«Katkenud liin» on pooleli jäänud teekond, Võrumaa leinab, Estonia komisjon kohtub tõe selgitamiseks vrakis käinud tuukritega, Estonia laevahukk ei saa kunagi minevikuks, Signaalid Jupiterilt, Tütretütre joonlaud ei kanna veoautot, Põnev öö, Estonia: kaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
EPP ALATALU

Suure Rannavärava mäel, Tallinna reisisadama lähedal, kust parvlaev Estonia kahe aasta eest 27. septembri õhtul kell seitse läks oma viimseks jäänud teekonnale Rootsimaa pealinna poole, avab Eesti president Lennart Meri täna kell 11 mälestussamba 852-le laevahuku ohvrile.

Õnnetuse päeval püstitati Suure Rannavärava mäele valge rist, kus käidi hukkunuid mälestamas.

Sinna on pärgi ja lilli pannud ning seal küünlaid süüdanud ja vaikselt oma mõtteid mõelnud Eestimaa inimesed ja meie külalised.

Nüüd on risti asemel skulptor Villu Jaanisoo ja arhitekt Jorma Mukala mälestusmärk «Katkenud liin». Ja tänagi tullakse Rannavärava mäele.

«Katkenud liin» on pooleli jäänud teekond. Graniitalusele toetub metallist katkestatud tala. Kolme meetri kõrgusesse graniitplaati on raiutud 852 katastroofis hukkunu nimed.

Nende kodu oli Eestis, Rootsis, Soomes, Lätis, Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Taanis, Venemaal, Norras, Leedus, Kanadas, Nigeerias, Marokos ja kaugemalgi. Enamiku viimne puhkepaik aga Läänemeres, Eesti-nimelises laevas.

Teised suured laevad sõidavad Suure Rannavärava lähedal ikka sadamast välja ja sadamasse sisse õhtul ja hommikul ja päeval.

Estonia sõit katkes tormisel ööl, viies endaga nii palju inimesi kaasa. See liin katkes, aga mereäärse rahva elu peab edasi minema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Võrus avatakse täna mälestusmärk laevaõnnetuses hukkunud võrulastele, on mälestusjumalateenistus ja kontsert.

Mälestuspäev algab jumalateenistusega kell 11 Võru Katariina kirikus, kus teenib ja jutlustab EELK piiskop Einar Soone.

Kohe pärast jumalateenistust kell 12.30 avatakse Estonia mälestusmärk kiriku kõrval pargis samas kohas, kuhu aasta tagasi paigaldati suur valge puust rist. Mälestusmärgi õnnistab ja pühitseb EELK piiskop Einar Soone.

Mälestusmärk kujutab endast viltuasetatud musta graniittahukat, mis peab sümboliseerima merepõhja vajuvat laeva.

Graniittahuka ühel küljel on tekst: «1994. a. 28. septembri tormisel ööl hukkus teel Tallinnast Stockholmi reisiparvlaev Estonia, viies endaga merepõhja kaasa 852 inimest. Nende hulgas olid võrulased...» ja üksteise all järgnevad graniiti raiutuna hukkunud 17 võrulase nimed. Graniittahuka teisele poolele on kinnitatud pronksist palveks kokku pandud käed.

Mälestusmärgi kavandi autor on võrumaalane Vambola Moldov. Mälestusmärgi ümber pargis on kujundatud lillepeenrad ja paigaldatud valgustus, rajatud on uued kõnniteed ja toodud uued pargipingid.

Õhtul kell 17 toimub kultuurimajas Kannel mälestuskontsert «In memoriam», esineb Hortus Musicus, kõigile soovijaile on sissepääs vaba.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Reisiparvlaeva Estonia huku põhjusi uuriv rahvusvaheline komisjon kavatseb kohtuda Estonia vrakis käinud tuukritega, et selgitada välja tõde laeva sillal toimunust.

Estonia huku põhjusi uuriva komisjoni esimees Uno Laur ütles «Postimehele», et komisjon loodab laeva sillal toimunust täpsemat informatsiooni saada oma kohtumisel Estonial käinud tuukritega 2. oktoobril Helsingis.

