Korvpalli intellektuaalne ilu, Heino Kruus 70, Raske aeg, normaalne algus, Tee tippu: ikka samas vaimus, Viimane trepiaste, Trepist alla

VALTER HEUER

Veerand sajandit tagasi olen Heino Kruusi, kunagi Kräsuks kutsutud tippkorvpalluri kohta kirjutanud: «Aeg on tema juuksed mõnevõrra sirgemaks tõmmanud, neisse halligi poetanud. Jutu poolest on ta kusagil Lõssovi pakatava emotsionaalsuse ja Kullami aeglaselt ülessoojeneva napisõnalisuse vahel. Tundub isegi, et sedasama võiks öelda kogu hoiaku kohta.»

Kakskümmend viis aastat on kakskümmend viis aastat - juubilari (sünd. 30. septembril 1926) juuksed veel sirgemad ja juba päris hallid. Aga mõtteavaldused samasugused, kohe tunned, et inimene kontrollib situatsiooni, suhtub nii enesesse kui ka teistesse paraja kriitikameelega. Helsingi hõbemedalimehe ja kahekordse Euroopa meistri spordikarjäär pole väliselt (vähe-masti tema oma sõnade järgi) eriti rikas ootamatute pöörete, äkiliste tõusude või languste poolest. Teda on unustanud isegi meie entsüklopeedia ja sedasama võib karta paljude praeguste spordifännide puhul. Ometi on Heino Kruus terve peatükk eesti korvpalliloos, mida ei saa ka saja aasta pärast maha kustutada.

Muidugi teame, kui traagiline oli vahemik 1940-1945. Aga elu ei seisku sääraselgi ajal ja kui sinna langeb terve põlvkonna ainus noorus, püütakse seda kordumatut võimalust ikka ära kasutada ja välja elada.

Heino Kruus mäletab, et korvpalliga tegi ta veidi lähemat tutvust 1941. aastal algul, kui Tõnismäe võimlas korraldati mingid kursused. «Aabitsatõed saime selgeks, proovisime isegi võistlusmänge mängida. Siis tuli sõda peale... Käisin Gustav Adolfi gümnaasiumis, huvitusin malest, meil oli eestvedajaks Jüri Randviir, mina korra nagu kolmas, teine vist mu klassivend, hilisem meistrikandidaat Uno Milistver. Müürivahe klubis nägin Paul Kerest, vanemaid härrasmehi, kes tihti kuskil nurgas vaikselt bridzhis lehti segasid. Palju oli koolipoisse, meelde on jäänud tookordne suurlootus, Soomes langenud Heldur Soonurm.

Malet võis igas nurgas mängida, korvpalliga oli juba tehnilisi probleeme, enamik võimlaid sakslaste poolt hõivatud, näiteks koolivõimlas olid korvirõngad asetatud pukkidele, üks pandi seina alles siis, kui olin viimases klassis.

Kõigest hoolimata olid koolinoorte võistlustel saalid puupüsti täis, võrdselt entusiastlikud tegijad ja kaasaelajad. Aeg oli lihtsalt niisugune, peale spordi muid valikuvõimalusi suurt polnud, ka elasid veel sõjaeelsed traditsioonid.»

«Kusagil neljakümne kolmandal läksin «Kalevi» meeskonna treeningule, seal oli teisigi minuealisi, kuid asi jäi varsti katki, pärast Tallinna suurpommitamist saatsid vanemad mind maale. Suvel tulin korraks linna ja sattusin tänaval treener Nooni peale. «Kuule, meil on mehi vaja, kohe algavad võistlused.» Vaidlesin küll vastu, et pole pool aastat palli puutunudki. Tema: «Ei see loe midagi!» Niiviisi ka mängisin «Kalevi» meeskonnas - patuga pooleks.

Järelikult võib öelda, et kui sügisel 1944 tuntud tuusad Venemaalt tagasi jõudsid ja juba tõsine töö lahti läks, ega teil siis erilist pagasit kaasa tuua polnud?

