E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arne Lokk valikute ees, Õhtul kell 20.33, Teenistuslik juurdlus, Uued reeglid, Välisravi otsingud, Rahakogumine, Ameerika fond, American dreami purunemine, Tulevik, Euroopa raha aitab Valgal suhteid luua, Võrumaa vallad muudavad piire, Sindi kohalikku aja

NN
Arne Lokk valikute ees, Õhtul kell 20.33, Teenistuslik juurdlus, Uued reeglid, Välisravi otsingud, Rahakogumine, Ameerika fond, American dreami purunemine, Tulevik, Euroopa raha aitab Valgal suhteid luua, Võrumaa vallad muudavad piire, Sindi kohalikku aja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
TOOMAS MATTSON

Möödunud aasta lõpus Tallinnas auto alla pandud pommi kahjutuks tegemisel üliraskeid vigastusi saanud vanemeridemineerija Arne Lokk (25) on viimasel ajal teinud pressis, eriti venekeelses pressis, avaldusi, kus süüdistab Eesti riiki, päästeametit ja arste ükskõiksuses ja hoolimatuses enda saatuse suhtes. Siseministeerium peab Loki süüdistusi alusetuks.

28. detsembril kell 20.15 sai päästeameti korrapidaja politseipatrullilt teate, et Tallinnas Veetorni 4 asuva maja ees on sõiduauto Mercedes Benz all pomm. Pommigrupis olid tol õhtul valves vanemeridemineerija Arne Lokk ja eridemineerija Meelis Gerde.

Arne Lokk meenutas «Postimehele», et juba teel sündmuskohale täpsustas ta raadio teel, millise pommiga on tegemist, ja andis paarimehele käsu laadida veekahur Avon-padruniga. Kohale jõudnud, läks Lokk pommikoera juhi saatel auto juurde vaatama, millega on täpselt tegemist. Ta nägi auto all lumel 400-grammist trotüülibriketti, mis oli ühendatud MUV-tüüpi sütikuga.

Loki sõnul võttis ta veekahuri ja seadis selle umbes 5 cm kaugusele pommist. Seejärel hoiatas ta raadio teel auto lähikonda piiravaid politseinikke, et iga hetk võib toimuda plahvatus.

«Enne veekahurist tulistamist andsin käsu, et kõik pikali heidaksid. Oli näha, kuidas kahurist lõi nagu välk välja, kuid laskmisheli oli umbes 90 protsenti nõrgem kui tavaliselt. Sellist asja ei olnud mul kunagi juhtunud,» möönis Lokk.

Ta otsustas minna lasu tulemusi kontrollima. «Lootsin muidugi, et veekahuri lask on oma töö teinud. Kummardusin auto alla vaatama, toetusin kätega lumele nagu kätekõverdusi tehes. Vaatasin auto alla, kuid lõhkeseadeldist ei näinud, ei saanud ka aru, kus ta on. Vaatasin veel ringi ja siis äkki nägin pommi enda ees, vähem kui meetri kaugusel, see oli paisatud auto esiosa alla otse selle koha juurde, kus ma olin,» kirjeldas Arne Lokk.

Edasine kulges tema jaoks juba nagu aegluubis. Paar sekundit pommiga tõttvahtimist tundusid nagu pikad tunnid.

«Kõik tajud muutusid äkki üliteravaks ja ma lausa tundsin, kuidas vedru vabastas lööknõela. Jõudsin veel sekundi murdosa jooksul pöörata pead paremale, kui käis nagu punane välk,» mäletab eridemineerija hetke, mis muutis kogu ta elu.

Kell 20.33 käinud plahvatus purustas Arne Loki näo, mõlemad silmad, amputeerida tuli mõlemad käelabad. Viga sai ka mõlema kõrva kuulmekile.

Pärast esimest shokki anti talle kohapeal esmaabi ja ta viidi kiirabiga Mustamäe haiglasse.

«Olin teadvusel. Ma nii tahtsin kaotada mälu või surra, kõige rohkem surra,» meenutab Lokk oma tookordseid tundmusi.

Sündmuskohale jäi maha vereloik. Autol oli purunenud parempoolne esilatern, pragunenud esiklaas, numbrimärk oli ühest kinnitusest lahti. Auto lähedalt leiti süütemehhanismi ülemine osa, lumel oli näha plahvatuse lööklaine 7 meetri pikkune tahmajälg. Sellel olid labakäe tükid.

