Neli Pala kooli poissi on raskes seisundis, Pala vald leinab oma lapsi, Laste matused on kolmapäeval, Surmanuhtlus tanklaröövlile, Kohtuotsus on edasi kaevatud, Teateid olematusest, «Postimehe» küsimustele vastab Ants Frosch

ARGO TAAL

Seitsmest Maarjamõisa haiglas olevast Jõgevamaa bussiõnnetuses viga saanud lapsest on neli poissi arstide kinnitusel raskes seisundis.

Üks ajupõrutusega poiss viibib närvikliiniku reanimatsiooniosakonnas kunstliku hingamise aparaadi all. Valvearsti sõnul on ta küll teadvusel, kuid vähekontaktne. Teised kaks samas osakonnas lamavat poissi on meelemärkusel ja hingavad ise.

Üks kaheksanda klassi noormees, keda arstid algul suure kasvu tõttu täiskasvanuks pidasid, on pärast murtud vaagna- ja jalaluid korrigeerivat operatsiooni intensiivraviosakonnas ning valvearsti sõnul endiselt teadvuseta.

Poiss, kes viidi reedel silmakliinikusse, kaotas silma, valvearst ütles, et tema üldine seisund on praegu siiski hea.

Üks kahest bussis olnud täiskasvanust, bussijuhi abikaasa, sai siseelundeid vigastanud põrutusi ning ta viibib operatsiooni järel ravil kirurgiaosakonnas.

Üks 12-aastane peavigastusega tüdruk on ravil Jõgeva haiglas. Valvearst kinnitas, et lapse seisund on hea, kuid teda hoitakse veel voodirezhiimil.

28-aastane autojuht, kes juhtis lastebussiga kokku põrganud veoautot, on Tartu psühhiaatriahaiglas ning pole arstide sõnul siiani shokist toibunud.

Kõik tundus nagu unes

Maarjamõisa lastekirurgia osakonnas on ravil kaks bussiõnnetuses viga saanud poissi ja kaks tüdrukut, kes arstide sõnul jõudsalt paranevad. Kõigil on tegu luumurdudega.

«Ma ise vist lendasin läbi akna. Murdsin lõualuu ära. Vahepeal oli mälukaotus. Nägin, et mitu inimest oli tee ääres, seljad ülespidi. Nad olid verised. Need vist olidki need, kes surma said,» vaatas 12-aastane Thomas tagasi reedesele õnnetusele.

«Ma arvasin, et näen und. Alles siis, kui meid Tartu haiglasse toodi, taipasin, et see on tõelisus. Kui tulin meelemärkusele, ootasin kohapeal vist 15 minutit, siis tuli ühe poisi isa autoga ja sõidutas mind Palale arstipunkti, sealt saime valla autoga Tartusse.

Sõidul lendas aeg nii kiiresti, et tundus, nagu oleks ainult paar minutit läinud,» meenutas Thomas.

«Mul pandi alalõug ülalõua külge kinni. Kolme nädala pärast võetakse klambrid ära, siis peaks olema paranenud. Seitse päeva pean veel voodis lesima.»

13-aastane Inno ütles, et nägi juba kaugelt, kuidas valge Scania-veoauto vänderdades vastu tuli.

«Siis käis ragin ja pauk korraga. Istusin tagumisel istmel. Leidsin ennast bussi ratta tagant maast,» meenutab Inno.

«Ma ei tea, kuidas välja sattusin. Jalad olid kuskil vahel kinni, õnneks kergelt, sain lahti. Roomasin välja tee äärde, mõtlesin, et buss plahvatab, bensiini tilkus. Mulle tundus, et ma magan ja näen äkki und. Siis vaatasin, et ikka tõsi, laipu ümberringi täis.»

Inno rääkis, et tahtis minna abi kutsuma, kuid haige käsi valutas liialt. «Üks auto viis mind Pala ambulatooriumi juurde, elan samas majas teisel korrusel. Ma läksin kohe otse koju, tuppa, viskasin voodisse pikali. Isa tõi mu Tartusse, ta tõi teisi veel.»

Klassivend aitas

Pala kooli seitsmenda klassi tüdrukud Merin (13) ja Maarja (12) on pinginaabrid ja ka Maarjamõisa lastekirurgia osakonnas lamavad nad kõrvuti voodites. Maarjal on murtud käsi, Merinil õlavarreluu, kuid nad võivad juba omal jalal liikuda.

«Mina istusin tagant teisel istmel aknast eemal bussijuhipoolsel küljel. Mõtlesin algul, et see on uni. Seda, kuidas ma bussist välja sain, ei mäleta. Surnuid ma ei näinud, kuulsin ainult, kuidas viga saanud oigasid,» rääkis Merin reedesest õnnetusest.