«Ehk õnnestub siis nende mälestustele tuginedes välja selgitada, kes olid sillas,» ütles Laur.

Tema sõnul võtavad komisjoni osapooled kaasa ka enda valduses olevad videomaterjalid laevavrakist, et selgitada nende ümber puhkenud segadust. Eesti poole käsutuses olevatel lintidel ei ole kujutatud vrakki jäänud surnukehi.

«Rootslased ütlevad, et nad on kõik lindid meile andnud. Ma ei tea. Püüame Helsingis lõplikult selgusele saada,» rääkis Laur.

Neljapäeval ja reedel Stockholmis peetud istungil arutas komisjon lõpparuande 14. peatükki ehk sündmuste käiku laevahuku ajal.

«Andmeid on ääretult vähe, sest tunnistajaid on vähe. Palju tuleb kuidagi taastada ja palju jääb arvamuse tasemele,» möönis Laur.

Aruande projekti kohaselt purunesid esmalt visiiri lukustused kas korraga või järgemööda, seejärel hakkas visiir lainete mõjul üles-alla käima, lõhkudes ära visiiri hinged, visiir nihkus ettepoole kuni haakus rambi otsa külge, tõmbas rambi lahti ning kukkus üle parda.

«Suurel hulgal hakkas vett sisse tulema, vaba vesi tekitas kohe suure kreeni. Siis pööras meeskond laeva instinktiivselt vasakule. Nad ei teadnud, mis on vööriga juhtunud ja miks tekkis kreen. Kuna kreen tekkis paremale, siis nad keerasid vastutuult. Masinad jäid järk-järgult seisma, sest kreen lõpetas õlituse. Laev hakkas triivima, kreen suurenes kiiresti, vett tuli järjest rohkem, kuni laev oli külili,» loetles Laur sündmuste kurba järjekorda.

Uno Lauri sõnul on eetrisse antud hädasignaalide ajad täpselt teada, kuid laeval antud häire ja paadihäire aega saab ainult mõneminutilise täpsusega oletada.

Vrakist tõstetud esemetest Lauri sõnul komisjon seekord ei rääkinud. Ta avaldas usku, et esemete nimekiri lisatakse ka lõpparuandesse.

«Estonialt väidetavalt leitud kirja kohta ütles Rootsi pool, et see ei olevat mingi kiri, ainult üks paberitükk ühe nimega,» märkis Uno Laur.

Ta avaldas arvamust, et lõpparuande valmimine võtab veel aega ning ei saa teoks selle aasta detsembriks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Andi Meistri koer Roobert on isevärki peni, keda peremees teietab. Muidu lõõskab kolli magada, aga kui peremees üksinda koju jääb, käib Roobert tal kõikjal kanna peal. Justkui kardab tema pärast.

Kui Andi Meister räägib Roobertile parvlaeval Estonia juhtunust ja kõigest sellele järgnenust, saab kolli tema jutust aru. Selle poolest erineb see koer paljudest inimestest.

Reisiparvlaeva Estonia huku põhjusi uuriva rahvusvahelise komisjoni esimene esimees Andi Meister tõmbas tule enda peale selle aasta juulis, teatades, et laevavrakis filmitud olulised videolõigud pole uurimiskomisjonini jõudnud ning et vrakil sünnib kummalisi asju.

«Ükski neist videolintidest, mis komisjoniliikmete käsutuses on olnud, ei sisalda jälgegi hukkunutest. Ei sillal ega ülejäänud laevas. Üks signalisatsioonisüsteemi anduriplaat, mis vööriluukide sulgemisel ja avanemisel andis märku, kas luugid on suletud või avatud, on laeva küljest kadunud. Ise see ära kukkuda ei saanud,» ütles Meister toona.

Estonia komisjoni väljamaised kompanjonid avaldasid Meistri väidete peale sügavat hämmastust, tuletades meelde Rootsi osapoole kahtlustusi Meistri suhtes juba aastast 1994.

