Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS SILDAM
Kriminaalpolitseinikud ei pea tõenäoliseks, et Narvas tegutseb maniakist sarimõrvar, kelle ohvriteks on augusti algusest langenud viis naist.
6. augustist 10. septembrini tungiti Narvas kallale viiele naisele. Kaks neist surid kohapeal vigastustesse, kaks kustusid haiglas ning üks kannatanu on praeguseni kontaktivõimetuna reanimatsiooniosakonnas.
Linnaelanikud on veendunud, et linnas tegutseb maniakist sarimõrvar, see oletus tekitab paanikat ja hirmu.
«Tegelikult ei saa öelda, et kõik viis kuritegu oleks tehtud ühe ja sama käekirjaga. Liiga palju on erinevust, et saaks rääkida ühest kurjategijast,» ütles Narva kriminaalpolitsei komissar Aleksandr Kompanijets eile «Postimehele».
«Pigem on tegemist sündmuste kokkulangemisega,» arvas ka abiprefekt Juri Tolmatshov.
Prefekt Rein Laid oli järeldustega ettevaatlikum.
«Arvamus maniakist on üks versioon, mille kallal me töötame. Mina ei saa selle tõepärasust kinnitada ega ümber lükata. Kõigepealt tuleb kurjategija või kurjategijad tabada,» rääkis prefekt.
Kriminaalpolitseinikud andsid mõista, et nad on sündmuskohtadelt leidnud olulisi asitõendeid, samuti on väärtuslikku informatsiooni andnud tavalised inimesed.
Narva linnavalitsus hakkab homsel istungil arutama võimalust panna omalt poolt välja rahaline preemia inimesele, kelle vihje aitab politseil tabada naistele kallale tunginud mehe või mehed.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Aga nagu me kogu aeg ütleme: me ei taha ju julgeolekut tarbida, vaid ka toota. Vähemalt sümboolsel tasemel, ja siis peaks ka Eesti diplomaadid seda tootma, nagu teevad Eesti sõdurid ja politseiametnikud. Sulev Kannike, välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor
Pühapäevast pooleks aastaks Bosniasse ja Hertsegoviinasse tööle asunud välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor Sulev Kannike väitis enne äralendu «Postimehele», et riik peab muu hulgas ka selleks valmis olema, et kodanikud hakka-vad pöörduma inimõiguste kohtu poole Strasbourgis.
Välisministeeriumi näikse mingi tõbi tabanud olevat: juhtivjõud muudkui lahkuvad ametist. Läinud on poliitikaosakonna peadirektor Riina Kionka, lähete teiegi..
See on paljuski juhuslike asjaolude kokkusattumine. Aga põhimõtteliselt on minu vaatepunkt, et nii noore ministeeriumi puhul peaks olema vähemalt kolm komplekti juhtivat esheloni. Üks roteeruks välismaale, üks valmistuks sinna minema ning üks, kes tegeleks enesetäiendamise, rahvusvaheliste missioonidega, sünnitaks lapsi või mis iganes.
Paraku vist ikka ei ole kolme komplekti?
Oleme kusagil selle juures, et saame kaks komplekti. Enam-vähem normaalselt on komplekteeritud need välisesindused, mis Eestil praegu on, ja praegu on ministeeriumis tugev meeskond.
Hüva, räägime teist: kuhu ja miks lahkute?
Olen Eesti kandidaat, ja aktsepteeritud kandidaat, OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõukogu) missiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, mis peaks olema selle riigi tulevane ametlik nimi. See missioon alustas oma tegevust pärast Daytoni rahulepingu allakirjutamist möödunud aasta detsembris.
Aasta alguses oli meie ministeeriumis ka arutelu, kas osaleda ja kui, siis mis kujul.
Otsustati nii, et ühelt poolt tõepoolest Eesti välisministeeriumil on piiratud võimalused ja ka inimressursid. Aga nagu me kogu aeg ütleme: me ei taha ju julgeolekut tarbida, vaid ka toota. Vähemalt sümboolsel tasemel, ja siis peaks ka Eesti diplomaadid seda tootma, nagu teevad Eesti sõdurid ja politseiametnikud.
Milline on teie ettekujutus sellest, mida tegema hakkate?
Kindlasti see ettekujutus oleks parem kuue kuu pärast.
Siis ma ilmselt nii seda küsimust ei asetaks.
Hetkel on sel OSCE missioonil kaks liini ja kahte sorti ametnikud. Ühed, kes tegelevad kohalike üldvalimiste ettevalmistamisega, ja teised, kes tegelevad inimõiguste küsimustega.