Maarja meenutas, et jäi tukkuma, kui üks tüdruk oli oma kodutee otsas bussi pealt maha lastud ja talle lehvitatud. «Jäin nagu unne, siis tuli kokkupõrge ja ma ei tea, kas ma ronisin bussist välja või kukkusin. Nägin enda ees ühte tüdrukut, kes oli surnud. Siis jooksin metsa ja pärast tulin tagasi tee peale. Algul käsi eriti ei valutanudki. Läksin kolm kilomeetrit mööda teed edasi, seal oli mingi pood. Helistasin vanematele, aga neid polnud kodus. Siis viis üks auto mu Palale ja Inno isa viis meid Tartusse.»

«Klassivend Jallo Freienthal aitas mind püsti,» meenutas Merin. Maarja lisas, et Jallo ühendas ka mingi juhtme lahti, et buss ei plahvataks. «Ta on õudselt nutikas. Tema eriti viga ei saanud, ainult lonkas natuke.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT, ALO LÕHMUS

Pala valla inimeste shokk on taandumas, et teha ruumi valule ja vihale. Midagi muud selles ülimalt ebaõiglase saatuse osaliseks saanud alevis möödunud raskel nädalavahetusel ei muutunud. Isegi puud näivad olevat tardunud. Täna tulevad Pala lapsed jälle kooli ning kaheksa tühja koolipinki toovad nendeni lõplikult kogu reedeõhtuse õuduse.

Reedeõhtuse avarii jäljed metsavaheteel on palistatud lillede ja küünaldega. Koos hukkunud laste omaste, sugulaste ja tuttavatega tõi lilli ka Pala kooli geograafiaõpetaja Liina Ainsalu.

Kolmandat aastat õpetajana töötavale naisterahvale tundus enne reedet, et ta on oma töös kõige hullema juba ära näinud. Üks kevadel kooli lõpetanud tema klassi tüdruk suri pärast lõpupidu.

«Ja siis ma mõtlesin, et olen juba kõige õudsema oma elus läbi elanud... Aga ma ei tea, miks peab õpetaja veel midagi nii õudset läbi elama, kui see...!» Õpetaja pisarad ei püsi enam laugude taga.

Õpilastele saatuslikuks saanud maastikumängul Liina Ainsalu ei käinud, kuna sel aastal tal oma klassi pole.

«Ma sõitsin koju ja siis raadiost kuulsin. Aga ma tundsin ju kõiki neid lapsi, sest ma õpetasin neid. Ma ei ole kaks ööd magada saanud... mul on ainult nende laste näod silme ees, missugused nad olid reedel tunnis ja kui nad läksid mängule, kui ma neile lehvitasin...» meenutab õpetaja oma lapsi taas ja taas.

Hukkunud lapsed olid tema sõnul kooli ühed targemad.

«Nendega oli kõike võimalik teha, nad olid niivõrd aktiivsed tunnis, õppisid ainult viitele, käisid muusikakoolis, tegid kõike, kõike, kõike...»

Koolipoisid Jussi ja Marek sõitsid võrriga pühapäeva pärastlõunal õnnetuskohta vaatama. Tavaelus nähtavasti vägagi elavad poisid on teepervel väga napisõnalised ja mõtlikud. Ühel neis sai korraga surma kolm klassiõde.

«Nad kõik olid sellised rõõmsad... nad ei olnud üldse pahad, head tüdrukud olid.»

Ühel poistest jäi maastikumängule minemata, sest buss sõitis välja enne, kui dressid selga said. Teine sõitis mängult tagasi esimese, õnnelikult lõppenud bussiringiga. Oleks võinud sõita saatusliku teise ringiga.

«Üheksas klass läks esimese vooruga ära ja bussil tuli minna veel teisele ringile. Teise ringiga sõitsid ka Nõva lapsed, kes tuli koju viia. Siin Nõva teel see õnnetus juhtuski,» räägivad poisid. «See oli väike buss ja topiti alati lapsi täiesti täis. Et rohkem ära viia saaks. Osa lapsi ei mahtunud istuma, seisid püsti. Pinkide peal istus korraga kolm-neli last.»

Ühe hukkunud tüdruku vanaema meenutab sündmuskohal, et tema pojatütar oli väga sõbralik, leebe ja abivalmis. «Laulis kenasti, klaverit mängis, mängis nii hästi, südamest.»

Emale ja isale jäi perre kolm nooremat poega, kellest kaks käivad samas koolis, kõige väiksem on veel lasteaias.

Vanaema ütleb, et tahab väga loota hinge surematusse. «Lapsed joonistasid pilte tema mälestuseks, tahavad, et ta teises elus oleks printsess...»

Esimese bussiringiga sai maastikumängult koju ka 12-aastame Allan Alla.