«Ega vist. Kui Lõssov paremad koolipoisid kokku korjas, mind alguses kambas polnud. Aga siis pidi Kaunases tulema Balti turniir vanadele ja noortele, mille puhul ka mind välja aeti. Esimest korda hakkasin kõvasti ja sihipäraselt harjutama. Võistluste eel jäi selleks oma poolteist kuud, juunis sõitsime bussiga Leedumaale. Kõik oli väga põnev, mu esimene pikem reis ju. Mängisime Kaunase suures hallis, seegi oli tõeline elamus. Et lätlased jätsid tulemata, toimus nagu Eesti ja Leedu maavõistlus. Meeste rindel olime võidukad, naised küll kaotasid.

Järgmine sõit viis Voronezhi, kaheksa linna turniirile. Vastaste klass oli nigel, põhiline madin käis leedulastega, keda võitsime üsna napilt. Aga näiteks Voronezh jäi alla 0:118! Samas mängiti kaks korda viisteist minutit, ja veel jooksva ajaga. Sõit sinna oli hoopis vaevalisem kui vastaste alistamine. Tallinnast Moskvasse jõudmiseks kulus kaks päeva, seal ootasime neli päeva, Lõssov pidi Moskvas asju ajama, edasi sõitsime ilma temata, ka ilma piletiteta, vene keeles oskasime da, njet, basketbol...

Üldse, kui samal sügisel oma vaguniga N. Liidu meistrivõistlustele Tbilisisse sõitsime, kulus tagasitulekuks kolmteist päeva, vahepeal sai teemoon otsa. Aga ei taha seda kellelegi nina peale kirjutada, nagu sedagi, et Tallinnas oli vahel treeningule vaja isiklik puuhalg kaasa võtta, muidu jäid ilma sooja veeta. Kui olukord nõuab ja tahtmist jätkub, leiab igaüks endas reserve.

Niisiis, Tbilisisse võeti kaasa kaks noort, mina ja Uno Kiivet. Platsile meid küll ei lastud. Sama lugu kordus 1946. aasta kaheksa linna turniiril Leningradis, kuigi olin kevadel Eesti koondisse arvatud. Terve aasta jooksul sain koondises proovida ainult Sõpruse auhinna matshis Lenin-gradi vastu. See ehk aeglustas arengut, teiselt poolt viis just konkurents vanadega noori edasi. Mäletan, kord oli Tallinna «Kalevil» karikamäng «Sparta-kiga», Lõssov aga parajasti haiglas. Spartaklased ironiseerisid: paneme nüüd poistele! Ometi vajusid põrmu nimelt nemad - vist vahekorraga 18:60. Spartaki mees Prees tunnistas: «Saime poiste käest enne sööki, saame ka pärast sööki.»

1949. aasta tõi ÜSKi alla liitunud tartlastele ja tallinlastele N. Liidu meistritiitli, aasta hiljem võideti Tallinnas üleliiduline kaheksa linna turniir, kus mõlemal juhul oli Kruusil juba oluline roll. 1949. aastal arvati ta N. Liidu koondisse.

Miks? Missuguste omaduste tõttu?

«Kas pean nüüd ütlema, et olin jõle hea mees? Mul on vedanud, mul on õnnestunud väga heas seltskonnas mängida. Kui mind võeti, siis nähtavasti peeti vajalikuks. Minu arust on meeskond nagu sümfooniaorkester, kus igat masti mängijaid. Ja kuigi ees on dirigent (treener), annab iga mängija mingi individuaalse osa, oma nüansi. Muide, kui Spandarjanile kunagi hiljem ette heideti, et ta on koondisse võtnud liiga palju baltlasi, pareeris treener väitega - neid peaks veel rohkem olema, nad suhtuvad treeningusse loominguliselt, väljakul aga peavad raudselt kinni mängudistsipliinist.

1950. aastal olid Prahas mingid üliõpilaste võistlused, mina olin siis juba kaugõppetudeng, ka kaasas. Enne finaali tshehhidega, kellega meil oli alati probleeme, arutati, kuidas pidurdada nende kõige kardetavamat meest Mrazhekit. Muidu kõva mängijat Konevit ei riskitud panna, anti see roll mulle. Tulin vist korralikult toime, tshehh viskas vaid 8 punkti, meie võitsime kindlalt. Euroopa meistrivõistlustel Pariisis 1951 sain siiski harva platsile. Üldse kasutati meid eestlasi vähe, kui meeskond oli paarikümne punktiga ees; kui mäng läks tutt-tutilt, siis mine ja päästa.