Nii nagu siis, polnud rootslased üksi ka tänavusel vihmasel suvel. «Flegmaatiline Meister kaitses Eesti huve jõuetult,» resümeeris üks Eesti nädalaleht oma juhtkirjas.

Flegmaatiline Meister istub nüüd Tallinnas oma võlv-ustega korteris ning paneb komisjonitööst mälestusi paberile.

Ta ei taha pärast komisjoni esimehe kohalt tagasi astumist enam ajakirjandusega suhelda. Avalikkuse surve talle ja ta perekonnale oli tugevam, kui loojahingega ning kõrgendatud vastutustundega Meister oma lähedastele lubada võis.

«Vahel tundub mulle, et peaksin ise igal vastutulijal nööbist kinni võtma ja asja seletama,» muigab ta nukralt. «Paljud küsimused on inimestele üheselt vastamata jäänud.»

Andi Meister teab, mis tunne on inimesel, kes kuuleb telefonitorust Estoniale jäänud pisitütre häält.

«Kui meie pere ära viidi ja me emaga üksi koju jäime, kuulis ema õhtul samuti, et vanaisa koputas aknale ja hõikas meid. Ema tormas välja ning loomulikult polnud seal kedagi.»

Ta ei imestaks, kui varsti hakkaksid ilmuma raamatud, mis kirjeldavad kohtumisi kapten Pihtiga kuskil Ladina-Ameerika maades.

«Igaüks, kes lainetest välja tõmmati, kohtus paratamatult päris paljude inimestega - päästjatega, haiglapersonaliga jne. Kui kedagi soovitaks varjata, tuleks ju kõigil neil suu kinni panna. See on võimatu,» on Meister realist.

Neil lintidel, mida komisjon Andi Meistri päevil nägi, surnukehi polnud.

«Purustusi oli näha küll. Avaramad ruumid olid rohkem kannatada saanud, paljude kajutite uksi ei saanud lahti. Laed olid alla langenud ning kogu lahtine kraam oli kuhjunud paremasse pardasse. Sillas oli kõik lahti murdunud ja samuti alla paremasse pardasse kukkunud,» loetleb Meister. Tema hubase, helgetes värvides korteri nurgas paiknevad televiisor ja videomakk võivad neid sõnu kinnitada.

Estonial filmitud surnukehade varjamise üheks võimalikuks põhjuseks peab Meister Rootsi ametkondade kiivat hoolitsust laeva jäänud inimeste omaste hingerahu eest. Kui selliste lintide olemasolu tunnistataks, ei oleks ametnikel Rootsi seaduste kohaselt õigust keelduda neid linte pressile, sealhulgas televisioonile jagamast. Kinnitus, et laipu ei filmitudki, hoiaks ehk ära palju pahandust, mõtisklevad õilsahingelised valgekraed kuningriigi kontorites. Ja need eestlased on ju ühed lapsesuud, keda on igal juhul mõttekam tuleohtlikest asjadest eemal hoida.

Tuukritel oli kiivri küljes prozhektor ja videokaamera. Sinna, kuhu tuuker vaatas, pidi vaatama ka kaamera, sest inimesel on silmad ees ja mitte küüliku kombel külgedel. Laev oli laipu täis.

«Tänapäeval saadakse pildid kätte ju isegi Marsilt ja Jupiterilt,» tähendab Andi Meister napisõnaliselt. Silda jäänute õlakupaelad omaksid tema silmis rohkem infoväärtust kui tuimad rauatükid.

«Aastakümneid merd sõitnud mees tunneb ka kajutis olles kohe ära, kui laevaga on midagi lahti. Täpselt nii, nagu põline põllumees tajub korrapealt vilja olukorda. Oleks vaja teada, kes jõudis silda.»

Meistri sõnul võib keegi kohtus ühel hetkel välja tulla teooriaga, et keegi võõras rikkus laeva sillas raadiosaatja või muud seadmed, ning et kuna sillast pole midagi ametlikult teada, võib selliste väidete ümberlükkamine raskeks osutuda.