«Kutsusin kõiki kolme tüdrukut, et lähme, jõuame klassiõhtule õigeks ajaks. Üks tüdruk tuli ja ka osa poisse meie klassist. Teised tüdrukud ütlesid, et lähevad vaatavad veel maastikumängu tulemusi,» meenutab 6. klassi poiss.

Üks tüdrukutest sõitis bussiga esimese ringi ära, kuid läks siis miskipärast veel teisele ringile.

Allan ütleb, et esimesel ringil ei olnud buss veel väga täis. «Mina jõudsin viimasena bussi. Enne õnnetust oli buss teinud ühe peatuse ja kaks tüdrukut välja lasknud.»

Hukkunud koolitüdruku Rita Rüütli ema Ene Rüütli usub, et kõige raskemad hetked on veel ees. Need tulevad täna koolis ja ülehomme matustel.

Ritat ei ole ema pärast õnnetust veel unes näha jõudnud. Pole und olnud. Rita vanem õde sai Ritaga unes kokku juba õnnetusejärgsel ööl.

«Kuhu ma siis pidin kaduma, ma ju olen siin,» öelnud Rita.

Õnnetusest sai Rita ema teada reedel kella poole kuue paiku.

«Sain teada, et juhtus avarii, et kaheksa last on surnud, paljud on haavatud ja osa on metsa jooksnud. Naabrid käisid seal ja leidsid oma poja elusana üles, lootsin, et ehk on...»

Rita ja ta kaks klassiõde olid viienda klassi ainsad tüdrukud. Rita käis käsitööringis ja kunstiringis ning oli väga aktiivne tüdruk. Kunagi enne kooli minekut ütles ta, et tahab targaks saada.

«Koolis talle meeldis. Kiitis oma klassijuhatajat, ütles, et ta on tilluke küll, aga väga hea õpetaja,» meenutab ema hetkeks naeratades. «Hulk koolitöid jäi tal pooleli. Heegaldamistunniks pidi oma asjad valmis saama, pidi kaks pajalappi tegema. Rääkis, et ei jõua nii ruttu, muster ei lähe edasi. Muidu ta taipas asju väga kergelt.»

Reedel sai Rita oma viimase hinde. Laupäeval tõi ema koolikoti koju.

«Hommikul toppis endale veel ketse jalga ja rääkis, et ei saa aru, jalanõud justkui põlevad jalas...»

Rüütli pere naabri Eha Kasvandiku laps Thomas Kaldmaa jäi ellu, kuid kaotas algul teadvuse.

«Tal on lõualuu puru ja mäluauk, see on nii suur, et ta isegi ei mäleta, kelle kõrval ta bussis istus. Ta ei tea, millal see pauk käis ja kuidas. Ma rääkisin temaga haiglas, ta arvab, et ta lendas bussist kuidagi välja,» räägib Eha. «Laupäeval, kui käisime isaga haiglas, ütles ta, et alles siis, kui ta oli haiglas liftis ja kanderaamil, sai ta aru, et ta on olemas ja elus. Lapsed, kes Maarjamõisas on, räägivad, et kui silmad tegid lahti, siis arvasid, et see oli unenägu.»

Lastel oli sel õhtul plaanis klassiõhtu.

«Mul on õetütar vallas sekretär ja tema helistas mulle viis minutit enne nelja. Lastel pidi klassiõhtu tulema, vaaritasin terve päeva kooke küpsetada ja just lõikasin kooki lahti, kui õetütar helistas ja küsis, kas Thomas on kodus. Kui ma ütlesin, et ei ole, pani toru ära. Helistasin kohe tagasi, et mis viga - ta ütleb, et kas sa tead, väga suur õnnetus on juhtunud,» meenutab Thomase ema. «Kõik lapsed on kõigile nii omased ja kallid, ma isegi tea, keda ma nutan või...»

Raskemat muret kui hukkunud koolipoisi Meelis Metsaääre emal Heljel on raske ette kujutada. Alles juulis mattis ta Meelise õe. Nüüd on varem kolmelapselisse perre jäänud vaid üks laps.

Meelise hobideks olid masinad.

«Isaga koos lihvis ta garaazhis masinaid, tahtis ka täiskasvanuks saades masinatega tegelda,» räägib Helje. «Peale tütre surma juulikuus unustasime Meelise sünnipäeva päris ära, ostsime talle siis mopeedi.»

Mingit abi, ei psühholoogilist ega rahalist, Helje ei soovi. «Kui vahel korraks kõik unustad, ja see siis jälle meelde tuleb, on see suur trauma. Ma pean ka natuke toimuma,» ütleb ta.

Kriisikeskuse psühholoogi Tiiu Meresi sõnul ühendavad suurõnnetused kohalikke inimesi. «Abi on sellisel hetkel vaja mitmesugust. Ühine õnnetus liidab keda tahes. Siin on inimesed nagu ikka maal, soojad ja üksteise suhtes sõbralikud ning kannatlikud.»

Tiiu sõnul on juhtunu näol tegemist kolmanda katastroofiga, mis viimastel aastatel Eestit tabanud. Eelmised olid Estonia laevahukk ja Saaremaa Ühisgümnaasiumi põleng.

«Palas planeerime oma tööd umbes aastaks. Aasta on selline kriitiline aeg, kus lapsed peaksid hakkama tasapisi jalgu maha saama.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Reedel liiklusõnnetuses hukkunud kaheksa koolilapse matused on kolmapäeva keskpäeval, matused korraldatakse riigi kulul.

Avariis said surma Krista Korbelainen, Triinu Laumets, Meelis Metsaäär, Kert Mõru, Kristi Oja, Merit Pajumäe, Rita Rüütli ja Anton Salum.

Matusepäev on kuulutatud üleriiklikuks leinapäevaks.

Valitsus teeb ettepaneku kõikidele koolidele korraldada kolmapäeva keskpäeval mälestusminutid hukkunud koolilaste mälestuseks.

Vastavalt riigilipu seadusele tuleb sel päeval kõikjal heisata leinalipud. Ka soovitab valitsus kolmapäeval hoiduda meelelahutusürituste korraldamisest.

Valitsus kavandab abinõusid hukkunute perekondade materiaalseks abistamiseks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Tartu maakohus on mõistnud surmanuhtluse Meigo Ivanovile (23) ja 10-aastase vangistuse Kalmer Soele (19), kes 1995. aasta suvel röövisid Tartumaal Mehikoorma vallas Aravu bensiinijaama, võtsid sealt kaasa 44-aastase tanklatöötaja ja uputasid ta Põlvamaal Palojärve.

Möödunud aasta 20. juuli hommikul Aravu bensiinijaama tööle tulnud naine ei leidnud sealt eest eelmise vahetuse meest. Kruusatee ääres asuva külatankla uks oli lahti, riiulid olid kaubast tühjad.

Kolm päeva kestnud otsingud, millesse olid haaratud politseinikud, piirivalvurid ja kohalikud elanikud, ei andnud tulemusi. Neljanda päeva õhtupoolikul leidsid Aravust umbes 40 kilomeetrit eemal Põlvamaal Palojärve ääres puhanud noormehed vesijalgrattaga sõites kaldaäärsest veest uputatu, kelle käed olid seotud seljale. Teadjad tundsid laibas ära tanklast kaduma läinud mehe.

Politsei jõudis kahtlustatavate jälgedele kuu aega hiljem. Kalmer Soe leiti üles 22. augustil. Meigo Ivanovil õnnestus end varjata sügiseni. Politsei võttis ta Tartu Annelinnas vahi alla oktoobri algul aasta tagasi, kui ajalehe tagaotsimiskuulutusele reageeris noormehe ära tundnud inimene.

Kohtulaua ette jõudis asi selle aasta septembri lõpul.

Episood diskol

Et varguste eest varem kahel korral karistatud Meigo Ivanov oli segatud ka Tartumaal Võnnu kultuurimaja juures 1994. aasta 27. novembri öösel pärast diskot toimunud peksmistesse, siis arutas kohus samal protsessil ka noid sündmusi, milles Ivanovi kaaslaseks oli Ain Lipstok (27).

Tartu maakohus hindas tõendatuks selle, et Lipstok oli Tartumaal Võnnu kultuurimaja juures rebinud autost välja ja paisanud pikali noormehe, keda ta pidanud ekslikult teiste jutu põhjal pisargaasiga vehkinuks. Noormehe raputamise käigus tulnud ohvril seljast nahktagi, mida nähti hiljem Meigo Ivanovil.

Samal ööl terroriseerisid purjus Lipstok ja Ivanov diskolt kojuminejaid, nõudes neilt 3000 dollarit, mis olevat peo ajal varastatud. Mõnigi diskol viibinu löödi maantee ääres pikali, Ivanov lõgistas võigaste tapmisähvarduste saatel õhupüstoli kelku.

Ühele diskolt lahkuvale noormehele tekitas Ivanov üliraske kehavigastuse (oimu-kiiruluu joonmurd, peaaju põrutus, aju kõvakelme pealne verevalum), lüües talle püstoliga pähe. Noormees jõudis omal jõul koju ja läks kohe oksendama. Rääkida ta ei saanud. Ema oli esialgu arvanud, et poeg on purjus. Hiljem kaotanud poeg teadvuse, vanemate kutsutud kiirabi viis noormehe haiglasse, kus arstid talle elulootust palju ei andnud. Pärast operatsiooni noormees siiski toibus ning on praeguseks enam-vähem paranenud.

Otsus

Tartu maakohus arvestas otsust langetades, et Ain Lipstokki pole varem karistatud ning ta on oma haige ema ainuke hooldaja, et ta on oma teost aru saanud ja sellest järeldused teinud. Seega määras kohus talle karistuseks neli aastat vabadusekaotust, mida ei pöörata täitmisele, kui Lipstok kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu.

Meigo Ivanovile määras kohus diskoliste ähvardamise eest kolm aastat ja üliraske kehavigastuse tekitamise eest kuus aastat vabadusekaotust.

Kanister bensiini veoauto paagist

Tanklarööv ja sellele järgnenu sai aga alguse 20 liitri bensiini vargusest eelmise aasta 19. juulil ühe talu õuel seisnud veoauto Uraal paagist.

Kohalikud talumehed tegid jalajälgede abil kindlaks, et bensiinivarasteks olid Meigo Ivanov ja Kalmer Soe. Neile anti 24 tundi varastatud bensiini ja lõhutud bensiinipaagiluku asendamiseks.

Tanklarööv

Aravu tanklast otsustanudki Ivanov ja Soe nõutud bensiini võtta. 20. juuli öösel pärast kella ühte peatasid nad Ivanovi Zhiguli paarkümmend meetrit tanklast eemal, läksid jalgsi tanklani ning küsisid valvurilt kanistrit bensiiniga, seletades, et nad jäid teele ja tahavad tulla lähemale. Tanklaoperaator andiski kanistri, Ivanov lõi teda aga selja tagant kummiheebliga.

Tanklast rööviti raha, õlut, longdrinki ja maiustusi.

Tanklaoperaator uputatakse

Tanklavaht, kes oli mingit vastupanu osutamata nurgas kükitanud, käsutati autosse.

Mõlemad kohtualused väidavad, et tegid nii vaid selleks, et tanklavaht kaugemale viia ja lahti lasta.

Vana Tartu-Võru maantee ääres asuva Palojärve juurde jõudes uputati aga seljale seotud kätega ohver kaldavette. Enne seda oli Ivanov võtnud nõrga kehaehitusega lühikest kasvu tanklavahilt abielusõrmuse ja kella ning jätnud tähelepanuta mehe palved teda mitte tappa.

Kui Ivanov ja Soe arvasid oma ohvri juba uppunud olevat ning minekule pöördusid, hakkas kannatanu veel veest tõusma, kuid mõrtsukad sumpasid tema juurde tagasi ning surusid uuesti vee alla.

Otsus

Veoautost bensiini varastamise eest mõistis kohus Kalmer Soele kolm kuud ja Meigo Ivanovile ühe aasta vabadusekaotust.

Tanklaröövi eest määras kohus Kalmer Soele seitse ja Meigo Ivanovile kümme aastat vabadusekaotust.

Tanklatöötaja tapmise eest mõistis kohus Kalmer Soele kaheksa aastat vabadusekaotust.

Meigo Ivanovi üle otsust langetades arvestas kohus asjaolu, et ta pole oma varasematest kuritegudest järeldusi teinud. Eriti julm ja piinav tapmine pandi toime tema initsiatiivil, vaatamata kannatanu palvetele jätta ta ellu.

«Tema käitumine oli nii külmavereline ja läbimõeldud, et kui inimesele anti võimalus veel elada, ta tuli vee alt välja, läks Ivanov tagasi ja surus teda uuesti vee alla, kuni vastupanu rauges lõplikult. /- - -/ Mingit muud põhjust, kui oma eelnevaid tegusid varjata Ivanovil polnud. /- - -/ Kohus on seisukohal, et selline isik on erakordselt ühiskonnale ohtlik, sest ta oma vajaduste rahuldamiseks ei kohku millegi ees. Kohus leiab, et Meigo Ivanovi tuleb karistada erakordse karistusmääraga - surmanuhtlusega,» seisab Tartu maakohtu otsuses.

Kalmer Soele mõistetud karistused otsustas kohus liita osaliselt ning mõistis lõplikuks karistuseks kümme aastat vabadusekaotust.

Tartu maakohtu kantselei teatel on nii Kalmer Soe kui Meigo Ivanov esitanud apellatsioonkaebuse. Asja hakkab arutama Tartu ringkonnakohus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM, TOOMAS MATTSON

Eesti riik püüab korrastada eriteenistustega seonduvat ja tahab vastu võtta julgeolekukorralduse seaduse. Seni mängitakse endiselt pimesikku, kui näiteks väidetakse, et meil ei ole olemas Eesti Vabariigi Teabeteenistust, mis ometi tegutseb. Tema eelarvet on tulutu otsida riigieelarve seadusest, sest see on asutuse sensitiivset tegevusala silmas pidades avalikkusele oskuslikult ära peidetud.