Päästeametis korraldati juhtumi suhtes teenistuslik juurdlus, milles tehti järeldus, et õnnetusjuhtum on käsitatav teenistuskohuste täitmisel aset leidnud tööõnnetusena. Eraldi toodi juurdluses välja õnnetust soodustanud faktorid.

Nendeks peeti Loki arvamust, et pärast esimest veekahuri lasku on lõhkeseadeldis muutunud ohutuks ja et Lokk läks pärast veekahuri lasku autole liiga lähedale, kusjuures ta ei kasutanud kaitsevahendeid nagu kiiver ja kaitsekilp. Nii kiiver kui kilp olid demineerijate autos olemas.

Arne Lokk ütles «Postimehele», et jäi ellu tõenäoliselt just selle tõttu, et tal polnud peas kiivrit, mis on tavaline rauast tuletõrjekiiver. Mis puutub kilbi kasutamisse, siis Loki sõnul on see tavaline metallist tuletõrjujate kilp, mille aken on kõrgusel, mis ei võimalda vaadata auto alla.

Päästeametil oli kaitsevahenditest olemas ka pommiülikond ja manipulaator, kuid neid ei kasutatud.

Lokk seletab, et manipulaatorit pole kunagi demineerijate autos olnud, sest see ei mahu sinna. Pommiülikond oli aga eelmisel päeval autost välja võetud, sest selle toiteplokk, mis tagas ventilatsiooni, oli niiskust saanud ja rivist välja langenud.

Miks aga Lokk ei kasutanud teist veekahurit, kui esimese lask tundus kahtlane? Loki seletust mööda oli paar päeva enne olnud Tõnismäe polikliiniku juures kaks kahtlast kohvrit ja nende purustamiseks kasutati korraga kaht veekahurit, millest üks rivist välja langes. Seetõttu olnud neil kaasas vaid üks veekahur.

Päästeamet tegi käesoleva aasta veebruaris täiendusi pommi kahjutustamise reeglitesse. Kehtestati, et avastatud lõhkeseadeldisega töötab pommitehnik ainult pommiülikonnas manipulaatori või muu seadme abil. Kategooriliselt on keelatud kohe läheneda lõhkeseadeldisele pärast ükskõik millist veekahuri lasku ning tingimata tuleb kasutada ooteaega, mis on minimaalselt 20 minutit. Eeskirja täiendused keelavad õigustamata riski.

Ametkondliku juurdluse üksikasjadega kursis olevad päästeameti töötajad on «Postimehele» kinnitanud, et humaansetel kaalutlustel püüdsid juurdlejad leida Loki käitumist õigustavaid asjaolusid, kuid see oli väga raske. «Ta rikkus vastavaid eeskirju,» kinnitas üks ametnik.

Lokile tehti mõlema küünarvarre köndi korrastust, korrastati ka näohaavu ja õmmeldi neid. 17. jaanuaril kirjutati ta omal initsiatiivil haiglast välja kodusele ravile. Varsti pärast Mustamäe haiglast lahkumist käis ta uuringutel Venemaal kuulsas Fjodorovi silmakliinikus, hiljem veel ühes Moskva nimekas kliinikus.

Veebruaris pöördus päästeamet siseministeeriumi poole palvega otsida võimalikke variante Arne Lokile silmade siirdamiseks väliskliinikutes. Siseministeerium võttis omakorda ühendust välisministeeriumiga, et see uuriks silmade siirdamise võimalusi Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Enne seda olid siseministeeriumi tulnud teated ühest USA sõjaväehospidalist ja Venemaalt Fjodorovi silmakliinikust. Need teated ei andnud silmade siirdamise võimaluse suhtes mingit lootust. Siseministeerium võttis märtsis ühendust Jaapani saatkonnaga Eestis. Vastuseks saadi, et Jaapani meedikute hinnangul ei ole võimalik Arne Loki silmanägemist taastada.

Arne Lokk oli märtsikuus uuringutel Norras Bergeni ülikooli juures asuvas kliinikus.

