Nemad valisid värvid, Üliõpilaselu korraldus Tartu Ülikoolis 1880. aastatel, Eesti üliõpilaste korporatsiooni asutamine, Värvide võtmine, Korporatsiooni asutamine ebaõnnestus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS HIIO

29. septembril möödub 115 aastat koosolekust, kui otsustati võtta Eesti Üliõpilaste Seltsi asutatava «Vironia» osakonna värvideks sinine, must ja valge.

Ehkki sinimustvalge lipu sünnipäevana tähistatakse 4. juunit 1884, kui sinimustvalge lipp Otepää kiriklas pühitseti, on ka 29. (17. v.k.j.) september 1881 märkimisväärne tähtpäev.

1870.-1880. aastad olid saksakeelse ja baltimeelse Tartu Ülikooli ning baltisaksa üliõpilaskorporatsioonide õitseaeg. Ehkki oli juba märke tasahilju algavast venestamisest ja rahvuslikest liikumistest, ei häirinud need veel oluliselt Tartu üliõpilaselu.

Üliõpilased jagunesid korporatsioonide liikmeteks ja «metsikuteks». Esimestel oli hääleõigus üliõpilasasjades, nad said valida kõrgeima üliõpilasorgani Chargiertenconvendi Ch!Ch!) ja burshikohtu liikmeid või olla valitud nende liikmeteks. Ainult nendel oli õigus teha ettepanekuid (oma korporatsioonide kaudu) kõigile üliõpilastele kohustusliku seaduse, üldkommaani muutmiseks ja täiendamiseks.

«Metsikuid» oli alati rohkem kui korporante. Sellegipoolest allusid nad korporatsioonide üldkommaanile ja Ch!Ch! otsustele. See tagas neile korporantide tunnustuse, samal ajal ei pidanud nad osalema tol ajal suhteliselt kulukas ja palju aega nõudvas korporatsioonielus. 1880ndateks aastateks oli välja kujunenud reegel, et enamik «metsikuid» tudengeid mõne korporatsiooni juures üldkommaani «garanteerisid». See tähendas, et iga semestri alguses loeti üldkommaan iga korporatsiooni «metsikutele» ette ja need andsid ausõna, et üldkommaani tingimusi täidavad. Ka eesti üliõpilased ei olnud selles suhtes erandiks. Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) loobus «kommaani garanteerimisest» alles 1904. aastal. «Päris metsikuid» oli 1880. aastatel veel väga vähe, need olid põhiliselt vene ja juudi päritolu tudengid.

1860.-70. aastate vahetuseks ei piisanud eesti soost tudengite kokkulugemiseks enam ühe käe sõrmedest ja nende omavaheline tihedam läbikäiminegi oli loomulik. Ehkki paljud püüdsid oma eesti päritolu varjata - polnud see ju sel ajal auasi -, oli ka tudengeid, kes oma eestlane-olemist soovisid rõhutada.

Kindlasti oli üheks ajendiks ka 1869. aasta üldlaulupidu, et 1870. aastal eesti soost tudengid kokku tulid ja «Kalevipoja-õhtutega» alustasid. Esimest «Kalevipoja-õhtut» 1870. aasta 26. märtsil (siin ja edaspidi vana kalendri järgi) peetakse EÜSi asutamispäevaks.

Alguses oli kooskäimiste viis informaalne, osalesid ka isikud, kes ülikoolis ei olnud õppinud, nagu näiteks Carl Robert Jakobson või Tartu linnavalitsuse ametnik Tõnis Pekk.

1880ndate alguseks oli «Kalevipoja-õhtutest» kujunenud regulaarselt koos käiv üliõpilasorganisatsioon.

Täieliku võrdõiguslikkuse saavutamiseks Tartu üliõpilasorganisatsioonide hulgas otsustati EÜSi koosolekul 23. mail 1881 asutada Ch!Ch!sse kuuluv korporatsioon Vironia (mitte ära segada tänapäeval tegutseva, 1900. aastal Riias asutatud samanimelise korporatsiooniga) ja oma tegevus ka ametlikult registreerida. Iga liige lubas asutatava korporatsiooni jaoks 100 rubla annetada. 12. juunil 1881 saadeti vilistalastele ringkiri, milles põhjendatakse korporatsiooni asutamise soovi: «Uued Saksakeele ja meele korporationid astuvad elusse, nagu mullu Neo-Baltia, tänavu, Akademica [Fraternitas Academica] ja pea tuleb Concordia juurde. Nende põhjusmõte ja soov on, üksteisega sõbralikult tutwaks saada, et sellest tulu tõuseks nende koduste püüdmisele. Kokkutulekute ja läbikäimiste abil püüavad nad ennast selle poolest ühendada, mill viisil ja teel nad kõige kergemalt tulewas ametlikus elus, kodus, koolis, kirikus ja kohtus omad juhtmõtted tõeks jõuakswad teha. Kes üleüldse seltsliku elu kasu ära tunneb, lööb korporationisse. Ka meie Eesti üliõppijad ei tea paremat nõuu võtta. Kudas muidu oma rahva noori liikmeid korralikule elule juhatada ja neid kõikide nurjatumate tuulte ja seltside eest hoida, kui meie awalikult neid awaliku, auusa, seadusliku elule ei kogu? Sest oleme meie mõned tutwad Virulased nüüd nõuuks võtnud, awalikult kui korporation ülesastuda nii pea kui iial võimalik, - ehk juba tuleval pool’aastal. [...]»