Esimesed märgid teabeteenistuse tekkimisest pärinevad 1991. aasta lõpust. 1. jaanuarist 1993 kasutatakse nimetust Eesti Vabariigi Teabeteenistus. Algusest peale juhib seda juurataustaga Ants Frosch. Paar esimest aastat ei räägitud teabeteenistusest avalikult sõnagi. Vaid kord ilmus nädalalehes «Eesti Ekspress» üldsõnaline Froschi intervjuu, kus ta oskas kõigile küsimustele vastamisest nutikalt kõrvale laveerida.

Ka neli aastat pärast teabeteenistuse loomist hoiduvad tipp-poliitikud sellest struktuurist rääkimast, kuigi direktor Ants Froschist on saanud avaliku elu tegelane, kelle fotod ilmuvad sageli erinevate väljaannete seltskonnakroonika lehekülgedel. Ja aeg-ajalt võib lugeda, kuidas ta näiteks käis Tartu Ülikooli andekamaid lõpetajaid endale tööle värbamas.

Avalikkuse eest varjul olemine on andnud Eesti teabeteenistusele erinevalt Läti ja Leedu kolleegidest võimaluse rahulikult ja ilma kärata areneda.

Ometi teavad nii Eesti sõbrad kui ka vaenlased, kõik, kel vähegi tahtmist ja huvi, et teabeteenistus on kujunemas riigi välisluureteenistuseks. Paraku on see struktuur, mille tegevusel puudub seadusandlik kate ning mis seetõttu võib osutuda kergesti haavatavaks.

Teabeteenistus on tabuteema

Riigikantselei koordinatsioonibüroo direktor Eerik-Niiles Kross laseb Toompea lossi kabinetis külalisele kohvi pakkuda ja ütleb siis kategooriliselt: «Valitsuse seisukoht on seni olnud selline, et teabeteenistusega seonduvat ei kommenteerita.»

Kross, kes koordineerib Eesti kõigi eriteenistuste ja nendega seotud ametkondade (kaitsepolitsei, sõjaväeluure, valitsusside, teabeteenistus, sise-, kaitse- ja välisministeerium) tegevust, tunneb end ebamugavalt.

Ühegi seaduse või muu dokumendiga ei ole teabeteenistuse teemat tunnistatud riigisaladuseks. Nn. Froschi kontorit pole mainitud ei jälitustegevuse ega riigisaladuse seaduses. Teabeteenistust puudutavad vaid riigisekretäri mõned avaldamisele mittekuuluvad käskkirjad ja salajane põhimäärus.

«Postimees» ei vaidlusta teabeteenistuse kui infot koguva analüütilise struktuuri vajalikkust Eesti riigile. Ka Toompeal ja Kadriorus ei saa ilma informatsioonita langetada õigeid otsuseid.

Just seetõttu ei kasuta me ajakirjaniku õigust (kuigi ei rikuks sellega riigisaladuse seadust, sest teabeteenistus pole riigisaladus) küsida: kui palju töötab Froschi juures inimesi, millised on nende töömeetodid ja prioriteedid, kas ja kus on neil nn. välisesindajaid jne.

«Postimees» loodab, et sellesisulisi järelepärimisi ei hakka avalikult esitama sisepoliitilistel kaalutlustel ka ükski Riigikogu liige. Eesti ei asu maailmas ükski ja ilmselt tuleb nõustuda Eerik-Niiles Krossi hinnanguga, et ka Vene luure tegutseb Eestis küllaltki aktiivselt. «Eesti Ekspressis» arvas ta, et Eesti ei ole Vene välisluureteenistusele mitte lihtsalt treeningukeskus enne tõsisemaid ülesandeid, vaid pakub neile iseseisvat huvi.

Teabeteenistuse eelarvet ei ole kunagi avalikustatud. «Postimehe» andmeil on see mõne aastaga suurenenud kuni viis korda ning 1997. aastaks planeeritakse neile anda 30 miljoni krooni ringis.

1997. aasta riigieelarves pole teabeteenistust eraldi välja toodud. Rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant ei pea teabeteenistuse puudumist riigieelarve eelnõust sugugi traagiliseks. «Üksikute koolide või politseijaoskondade eelarveid ei ole ju samuti parlamendile esitatud,» selgitab ta rahulikult.

Pandi sõnul on olemas põhimõtteline kokkulepe, et välis- või siseluure küsimustega tegelevate ametkondade eelarveid täpselt ei näidata. Kaitsepolitsei eelarve (1997. aastaks on see 53,6 miljonit pluss 10 miljonit kapitaalremondiks pluss 5 miljonit soetusteks) avaldatakse seetõttu, et kaitsepolitsei on iseseisev amet.