Helsingi olümpiamängudel oli N. Liidul väga asjatundlik meeskond, polnud juhus, et Lõssovist, Kullamist, Butautasest said hiljem suurepärased treenerid. Mäletan, enne avamängu tuli keegi poliittöötaja meile udu ajama. Võidujärgse analüüsi ajal ütles Butautas: andke edasi juhtkonnale meie palve - meid pole vaja agiteerida, saame ise hakkama. Enam ei kiusatudki, mingeid muid ülesandeid näis täitvat ka meile kinnistatud politruk, eestlasest polkovnik Kroon.

Ameeriklased? Nende lühiduse poolest teine või kolmas võrdus meie kõige pikemaga. Kõige pikem oli neil 216 cm, kokku neli üle kahe meetri. Nägime esimest korda, kuidas pealt sisse pandi. Muidu nad ilma ei teinud, mängisid ratsionaalset ja kindlat korvpalli. Kätteõpitud värk. Esimese matshi kaotasime hävitavalt, kas 28 või 29 punktiga. Iseenda lollus, läksime lööma kiirusega - mis sellest kasu, kui lauast palli kätte ei saa! Enne finaali organiseeris Butautas omamoodi revolutsiooni, ees mängis ta koos Korkia ja Moissejeviga, taga meie Kullamiga. Kiirustamise asemel üritasime nimelt raudset joont hoida. Poolaja võitsid ameeriklased vaid 17:15, kusjuures viimase korvi said nad koos vaheajavilega. Neil näis vesi püksis olevat, enam ei naernud nad midagi. Muidugi, nad olid ikka paremad, aga meie suutsime pallihoidmise taktikat rakendada, oma võimalusi otsida. Viis minutit enne lõppu läks Spandarjan minema: jätkake vanas vaimus, hõbe niikuinii taskus! Siis keegi tark leidis, midagi pole kaotada, proovime, võibolla näkkab. Tulemus - vahe kasvas, küll ainult 11 punktile. Pärast olid noored jänkid õnnelikud, tulid meie juurde, kaisutasid, kiitsid, et väga ilus mäng! Olid toredad poisid, keda poliitika ei seganud.

«Kaasa tegin veel 1953. aasta Euroopa meistrivõistlustel Moskvas. Järgmisel aastal jäeti mind koondisest kõrvale. Ehk oleksin veel mõnda aega kõlvanud, kuid lahkumise vastu polnud ka suurt midagi. Olümpia-aastal 1952, ise parajasti abiellunud, pidin kodunt eemal olema üheksa kuud. «Kalevis» mängisin veel paar aastat, siis, kolmekümneselt, lahkusin. Vabatahtlikult. Korvpall on noorte inimeste mäng, noorena tunned mängust ise rõõmu, võid seda publikule pakkuda. Minule ei meeldi igasugused veteranide mängimised...

Kui tagasi vaadata, julgen arvata, et omaette Eesti meeskond oleks võinud tollal Euroopa konkurentsis medalile pretendeerida. Ja iseenda kohta ütleksin veel, et mulle meeldis mõttetihedus, kaitse ilu ja see, kuidas vastase intellekti paralüseerida. Panid kaks vastast peadpidi kokku põrkama, tundsid sellest rohkem mõnu kui sissevisatud korvist. Närveerisin vaid siis, kui kodus asju pakkisin, isiklikku plaani pidasin, platsil oli kõik möödas. Tõsi, olime sekka lüürikud, tõstsime vahel klaasi. Teisel päeval olid nagu puhastustulest läbi käinud, püüdsid kõik mitmekordselt tasa teha.

Kakskümmend kaheksa aastat olin tehnikumis kehalise kasvatuse õpetaja. Terve meie pere on sportlik, abikaasa tuli kunagi kahekordseks Eesti meistriks võimlemises, poeg mängis veepalli, tütar ujus esimese eestlannana sada meetrit alla ühe minuti, oleks võinud mõnel muulgi alal läbi lüüa. Kuigi jätsin aktiivse korvpalli ammu maha, olen hingelt ikka ja alati spordimees.»

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996