Siiski ei olnud kõik EÜSi liikmed korporatsiooni asutamise poolt, üks tõsiseimaid vastaseid oli Rudolf Kallas, kes pärast selle otsuse tegemist koguni oma väljaastumisest teatas. Vastu olid ka Martin Lipp ja Wilhelm Eisenschmidt.

Hoolimata mõnede liikmete ja vilistlaste vastuseisust oma korporatsiooni ettevalmistamine jätkus. Et üldkommaaniga kooskõlas olla, otsustati 8. septembri koosolekul, et seni, kuni korporatsioon veel kinnitatud pole, räägitakse koosolekutel saksa keeles. Otsuse vastu olid vaid Hugo Treffner ja Aleksander Mõttus.

17. septembril 1881 otsustati koosolekul, mis peeti Aleksander Mohrfeldti ja Jaan Bergmanni korteris Jakobi tänaval, võtta oma värvideks sinine, must ja valge.

Väljavõte protokollist:

XVI. Der Name der Corp[oration] bleibt Vironia, die Farben sind vorläufig als blau, schwarz, weiß festgestellt. (Korporatsiooni nimeks jääb Vironia, esialgu kinnitatakse värvideks sinine, must ja valge).

XVII. Bei der Mütze bleibt die Reihenfolge der Farben blau oben, dann schwarz, weiá; beim Bande kommt das Weiß in die Mitte. (Värvide järjekord teklil on sinine üleval, siis must, valge; värvilindil tuleb valge keskele).

Koosolekul osalesid A. Mõttus, M. Eisen, F. Buschmann, H. Raska, Pahlenberg, vennad Sõrdid, J. Bergmann, J. Sarapik, J. Laurenz, P. Hellat, K.A. Hermann, H. Treffner, L. Hesse, A. Tiedemann, G. Koik, Pallon, F. Ederberg, P. Undritz, A. Mohrfeldt ja R. Jürgenson.

Nagu näha, ei ole koosoleku protokollis sõnagi värvide tähendusest. Siiski seda küsimust arutati. Aleksander Mohrfeldt meenutab 1934. aastal ilmunud artiklis selle koosoleku kohta järgmist: «Sinise kohta rõhutati: kui soomlased on rõõmsad oma sinise lipu all ja ungarlased laulavad kiidulaulu oma sinisele Doonaule, miks ei võiks meie sinise lipu all laulda: truiks jääme isamaale...

[...]

Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta tootva mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate musta süte meenutajana. [...]

Valgele värvile leidsime järgmise põhjenduse: meie rahval on kalduvusi ja püüdeid valge ja valguse poole. [...] Toonitati ka püüet hariduse ja vaimuvalguse poole, mis küll esialgu mitmeti takistatud viletsatest oludest. Veel toonitati meie kaskede valget koort, talvist valget lund ja suviseid valgeid öid.»

Lippu tol ajal ei valmistatudki. Kuna organisatsioon ei olnud kinnitatud, ei olnud selleks ka põhjust. Küll aga sisaldub Vironia kassaraamatus märge, et 9. oktoobri telliti proovitekkel ja kaks värvilinti 4 rubla väärtuses. 21. oktoobril eraldati veel 24 rubla ja 75 kopikat 30 värvilindi tellimiseks.