Üldvalimised olid neil juba laupäeval. Mina aga jõuan Sarajevosse kohale teisipäeval (s.o. täna - toim.) ajaks, kui tulemused peaks selguma. Sisetunne ütleb, et ilmselt need kaks liini lähevad mõneks ajaks omavahel segamini. Kindlasti on mõned valimistulemustega väga rahul ja mõned mitte.
Üldiselt seal olukorda kontrolli all hoida püüdev rahvusvaheline struktuur on kaunis keeruline. ÜRO kureerib rahuvalvejõude ja politseijõude, Euroopa Nõukogu inimõigusi, Euroopa Liit Mostari regiooni. Nii et kardan, et selgus, mida ja kuidas, saabub alles kohapeal.
Selline ulatuslik euroametnike dessant viib mõtte küsimuseni, et kas ei saa seda juba pidada siseasjadesse sekkumiseks.
See on päris hea küsimus, sest just see on võibolla üks minu isiklik motiiv, miks ma sellele kohale kandideerisin.
Eestis on ju ka OSCE missioon ja lisaks veel OSCE eriesindaja, kes jälgib sõjaväepensionäridele elamislubade andmist ja nii edasi. Olles siin asukohariigi esindaja, jälgime me ikka kaunis täpselt selle missiooni tegevust, et see tõepoolest ei hakkaks sarnanema siseasjadesse sekkumisena.
Nüüd tahakski näha, kuidas on tunne teiselt poolt. Kui kiiresti tuleb tunne, et sind on hirmsasti vaja ja sa saad kõvasti abistada.
Ametist lahkunud välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor Kionka võrdles oma osakonda esimese kaitsejoone, esimese rindejoonega. Milline oleks teie võrdlus ühe iseseisva riigi välisministeeriumi juriidilise osakonna kohta?
Nii kujukat võrdlust ei ole mul võtta. Eks kaitsejoonel ole siin kõik osakonnad kümnendast kuni esimese korruseni. Võibolla et juriidiline osakond on siis rohkem kaitsejoonel olijate staabitöö ja staabiohvitserid. Kui poliitikud tuld annavad, siis juristid on paberitega kohe kõrval ja näitavad ainult, et siit leheküljelt ja see paragrahv, et see läheb ja see ei lähe.
Eesti paraku on aegajalt ikka rünnatav objekt väidetavate inimõiguste rikkumiste tõttu. Kuivõrd vettpidav on Eesti seadusandlus selles mõttes, et iga vastav rünnak tõrjuda?
Ilmselt on siin kaks tasandit. Põhimõtteliselt ei saa inimõigusi kaitsvad normid kunagi nii paika, et konkreetseid kaasusi või casee ei tekiks.
Selles võime veenduda vist peatselt, kui esimesed asjad hakkavad jõudma Strasbourgi inimõiguste kohtusse. Kuid selles ei ole midagi vapustavat või katastroofilist. Samasugune protsess toimib teisteski Euroopa riikides.
Võtame Pjotr Rozhoki kaasuse. Võime öelda, et see toimus juriidiliselt õigesti. Aga lihtsalt see mehhanism ise... Seda prooviti ju esimest korda ja see ei ole niivõrd lahti kirjutatud. Seetõttu tõepoolest võis midagi sellist jääda, mis tekitab arusaamatust väljastpoolt vaadates.
Te viitasite, et peatselt võib midagi-kedagi jõuda Strasbourgi inimõiguste kohtusse. On teil mineja juba teada ning juriidiline osakond valmistub rahvusvaheliseks kohtuprotsessiks?
Valmistub, kuid praegu rohkem nagu vaimu mõttes. Konkreetseid minejaid on raske ennustada. Ehkki ajalehti lugedes selgub, et on nii üks kui teine ähvardanud...
Esimese hooga meenub, et üürnikud on ähvardanud. Milline on nende lootus võita Strasbourgis Eesti riiki?
Üürnikud - kui räägime omandireformist ja tagastatud majade üürnike ja omanike vahelistest probleemidest - ei saagi põhimõtteliselt pöörduda. Sest Eesti riik tegi selles osas reservatsiooni, et omandireformi puudutavad küsimused jäävad Strasbourgi inimõiguste kohtu kompetentsist välja.
Ja seda soovitasid meile Euroopa eksperdid ise. Tutvudes selle probleemiga, leidsid nad, et see on niivõrd keeruline ja segane ja niivõrd ebatraditsiooniline võrreldes selle kohtu igapäevase tegevusega, et nad ei saaks ka põhimõtteliselt mingeid lahendeid anda.