Siiski peab Meister kogu sündmuste kulgemise aega sedavõrd lühikeseks, et suuri inimeste ümberpaiknemisi meeskonna hulgas toimuda ei saanud.

Andi Meistril on vahel kahtlusi, kas ta erialainimesena suudab tähtsaid asju lihtsasse keelde ümber panna nii, et igaüks mõttest aru saab. Tähtsaid asju on palju, tähtsaim neist on aga Eesti meremeeste maffiakahtlusest päästmine.

Versioon koobaltikoormaga veoautost, mis meeskonna osavõtul tormisesse merre lükati, on Läänemere rahvaste südamele armas.

«Tegin ühe katse. Palusin pisikesel tütretütrel öelda, mis juhtub lauaservale risti asetatud joonlauaga, kui selle ühele otsale raskus asetada,» räägib Meister.

Tütretütar ehmatas ja käskis joonlaua ära võtta. See kukub ju maha!

«Sama juhtuks ka aparelliga. Parvlaeva pikk aparell on suuteline täislastis veoautot kandma ainult siis, kui ta toetub ühe otsaga sadamakaile. Meeskond, ka kõige kuritegelikum, pidi teadma, et avamerel autot välja lükates aparell murduks ning visiiri ei saaks enam sulgeda,» välistab Meister maffiaversiooni. «Kõikvõimalikud spekulatsioonid Estonia hukkumisest, mis ajakirjanduses ringlevad, põhinevad eeldusel, et inimesed käitusid laevahuku ajal mõistusevastaselt. Mina eeldan, et nad käitusid loomupäraselt.»

Laevalt on üles toodud kinnitussõlmede tükke, põhjaluku polt, CBS-navigaator, millega määrati laeva koordinaate ning muud säärast.

Ja üks kiri.

«Kirja omaniku nime - Susanne Pundi - ei saanud välja mõelda ei tuuker, vaatleja ega keegi muu. See inimene oli tõepoolest laeval. Mind huvitab see kiri. Ma ei tea, kus ta on,» ütleb Meister.

Vrakilt üles toodud esemed pitseeriti kastidesse ning allveefirma Rockwater andis need üle tellijale - Rootsi meresõiduametile. Andi Meister pole Rockwaterit rääkima saanud ja l o o d a b, et üles tõstetud esemete nimekiri leiab avaldamist lõpparuande ühe lisana.

«Kui oleksime teadnud, et kellelgi on plaanis midagi varjata, oleksime igast üles toodud asjast teinud foto. Aga kuidas me selle peale tulla saime, suur komisjon ju uuris asja... Meie poolt oli vaid vaatleja. Meil pole kunagi olnud põhjust ühtegi osapoolt umbusaldada.»

Vrakil käimist uurimislaeva pardalt jälginud Eesti vaatleja ärkas ühel ööl ning avastas, et monitorid töötavad ja keegi on Estonial. Tema Soome partner, keda töötavad monitorid üldsegi ei üllatanud, ei taha eesti hõimuvenda nüüd enam hästi tunda. Vähemalt see ühiselt veedetud põnev öö on meelest läinud kui peoga pühitult.

Rahvas räägib, et seda operatsiooni juhtis uurimiskomisjoni asemel hoopis Rootsi politsei, kes otsis oma vrakki jäänud kõrge auastmega kolleege. Andi Meister ei räägi sellest midagi.

Kuid need rasked plaadid ja andurikobakad, mis vraki küljest ise ära kukkuda ei saanud? Kas keegi tunneb ennast milleski süüdi ja varjab oma pattu, mõeldes oma jälgede kustutamiseks merepõhja välja rasket rauda liigutada suutva veevoolu? Meister ei tea vastust.

«Oluline on, et tõenditest tehtaks õiged järeldused,» ütleb ta korduvalt.

Andi Meister ei tea ka vassimiste põhjust. Ta ei tea, miks on Rootsi osapoole toimetatud uurimise käigus muutunud tunnistajate nimetatud kellaajad.