Korporatsiooni asutamiseks oli vajalik 30 vähemalt 3 semestrit immatrikuleeritud «auväärse» (honorig) asutajaliikme olemasolu. Et EÜSis nii palju liikmeid polnud, otsustati 8. septembri koosolekul, et vastu võib võtta ka muulasi. Vastuvõetud muulaste seltskond oli õige kirev: Theodor von Müthel, Alexander Bielewich, Andrei Popov, Nahum Riwosch jt. Mõned neist olid teistesse korporatsioonidesse vastu võtmata jäänud just liigse «auväärsuse» puudumise pärast. Kui korporatsiooni kohe ei tunnustatud teatasid mõned juurdevõetud oma lahkumisest. Tuli uued värvata ja nii saadeti Ch!C!-le üha uusi ja uusi nimekirju, mis Vironia usaldusväärsust muidugi ei suurendanud. Üks mittetunnustamise põhjusi oli see, et kuigi liikmeskond oli rahvusvaheline, ei jäänud saladuseks, et Vironia puhul oli tegemist eesti korporatsiooniga. Asi jõudis ülikooli juhtkonnani.

Juba 31. oktoobril oli tolleaegne esimees Alfred Sperrlingk kutsutud prorektor O. Schmidti juurde. Viimane süüdistas teda salaseltsi juhtimises, «Sakala» lugemises ja Eesti Kirjameeste Seltsi liige olemises, s.o. üliõpilastele rangelt keelatud poliitilises tegevuses. Sperrlingkil tuli esimehe kohalt tagasi astuda, tema asemele valiti Aleksander Mõttus.

Hoolimata kõigest saadeti novembris 1881 korporatsiooni asutamise taotlus koos liikmete nimekirjaga Ch!C!-le.

Vironia asutamisdaatumiks vapil on 26. märts, mida 15. novembril Ch!C!-le saadetud kirjas põhjendatakse kui Vironia asutamise idee tekkimise päeva (tegelikult esimese «Kalevipoja-õhtu» päev), 19. novembril saadetud kirjas aga kui Liivimaa pärisorjuse kaotamise päeva.

Kaebused Vironia vastu jätkusid, Vironia liikmed said burshikohtu alalisteks külalisteks. Märtsis 1882 teatas loomu poolest äkiline Mõttus ühel burshikohtu istungil, mida ta niisugusest kohtupidamisest arvab. Seda käsitleti kui keeldumist burshikohust tunnustada ja Mõttus rukiti. Vironial tuli jälle uus esimees valida. Selleks sai Aleksander Mohrfeldt.

26. märtsil 1882, Vironia aastapäeval, pani Vironia tunnustamise lootuse kaotanud Aleksander Mõttus pähe sinimustvalge tekli ja sõitis voorimehel läbi linna. Rüütli tänaval pidasid saksa korporandid ta kinni, rüseluses võtsid nad ära tema tekli ja tallasid korporatsiooni Livonia korteris jalge alla.

Järgmisel päeval sai prorektor asjast teada ja lasi tekli enda kätte tuua. Ta andis juhtumi ülikooli kohtusse, Mõttus eksmatrikuleeriti kui isik, «kelle Tartus viibimine kõlbluse ja heakorra seisukohalt on hädaohtlik ja kahjulik», ning saadeti Tartust välja. Mõttuse teguviisi ei kiitnud heaks ka tema kaaslased - oli ju tegemist üldkommaani selle paragrahvi rikkumisega, mis keelas tunnustamata korporatsioonide värvide kandmist.

Vironia kinnitamine ei olnud enam tõenäoline. 3. juunil 1882 saatis A. Mohrfeldt Ch!C!-le kirja, milles teatas korporatsiooni asutamisest loobumisest.

4. veebruaril 1883 registreeris rektor E. von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi nime all Verein studierender Esten. 26. märtsil 1884 kinkisid Karl August Hermanni abikaasa ja «mõned eesti noorikud ja neiud» Eesti Üliõpilaste Seltsile sinimustvalge lipu. Lipp pühitseti Otepääl 23. mail 1884, samal päeval, kui Eestimaa kubermangus 1816. aastal pärisorjus kaotati.

1890. aastal otsustasid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed jälle korporatsiooni asutada. Seekord saadi ka Ch!C! kinnitus, uut korporatsiooni ei kinnitanud aga venemeelne ülikooli juhtkond.

Vastavalt üldkommaani §13-le (Löst sich eine Korporation auf, so hat sie das Recht Namen, Farben und Wappen sich vorzubehalten) säilitas EÜS õiguse sinimustvalgetele värvidele. 1922. aastal sai sinimustvalge lipp Eesti Vabariigi riigilipuks.

Aleksander Mõttus lõpetas Peterburi Ajaloo-Keele Instituudi ja töötas keeleõpetajana Venemaal, kaotades sidemed Eesti ja Tartuga. 1890ndatel jäi ta vaimuhaigeks, pärast tervenemist elas õe juures Nizhni Novgorodis. Revolutsiooni järel Eestisse naasnuna elas ta Tartus ning elatas end ladina ja kreeka keele õpetamisega. Ta suri Tartus 1932. aastal.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles