimise koht. Kõrtsi katuse all toimusid ka äritehingud, kaubavahetus ja sulaste ning teenijatüdrukute kauplemine. Vahetati küla- ja linnauudiseid, puhuti juttu, kurdeti perekonnamuresid, sõimeldi, kraageldi ja ka kakeldi. Kõrtsimelu ja «mokalaat» olid lahutamatud. Reisijatele oli kõrts muidugi öömajaks. Ka hobune ja vanker said ulu alla.
Kõigis kõrtsides oli lubatud müüa leiba ja tavalisi toiduaineid, nagu sai, vorst, heeringad, suhkur ja kompvekid. Eeskirjade kohaselt võis saada ainult külma toitu ja sedagi piiratult. Tegelikult ei tulnud pahandust, kui reisija soovil talle ka liha, mune ja kalu praeti või piima keedeti. Tubaka- ja tubakasaaduste müügiks pidi olema vastav patent. Kõrtsmikult sai osta ka hobumoona, s.t. heinu ja kaeru.
Et müügi- ja vahetuslepingud sõlmiti tihti viinaaurust küllastatud õhkkonnas, siis lõppes kogu lugu sageli kohtuga.
Vargused ja riisumised olid kõrtsides ja nende lähikonnas üsna tavaline nähtus. Joobnutelt ja kõrtsi ette või vankrile jäetud valveta varalt oli üpris kerge midagi näpata. Ka hobusevargused polnud haruldased. Mitte üksnes kõrtsis istumine, vaid isegi kõrtsist möödaminek oli ohtlik.
Korda pidi hoidma kõrtsmik ja mõisapolitsei, sest kõrtsid asusid mõisamaal. Kõrtsides palgati ka peksjaid, sõimajaid ja põletajaid. Teati ka seda, et kohalikel valimistel osteti siin hääli. Selleks joodeti valijad täis.
Mõned kõrtsid kujunesid kupeldamiskohtadeks, nii heas kui halvas mõttes. Kui sobitati kokku paari tulevaseks kooseluks, siis polnud see paha. Ent kriminaalseks kujunes see tegevus siis, kui oma naist, tütart või lähedast sokutati intiimsuhteile võõrastega, saamaks hüvitust. Linnade õllepoodides oli see rohkemgi levinud.
Kihlvedude puhul anti raha kõrtsmiku kätte hoiule. Lepingute kinnitamiseks tehti kõrtsis liigud - ka siis, kui leping väljaspool kõrtsi sõlmiti. Nii asjaosalised kui ka tunnistajad vennastusid joomalauas.
Suured laadad (vahel nimetatud ka sügislaatadeks) peeti septembris ja oktoobris. Siis müüdi ja osteti loomi. Kohale sõideti mitmekümne kilomeetri kauguselt. Laadapäevade eel olid teed laadalisi täis. Kaugemalt sõitjad asusid teele juba eelmisel päeval nagu laadakaupmehedki. Müügile viidavate kariloomadega pidi varakult teele asuma. Nendega ei saanud sõita, tuli liikuda sammu. Loomad ei tohtinud laadal välja näha väsinuna ja kurnatuna. Teel tuli teha peatusi, neid sööta ja joota. Sügisel olid ööd juba jahedad. Loomad pidid saama varju alla. Kõrtsid olid sellekski vajalikud, muidugi ka laadalistele. Nii minekul kui tulekul.
Joomakohti oli praeguse Eesti piirides ligi 1200, neist valdavalt maakõrtsid. Otu Ibius on arvutanud, et kõrtside keskmiseks vahemaaks oli napilt 4 kilomeetrit.
Pikad madalad kõrtsihooned olid pahatihti räpased, koristamata, aknad katki ja ruumid külmad. Muidugi, kuidas kuskil. Kuked-kanad, vahel muudki loomad, polnud kõrtsitoas haruldased. Ja kujutleme sinna juurde veel, et joodi isegi mõistusekaotuseni, joodi talugi maha, lällati ja noriti riidu. Küllap tulevad lugejaile meelde Andrese ja Pearu värvikad kõrtsilood «Tõest ja õigusest».
Kõrtse külastati sagedamini pühapäevadel ja pühade aegu, seal peatusid ka kirikulised. Vajati ju vaheldust, taheti üksteist näha.
Kõrtsides peeti ka pidusid, toimusid tantsuõhtud. Isegi kontserte on seal korraldatud. Kõrtsides peatusid karutantsitajad, kõrtsides maadeldi, kõrtside juures tehti jaanituld.
Carl Robert Jakobsoni ja Ado Grenzsteini unistuseks olnud muuta kõrtsid külaklubideks. Kõrtside kohta antud eeskirjad polnud aga sellekohased ja elu läks ikka oma rada. Siiski õnnestus Villem Reimanil muuta Tagaküla Adra kõrts Otu Ibiuse kogupaigas teemajaks. See püsis aastakümneid, sellest pajatab Osvald Tooming.
Ajad muutusid. Ehitati raudteid ja kõrtside osatähtsus kohatiselt kahanes, eriti möödunud sajandi lõpul. Kõrts oli 19. sajandil jõudnud oma arengu harjale, edasi järgnes kiire langus.
Alkoholikaubanduse majanduslikust tähtsusest ei saa mööda minna. Viin maksis jaemüügil maal keskmiselt 7,60 rbl. ja linnas 7,80 rbl. pang, õlu vastavalt 0,96 ja 1,10 rbl. pang. Ühe elaniku kohta müüdi 19. sajandi lõpukümnendil aastas (viie aasta keskmine) 6,9 toopi viina ja napse (40°), 17,23 toopi õlut ja 0,36 toopi veini kokku 8,75 rbl. eest.
Maal joodi tublisti vähem kui linnades. Kui kõrvutada artikli alguses toodud aastate 1858-1861 viina ja õlle tarbimist ühe elaniku kohta linnades 19. sajandi lõpuga (maa ja linn kokku), siis on näha, et viina on pruugitud üle kolme korra ja õlut üle kahe korra vähem. Peame silmas, et mõisatöölise palk oli 30 kop., vabriku meestöölisel umbkaudu 1 rbl. päevas.
Vene tsaaririigis saadi aastatuludest 26% alkohoolsete jookide tootmisest ja nende maksustamisest.
P.S. Minul on aga küsimus, millal trükitakse ära Otu Ibiuse inforikkad monograafiad?
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996