Igal juhul annab laevahuku aja selline ettepoole nihutamine võimaluse pisutki vabandada Rootsi merepäästekopterite hilinemist ning süüdistada Estonia meeskonda päästetegevuse alustamisega venitamises. Kümnel minutil on merel teinekord kõrge hind, ning seda hinda teavad ka Rootsi meremeeste ametiühingu mõjukad tegelased.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele




UNO LAUR, komisjoni liige, Eesti
TIINA KAALEP OLOF FORSSBERG, komisjoni liige, Rootsi
ELISABETH ANDERSSON KARI LEHTOLA, HEIMO IIVONEN ja TUOMO KARPPINEN,
(kollektiivne vastus), komisjoni liikmed, Soome
PEKKA PARANTAINEN PRIIT MÄNNIK, komisjoni liige
TOOMAS MATTSON


Täna ei tea me kogu tõde Estoniast. Rahvusvahelises uurimiskomisjonis pole üksmeelt. Viimasel ajal kõneainet pakkunud videosalvestused laevavrakist on seda veel süvendanud. Komisjoni endine esimees Andi Meister on koguni arvanud, et tema eest on teatud salvestusi varjatud.

Estonia-katastroof puudutas otseselt eestlasi, soomlasi, rootslasi ja palju teisi rahvaid. Eesti, Soome ja Rootsi on moodustanud ühiskomisjoni laevahuku uurimiseks. Ajalehed «Aamulehti», «Svenska Dagbladet» ja «Postimees» pöördusid sel nädalal kaheksa küsimusega oma riikide esindajate poole selles komisjonis. Erinevused vastustes peaksid iseloomustama ka erimeelsusi komisjonis.

Estonia hukku uuriva komisjoni liikmetele esitatud küsimused:
1) Millises ulatuses olete tutvunud laeval filmitud videolõikudega?
2. Kes olid laevahuku ajal sillal?
3) Kui palju surnukehi filmis näha oli? Kas nad olid identifitseeriavad?
4) Kui suuri purustusi on filmis näha?
5) Mida on vrakilt üles toodud?
6) Mis oli põhjus, miks komisjoni esimees Andi Meister tagasi astus?
7) Milline on teie isiklik arvamus vraki katmise kohta?
8) Kui palju komisjoni töö viivitus maksma läheb?

TIINA KAALEP

1) Neid videolõike on nähtud palju. Vaatasime neid päevade kaupa. Ma ei oska ütelda, mitut filmi olen vaadanud ja kui mitu tundi oli seda materjali. Suurem osa nähtud filmidest on tehtud vööriosast ja rambist.

Mis puutub laeva sisemusse, siis neid filme mina näinud ei ole, ainult kahte filmi sillalt. Ühtegi surnukeha ma ühelgi filmil näinud ei ole.

Tuukrite jutt, mis kommenteerib nähtavat, on filmil täiesti arusaamatu. See tuleb sügavusest väga suure rõhu alt ja ei ole mõistetav. Aga üleval monitori juures istuv operaator enamasti kordab tuukri juttu ja sellest saab aru.

2) Sillal on praegu kolm surnukeha. Kui arvestada seda, et kaks inimest lahkus sillalt enne lõplikku laevahukku, need olid kaks tüürimeest ja neid on nähtud, teen järelduse, et sillal oli kriitilisel ajal vähemalt viis inimest. Võis olla ka rohkem.

Kaptenist ei ole mingisuguseid andmeid. Peale selle, et vahivahetuse ajal, kui vahimadrus Linde lahkus sillalt, jäi kapten sinna. See oli umbes 10 minutit enne kreeni tekkimist. Ja vaevalt usutav, et kapten sealt lahkus. Kuna raadio appikutses ja Mayday signaalis ei ole kapteni häält kuulda, siis võibolla juhtus temaga kohe alguses midagi. Oleks hea, kui me saaks kindla sõnaga öelda, et ta jäi sillale. Ma usun, ta oli seal. Aga see võiks olla väljaspool igasuguseid kahtlusi.