Vahetult enne lihavõttepühi kutsuti Lokk Lõuna-Aafrika Vabariigi Hempsmeeri sõjaväekliinikusse uurimaks tema silmi ja käsi. Sõidu eeltingimusena märgiti vajadust konsulteerida Eesti ja LAVi meedikute vahel. Päästeameti esindaja teatas, et kutses nimetatud tähtajaks, 15. aprilliks, ei jõuta mingeid samme astuda, mispeale tehti esialgne äraütlemine.

Päästeamet avas 2. jaanuaril Põhja-Eesti Pangas eriarve, millele kanda Arne Loki erifondi raha, mis mõeldud temale tervisekahjustusega tekitatud kahju täiendavaks hüvitamiseks. Päästeamet pöördus ka kirjalikult kõigi maakondade ja linnade tuletõrje- päästeametite ning päästeüksuste poole palvega toetada Arne Loki perekonda.

25. septembri seisuga oli sellele arvele laekunud 425 312 krooni ja 50 senti. Arne Lokile on sellest välja makstud 60 000 krooni. Veebruaris sai Lokk 15 000 krooni Moskvasse sõiduks, märtsis 10 000 krooni Norrasse sõiduks, mais 15 000 krooni ravimiseks, juunis 5000 krooni ravimiseks ja juulis 15 000 krooni vanaema matusteks. Seega oli septembri seisuga fondis 365 312,5 krooni.

Arne Lokk kinnitas «Postimehele», et võib näidata 50-60 ajalehte, kus kirjas, et tegemist on fondiga Arne Loki ja tema perekonna toetuseks.

«Kui ma aga lähen panka, et küsida, kui palju seal raha on, siis vabandatakse ja öeldakse, et olen kõrvaline isik, kellele selle kohta infot ei anta,» väljendas Lokk nõutust. Tema on elanud teadmisega, et ta saab selle fondi raha kasutada enda ja oma pere vajadusteks.

Päästeameti esindaja kinnitas «Postimehele», et fond on mõeldud sihtotstarbeliselt Arne Loki ravikulude finantseerimiseks ja Loki ettekujutus, nagu võiks ta sellega suvaliselt teha, mida tahab, on täiesti vale.

Lisaks päästeameti avatud eriarvele avas Arne Lokk Hansapangas ka isikuarve, mille sissetulekuid ja väljaminekuid kontrollib Lokk ise.

Aprillis teatas USAs Loki abistamiseks moodustatud fondi esindaja Fred Ise päästeametile, et Eesti Ameerika fondi raames avatud Arne Loki arvele on kuu jooksul kogunenud 10 075 dollarit. Selle fondi raha on fondi esindaja sõnul mõeldud Loki ravikulude katteks USAs ravil viibimise ajal. Praegu on fondis üle 20 000 dollari.

Päästeameti andmeil on Fred Ise loonud Ameerikas initsiatiivgrupi, võtnud ühendust Marylandi osariigi rahvuskaardi meditsiiniteenistuse ülemaga ja edastanud talle Arne Loki haigusloo.

Seal võeti asja väga põhjalikult ja konsulteeriti mitmete Ameerika arstidega, kes olid valmis mitmeid operatsioone tasuta või sümboolse tasu eest tegema, kuid probleemiks kujunes voodikoha hind, sest erilaadsete operatsioonide vahel tuleb pidada vaheperioode ja see muudab Ameerikas viibimise väga pikaks ja kulukaks, milleks aga pole raha.

Ameerika pool soovitas, et kõik, mis vähegi saab, tuleb ära teha Eestis. Juhul kui pole aparatuuri või kogemusi, tuleks ravi korraldada mõnes lähiriigis, näiteks Norras, Saksamaal või Soomes.

16. septembril avaldas Eestis ilmuv vene ajaleht «Russkii Telegraf» Arne Loki avaliku kirja, kus viimane teatab, et pole end kunagi tundnud nii üksikuna ja petetuna kui praegu.

Lokk kirjeldab, kuidas ta on elanud kogu aeg usus, et sõidab Ameerikasse ravile. Seda olevat talle lubanud ja isegi garanteerinud USA sõjaväelise missiooni juht Eestis Larry W. Guderjohn. Loki kirja järgi rääkinud Guderjohn, et teda hakatakse ravima ühes Washingtoni kliinikus, et arstid lubanud teha kätele bioloogilised proteesid, näole plastilise operatsiooni, teha korda hambad jne.