Teabeteenistuse ja sõjaväeluure eelarveid on võimalik avalikkuse eest varjata, kuna kumbki struktuur pole fikseeritud ei põhiseaduses ega valitsemisseaduses.

«Postimehel» on õnnestunud siiski ühest valitsuse sellesuvisest avalikust aktist Eesti Vabariigi Teabeteenistus üles leida. Valitsus nimelt määrab sellega, et teabeteenistuse varustamiseks Eestisse imporditav kaup on käibemaksuvaba.

Eelarve on peidetud kaitseministeeriumi alla

«Postimees» küsib teabeteenistust mainimata rahandusministeeriumi eelarveosakonna juhatajalt Ants Liiverilt, kas on seaduslikult võimalik, et üks riigiasutus kasutab näiteks mõne ministeeriumi eelarvereal olevaid summasid, kusjuures kasutaja ei ole selle ministeeriumi allasutus.

Liiver ütleb, et ei pea seda võimalikuks. «Selleks ju riigieelarve seadus vastu võetaksegi, et seda täita ja jagada, kellele kui palju raha täpselt ette on nähtud. Selleks, et raha kelleltki ümber jagada, on vaja teha seaduses muudatus.»

Samas on Liiveri sõnul võimalik horisontaalarveldamine, kui näiteks üks riigiasutus tellib teiselt mingit tööd või teenust. «Selle kohta tuleb aga riigikassale dokumendid esitada,» kinnitab ta.

Keskriigikassa osakonnajuhataja Ahti Kallaste ütleb abstraktsel tasandil rääkides, et kui seaduseandja on näiteks kaitseministeeriumile või välisministeeriumile andnud õiguse kasutada teatud raha, siis saab ministeerium seda raha jagada oma allasutustele, kuid mitte neile, kes ei ole tema haldusalas.

Kui «Postimees» viib jutu konkreetseks ja küsib teabeteenistuse eelarvelise finantseerimise kohta, tekib vestluses pikem paus.

«Teabeteenistuse puhul on tegemist erijuhtumiga. Nende kulutuste struktuur on salastatud,» sõnab Ahti Kallaste lõpuks, kuid möönab, et Froschi kontor asub kaitseministeeriumi real.

Küsimusele, mille alusel on nende kulud salastatud, vastab Kallaste, et ta pole õige inimene sellele vastama.

Vastates küsimusele, kas teabeteenistuse eelarve on tõesti pandud kaitseministeeriumi alla, tunneb kaitseminister Andrus Öövel end nähtavalt ebamugavalt. «Kaitseministeeriumi eelarves on tõepoolest ette nähtud vahendid info kogumiseks meid ümbritsevast maailmast ja selle analüüsiks,» ütleb ta lõpuks väga hoolikalt sõnu valides.

Seda, kas nii on juba alates 1995. aastast, minister ei kommenteeri.

Eelarvet peidetakse kogu maailmas

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents reageerib teabeteenistusse puutuvaile küsimustele tõrjuvalt, viidates, et «see on kinnine teema».

Lorentsi sõnul on komisjonis asjast suurema või väiksema avalikkuse astmega juttu olnud. «Teabeteenistus töötab väga hästi,» tunnistab Lorents.

Kui «Postimees» viitab, et need, kes teabeteenistuse eelarve vastu erialast huvi tunnevad, teavad seda niikuinii ja praegune olukord meenutab lihtsalt enesepetmist, vastab Lorents, et «see ei ole Riigikogu lollitamine, vaid tegemist on sündsa pettusega, millega tegelevad analoogsete teenistuste puhul peaaegu kõik maailma riigid».

«Kahtlemata hammustavad profid eelarve põhipähkli katki ja saavad suuremal või väiksemal määral eelarve suurusele jälile. Kuid ka siis jääb see peitusemängu ootus, et on mingi väike delta X, mida ei õnnestu katki hammustada,» selgitab Lorents oma seisukohti.

Eelarve suuruse varjamise põhjuseks toob Lorents asjaolu, et kui eelarve detailselt lahti kirjutada, võib spetsialist summade järgi anda hinnangu, milline on see aparatuur, mida selle raha eest osta saab, või töö, mida teha lastakse.

Oodatakse seadust

Peitusemängu teabeteenistuse ümber nimetas kaitseminister Andrus Öövel anakronismiks ja kasvuraskuseks. «Olen veendunud, et kõigi infot koguvate, analüüsivate, talletavate ja edastavate ametkondade tegevus peab olema seadustatud. Viimase poole aasta jooksul on sise-, välis- ja kaitseministrid pidevalt sel teemal nõu pidanud,» räägib Öövel.