3) Just sellest filmil räägitud jutust saab aru, et sillal on kolm hukkunut. Üks neist, võibolla et kapten, on mattunud lipukapi alla. Selles kapis hoitakse signaallippe ja riigilippe. Lipukapp tuli ilmselt õnnetuse käigus lahti ja kukkus seinalt maha.

Üks surnukeha on ukseavas ja kolmandast on ka lindil juttu. Minu teada ei üritanud tuukrid surnukehi identifitseerida. Samuti ei ole seda minu teada tehtud hiljem kirjelduste põhjal. Olen kuulnud, et soomlased tahtsid korraldada ekspeditsiooni laevale, et surnukehi sillal identifitseerida, aga sellest ilmselt loobuti. Ma ei usu, et see annaks enam mingisuguseid tulemusi, sest nii palju aega on möödas.

On väga imelik, et surnukehi filmidel näha ei ole. Rootslased seletavad seda sellega, et nende seadus ei luba surnukehi näidata ja nad püüdsid laipade filmimist seetõttu vältida. Väidetavalt veepinnal olev operaator, kes tuukreid juhtis, tegi teadlikult nii, et pildile surnukehi ei jääks. Ma isiklikult natukene kahtlen, kas see on säärasel moel võimalik. Võibolla on sealt midagi välja lõigatud, ma ei tea.

Me tahame nüüd rootslastelt otse küsida, kas filme on monteeritud, Rootsi ajakirjanduses on ilmunud väiteid, nagu oleks komisjoni Rootsi-poolsed liikmed kinnitanud seda, et meie ei ole kõike näinud.

Filmimise korraldasid soomlased ja Eestist oli seal veeteede ametist Valgma. Tema räägib, et ühel õhtul öeldi talle, et ta võib magama minna ja sel ööl sillale ei minda. Hommikul selgus, et sel ööl just oli käidud. Miks see nii tehti, ma ei tea. See on natuke kummaline.

4) Laeva sisemusest olen näinud ainult silda. Seal ma erilisi purustusi ei näinud. Mis puutub vööriosasse, siis seal on teine asi ja need järeldused ei meeldi muidugi laevaehitajatele.

5) Laevakell. See kingiti Eesti Meremuuseumile ja see oli rohkem sümboolne. Siis toodi üles mingi aparaat sillalt. Otsiti kompuutrit, et saada jälile tegevusele sillas, aga seda ei leitud. Palju tähtsam, kui ülestoodud esemed, on hoopis see, et sillal nähti ja ka filmiti kella, mis oli seisma jäänud 35 minutit peale ühte. Me teame selle järgi, et sel hetkel jõudis vesi niikaugele.

Praegu tehakse suurt äri Titanicuga. Nägin Londonis sealt toodud esemetest koostatud näitust, mis oli tõttöelda väga huvitav. Näituse koostajatel on plaan panna see laevale ja hakata sellega mööda maailma sõitma. Ma loodan, et Estoniaga midagi sellist ei juhtu. Need esemed, mis on üles toodud, ei anna küll alust mingisugusteks äriettevõtmisteks.

6) Ma ei oska ütelda muud, kui ta ise väidab. Mul ei ole alust muud arvata.

7) Mina ei tahaks sekkuda katmise küsimusse. See ei ole üldsegi komisjoni asi, kas ja kuidas vrakk katta. Ma hoidun oma arvamuse avaldamisest selles suhtes.

On selge, et laeva keegi üles tõstma ei hakka. Ma ei ütleks, et see oleks võimatu, aga see on tohutult kallis. Nii sügavalt nii suurt laeva ei ole kunagi üles tõstetud. Ja mis mõtet sel oleks? Te ei kujuta ette, missugune segadus seal on. Sealt midagi leida.... Kaks aastat on mööda läinud. Haavad armistuvad. Laeva ülestõstmine ei annaks positiivseid emotsioone kellelegi. Minu isiklik arvamus on, et seda küll teha ei tuleks.

8) Ma ei tea, kui palju komisjon riikidele maksma on läinud. Ma ei ole rahaasjade vastu huvi tundnud. Töötasust ei ole meil juttu olnud. Minister Kalev Kukk ütles mulle, et kõik tasutakse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ELISABETH ANDERSSON 1) Olen ligi pääsenud 22 filmile, kuid pole neid kõiki näinud.