19. juulil teatanud Guderjohn, et sõit lükkub septembrisse. Augusti lõpul tulid Loki sõnul tema juurde aga päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi, kolonel Guderjohn ja väliseestlane Fred Ise, kelle olemisest Ameerikas oleva Loki fondi halduriks Lokk väidetavalt alles siis teada sai.

Loki väitel keelitasid need kolm meest teda Ameerikasse sõidust loobuma, tuues selleks erinevaid põhjusi. Loki kinnitusel rääkis Fred Ise talle, et teda on võimatu transportida, kuna lennukis olevat tualett nii väike, et ta ei mahu koos saatjaga sinna sisse. Samuti olevat Lokil tekkinud valuvaigistite pidevast süstimisest sõltuvus.

Loki väitel teatanud mehed talle, et ta ei sõida kuhugi ja et nad on edasise ravi suhtes juba kokku leppinud Mustamäe haiglaga.

Päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi ütles Arne Loki süüdistusi kommenteerides, et Lokk on arusaamatul kombel tõlgendanud kõiki erinevaid vestlusi kui raudkindlaid lubadusi.

«Mingeid kindlaid lubadusi talle keegi andnud ei ole,» kinnitas Tambi.

Ta lisas, et Lokki võiksid opereerida Eestis Ameerika arstid ja siinsed arstid oleksid juures, et saada kogemusi.

Ta rõhutas, et ka kolonel Guderjohn on Lokile tungivalt soovitanud Eesti arstidega ära leppida, sest muidu ei saa ka Ameerika arstid aidata.

Kolonel Guderjohn kinnitas «Postimehele», et Arne Loki õnnetus on suur tragöödia. «Mul on sellega kokkupuude vaid eraisikuna humanitaarsetel kaalutlustel ja ma loodan, et Arne Lokk saab ravi, mida ta vajab,» sõnas kolonel, lisades, et mingeid garantiisid ta ei ole andnud ega ole saanud anda.

Kuigi õnnetus Arne Lokiga juhtus juba mullu 28. detsembril, vormistati talle invaliidsusgrupp alles paar nädalat tagasi, 4. septembril. Invaliidsusgrupi määramisega viivitamine oli siseministeeriumi teatel Arne Lokile materiaalselt soodsam.

Kuni ivaliidsusgrupi määramiseni sai Arne Lokk ravikindlustust täies ulatuses keskmisest töötasust - 8 kuu ja 6 päeva eest seega 60 833 krooni. Edaspidi hakkab Lokk saama invaliidsuspensioni, mille suuruse otsustab Tallinna pensioniamet.

Tuletõrje- ja päästeseadus näeb ette, et töötaja invaliidistumisel teenistuskohustuste täitmisel, mis tõi kaasa invaliidsuse esimese või teise grupi, makstakse toetust viie aastapalga ulatuses. Siseministeerium on esitanud valitsusele materjalid eraldamaks Arne Lokile ühekordset toetust 535 466 krooni.

Kindlustuslepingu järgi on juba Arne Loki isikuarvele Hansapangas pärast invaliidusgrupi määramist kantud kindlustussumma 31 250 krooni.

Sotsiaalministeerium moodustas 20. septembril Arne Loki edasiseks meditsiiniliseks järelevalveks alalise arstide konsiiliumi, kuhu kuuluvad tippspetsialistid nii Tallinnast kui Tartust. Mustamäe haigla peaarsti Teet Lainevee sõnul sõltub moodustatud konsiiliumi tegevus eelkõige Arne Loki koostöövalmidusest Eesti arstidega ning tema tahtest lasta end ravida.

Lokk avaldas aga veel üleeile «Postimehele» arvamust, et need arstid, kellega ta Mustamäe haiglas kokku puutus, pole inimesed. Valik on Arne Loki enda käes.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Piirilinnad Valga ja Valka said kahepeale Euroopa Liidu kaudu 75 000 eküüd (umbes miljon Eesti krooni). Selle raha eest peaksid kaks piirilinna saama lahendada omavahelisi piiriprobleeme.