Just sellele üürnikud rõhuvadki, et Eesti on ratifitseerinud konventsiooni puudulikuna.
Seda küll. Pigem nüüd mitte välisministeeriumis töötava juristina, vaid lihtsalt öeldes, siis, tõepoolest, neid probleeme ei lahendaks Euroopa kohus ega vist ka Issand Jumal ise...
See on üks niisuguseid sotsiaalseid küsimusi, kus võibolla kõigil on natuke õigus ja ei ole sellist Saalomoni, kes ütleks, kellel ja kui palju.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KLAAS
Vabariigi valimiskomisjoni valimisteosakonna nõuniku Epp Maateni sõnul saavad Eestis alaliselt elavad ning siin valijateregistrisse kantud hääleõiguslikud kodanikud ning välismaalaste registrisse kantud hääleõiguslikud välismaalased, kui nad viibivad pikemat aega elukohast eemal ja ei saa valida kohalikke volikogusid ei eelvalimiste käigus ega ka valimiste päeval, hääletada volitatud esindaja kaudu.
«Postimehe» küsimusele, mida peavad Eestis alaliselt elavad kodanikud ja hääleõiguslikud välismaalased tegema juhul, kui nad viibivad näiteks pikemaajalises väliskomandeeringus või ei saa mõnel teisel põhjusel osaleda kohalike volikogude valimistel ei eelhääletuse ajal ega ka valimiste päeval, vastas Epp Maaten, et sellist olukorda reguleerib kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse paragrahv 36, mis sätestab, et valijal, kes viibib tervisliku seisundi tõttu või mõnel muul mõjuval põhjusel eelhääletamise ajal ja valimiste päeval väljaspool oma püsiva elukoha järgse kohaliku omavalitsuse territooriumi, on õigus hääletada volitatud esindaja kaudu.
Maateni sõnul võib näiteks väliskomandeeringut lugeda piisavalt mõjuvaks põhjuseks, et hääletada volitatud esindaja kaudu. Samas aga peab valija ise kandma hääletamise kulud. Posti teel Maateni sõnade kohaselt hääletada ei saa.
Seaduse järgi võib olla volitatud esindajaks iga kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks valijate registrisse kantud valija, välja arvatud selles valimisringkonnas kandideerija või valija elukohajärgse jaoskonna komisjoni liige. Iga volitatu saab esindajaks olla ainult ühele valijale.
Volitatud esindaja kaudu valida sooviv inimene peab andma kindla vormi kohase volikirja oma esindajale, kes selle alusel saab valimiskomisjonist hääletamissedeli. Hääletamissedeli saanud valija asetab selle pärast täitmist ümbrikusse. Valija, volitatud esindaja ja ühe tunnistaja juuresolekul asetatakse hääletamissedeliga ümbrik teise ümbrikusse, mis kleebitakse kinni. Sellele annavad valija ja volitatud esindaja oma allkirja ning tunnistaja kirjutab oma nime, elukoha aadressi ja annab allkirja, tõendades sellega, et valija täitis hääletamissedeli valimisseadust järgides.
Tunnistajaks võib seaduse järgi olla iga hääleõiguslik isik, välja arvatud valija vanem, laps, abikaasa, õde või vend.
Volitatud esindaja peab tooma ümbrikutesse asetatud hääletamissedeli elukohajärgsele jaoskonnakomisjonile hiljemalt valimiste päeva õhtul kell 20.
Valimisseadus ei sätesta seda, kuidas volitatud esindaja hääletamissedeli valijani toimetab, ning ka seda, et hääletussedeli peab kindlasti täitma Eesti territooriumil. Oluline on täita tingimused volitatud esindaja ja tunnistaja suhtes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Kaitseväe endine juhataja Aleksander Einseln trügib poliitilisse lahingusse, kuulutades valmisolekut kandideerida presidendiks ning süüdistades enda teadlikus tagakiusamises praegust presidenti Lennart Merit.
Einseln kinnitas eile vastuseks «Postimehele», et on valmis kandideerima presidendiks ja viimaseks tõukeks sellise otsuse sünnil oli tema kinnipidamine ja sundviimine kaitsepolitseisse ülekuulamisele eelmisel reedel.
«Minu jõhker ja ebaseaduslik kodanikuõiguste rikkumine oli selgelt poliitiline samm ja kavandatud presidendivalimiste ajale,» teatas ta.