Riigikogu liikmetest moodustatud jälitusametkondade tegevuse kontrollkomisjoni esimees Vahur Glaase on vestluse alguses teist meelt. «Seadust seaduse pärast ei ole vaja. Ei ole vaja reguleerida, kui me ei tea objekti. Kes tahab seadust, lugegu spiooniromaane, siis saab aru, millest jutt,» pendeldab oma vastustes Glaase, kes 1992. aastal töötas ka ise kaks kuud teabeteenistuses.

Jutuajamise lõpupoole tema arvamus muutub. «Kui teabeteenistuse areng on olnud edukas, tuleb see seaduslikult fikseerida. Kuid ütlejaks ei ole mina, vaid teabeteenistuse mehed peavad ütlema, kas seadusega on vaja midagi reguleerida või ei,» arvab Glaase, kelle sõnul oleks normaalne, kui teabeteenistus alluks ka parlamentaarsele kontrollile. Praegu veel ei allu.

Ka Eerik-Niiles Kross tunnistab: «Seni on riigi julgeolekut tagavate ametkondade legaalne baas olnud nõrk, eriti ehk just teabeteenistuse oma.»

Kross loodab lahendust julgeolekukorralduse seadusest, mille toores variant pidavat justiitsministeeriumis ringlema. «Selle seadusega tahab valitsus reguleerida ka seni reguleerimata probleemid, mis puudutavad julgeolekut tagavaid ametkondi, sealhulgas ka teabeteenistust,» räägib koordinatsioonidirektor.

Seaduseelnõu peaks Krossi hinnangul valmis saama aasta lõpuks ning selle jõustumist loodetakse tuleval kevadel. Sellesse kirjutatakse teabeteenistuse üldised ülesanded, pärast mida avalikustatakse ehk ka selle teenistuse üherealine eelarve.

Justiitsministeeriumi kantsler Mihkel Oviir ütleb, et mõned nädalad tagasi saatis välisministeerium neile tõepoolest julgeoleku korralduse seaduse eelnõu projekti visandi.

«Projekti visandi kallal tuleb veel väga palju tööd teha, et see muutuks kontseptsiooniks,» sõnab Oviir tagasihoidlikult.

Ta ei söanda ennustada, millal võiks eelnõu olla küps parlamenti saatmiseks. «See eeldab väga olulisi kontseptuaalseid lahendusi,» ütleb kantsler.

«Poliitiline tahe probleemi lahendamiseks on selgelt olemas, kuid reguleerimise objekt on keeruline,» mõtiskleb siseminister Märt Rask. «Seaduslik alus tuleb luua ametkondade tegevusele, kes tegelevad riigisaladustega ja kellest räägitakse avalikult väga vähe. Kuid seaduslikku alust vajab ka nende teenistuste omavahelise tegevuse koordineerimine.»

Ilmselt tähendab niisuguse seaduse vastuvõtmine teabeteenistuse allutamist kaitseministrile.

Andrus Ööveli arvates oleks Eestile normaalne, kui riigil oleks üks välisluureteenistus (teabeteenistusse peaks sel juhul sulama ka sõjaväeluure) ning üks vastuluureteenistus (kaitsepolitsei). Kaitsejõudude peastaabi 2. osakond jääks tulevikus tegelema vaid sõjaväesiseste vastuluureküsimustega.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Mis on asutuse nimi, mille direktor te olete?

Eesti Vabariigi Teabeteenistus.

Ja Riigikantseleiga ei ole sel mingit pistmist?

Ei enam, juba mitu aastat.

Miks teabeteenistust ei leia parlamendile esitatud riigieelarve eelnõust?

Apelleerides Eesti geograafilisele asendile ja naabritele, keda pole mõttekas ärritada, ja teisalt toetudes maailma kogemusele, on leitud lahendus, mis seni on töötanud.

Millega teabeteenistus tegeleb?

Info kogumise, analüüsi ja edastamisega.

Kes on teabeteenistuse informatsiooni tarbijad?

President, peaminister, kaitseväe juhataja, siseminister, välisminister ja kaitseminister.

Millised seadused ja valitsuse määrused reguleerivad teabeteenistuse tegevust?

Põhiseadus, valitsuse korralduse seadus, riigisaladuse seadus ja mitmed alamal astmel seisvad normatiivaktid, millest osa on salajased.

Kas teid rahuldab olukord, kus seadusandlikult pole teabeteenistust olemas ja uudishimulikud inimesed võiksid esitada küsimusi, millele ei ole õigust jätta vastamata, kuigi need vastused ei oleks Eesti julgeoleku huvides?

Ei.

Millises mahus peaks riik reguleerima eriteenistuste tegevust, koordineerima nende omavahelist koostööd?

Juhul kui peetakse silmas täitevvõimu, siis totaalselt. Teisiti pole üldse võimalik. Muidu läheb asi hapuks.

Kes kontrollib praegu teabeteenistuse tegevust?

Valitsusepoolne kontroll on jaotunud mitmete ministrite vahel.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996