Valgale-Valkale aitasid projekti Ecos Overture raames Euroopa Liidult raha taotleda soomlased, sest juba mõnda aega peab Valga linn sõprust Tornio linnaga Soomes ja Haaparanta linnaga Rootsis. Polaarjoone lähedal asuvad Tornio ja Haaparanta on samasugused Soome-Rootsi piirilinnad nagu Eesti Valga ja Läti Valka.

Valga ja Valka vahel on täna inimeste liikumine, ühest linnast teise töölkäimine ja linnamajanduse korraldamine raskendatud. Tegu on sisuliselt kahe linnaga, kus lahedatakse eraldi ka keskkonna- ja kommunikatsiooniprobleeme, Tornio ja Haaparanta teevad aga omavahel tõhusat koostööd, milleks on ellu kutsutud koguni oma koordineerimiskeskus.

Sel nädalal viibis ValgasValkas soomepoolne projektijuht Ritva Nousiainen, kes valmistas koos Valga-Valka linnavalitsuste töötajatega ette 24. ja 25. oktoobril toimuvat piirilinnade konverentsi. Kahe piirilinna probleemide arutamiseks kokku kutsutud konverentsil peaksid osalema Eesti ja Läti piirivalve ja tolli esindajad, pääste- ja tuletõrjeteenistuste korraldajad, parlamentide välissuhete komisjoni liikmed, Valga ja Valka linnavalitsuste töötajad, mõlema riigi sise ja välisministeeriumide esindajad. Valga linnavalitsuse välissuhete nõunik Hedi Pikk, kes on koostööprojekti Valga-poolne koordinaator, ütles «Postimehele», et oktoobrikuus toimuval konverentsil tahetakse moodustada ka konkreetsed töörühmad, otsimaks lahendusi Valga-Valka vahel jooksvast riigipiirist põhjustatud probleemidele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Võrumaal Meremäe ja Vastseliina vallas lõppes rahvaküsitlus, mille tulemusena peaksid nüüd muutuma Meremäe ja Vastseliina valla piirid.

Juba möödunud aasta oktoobrikuu lõpus korjasid praeguse Meremäe valla Kapera, Kerepäälse, Meeksi, Möldri, Plessi, Tellaste ja Vahtseliina külade inimesed allkirju. Kirjale, millega sooviti taastada kahe valla ajaloolised piirid, kirjutas alla ligemale 440 inimest.

Loetletud seitse küla, mis täna asuvad veel Meremäe valla territooriumil, on ajalooliselt kuulunud Vastseliina kihelkonna Vastseliina valla alla, mitte aga Petserimaa külge nagu Meremäe vald.

Pärast sõda sai seitsmest Vastseliina valla külast Kapera külanõukogu, mis aastaid hiljem liideti Meremäe külanõukoguga. Kui 1992. aastal külanõukogudest taas vallad said, kujundati vallapiirid külanõukogude järgi ja päris Vastseliina külje all asuv Vahtseliina jäi Meremäe valla territooriumile.

Vastseliina ümbruse elanikud on luteri usku ja käivad Vastseliina luteri kirikusse, meremäelased on aga suures osas õigeusklikud ja käivad õigeusukirikutesse Obinitsas, Meremäel, Värskas.

Meremäe vallavanem Eevi Liinamäe ütleb, et kahe valla vahelise piiri korrigeerimisega saab taastatud ka kunagine Setumaa piir, mis Eestimaal käis vastu Vastseliina valla piiri.

Rahvaküsitlusest osavõtt oli vabatahtlik, küsitluse korralduskomisjon sõitis mitme päeva jooksul läbi kõik Meremäe ja Vastseliina valdade suuremad keskused, kuhu siis varem ette teada antud kellaaegadel inimesi hääletama oodati.

Kokku käis Meremäelt hääletamas 402 inimest, neist 72 olid vallapiiride muutmise vastu. Vastseliinas käis hääletamas 292 elanikku, vallapiiride muutmisele olid vastu vaid 13 vallaelanikku.

Kuna vallapiiride muutmine otsustatakse rahvaküsitlusel osalenute enamuse tahet arvestades, siis saadetakse rahvaküsitluse tulemused koos muude dokumentidega edasi vabariigi valitsusele, kes vastavalt seadusele saab valla piire muuta. Praegu täpsustavad Meremäe ja Vastseliina vald omavahelist vallapiiri, piiri tõmbamisel arvestatakse piiriäärsete talude elanike sooviga, rääkis Eevi Liinamäe.