«Ma loodan, et valimiskogu teeb omad järeldused ja annab oma hääled kandidaadile, kes aitab meid viia demokraatliku õigusriigi tasemele,» avaldas ta arvamust.
Einseln väitis, et see kandidaat võiks olla ka tema ise, sest on põhimõtteliselt oma nõusoleku kandideerimiseks andnud. «See ei olnud minu algatus. Mulle tegi laupäeval ettepaneku kandideerimiseks üks Riigikogu liige, kes on oma allkirja andnud juba ühele teisele kandidaadile,» vahendas ta.
Einselni kinnitusel oli ta kuni eelmise laupäevani kümneid kordi öelnud «ei» soovitustele hakata kandideerima presidendivalimistel.
«Postimehe» küsimusele, kuidas ta sel juhul, kui on pidevalt «ei» öelnud, saab seostada enda ülekuulamisele viimist presidendivalimiste kampaaniaga, Einseln otsest vastust ei andnud.
«Seoses intsidendiga reedel ja sellise toorusega, kuidas politsei käitub, otsustasin anda oma nõusoleku, kui minu ülesseadmisest ollakse huvitatud,» põhjendas ta oma otsust öelda «jaa».
Lõplikult kinnitamata andmeil helistas Einseln ise Maarahva Erakonna peasekretärile Andres Varikule ja pakkus end presidendikandidaadiks.
Einseln ei osanud vastata, kui mitu allkirja tema ülesseadmiseks on koos, ja nõustus väitega, et tema võimalused saada presidendiks on väikesed.
«Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl ei tee midagi võimuorganite juhtimiseta,» väitis Einseln. «Minu kinnipidamise taga oli peamine presidendikandidaat. Kinnitada ma seda ei saa. See on minu spekulatsioon,» lisas ta.
«Postimehe» täpsustuse peale, keda ta peab peamiseks presidendikandidaadiks, nimetas Einseln: Lennart-Georg Meri.
«Einselni sellised süüdistused on absurdsed ja kannavad ilmselget valimisvõitluse pitserit,» kommenteeris ajakirjandusele president Meri pressiesindaja.
Einseln teatas, et kaebab kaitsepolitsei peadirektori Pihli kohtusse «au ja väärikuse solvamise eest lootuses, et meie riigi kohtusüsteem on rohkem arenenud demokraatlikule õigusriigile kohaselt, kui seda on meie siseministeeriumi ametkonnad».
Ametlike teadete põhjal pidasid kaitsepolitsei töötajad Einselni kinni reede pärastlõunal Tallinnas Olümpia hotellis, et viia endine kaitseväe juhataja kaitsejõudude peastaabi relvaäri asjus tunnistusi andma. Kaitsepolitsei teatel osutus sundtoomine vajalikuks, sest Einseln eiras korduvalt kaitsepolitsei uurija saadetud kutseid ilmuda tunnistusi andma.
Einseln kinnitas eile, et ta ei ole saanud kaitsepolitseilt ühtegi kirjalikku kutset. «Olen viibinud peaaegu pidevalt Eestis ja liikunud avalikes kohtades ning tahtmise korral oleks kaitsepolitsei saanud mulle kutse kätte toimetada,» leidis ta.
«Mis puutub meie poliitilisse politseisse, siis kaitsepolitsei juht peaks esiteks uurima meie presidendi vastu tõstatatud väga tõsiseid süüdistusi ja tooma avalikkuse ette kõik dokumendid, mis on seotud Lennart-Georg Meri varasema tegevusega, kuna president ise ei ole pidanud vajalikuks nendele küsimustele vastata,» nentis Einseln.
Kaitseväe endine juhataja kuulutas eile, et tema ametist tagandamise otsus sündis tegelikult eelmise aasta jaanuaris, kui ta andis välja käskkirja vastuhakust vaenlasele.
Einselni väitel ei saanud selline käskkiri meeldida Moskvale. «Siis oli selge, et minu aeg on täis. Küsimus oli millal ja kuidas. Mahavõtmine käis vanas Nõukogude Liidu stiilis, nii nagu siin on harjutud. Alatult ja selja taga,» andis ta hinnangu.
«Minust lahtisaamine oli president Meri sihilik kampaania,» esitas erukindral oma seisukoha.
Einseln kinnitas eile, et tema ei teadnud kaitseväe juhatajana kaitsejõudude peastaabis aetud relvaärist midagi. Kaitsepolitsei on siiani avalikkusele esitanud teistsuguse arvamuse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996