Viis filmi oli tehtud uurimiskomisjonile ja seitseteist Rootsi merevõimudele. Rootsi valitsus finantseeris sukeldumist ja filmimist. Viiest komisjoni filmist tehti kokkuvõte ja neid monteeriti ning kokkuvõte saadeti kõigile komisjoni liikmetele.

Eesti komisjon pole veel kõiki viit originaalfilmi näha soovinud. Ma ei tea kõigi filmide pikkust, kuid arvan, et see on 40 - 50 tundi.

2) Mõnda meeskonnaliiget võib identifitseerida raadiosõnumi järgi, kuid mitte kapten Anderseni. Kapten oli kõige tõenäolisemalt sillal, kuid ma arvan, et pole tähtis, kas ta oli seal või mitte.

3) Palju, kuid kedagi pole identifitseeritud.

4) Mainiksin aknaid, kuid ma ei taha öelda, kas purustused laeval on suured või väikesed, sest neid pole millegagi võrrelda.

5) Võin nimetada vaid visiiri, kuid tean, et üles on toodud teisigi asju.

6) Meistril oli terviseprobleeme, kuid arvan, et komisjonis valitsesid ka kultuurilised erimeelsused, millega Meistril võis olla raske toime tulla.

Rootsi liikmed on harjunud avameelse diskussiooniga, mistõttu Meister pidas rootslasi pisut kohmakaks.

7) Mul on selle kohta isiklik arvamus, mida ma ei soovi avalikustada.

8) Ma ei tea seda. Komisjoni Rootsi-poolne osa on saanud 1996. aasta lõpuks 9,1 miljonit Rootsi krooni.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

PEKKA PARANTAINEN 1) Igaüks meist on vaadanud neid lõike, mis pakuvad nii tööjaotuse järgi kui elukutsest lähtudes kõige suuremat huvi. Filmitud materjali on koos filmidega saadud sukeldumisprotokollide järgi umbes 43 tundi. Filmide originaalid kuuluvad Rootsi Sjöfartsverketile (meresõiduamet), kuid Soome politseil ja katastroofide uurimise keskusel on üks koopia, mis pole Soome seaduste järgi veel avalik.

2) Kaptenisillale tuli kell 01.00 oma vahile kaks tüürimeest. Ühe häält on kosta raadio teel antud appikutses ja teine on veel pärast kella 01.20 vestelnud laeva masinistiga. Üks kell 1.00 oma vahi lõpetanud tüürimeestest naasis kaptenisillale, sest tema häält oli kuulda raadios. Kostus ka laeva vanemtüürimehe häält. Kapten oli sillale tulnud kohe pärast kella 1.00 samal ajal koos vahiringilt naasva vahimadrusega, kes läks pärast seda selgitama hädaolukorda.

3) Vähemalt sada hukkunut. Täpset arvu ei suudeta kokku lugeda. Filmimise kaugus ning võttenurgad on sellised, et inimesi pole võimalik videolindilt ära tunda. Mõnedel puhkudel oleks võimalik identifitseerida rõivaste järgi, kuid see meetod on liiga ebausaldusväärne.

4) Laeva vööris olevad vigastused on avalikkusele teada. Seespool on olukord selline nagu kõikide ümberläinud laevade sisemuses. Mööbel ja muu kraam on risti-rästi ja seintele või põrandale kinnitatud asjad on lahti tulnud.

5) Uurimise seisukohalt vajalikud, eraldi kokku lepitud metalliproovid.

6) Tervislikel põhjustel.

7) Rahvusvahelise komisjoni liikmed on sellest küsimusest hoidunud ega kommenteeri seda avalikkusele.

8) Soome kantavatesse kuludesse ei tähenda see märkimisväärseid lisakulusid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

1) Ma ei ole läbi vaadanud kõiki filme täies mahus, vaid ainult olulisemad neist - need, mis on seotud kriminaalasja uurimisega või tööga komisjonis.