Uued piirid peaksid eeldatavasti kehtima hakkama uuel aastal, siis ei tule valdadel ka mingeid omavahelisi probleeme eelarveraha ümberjaotamisel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Sindis ilmuv väikeleht «Sindi Sõnumid» võib saada esimeseks leheks taasiseseisvunud Eestis, mis suletakse poliitilistel põhjustel. Sindi linnapea Liina Maaste on linnavolikogu istungil nimetanud lehte põrandaaluseks ja lubanud palgata advokaadi, kes hakkaks juhtima kohtuprotsessi lehe väljaandjate vastu.

«Sindi Sõnumite» esimene number ilmus 6. augustil. Lehe tiraazh oli tuhat eksemplari ja väljaandja Pärnus registreeritud aktsiaselts Perona. Toimetuse pöördumisest lugejate poole võib aru saada, et leht väljendab praeguse Sindi linnavalitsuse ja linnavolikogu opositsiooni seisukohti.

Esimeses numbris kirjutatakse Sindi tekstiilivabriku pankroti lõppemisest, linnapea ja haigla peaarsti vahelisest konfliktist ning sellest, miks Sindis sauna ei ole. Linnapea tabatakse ka otseselt valelt. Selle aasta 17. juuli «Kroonika» on avaldanud Liina Maastega pikema kirjutise, milles on kirjas: «Töötuse taustal võib ehk tunduda, et Sindi linnapea umbes kolme ja poole tuhandene palk on igati arvestatav privileeg.» Tegelikult sai linnapea selle aasta maist palka 7500 krooni kuus, mis on tõenäoliselt privileeg mitte ainult linnakodanikega, vaid ka teiste väikelinnade linnapeadega võrreldes.

Lehte levitas valimisliit Demokraatlik Sindi mitmel pool Sindis, üks osa viidi müügiks ka kohalikku ajalehekioskisse. Pensionäridele jagati lehte tasuta, teistele läks see maksma ühe krooni.

Valimisliidu ühe aktivisti Aleksander Kase sõnul jõudsid nad levitada 30-50 eksemplari, siis tuli karm käsk linnapea arvates ebaseaduslik tegevus lõpetada. Linnavalitsusest läksid kirjad «Sindi Sõnumite» toimetajale Ester Vilgatsile, kes on ühtlasi ka aktsiaseltsi Perona esinaine, ning Pärnu Ajakirjanduslevi direktorile Maret Kukele.

Ajalehe väljaandjalt nõuti, et «Sindi Sõnumid» taotleks Sindi linnavalitsuselt tegevusluba, Ajakirjanduslevile tuletati aga meelde, et ajalehe müümiseks nende kioskis on vaja vastavat lepingut Ajakirjanduslevi ja aktsiaseltsi Perona vahel.

Peronale esitatud nõudmine oli alusetu, kuna nimetatud aktsiaselts on registreeritud ja tegutseb Pärnus, mitte Sindis. Küll aga oli põhjust hõlma hakata Ajakirjanduslevile, sest lepingut «Sindi Sõnumite» levitamiseks Ajakirjanduslevi kaudu ei olnud. Perona keelas kiiresti lehe levitamise ja Ajakirjanduslevi selle müümise kuni vastava lepingu sõlmimiseni. Vahetult enne teise numbri ilmumist 10. septembril sõlmis Perona lepingu nii Ajakirjanduslevi kui ka Pärnu postkontoriga. Praegu peaks lehe levitamine olema igas mõttes seadusega kooskõlas.

Lehe toimetaja Ester Vilgatsi sõnul ei ole ta aga sugugi kindel, kas neid mõni üllatus ei oota ja Sindi linnapea lehe sulgemiseks uut teed ei leia. Siiani ei ole Sindi linnavalitsus aktsiaseltsi Perona ega ajalehe «Sindi Sõnumid» vastu kohtusse hagi esitanud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT

Järva uurimisbüroo uurija Vello Tabur ütles «Postimehele», et lõpetab süüdlase surma tõttu kriminaalasja, mille oli algatanud augusti keskel Türil juhtunud bussi ja treilerveoki kokkupõrke kohta.

