Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EVA LUTS
Psühhoteraapia eesmärk on neurooside ja sõltuvushaiguste, aga ka hingehädade ravi, nagu näiteks kohanemishäired kiiresti muutuvas ühiskonnas. Teraapiat võib vajada nii elule jalgu jääja kui edukas ärimees, et saavutada vähema energiakuluga paremaid tulemusi. Mõni eelistab psühhodraamat või gestaltteraapiat, mõnele sobib neurolingvistiline programmeerimine (NLP).
NLPle pani aluse Richard Bandler 70. aastate Ameerikas. «Neuro» - tähendab maailma tunnetamise neuroloogilisi protsesse, «lingvistiline» - verbaalset suhtlemist teistega ja programmeerimine käitumismudelite loomist ja praktikas järeleproovimist.
«NLP pole hüpnoos, vaid eelneb sellele,» ütleb A-polikliiniku juhataja, NLP-praktik Külli Loomann. «Kellelegi ei saa anda valmis retsepti, mis ta tegema peab, kuid teda saab juhtida ja suunata.» Külli Loomanni sõnul on NLP sisuks mudelite loomine. Paljud õpitud käitumismudelid ebaõnnestuvad, sest arvatakse, et hea mudel peab töötama erinevates olukordades. Kuid see, mis sobib grupi liidrile, kellest eeskuju võetakse, ei pruugi sobida teistele. «NLP on hääle, pildi ja sõna koosmõju. Paljud telereklaamid mõjuvad ainult kõrvadele, kuid enamikul inimestest pole auditiivne kanal kõige tugevam,» ütleb Külli Loomann.
Külli Loomanni sõnul on iga klient fantastiline inimene. «Ta tunnistab endale, et tal on probleem, ja ta võtab selle lahendamiseks midagi ette. Ta kardab, et tal on valus rääkida oma probleemist, kardab olla nõrk, kuid ta on sellest üle.»
Psühholoog Malle Roomeldi sõnul ei pea inimene gestaltteraapia grupis ennast tingimata avama, kuid on lihtsam, kui ta seda teeb. «Inimene, kes riskib rohkem, saavutab rohkem, kuid vahel on võimalik õppida ka teiste kogemustest,» ütleb psühholoog Kaupo Saue.
Gestaltteraapia kasutab sageli nn. kuuma tooli metoodikat, mis tähendab seda, et üks grupi liige peab dialoogi kujuteldava ja enamasti reaalselt eksisteeriva isikuga, grupp jälgib teda ja elab sellele kaasa.
Psühhodraama on Kaupo Saue sõnul väliselt atraktiivsem kui gestaltteraapia. Rühma liikmed täidavad kindlaid rolle, nagu näiteks ema, isa, tütar jne. Nii gestaltteraapia kui psühhodraamaga tegelejate eesmärk on saada teadlikumaks iseendast ning oma vajadustest.
Väga tähtis on rühma osa, inimene tajub rühma tuge ja see annab talle positiivset energiat. Malle Roomeldi sõnul aitab rühm inimesel iseennast aktsepteerida, ta näeb, missuguseid tundeid äratab tema tegevus. «Psühhodraama looja Jacob Moreno tõi psühhoteraapiasse naeru. Hea teraapia on see, kus naerda saab,» ütleb Kaupo Saue.
Kaupo Saue sõnul on vahel gestaltteraapia rühm kliendile halastamatu peegel ja annab ausat tagasisidet. «Nii toetus kui väljakutse on inimesele vajalikud. Olge ettevaatlikud abistajate suhtes, muidu muutute abituteks,» ütleb ta.
Malle Roomeldi kasutab vahel ka lastepsühholoogi töös gestaltteraapia võtteid, mis aitavad lastel erinevatest hirmudest vabaneda. Näiteks kui klient kardab hiiri või unenäokoletisi, aitab vahel dialoog kujuteldava hiire või koletisega. Laps vaatab olukorda kord enda, kord koletise seisukohalt ja mõistab ennast paremini.
Kaupo Saue sõnul tuleb vahel ennast mõelda oma vastase asemele. «Kui ma saan end psühhoteraapia grupis välja elada, ei tee ma seda teiste inimeste peal. Hiljem, kui ma kohtun minu jaoks probleemse isikuga, ei ole ma enam tema peale pahane,» ütleb ta.
Kaupo Saue sõnul on rühmateraapial sarnasusi iidsete rituaalidega, tantsudega enne küttima minekut. «Psühhoteraapia tõed on aastatuhandeid vanad. Ära tee teisele, mida sa ei taha, et sulle tehtaks,» ütleb Malle Roomeldi. Kellele sobib üks psühhoteraapia, kellele teine, kõigi nende juured on alateadvuses ja nende eesmärgiks on aidata inimesel oma eluga paremini hakkama saada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENE PAJULA
Haapsalus viidi septembri lõpupäevadel Lapi Ülikooli õppejõudude Ulla-Maija Rantalaiho ja Anneli Pohjola juhendamisel ning Soome haridus- ja sotsiaalministeeriumi, Avatud Eesti Fondi ning omavalitsuste toel läbi Eesti supervisorite koolituskursus. Supervisor on tugiisik, kes abistab sotsiaaltöötajaid, arste, õpetajaid ja ka politseinikke.
Koolituskursuste eestvedaja on Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna professor Taimi Tulva, kes kaitses aasta eest Lapi Ülikoolis oma väitekirja.
«Eestis on praegu 113 diplomeeritud sotsiaaltöötajat ja 1500-2000 sotsiaalharidust eeldavat ametikohta,» ütleb Taimi Tulva. Tema sõnul ei saa lubada, et needki vähesed läbi põlevad. «Seetõttu otsisime võimalust välja õpetada tugiisikuid, kelle poole saab pöörduda stressis sotsiaaltöötaja.»
«Igas maakonnas võiks olla sotsiaaltöötaja tugiisik, kuid juba praegu on kahanenud kursustel osalejate seltskond kaheteistkümnele. Kahju on ka sellest, et õpingud jättis pooleli ainus sotsiaalministeeriumi esindaja,» arvab Taimi Tulva.
Soomes kandideerib 25-30 sotsiaaltöö üliõpilase kohale keskmiselt 400 inimest. «Sotsiaaltöötaja diplom annab avaraid tegutsemisvõimalusi, kõik meie lõpetajad leiavad tööd,» väidab Lapi Ülikooli õppejõud Anneli Pohjola.
Lapi Ülikooli õppejõu Ulla-Maija Rantalaiho arvates tuleks otsustada, missugust sotsiaalpoliitikat Eesti vajab. «Eesti peaks looma oma mudeli, mitte seda mõnest teisest riigist üle võtma. Soome on kujundanud oma sotsiaalpoliitikat üle 50 aasta - Eesti võiks vältida meie vigu.»
Esimesed Eesti supervisorid saavad tunnistuse järgmisel suvel. Esialgu on nad sunnitud tegema nõustamistööd oma põhitöö kõrvalt. Loodetavasti hakatakse nõustajaid edaspidi riiklikult koolitama ning neile palka maksma.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996