Minu vaadatud materjal puudutab visiiri kinnitusi ja lukustussüsteeme ning komandosilda ja mõningaid muid kohti laevas.

2) Me ei saa seda täpselt ilmselt kunagi teada. Sillal tehtud filmis, mida mina olen vaadanud, pole surnukehi näha. Filmi taustaks jooksvas tuukrite kõneluses on fikseeritud kolme surnukeha olemasolu sillas hetkel, kui tuukrid filmimas käisid.

Kuna sillas käinud mehed olid eelkõige tehnikaspetsialistid, siis huvitas neid rohkem laeva teatud juhtimissüsteemide olukord, näidud, asendid. Kuna ka sillas on kõik vähegi lahtised esemed langenud ühte serva kokku, ei saa välistada, et keegi võib seal all olla, mingeid kaevamisi ju ei tehtud. Osa sillas olijaid võis viimsel hetkel kuhugi välja pääseda, sillast võis ka vesi inimesi välja kanda.

3) Filmides, mida mina näinud olen, pole surnukehi näha. Mulle tundub siiski, et mingid filmid, millel on näha surnukehi, on mingil ajal olemas olnud, kuid ma ei ole tõesti neid näinud. Laevas filmiti kahe kaameraga ja ma tean, et ühte monitori tuli pilt ka surnukehadest. Ma ei tea aga, kas mõlemast kaamerast tulnud pilt läks linti. Komisjonil on plaan vestelda inimestega, kes neid töid tegid, ja selles problemaatikas selgust saada.

Kui me ka näeksime filmis kellegi nägu, pole see alus isiku identifitseerimiseks. Selleks oleks vaja korraldada kõikvõimalikud, sealhulgas DNA-uuringud. Visuaalse mulje põhjal äratundmine on väga riskantne.

4) Tehtud võtetel on näha visiiri ja selle lukustussüsteemi purustused. Laeva sisemuses tehtud filmid näitavad, et kõik on segi paisatud, kõik, mis vähegi liikuda võis, on paigast nihkunud, seinapaneelid on punsunud ja lahti rebenenud. Selline segipaisatus on loomulik, sest laev tegi ju sisuliselt 180-kraadise pöörde ja kaldus kummuli.

Laeva kerest tehtud võtted ei anna mingit alust siin-seal esitatud plahvatusversioonidele.

5) Minu teada on vrakilt üles toodud laevakell ja arvutiseade, milles loodeti taastada näitusid, kuid see ei õnnestunud. Muidugi on veel ka üles toodud proove detailidest, et teha analüüse.

6) Andi Meister on oma tagasiastumise põhjusena nimetanud tervislikku seisundit ja mul ei ole alust tema põhjendustes kahelda.

7) Ma ei poolda seda. Igal juhul ei tohiks seda teha enne, kui komisjon on oma otsuse teinud ja kui on lõppenud võimalikud kohtuprotsessid. Mitte niivõrd komisjoni liikme kui politseinikuna leian ka, et vraki katmine annab alati võimaluse tõstatada kuitahes pööraseid versioone, mida pole võimalik kontrollida.

8) Esimehe vahetuse ja uue esimehe otsingu perioodil ei ole komisjoni töö pidurdunud, ükski istung ei ole ära jäänud ega edasi lükkunud. Põhiline töö on ju tehtud, nüüd käib aruande eri osade kokkusobitamine.

Eestile on asja raskemaks teinud asjaolu, et kui Soomes ja Rootsis on professionaalid, kelle põhitööks ongi suurõnnetuste uurimine, siis meil sellist struktuuri pole. Kõik Eesti poole esindajad komisjonis on teinud seda tööd oma põhitöö kõrvalt, saamata selle eest mingit eraldi tasu.

Iga riik finantseerib omapoolsete komisjoniliikmete tegevust, maksab lähetuskulud ja istungite korraldamise vastavas riigis. Kui palju komisjoni töö seni on maksma läinud, ei oska öelda, sest selle üle peab arvet teede- ja sideministeerium.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

    Tagasi üles