Õnnetuse põhjustas bussijuhi subjektiivne käitumine, milleks oli tõenäoliselt juhi hooletus, kinnitas Vello Tabur oma varasemat seisukohta. Uurija lisas, et kui temani on jõudnud iga kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi tulemus, koostab ta kriminaalasja lõpetamise määruse ja saadab selle prokurörile kinnitamiseks.

Kõnealune avarii juhtus 12. augustil Türil Tallinna ja Tehnika tee ristmikul hommikul kella 8.35 ja 8.45 vahel. Reisijatega liinibuss sõitis kõrvalteelt välja otse keskelt sisse suurele treilerautole, mis liikus peateel. Avariis sai viga bussijuht ja 18 reisijat.

Kõige raskemalt, üliraskelt sai viga bussi juhtinud 51-aastane paidelane Lembit S., Paide aktsiaseltsi Assotrans bussijuht. Tema ja raskelt viga saanud 29-aastane naissõitja viidi Tallinnasse Mustamäe haiglasse. Veel seitse bussis sõitnud inimest paigutati ravile Järvamaa haiglasse, teised vigasaanud lubati pärast esmaabi andmist koju.

Bussijuht ei suutnud koomast välja tulla ja suri teadvusele tulemata haiglas järgmise päeva hilisõhtul. 29-aastane raskelt viga saanud naine paigutati Mustamäe haigla näo- ja lõualuukirurgia osakonda. Arstid lubasid ta edasi kodusele ravile viisteist päeva pärast õnnetust. Siiski pidi tema veelkord haiglasse minema, sedapuhku kodukoha järgselt Järvamaa haiglasse, kus ta viibis septembri algul pool nädalat.

Viimane Järvamaa haigla patsient ning ühtlasi viimane haiglaravil olnud avariiohver, 10-aastane tüdruk, lubati kodusele ravile 17. septembril, olles viibinud seega haiglas peaaegu ühe kuu.

Uurija Vello Tabur märkis, et Lembit S. oli kogemustega bussijuht. Küsimusele, kas võis vahetult enne avariid midagi juhtuda bussijuhi tervisega, vastas Tabur, et mõned aastad tagasi oli Lembit S-il olnud tasakaaluhäireid ning ta oli käinud selle terviserikke pärast ka arsti juures.

Kas võisid need häired ilmneda ka nüüd enne avariid ning põhjustada kokkupõrke, ei ole uurija sõnul enam võimalik selgitada. «Võis nii olla, võis ka mitte olla,» nentis ta.

Vello Tabur lisas veel, et buss oli tehniliselt korras - seda kinnitas nii erapooletu ekspert, kes lössisõidetud bussi pärast avariid üle kontrollis, kui aktsiaselts Assotrans, kellele buss kuulus.

Kriminaalasja avarii kohta algatas uurija samal õnnetuspäeval, aluseks kriminaalkoodeksi § 204 lõige 1. See käsitleb mootorsõiduki ohutu liiklemise ja käituseeskirjade rikkumist mootorsõiduki juhi poolt, mis põhjustas kannatanu surma või raske või üliraske kehavigastuse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Selle nädala algupoolel on Võrtsjärve lähedal Rannu vallas terariistaga tapetud üksipäini talus elanud 84-aastane naine.

Asjaolu, et majapidamisest pole teadaolevalt midagi kadunud, viitab sarnasusele 4. juunil avastatud mõrvaga, mille ohvriks oli langenud 83-aastane eraklikult elanud naine. Kahe sündmuspaiga vahe on linnulennult kümmekond kilomeetrit.

Üksi elanud naise naabrid andsid tema surmast Tartus elavale keskealisele tütrele teada kolmapäeval. Esmalt oletatud Tartu politsei pressiesindaja sõnul surma põhjuseks südamehaigust, kuid tütar märganud torkehaavu rindkeres.

Viimati nägid naabrid vana naist elusana esmaspäeval.

Tapetu tütre sõnul olevat ta ema olnud üsna julge. «Ma ei usu, et keegi juhtunu kohta lehest lugedes hakkaks mõtlema selle üle, kuidas teha üksikute vanainimeste elu turvalisemaks. Mõeldakse, et meiega seda ei juhtu. Loetakse rohkem sensatsioonihimust,» arvas tütar kurvalt.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles